www.militaar.net

2025 aasta. Hiina Rahvavabariik esitab Vene Föderatsiooni valitsusele ultimaatumi, mille kohaselt tuleb VF 24 tunni jooksul avada oma piir Hiina vägedele, vastasel juhul kuulutab Hiina Venemaale sõja. Vägede sisseviimise põhjuseks on vajadus kaitsta 20 miljonit Siberis elavat hiina kodanikku. Põhja-Kaukaasias toimuvad laialdaste rahvamasside, enamuse skohalike ametnike ja jõustruktuuride toetusel venevastased ülestõusud, mille tulemusena kuulutavad end sõltumatuks Tšetšeenia, Inguššia, Kabardiini-Balkaari ja Dagestan. VF kuulutab välja mobilisatsiooni, sellele vastuseks tekivad erinevates rajoonides tänavarahutused, miljonid Kaukaasia päritolu elanikud tulevad vene linnade tänavaile, et väljendada protesti Kremli poliitika vastu Kaukaasia rahvaste enesemääramise õiguse suhtes. Suurima rahvusvabariigi Tatarimaa president kuulutab vabariigi väljaastumisest VF koosseisust...http://alternathistory.org.ua/2025-god- ... ii-prognoz

Väärib tõlkimist?

Lemet, kindlasti

Oleks huvitav lugeda!

Terv
H.

Lemet kirjutas:
Väärib tõlkimist?

Kindlasti! Kui aga vähegi viitsid. Seda enam, et need tõlked sul kuidagi väga loomutruult ja sellist mõnusat algset mahlakust kaotamata välja tulevad.

Lemet anna aga minna- hästi kirjutatud ulmet/spekulatsiooni on alati huvitav lugeda.

…Paljudes sõjaväeosades ja miilitsa allüksustes tõstavad kaukaasia päritolu teenistujad mässu, keeldudes täitmast komandöride käske ning avavad real juhtudel tule nii nende kui ka vene rahvusest kaasteenistujate pihta. Sankt-Peterburis, Moskvas ja paljudes teister regioonides kuulutavad moslemid sõltumatute islamitsoonide loomisest territooriumitel, kus VF seadused ei toimi. Pärast paari jõhkrat inimohvritega lõppenud tänavamanifestatsiooni laialiajamist OMONi poolt hakkavad lääneriigid karmilt vene võime kritiseerima. Vastu võetakse kollektiivne otsus riigi Euroopa osasse NATO vägede sisseviimiseks, põhjendades seda vajadusega tagada tuumaobjektide kaitse, mida VF valitsus ei suuda täiel määral tagada. Soome avaldab soovi aidata korra tagamisel Karjalas ja Priozjorski rajoonis. Saksamaa viib rahvusvahelise üldsuse nõusolekul Bundeswehri Kaliningradi oblastisse. Jaapan annekteerib Sahhalini ja Kuriilid. VF president ja rida teisi kõrgelseisvaid isikuid pageb läände. Mitmed rajoonid, mis on suutnud radikaalsete islamistide ülestõusud maha suruda, kuulutavad end Moskvast sõltumatuks.

Mida ähvardav päev meile pakub?

Venemaa ja venelased… Need kaks mõistet näivad lahutamatud ja paljude meelest nad seda ka on. Aegade hämarusest on Venemaa olnud venelaste kodumaa ja tundus, et nii saab olema igavesti, kuni püsib seesinane maailm. Kuid Venemaa muutus, hakkas „paljurahvuseliseks“ . Radikaalselt muutus ühiskonna rassiline struktuur ning probleemide laviin asetas küsimärgi alla kunagi võimsaima suurriigi eksistentsi. Üha rohkem inimesi mõtiskleb tänasel päeval Venemaa tuleviku üle, tulles selle käigus väherõõmustavatele järeldustele ning kaldudes fantastilistena tunduvatele stsenaariumitele riigi lagunemise kohta. Kuid kas on nii väga fantastilised prognoosid, mille kohaselt Venemaa võib lähimas tulevikus olla lagunenud ja hävitatud, osaliselt okupeeritud võõrriikide poolt ning osaliselt kuulutatud värskeltformeeritud islamivabariikide territooriumiks. Vastuse sellele küsimusele võib anda vaid teadus tulevikust- futuroloogia(lad. k. Futurum –tulevik ja kr. k Λόγος — õpetus)- teadus tuleviku prognoseerimisest, sealhulgas olemasolevate tehnoloogiliste, majanduslike ja sotsiaalsete tendentside ekstrapoleerimise teel. [1] Vaadakem siis tänase päeva tendentsidele, olukorrale vastavates sfäärides ja proovime mõista, kui suur on tegelikuses oht stsenaariumite välismaisest interventsioonist, ähvardavatest sõdadest ja Venemaa lagunemisest täitumiseks lähimate aastakümnete jooksul. Võtmeküsimuseks siinkohal on probleemid rahvusvahelistes ja rahvuste vahelises poliitikas, kaitsevõimes ja VF elujõulisuses.

VÄLISOHUD

Venemaa suhted läänemaailmaga pole kunagi olnud eriti tasakaalukad. Juba kristliku maailma esimesel aastatuhandel, valinud rahvuslikuks religiooniks õigeusu, läks Venemaa(Русь) Euroopast erinevat teed. Renessanss hilines ja jäi Venemaal tundmatuks pea 18-nda sajandini, sellised põhjapanevad Prantsuse Suure Revolutsiooni ideed nagu humanism, poliitilised vabadused ja inimõigused on Venemaal ilmselt siiani teadmata. Kui Euroopa sonis Vabadusest, Võrdsusest ja Vendlusest, jäi Venemaa isevalitsuse kantsiks, peale monarhia hävitamist sündis aga uuesti punase impeeriumina, valides arenguks tee, mis isoleeris ta veel seitsmekümneks aastaks tsiviliseeritud Euroopa arengust. Peale Nõukogude Liidu lagunemist loodi „Toruteeninduse Süsteem“, mida ühendas Euroopaga rida tähtsaid majandushuvisid, kuid mis sellele vaatamata oli üles ehitatud põhimõtteliselt vastuolulistele ühiskonna sotsiaalse ja poliitilise organisatsiooni põhimõtetele
Afganistani ja Serbia näitel näitas USAga koos tegutsev Euroopa oma otsustavust jõu rakendamiseks juhul, kui see vastab ameerika partneri huvidele. Euroopa poolse jõu rakendamise sihtmärkideks võivad olla suvalised riigid, mille sotsiaal-poliitiline mudel erineb euroopalikus sotsiaalmudelist, mida võidaksegi deklareerida ühe vägede sisseviimise põhjusena. Teiste tõenäolsete põhjustena võib nimetada vajadust tagada tuumaobjektide ohutust, katkematut Euroopa loodusressurssidega varustamist, juhul kui VF valitsus ei suuda seda tagada, samuti aga ka humanitaarmissioone massiliste tapmiste, haiguspuhangute või kodusõjast põhjustatud näljahäda ennetamiseks. Eduka riigipöördekatse puhul on võimalik NATO vägede sisseviimine ettekäändel osutada abi VF seaduslikule valitsusele, samas kui mässajatele riputatakse kaela rahvusvaheliste kurjategijate ja terroristide silt. Tähtsaimaks momendiks on siinkohal USA positsioon, kuna Euroopa vägede sisseviimine Venemaa territooriumile on võimalik vaid koostöös ameeriklastega, aga ka samuti Venemaa vastupanu puudumine okupatsioonile. Sinnamaani, kuni on kasvõi kõige väikseimgi šanss, et okupatsioon kutsub esile organiseeritud vastupanu või tuumarelva kasutamise, julgevad NATO väed vaevalt sõjalist operatsiooni alustada. Nagu märkis endine Strateegilisste Raketivägede ülemjuhataja kindral-major Viktor Jesin, „…on reaalsus selline, et Venemaa relvajõudude nõrgenemise korral tekivad viivitamatult alguses ebasõbralikud, seejärel aga avalikult vaenulikud riigid, kes pretendeerivad eelkõige tema territooriumile ja loodusvaradele…“

SUHTED HIINAGA

2006 aasta 9. Juunil esines Altai agraarinstituudi professor, filosoofiateaduste doktor Andrei Ivanov Altai vabariigi üliõpilatse rahvusvahelisel konverentsil, kuhu olid kogunenud üliõpilased Venemaalt,Hiinast, Kasastanist ja Mongooliast ning teatas ootamatult, et „…Hiina ajalooõpikutes vaadeldakse Lääne-Siberit kuni Tomski oblastini kui Hiina „kaotatud maid“. [3] See tähendab, et Hiina loeb osa Venemaa territooriumit oma põlisteks maadeks ning võib nõuda nende tagastamist ka sõjaliste vahenditega. Poliitilise ja sõjalise analüüsi instituudi analüüsiosakonna juhataja Aleksander Hramtšini arvates on „…ekspansioon eemärgiga haarata territooriume ja maavarasid ilmselt ainukeseks võimaluseks Taevaalusele raiumaks läbi majanduslike, ökoloogiliste ja demograafiliste probleemide Gordioni sõlme…“. Vastavalt „ Strateegiliste piiride ja eluruumi“ kontseptsioonile, millest HRVA juhindub, kutsub „…elanikkonna kasv ja ressursside piiratus esile loomuliku vajaduse ruumis laienemisele tagamaks riigi edasist majandustegevust ning suurendamaks tema „loomupärast olelusruumi“. Sealjuures peavad „strateegilised eluruumi piirid“ nihkuma vastavalt „riigi komplektse võimsuse“ kasvule. [4] Hiinat uuriva ja Hiinaga tegelevate spetsialistide praktiliselt üksmeelse arvamuse kohaselt saab Hiina oodatav ekspansioon suunduma Venemaa poole, sest ainult VF arvelt saab Hiina lahendada katastroofilist territooriumi- ja looduslike ressursside puudust, ekspansioon teistesse suundadesse (India ja Indo-Hiina) on vähetõenäoline...


Järgneb...

Lemet kirjutas:---ekspansioon teistesse suundadesse (Hiina ja Indo-Hiina) on vähetõenäoline...

India ja Indo-Hiina. Väikese näpuka parandus.

Islami maailm

Oma tänapäevastes piirides piirneb Venemaa vaid kahe riigiga, mille valdav osa elanikkonnast on moslemid- Kashastani ja Aserbaidžaaniga. Samas on Venemaal endal erinevatel hinnangutel 15-20 % elanikkonnast islamiusku ning nende hulk kasvab pidevalt. Seda eriti mitmete miljonite inimeste migreerumise tõttu Kaukaasia aladelt ja Kesk-Aasiast. Sestap omab islamifaktor tohutut tähendust, kuid kuulub siiski pigem siseohtude gruppi.

Vene Föderatsiooni kaitsevõime

VF relvajõudude kaitsevõime on tuleviku tähtsaim faktor.
Kui vene armee jääb ka 2025-ks aastaks valdama tuumarelva ja NATOga võrreldavat sõjalist võimsust, jääb võimalus NATO vahelesegamiseks Venemaa asjadesse teoreetiliselt vähetõenäoliseks. Kuid pöördume tendentside poole, mis eksisteerivad VF relvajõududes.
Paljude sõltumatute ekspertide arvamusel elavad vene relvajõud tänasel päeval üle pikalevenivat progresseeruvat kriisi. Vastavalt Rahvusliku Strateegia Instituudi uuringutele asuvad „…vastupidiselt ametlikule propagandale VF relvajõud sügavaimas kriisis…“, armeed on tabanud sõjalis-tehnilise varustatuse ja professionaalsuse kriis ning isikoosseisu moraali langus, STK-d aga on kaotanud „…mitmeid tehnoloogiaid ning põlvkondi kvalifitseeritud kaadreid…“. Vastavalt ettekande „Kokkuvõtted Vladimir Putiniga: vene armee kriis ja lagunemine.“ autorite sõnul „… kutsuvad suurimat ärevust esile strateegiliste tuumajõudude kriitiline seisund. Sisuliselt nende valimatu vähendamine, nende unifitseerimine ebaoptimaalsete ja kergelttabatavate relvamudelite baasil ning merelise komponendi kiireneva degradeerumine…“ . Ettekande autorid arvavad, et „…tervikuna VF sõjaväe ülesehitamises valitsevad tendentsid annavad üheselt tunnistust sellest, et lähemas tulevikus kaotab vene armee võime kaitsta riiki välise kallaletungi eest. Ilmselt on VF relvajõudude, mis sisuliselt on jäänud NSVL relvajõudude hiiglaslikeks varemeteks, taandareng võtnud pöördumatu iseloomu…“[5]
2008 aastal hakkas realiseeruma uus neljaks aastaks arvestatud „reform“, mis nägi ette relvajõudude arvukuse vähendamise miljoni meheni, ohvitseride arvu kahekordset vähendamist, praporštšike ja mitšmanite instituudi kaotamist ning vene armee täielikku ümberstruktureerimist. Selle tulemusena peaks tekkima 85 pidevas lahinguvalmiduses olevat brigaadi. Samal ajal ületab NATO relvajõudude üldine arv neli miljonit inimest ning omavad absoluutset üleolekut VF relvajõududest nii maal kui merel. Poliitilise ja sõjalise instituudi direktori asetäitja Aleksander Hramtšihini sõnul „…võivad USA ja NATO gigantsed laevastikud anda lööke pea igasse meie ranniku punkti, kuna VF laevastik pole tänasel päeval nendega põhimõtteliselt võrreldav…“ Eksisteeriva PVO süsteemi puhul on aga „…tanki ja motoriseeritud laskurbrigaadid hävitatud enne, kui jõuavad vaenlase vägedega vahetusse kokkupuutesse…“.
„Rääkida sellest, et VF maaväed on suutelised kõigele sellele(NATO vägedele) vastu seisma, võib vaid inimene, kel puudub igasugune ettekujutus kaasaegsetest relvajõududest!“[6]
Olukord Venemaa tuumajõududega pole vähem ärevust tekitav. Tuumalaengute arv on alates 1992 aastast vähenenud umbes kümme korda, 25 000 kuni 2800 ühikuni. Sealjuures teatab Kaitseministeeriumi valitsuseülema asetäitja kindral-leitnant Vladimir Verhovtsev avalikult, et Venemaa on valmis jätkama demilitariseerumist ning vähendama ühepoolses korras oma tuumaarsenali 1500 ühikuni või veelgi enam.[7]
Sõltumatute ekspertide väitel omab Venemaa vaid 639 strateegilist kandjat, millistest 571 on positsioonidele paigutatud. Kuid massilise ekspluatatsioonitähtaegade umbejooksmise tõttu vähenes kandjate arv loomulikul teel vaid üheainsa aasta jooksul 809 kandjalt 639ni. „…Kõige optimistlikuma variandi kohaselt suudab riik aastaks 2020 omada mitte enam kui 490-500 laialipaigutatud kandjat ja mitte enam kui 1330-1350 lõhkelaengut. Kas selliste kandurite ja lõhkepeade hulgaga on aga sel ajal võimalik ületada USA sügavalt ešeloneeritud raketikaitset, on suur ja tõsine küsimus!“[8] Mis aga puutub vene ja hiina armee võimsuse võrdlust, siis viimased aastakümned valitsenud tendentsid ei kaldu ilmselt Venemaa kasuks. Vastavalt ekspertide tunnistustele on „…kaasaegsete relvastusenäidiste osas VF ja Hiina relvajõududes hetkel kvaliteedi ja kvantiteedi osas valitsemas tasakaal, mis aga pidevalt ja mitte eriti aeglaselt kaldub Hiina armee kasuks…“[9] Arvestades HRVA eksisteerivat arengut ja vene armee progresseeruvat degradeerumist valdab Hiina armee 2025 aastaks võrreldamatult suuremat võimsust kui Venemaa oma.

...järgneb

selle jutu peale tuli mul meelde peale Gruusia konflikti mingi vene tv saade kus mingi pilltik väitis, et kui Eesti oleks tahtnud selle sõja ajal Moskvat vallutada siis see olks ka õnnestunud.

andu2 kirjutas:selle jutu peale tuli mul meelde peale Gruusia konflikti mingi vene tv saade kus mingi pilltik väitis, et kui Eesti oleks tahtnud selle sõja ajal Moskvat vallutada siis see olks ka õnnestunud.

Peterburi... Peterburi..

Vabandust pika vahe pärast, aeg-ajalt tuleb ka leivateenimisega tegeleda...


SISEMISED PROBLEEMID

Riigi eluvõime, ühiskondliku progressi kriteeriumid, ühiskondlike struktuuride arengu kriteeriumid.
Aksioomiks võib lugeda seda, et VF üldine kaitsevõime aastal 2025 on vahetus sõltuvuses riigi üldisest elujõulisusest, olukorrast majanduse ja teistes sfäärides. Tänapäevane vene armee asub sügavaimas kriisis, kuid majandusliku ja sotsiaalse olukorra muutudes on võimalik, et see kriis saab ka ületatud. Püüame määrata Venemaa kui riigi, ühiskonna, tsivilisatsiooni arengu iseloomu.
Ühtseid ja üldiselt tunnustatud kriteeriume ühiskondliku progressi määramiseks ei eksisteeri. Marksismis on peamiseks ühiskonna arengu kriteeriumiks tootlike jõudude areng. Venemaa, mis on koos oma minimaalse tootva tööstusega muutunud arenenud lääneriikide tooraineripatsiks, on sellest vaatenurgast võrreldes nõukogude ajaga demonstreerinud mitte progressi, vaid ilmselget taandarengut.
Liberaalsetest traditsioonidest lähtudes on ühiskondliku arengu progressi kriteeriumiks ühiskonna poolt eneseteostuseks garanteeritud individuaalsete vabaduste aste ehk potentsiaalsete võimaluste maksimaalne avamine. Arvestades paljude sõltumatute uuringute andmeid võib nentida, et kaasaegsel Venemaal VF konstitutsioonis mainitud õigusi ja vabadusi reaalselt riigi poolt ei tagata ning paljudel juhtudel jäävad need realiseerimata. USA Riigidepartemang lülitas Venemaa isegi süstemaatiliselt rikutavate inimõigustega riikide nimekirja. [10] Ning kuigi VF esindajad teatasid, et tegu on poliitilistest huvidest põhjendatud ja vähimagi tegeliku alusta püüe survestada Moskvat, on selle hinnangu objektiivsuses võimatu kahelda.
Tuntud nõukogude teadlane ja Nobeli preemia laureaat Pjotr Leonidovitš Kapitsa pakkus välja kolm näitajat, iseloomustamaks ühiskonna arengutaset. Tema arvates määrab tervete eluviiside areng eluea, materiaalse heaolu kasv määratakse SKP-ga elaniku kohta, elanikkonna hingeliste ja vaimsete väärtuse kasv aga kuritegevuse, närvihaiguste ja narkomaania vähenemisega. [12] Kusjuures seda viimast luges ta tähtsaimaks, sest see määrab ühiskonna saatuse. Kõik koosvõetuina aga näitavad ühiskonna arengutaset. Vaatame siis statistiliste näitajate abil, millises suunas evolutsioneerub vene ühiskond.
Kuritegevuse vähenemisest pole Venemaal mõtet rääkida. Vastupidi, kuritegude raskusaste ja arv kasvab ning on saavutanud mõõtmed, mis on muutnud Venemaa üheks kõige massilisema ja julmema kuritegevusega riigiks kogu maailmas. Kui 1988 aastal oli registreeritud kuritegude arv 1060 kuritegu 100 000 inimese kohta vanuses 14 aastat ja rohkem, siis 2004 aastal oli see arv juba 2338[14]. Niisiis kasvas registreeritud kuritegude arv 16 aasta jooksul enam kui kaks kordaa. Üldine Venemaal registreeritud kuritegude arv oli 1990 aastal 1 839 451, 2009 aastal aga juba 2 994 820. Kusjuures kui 1990 aastal sooritati 15 566 tapmist ja tapmiskatset, siis 2005 aastal oli neid juba 30 849(kahekordne kasv!) . Tõsi küll, 2009 aastaks kahanes tapmiste arv 17 681-ni, mis on siiski küll 2115 võrra rohkem kui 1990 aastal.
Samal ajal kasvas röövimiste arv aastatel 1990-2009 16 514-lt kuni 30 085-ni, riisumiste arv 83 306- 205 379-ni, varguste arv aga 913 076 kuni 1 188 574 juhtumini.[15] Mis tähendab, et kuritegevus kasvab mitte ainult arvuliselt, vaid ka kvalitatiivselt. Kuriteo eest süüdimõistetute arv oli 1990 aastal 537,6 tuhat ning suurenes 2008 aastaks pea kaks korda, ulatudes 925,2 tuhandeni.[16] Organiseeritud grupi koosseisus toimepandud kuritegude arv suurenes 1990 kuni 2008 aastani 3500 kuni 34 800-ni, näidates lausa kümnekordset tõusu. Üldiselt on kuritegevus postnõukogude ruumis muutunud palju organiseeritumaks, julmemaks ja nooremaks. Sealjuures on ka selge, et ametlik statistika ei peegelda täiel määral tänase päeva kuritegevuse reaalseid mõõtmeid ning tegelikuses on see veel märksa suurem.
Psüühhiliste kõrvalekallete kasv alates 90-ndate algusest demonstreerib samasugust vääramatut dünaamikat, nagu kuritegevuski. Psüühhiliselt haigete arvu kasv on tingitud ühiskonna poolt inimestele osakssaava psüühilise surve kasvuga ning nende vaimse võimekuse ja psühholoogiliste omaduste mittevastavusega ühiskonna poolt esitatavatele nõudmistele. See on ühelt poolt seotud suure osa elanikkonna poolt talutavate sotsiaalsete raskustega kui ka teisalt haridussüsteemi degradeerumise ja noorsoo kasvatamise sotsiaalse süsteemi lagunemisega. Massiline narkomaania ning alkoholism, üleüldine harimatus, füüsilise tervise halvenemine, noorsoo hulgas levinud asotsiaalne käitumine, madal psühho-füsioloogilise elumugavuste tase avaldavad mõju inimeste kvaliteedile, soodustades psühholoogiliste haigestumiste arvu edasist kasvu. 90-ndatest alates on närvihaiguste arv kasvanud vähemalt kaks korda.[19]
Narkomaaniaga on olukord veelgi keerulisem. Iga-aastaselt hukkub narkootikumide tõttu ligi 30 000 venemaalast, põhiliselt reproduktiivses eas noored, kusjuures iga narkosõltlane kaasab narkootikumide tarvitamisse 10-15 inimest.[19]. Üldine arv narkootikume kasutavaid inimesi ulatub ametlikel andmetel ligi kuue miljoni.[20]
Narkootikumidega seotud kuritegude arv on kasvanud 53 169 –lt 1993 aastal kuni 238 523 2009-l aastal- ehk siis ligi viis korda.[21] Narkomaanide miljonitesse ulatuv armee osutab otsest mõju kriminogeense olukorra halvenemisele, sündimuse vähenemisele ning eluea lühenemisele, närvihaiguste arvu kasvule ja inimeste moraalse taseme halvenemisele.
Näitajate hulka, mis määravad vaimset ja kõlbelist ühiskonna taset, tuleb minuarust lisada veel üks näitaja- alkoholismi haigestunute arv. Riigistatistika Föderaalameti ametlikel andmetel on alkoholismi ja alkohoolsetesse psühhoosidesse haigestunute arv, kes on arvel ravi-profülaktoorsetes asutustes, ligi kaks miljonit ja kaheksakümmend seitse tuhat inimest. Reaalne haigete arv võib olla isegi kümme kuni kakskümmend korda suurem. Vastavalt firma FBK poolt läbiviidud uuringutele on alkohol venemaalaste jaoks viimase kahekümne aasta jooksul muutunud 5,3 korda kättesaadavamaks. Kui 1990 aastal sai keskmise kuupalga eest osta 16,6 liitrit viina, siis 2009 aasta oma eest 87,8 liitrit. [22] Mingilgi määral adekvaatse alkoholismivastase võitluse puudumise tõttu riigis toimib selline asjade seis selle üleüldiselt levinud sotsiaalse pahe veelgi suurema leviku huvides.
Loomulikult on kuritegevus, alkoholi kuritarvitamine, narkomaania ja psüühilised haigused olemas igas maailma riigis ja nende olemasolu ei kõnele omaette võttes veel suurt millestki. Kuid nende kasvu dünaamika ja leviku mastaabid on paljuütlevad. Peale teatud taseme saavutamist muutub sotsiaalne haigus faktiliselt ravimatuks, koormus riigile ja ühiskonnale aga väljakannatamatuks. 100 tuhat narkomaani on veel võimalik kui mitte välja ravida, siis vähemalt isoleerida, vältimaks nende mõju edasiste narkosõltlaste tekkele, kuid kuut miljonit narkosõltlast ei suuda vastu võtta ei raviasutused ega penoloogiasüsteem (vn. k „Пенитенциарная система“, ingl. k. „Penology“)
Need inimkuju kaotanud olevused asuvad kontrollimatult vabaduses,muutes lõpmatult uusi inimesi narkomaanideks ning sooritades loendamatult uusi kuritegusid. Kahju, mida põhjustatakse rahvusele, on võimatu kokku arvestada, sest jutt ei käi vaid majandusnäitajatest, vaid ka ja eelkõige rahvuse tuleviku hävitamisest narkootikumide läbi. Alkoholism, psüühilised haigused ja narkomaania hukutavad rahvuse genofondi, muutes miljoneid venelasi loomisvõimetuteks, ravimatuid haigusi ja pärilikke geenimutatsioone kandvaks geneetiliseks rämpsuks. Määratud vahendid, ressursid ja jõud raisatakse nende ühiskondlike haiguste negatiivsete tagajärgede ületamiseks. Sealjuures sünnitab üks probleem teise, see omakorda kolmanda ja nii edasi lõpmatuseni. Ajapikku muutub sellisest suletud ringist väljamurdmine võimatuks. Näiteks- riigi ebaefektiivsus teravate sotsiaalsete probleemide lahendamisel, nagu seda on narkootikumide levitamine, kutsub esile nende edasise levimise, narkomaania levik aga suurendab kuritegevust. Samaaegselt suurendab kasvav narkomaania AIDSi nakatunute ja C-hepatiiti haigestunute hulka, mille tulemusena kasvab suremus ja lüheneb eluiga. Lõpptulemusena peegeldub see kõik majandusel ja riigi üldisel eluvõimel ning sünnitab riigi ja ühiskonna struktuuride edasist degratsiooni.
Tagajärjeks, ka eeltoodud põhjustel, on elueaga iseloomustatav elukvaliteet Venemaal tegemas vähikäiku. Keskmine eluiga in Venemaal erinevatel andmetel 55-65 aastat, samas kui Euroopas on see arv keskmiselt üle 80 aasta. Venemaa on elupikkuselt kuskil 150-ndal kohal maailmas. Selle põhjuseks on needsamad massiline narkomaania, alkoholism, ja suitsetamine, füüsilise tervise halvenemine, stressid, madal meditsiinilise teenendamise kvaliteet. ÜRO andmetel aastatest 2005-2010 asub Venemaa surmatasemelt 18 kohal 195 maailma riigi seas, s.t Venemaast kõrgemat enneaegset suremust on täheldatud vaid 17 riigis, samas kui 177 on see madalam.
Üheks enneaegset kõrget suremust põhjustavaks faktoriks, mida peaks omaette vaatlema, on AIDS. Esimesed juhtumid AIDSi nakatumisse täheldati NSVL-s 1986 aastal ning pikad aastad oli nakatunute arv väike. Nii näiteks oli ametlikel andmetel AIDSi nakatunuid 1994 aastal vaid 887 inimest, 1995 aastal 1090 inimest ning 1996 aastal 2603 inimest. Kuid juba 1997 aastal suurenes nakatunute arv eelmise aastaga võrreldes pea kolm korda ning ulatus 6918 inimeseni. Selle põhjuseks oli süstimise teel manustatavate narkootikumide leviku laialdane kasv. Narkomaania leviku tõusu tõttu ulatus haigete arv 2000 aastaks 89 808 inimeseni, 2008 aastal aga juba 471676 inimeseni.[23] RAMNi akadeemiku, meditsiiniteaduste doktori ja Föderaalse Teaduslik-metoodilise AIDSIvastase profülaktika ja võitlusekeskuse juhataja professor V.V. Pokrovski arvates ulatub tegelik AIDSI nakatunute arv Venemaal kuni miljoni inimeseni, haiguse levikukiirus aga on suurem kui ükskõik millises teises planeedi piirkonnas. Võitlust peetakse aga sellega „halvemini kui kuskil mujalmaailmas“[24]
Mis aga puudutab arengu majandusnäitajaid, siis pole kahtlustki, et majandus, mis on orienteeritud rahuldama tsiviliseeritud riikide toorainehuve, on määratud mahajäämusele ja taandarengule. „Putini poolt ülesehitatud majandusmudel- spekulatiivne majanduslik seebimull, mis on valmis igal ketkel lõhkema“, selline majandus suudab „põlvilt tõusta“ vaid pidevalt odavalt läänest laenutoidet saades.[25] Sestap registreeritigi 2008 aastal puhkenud ülemaailmse majanduskriisi tulemusel rekordiline majanduskriis(SKP vähenemine 7,8 %) ning Venemaa liitus maailmas enamkannatanud riikidega. Ajavahemikus 1992-2009 tõusid tootmisindeksid majandusharude lõikes vaid energeetiliste maavarade kaevandamises, toiduainete(kaasa arvatud jookide tootmise) ning tubaka-, tselluloosi-paberi- ja trükitööstuse, keemiatööstuse, kummi- ja plastmassitööstuse, elektriseadmete, elektroonika ja optikatööstuse harudes, kuid vähenesid maavarade kaevandamise(v.a. energeetilised), tekstiili- ja õmblustööstuse, nahatööstuse, jalatsitööstuse, puidu töötlemise etc. valdkonnas[26]

...järgneb

Ma mäletan, et peale erinevate alkohoolsete jookide manustamise õppisin ma ülikoolis veel ühte asja. On olemas väike vale, suur vale ja statistika.
Mitte et ma Lemeti juttu ei usuks, aga kas ehk ei või osades nendes arvudes mängida olulist rolli kuritegudest teatamise harjumus ning ka erinevate seaduste muutmine, mis muutis kuritegude klassifikatsioone.
Samuti ei kujuta ette, et kui palju näiteks aastal 94 üldse AIDSi olemasolu teadvustati.

See jutt on rohkem tähenärimine, paraku see elu Venemaal paremaks ei muuda.

Minu viga, oleks kasutatud kirjanduse loetelu esimeseks panema, mitte viimaseks jätma. Nüüd läheb vahepeale.

(1) Википедия,
http://ru.wikipedia.org/wiki/Футуролог;
(2) «Ядерное оружие и будущее российских
Вооружённых Сил»,
Виктор Есин,
http://www.strana-oz.ru/?article=130&numid=9;
(3) http://www.xpomo.com/ruskolan/liter/china.htm;
(4) «Как Китай раздавит Россию», А.А.Храмчихин,
http://www.apn.ru/publications/article20421.htm;
(5) «Итоги с Владимиров Путиным: кризис и
разложение российской армии», М. 2007, стр. 60-61;
(6) «А на все про все – всего 85 бригад постоянной
боевой готовности. Как можно этими силами отражать
три главные угрозы» – «Независимое Военное
обозрение» 2009-10-16, А.А Храмчихин – заместитель
директора Института политического и военного
анализа
http://nvo.ng.ru/forces/2009-10-16/1_85brigad.html;
(7) «Россия сократит свой ядерный арсенал ниже
предусмотренного уровня»
http://lenta.ru/news/2005/05/17/nuke/;
(8) «СНВ-3: Гора родила мышь», И.Никитчук,
сотрудник РФЯЦ-ВНИИЭФ (Арзамас-16), д.т.н.,
http://kprf.ru/rus_soc/77780.html;
(9) «Китай против России: Победа будет не за
нами», А. А. Храмчихин,
http://www.popmech.ru/article/6543-kita ... i/page/217;
(10) http://www.riw.ru/world928.html;
(11) Официальный сайт фракции «Единой России» в
Государственной Думе,
http://www.er-duma.ru/news/40689;
(12) П.Л. Капица, НАУЧНЫЙ И СОЦИАЛЬНЫЙ ПОДХОД К
РЕШЕНИЮ ГЛОБАЛЬНЫХ ПРОБЛЕМ;
Берналовская лекция, прочитанная в Лондонском
Королевском обществе 1976;
(13) Криминология: Учебник для вузов / Под общ.
ред. А. И. Долговой. М., 2001. С. 176;
(14) Криминология: Учебник для вузов / Под общ.
ред. А. И. Долговой. М., 2007. С. 163.;
(15) Официальный сайт Федеральной службы
государственной статистики,
http://www.gks.ru/bgd/regl/b09_13/IssWW ... /10-01.htm;
(16) там же,
http://www.gks.ru/bgd/regl/b09_13/IssWW ... /10-07.htm;
(17) там же,
http://www.gks.ru/bgd/regl/b08_13/IssWW ... /10-03.htm;
(18) «По уровню психических заболеваний Россия
вырывается в мировые лидеры», "Новые Известия”, 30
января 2007;
(19) http://www.fskn.gov.ru;
(20) там же;
(21)
http://www.gks.ru/dbscripts/Cbsd/DBInet.cgi?pl=2318012;
(22)
http://www.zakon.kz/176906-za-20-let-vo ... stala.html;
(23) Официальный сайт Федерального
научно-методического Центра по профилактике и
борьбе со СПИДом http://www.hivrussia.org;
(24) «Вадим Покровский: «Нигде ВИЧ-инфекция не
распространяется так быстро, как в России»», «АиФ
Здоровье» №48 от 26 ноября 09;
(25) Б.Немцов, В.Милов, независимый экспертный
доклад «Путин. Итоги. 10 лет», стр.19, 22;
(26)
http://www.gks.ru/bgd/regl/b09_11/IssWW ... /14-03.htm;
(27) Сайт Радио Свобода, «Российская наука перешла
«из полумертвого состояния в полуживое»»,
http://www.svobodanews.ru/content/article/376772.html;
(28) «Самая большая проблема – невостребованность
науки»,
http://www.gazeta.ru/science/2010/04/06_a_3347766.shtml;
(29)
http://www.gazeta.ru/science/2010/02/08_a_3321137.shtml;
(30) «Фундаментальная наука и будущее России»
открытое письмо Президенту и Председателю
Правительства Российской
Федерации/http://www.hep.phys.soton.ac.uk/~belyaev/open_letter/;
(31) «Интеллект общества», Александр Зиновьев,
17.02.05 г.
http://www.zinoviev.ru/ru/articles/zino ... llekt.html
(32) Официальный сайт Государственного
Научно-Исследовательского Института Системного
Анализа Счётной Палаты РФ, «Системный кризис
государства», Баяхчева С.Л.,
http://www.niisp.ru/Official/ScientificWork/art7/art3;
(33) Перепись населения СССР 1979 г.;
(34) Перепись населения СССР 1989 г.;
(35) Артур Кемп: "Марш Титанов: история белой
расы”, гл. 70 «Рагнарек – грядущее падение
Западной цивилизации»;
(36) КОНЦЕПЦИЯ демографической политики Российской
Федерации на период до 2025 года, утверждена
Указом Президента Российской Федерации от 9
октября 2007 г. № 1351,
http://www.demoscope.ru/weekly/knigi/ko ... iya25.html
Автор - Бобров Д.В.

ühiskonna intellekt

Ühiskondliku arengu hindamisel pidas P.L. Kapitsa vajalikuks kasutada ka sotsioloog Aleksander Zinovjevi poolt formuleeritud ühiskonna nn. intellektinäitajat. See sisaldab endas kooliharidust, teadusuuringuid, (eelkõige fundamentaalseid), ideoloogiat ja kunsti. Koos võetuna formeerivad antud komponendid tervikliku ühiskonna intellekti ja on selle võimsuse tähtsaks koostisosaks.
Koolihariduse kriis Venemaal on üldtuntud fakt. See on tingitud nii majanduslikest põhjustest(ebapiisav finantseerimine) kui ka poliitilis-psühholoogilistest- nõukogude ajalooperioodi asutuse traditsioone säilitav kool, olles üks konservatiivsemaid paiku, on muutunud Venemaa kapitalistlikus ühiskonnas võõrkehaks. Õpetajate koosseis on marginaliseerunud ning kooliõpetaja elukutse prestiiž on äärmiselt madal, mille tulemuseks on vene koolide haridustaseme kvaliteedi ränk kukkumine. Muutmaks seda olukorda töötab Venemaa hariduse – ja teadusministeerium praegu välja koolihariduse radikaalset reformi, mis sisuliselt seisneb kogu hariduse üleviimises tasulisele alusele. Kuid arvestades suurema osa elanikkonna sissetulekute madalat taset võib oletada, et sedasorti reform kutsub esile noorsoo harituse massilise languse ehk siis soodustab ühiskondliku intellekti edasist langust.

Mitte vähem nutune pole olukord ka teadussfääris. Peale NSVL lagunemist algas teadlaste sotsiaalse seisundi kokkuvarisemise tulemusena (mis muuhulgas väljendus ka nende töötasude järsus vähenemises) nende siirdumine teistesse tegevusvaldkondadesse ning massiline immigreerumine USAsse ja teistesse arenenud riikidesse. Riigiduuma haridus- ja teaduskomitee esimehe asetäitja Olga Smolina sõnul olid 2007 aastal USAs kulud teadusele ligi 100 korda suuremad kui Venemaal, samas kui „…20 aastat tagasi olime me teiseks teadusriigiks USA järel“. Sealjuures „…vähenes 90-ndatel teadussfääris tegelevate inimeste arv erinevatel andmetel kaks kuni kaks ja pool korda…“[27]. RAN-i korrespondentliikme, USA ja Canada instituudi direktori etc Sergei Rogovi arvamusel „…tekitab käesolev olukord ohu Venemaa rahvuslikule julgeolekule ja kui mitte muuta lähenemist teadusele, siis toimub primitiivse struktuuriga majanduse konserveerumine, riigi teaduslik-tehnilise mahajäämuse suurenemine, rahvusvaheliese konkurentsivõime edasine langus teadusmahuka toodangu osas ja maailma liiderriikide tooraineripatsi häbistava nimetuse lõplik kinnistumine…“[28] Vastavalt 2008 aastal avaldatud agentuuride Thomson Reuters ja USA Rahvusliku Teadusfondi (NSF) andmetele vähenev Venemaal teadustöötajate arv stabiilselt, vene publikatsioonide arv peamistel teadusaladel ei ületa aga 2,6 % ülemaailmsest. [29].Sealjuures langevad välismaiste analüütikute arvamused täies mahus kokku piiri taga töötavate vene teadlaste omaga, kes kirjutasid 2009 aastal Venemaa presidendile ja VF valitsusjuhile kollektiivse avaliku kirja. Kirjas osundasid nad fundamentaalteaduste katastroofilisele seisundile Venemaal ja teadusarengu regressile ning vähese tähelepanu pööramist selle mastaapidele ja ohtlikkusele . Muude fundamentaalteaduste ja hariduse teravate probleemide hulgas, mis ähvardavad kollapsiga, märgiti ära ka Venemaa teaduse tugevat mahajäämust maailma omast, strateegilise planeerimise puudumist ja eesmärkide selge püstitamise puudulikust, aktiivselt töötavate teadlaste eba-adekvaatset finantseerimist, teadusega seotud elukutsete prestiiži järsku kukkumist ja sellega seotud kaadriprobleeme, standardite alanemist põhiõppeainete õpetamisel ning üliõpilaste ja aspirantide ettevalmistustaseme langust.[30]
Artiklis „ühiskonna Intellekt“ kirjutas Zinovjev:
„Üheks tähtsaimaks(kui mitte kõige tähtsamaks) lääne tsivilisatsiooni tõusuks oli nimelt oma aja kohta ebatavaliselt kõrge ühiskondliku intellekti tõus, mis omakorda olnuks võimatu ilmaliku (mittereligioosse, kodanliku ideoloogia, mis tõrjus välja religioosse ideoloogia ja muutus domineerivaks inimkonna intellektuaalses progressis) tõusuta. Mitme järgneva sajandi suurte mõtlejate(renessansist alates) Francis Baconi, Thomas Hobbesi, John Locke, René Descartesi, Blaise Pascali, Jean-Jacques Rousseau, Voltaire ja paljude teiste ideed moodustavad siiani lääne ideoloogia vundamendi »[31] Kuid esitame küsimuse- milline on sellisel juhul vene kodanikuühiskonna filosoofia ? Nõukogude Liidus polnud kommunism mitte ainult valitseva klassi nomenklatuuri juhtivaks ideoloogiaks,vaid seda jagas ka märgatav osa lihtsaid kodanikke, kes kommunistlikust ideoloogiast hingestatuna sooritasid massiliselt töö- ja sõjalisi kangelastegusid, tugevdades riiki ja muutes ta sellega üheks võimsaimaks suurriigiks. Kaasaegsel Venemaal võib valitseva klassi reaalse ideoloogia samastada lihtsaimate põhimõtete jälgimisega stiilis « peale meid tulgu või veeuputus » või « Keri rulli, kuni veel võimu juures oled ». Kodanikuühiskonda laiade rahvamasside keskel faktiliselt ei tekkinud,ning selle asemel pöördus enamus elanikkonnast harjumuspärase kõrgema ülemuse kummardamise ehk « hea tsaari » usu juurde tagasi. Elanikkonna totaalne narkomaanistumine ja alkoholistumine, suure enamuse madal kultuurilis-intellektuaalne tase soodustavad inimeste atomiseerumist ja nende ühiskondlike probleemide ja poliitika vastu huvi tundmise minimiseerumist. Tervikuna on sotsiaalse alamkihi isiklikud motivaatorid ja käitumismudelid sarnased ülemkihi omadele, keskklass aga kas ei moodustunudki või ei oma sellist jõudu, ja mõjukust nagu tsiviliseeritud riikides. Sestap pole tänapäeva Venemaal põhjust rääkida kodanikuühiskonnast.
Vene kunsti kriisi võib vaadelda kui osa üle-Euroopalisest kultuurikriisist, kuid sellele on omased ka puhtalt kohalikud jooned. Arvan, et küsimus kunstist on minu uuringu üks kõige õrnemaid kohti, kuna selle hinnang ei saa olla mittesubjektiivne. Sellele vaatamata püüan visandada mulle nähtavad piirjooned. Minu nägemusel koosneb see ilukirjanduse kriisist, eelkõige selle kirjanduse osa, mis möödanikus teenis esteetilise naudingu, selle tundmaõppimise ja sellest rahulduse saamise eesmärke. Sellest annab tunnistust väljaantavate raamatute tiraažide vähenemine ja nende intellektuaalne ja esteetiline tase. Samuti Venemaa teatrikunsti, mis on niigi kaotanud kunagise mõju laiadele rahvamassidele ning mis sellele lisaks on majanduskriisi tõttu tekkinud rahastamisraskuste tingimustes sattunud eksistentsi piirile, kriisist. Vene kino ja televisiooni allakäiku võib samuti välja selgitada arvuliste ja kvaliteedinäitajate alanemisega- kinofilmide ja teleprogrammide arvu vähenemise ja kvaliteedi languse läbi. Ainsaks valdkonnaks, mis demonstreerib märkimisväärset, sealhulgas ka majanduslikku tõusu ning mida võib kunstisfääri kuuluvaks pidada, on vene Internet. Kuid selles jälgib Venemaa rahvusvahelist tendentsi. Tervikuna, arvan, võib konstateerida võrdlemisi madalat( võrreldes nii nõukogude aja kui ka tsiviliseeritud riikidega) ühiskondliku intellekti taset. Ja tendents selle jätkumiseks on silmnähtav.

Süsteemikriis

Valgustasin juba raskusi, mis on tekkinud VF relvajõududes, täpsemalt selle strateegiliste tuumajõudude osas, inim- ja kodanikuõiguste ja vabaduste mittejälgimist, kuritegevuse ja psüühiliste haiguste kasvuprobleeme, kasvavat alkoholismi, ja VF elanike lühikese elueaga seotut, mis on põhjustatud kõrgest enneaegsest suremusest, AIDSi leviku probleemi, majanduslikku degratsiooni, ühiskondliku intellekti langust, mis sisaldab endas kooliharidust, teadust, ideoloogiat ja kunsti. Sellise hulga suuremastaabiliste nähtuste olemasolu ei saa seletada ainuüksi Venemaa poolt üleelatavate majanduslike põhjustega. Tänasel päeval tunnistavad paljud analüütikud, et kriis Venemaal on oma olemuselt mitte ainult majanduslik, vaid süsteemne. Maksupalati süsteemianalüüsi Riikliku Teadusliku Uurimisinstituudi kaastöölise Bajahtševa arvamusel „sisenes Venemaa sellesse süsteemikriisi faasi, milles negatiivsed tendentsid ja viimaste aastate reformid majandus-, sotsiaalses ning tehnogeenses sfääris hakkavad jõudma uut tüüpi sotsiaalse ebavõrdsuseni, erinevat liiki ebastabiilsuse, katastroofide ja õnnetusteni.“ [32]
Ja tõepoolest, õnnetused ja katastroofid, mis tänapäeva Venemaal on juba ammu erakordsetest juhustest muutunud igapäevasteks sündmusteks ega pane enam kedagi imestama, on saanud ilmselt kvalitatiivse arengu. Kätte on jõudnud riigijuhtimise kriis, ehk siis riigiorganite suutmatus lahendada efektiivselt riigi ees seisvaid probleeme. Venemaa on muudetud primitiivseks loodusvaradel baseeruvaks koloniaalmajanduseks, kodumaine tööstus on täiesti konkurentsivõimetu, peamised infrastruktuurid on poollagunenud ja jõuavad peagi avariiseisundisse, inimkvaliteet halveneb pidevalt, ökoloogiline olukord balansseerib globaalse ökokatastroofi piiril ning kõik riigi pingutused asjade seisu muutmiseks ei too mingeid märgatavaid resultaate. Lennukid kukuvad, hooned varisevad, strateegilised objektid nagu Sajano-Sušenskoje hüdroelektrijaam hukkuvad, üleujutused ja tulekahjud, rahvustevahelised konfliktid ja kokkupõrked.

Tehnogeensed katastroofid

Tehnogeensete katastroofide arvu kasv kaasaegsel ajal on esile kutsutud tehnika arengu poolt. Tehnoloogia areng ja paljude erinevate mehhanismide ja seadmete ilmumine ning tootmine viib vältimatult kurbade olukordadeni, mil nende seadmete/mehhanismide rikke tulemusena juhtuvad tehnogeensed katastroofid, hukkuvad inimesed ja kahustatakse looduskeskkonda. Siiski, tehnikast üleküllastunud Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika pole tehnogeensete õnnetuste arv tervikuna suurem kui Aafrikas ja Aasias, seda seetõttu, et tsiviliseeritud riikidel on võimalik kulutada suuremaid vahendeid tagamaks mehhanismide ohutut tööd, kasutada kõige kaasaegsemaid mudeleid ja vahetada neid, ootamata nende ekspluatatsioonitähtaegade aegumist. Venemaa asub ses suhtes märksa ligemal kolmanda maailma riikidele, eeskätt tootmisfondide äärmusliku kurnatuse tõttu. Peamised tehnogeensete katastroofide põhjused on eeskätt inimfaktor- potentsiaalselt ohtlike objektide ekspluateerimise eest vastutavate inimeste ükskõiksus ja ebakompetentsus, aga samuti ka tehnilise varustuse äärmine kurnatus ning infrastruktuuride avariiline seisukord. Tehnogeensed katastroofid tänapäeva Venemaal omavad süstemaatilist iseloomu ning nende hulk hakkab suurenema proportsionaalselt tootlike fondide- hoonete, ehitiste, ülekandeliinide, masinate ja varustuse- kulumusega.


rahvustevahelised pinged

Venemaa-Russ- pole läbi kogu oma eksistentsi tundnud niivõrd teravaid rahvustevahelisi probleeme kui meie päevil. Minu arvamust mööda oli see tingitud nii toonase Venemaa riikliku ja poliitilise korra iseärasustega kui ka võõramaalaste väikese arvuga vene rahva seas. Faktiliselt asusid nad sotsiaalses mõttes väljaspool vene ühiskonda, elades geograafiliselt eraldatud aladel vene ühiskonna perifeerias.
XX sajandil toimusid Venemaal rahvuslikus olukorras globaalsed muutused. Esiteks said kõikidest rahvustest kodanikud tõepoolest täisõiguslikeks ühiskonna liikmeteks, teiseks aga ka võrdõiguslikeks liikmeteks. Etnilised vähemused said venelastega võrdse ligipääsu haridusele, meditsiinile jmt. , said poliitilised õigused. Kolmandaks, demograafilise olukorra muutumise tõttu vähenes venelaste osakaal riigis kogu XX sajandi jooksul kõrvalekaldumatult . Juba kuskil 1970 aastaks oli venelasi NSVL kõige rohkem pool elanikkonnast[33]. Tõsi küll, seoses etnilise lähedusega valgevenelastele ja ukrainlastele oli slaavlaste arv 287 miljonilise NSVL elanikkonnast 200 miljonit[34]. Peale NSVL lagunemist tendents venelaste osakaalu vähenemiseks elanikkonnas tugevnes ning postnõukogude ruumis toimus rahvustevaheliste konfliktide laine, milles olid ohvriteks ka venelased.
Rahvustevaheliste pingete kasv VF on esile kutsutud immigratsiooniprotsesside poolt ning on osaks üldeuroopalistest ja isegi ülemaailmsetest liikumistest, mille käigus riikides ajalooliselt elavate eurooplaste ja nende järeltulijate kokkupuutel mitte-euroopalaste massilise immigratsiooniga tekivad proportsionaalselt kasvavad etnokultuursed konfliktid.
Euroopa erinevad regioonid oma erineva migratsiooniarvukusega demonstreerivad arengumudelit arengutest erinevates suure immigratsiooni ja väikese sündimusega riikides.Riikides, kus migrantide arv väljaspoolt Euroopat ei ületa 10-20% (Inglismaa, Saksamaa, Šveitš jt.) on etnokultuursel konfliktil mitmeid lokaalseid koldeid, kuid tervikuna ei ulatu need veel rahvusliku õnnetuse mastaapideni. Riikides aga, kus migrantide arv ulatub 30-40%(Prantsusmaa) toimuvad rassimässud juba migrantide poolt ning rahvustevahelised pinged on muutunud rahvuslikku julgeolekut ähvardavaks faktoriks.
Regioonis, kus migrantide arv ületab 60 %(Kosovo) võidab ajaloolist euroopalikku rahvusriiki lõhkuv ja uut islami riiklikust kehtestav moslemiseparatism.
Väljaspoolt Euroopat pärinev, põhiliselt moslemiusku rahvast koosnev migratsioon Euroopa riikidesse tekitab vääramatud eeldused ühiskonna sisemisteks lahkhelideks, mis mõjutab negatiivselt kuritegevuse kasvu ning soodustab rahvustevaheliste pingete kasvu. Soovimata kaotada rahvus-kultuurilist identiteeti elik siis assimileeruda, moodustavad immigrandid kõigis riikides etniliselt motiveeritud suletud gruppe oma etniliste huvide kaitseks[35]. Üha suuremat populaarsust omandavad sellistes gruppides radikaalse islami ideed, mis kutsuvad relv käes võitlema uskumatute vastu, see tähendab islamile võõraste euroopalike väärtuste kandjate vastu.
Etnokultuuriline konflikt VF on keerukam veel ka selle tõttu, et peale moslemitest immigrantide elab siin ka palju kohalikke moslemeid- nn. Venemaa põlisrahvuste esindajaid, tšetšeene, ingušše, tatarlasi, Dagestani elanikke jne jne. Mõningatega neist on venelastel ajaloo jooksul kujunenud välja pingelised, vaenulikud suhted, mis perioodiliselt muutuvad relvastatud konfliktideks. Käesoleval hetkel on Põhja-Kaukasus vahetpidamatu relvastatud konflikti tallermaa radikaalselt meelestatud moslemite-kohalike elanike- ja föderaalvõimu kaitsjate vahel. Pole mingit alust arvata, nagu võiks situatsioon regioonis tulevikus stabiliseeruda. Vastupidi, Põhja-Kaukaasias sündinud probleemid levivad vältimatult ka teistesse regioonidesse, ja Venemaa lõunaosas kõik see juba ka toimub. Nagu ka Moskvas ja teistes linnades ning oblastites. Venelaste madal sündivus ja vene moslemite kõrge sündimus pluss veel nende massiline migratsioon rajoonidesse, mis alles lähiminevikus olid asustatud valdavalt venelastega tingib etnokultuurse konflikti laienemist kuni vene moslemite võimalike enesemääramise katseteni loomaks Kosovo Vabariigi eeskujul islamiriiki.
Olemasolevate demograafiliste ja migratsioonitendentside säilides muutuvad venelased 2025 aastaks vähemuseks, vene ühiskond muutub lõplikult hübriidseks ning multikultuurseks, veelgi rohkem ebastabiilseks ja püsimatuks. Rahvustevahelised konfliktid hakkavad laviinina teravnema kuni oma loogilise lõpplahenduseni- uue elanikkonna nõudmistele vastaava monoetnilise islamiriigi moodustumiseni. Religioos-etniliste separatistide võit saab võimalikuks niipea, kui ületatakse piir, mille taga venelased kaotavad de facto oma riikirajava rolli.
Vastavalt „VF demograafiapoliitika kontseptsioonile kuni 2025 aastani“ „…väheneb Venemaa elanikkond 2025 aastaks 124.9 miljoni inimeseni“, mis on tingitud tööealise elanikkonna kõrgest suremusest, kaks korda kõrgemast vastsündinute suremusest kui Euroopas keskmiselt, elanikkonna suurest haigestumisprotsendist, alkoholismi levikust, suitsetamisest, halbadest tingimustest inimeste tervise eest hoolitsemises jmt.
„Olukorra arenemine vastavalt sellele stsenaariumile mõjub peale demograafiliste kaotuste halvasti ka riigi peamistele sotsiaal-majanduslikele näitajatele, eeskätt SKP kasvutempole ja tööjõu ressurssidega kindlustamisele, nõuab struktuurseid ja kvaliteeti mõjutavaid muutusi meditsiini- ja sotsiaalabi süsteemis arvestades elanikkonna vanema osa suurenemist.“ Nende probleemide lahendamiseks on VF demograafiapoliitika peaülesandeks kuni 2025 aastani migrantide meelitamine.[36] Ilmselge, et riiklik poliitika on suunatud väljasureva põliselanikkonna segunemisele migrantidega ja venelaste osakaalu vähendamisele kuni nende rahvusvähemuseks muutmiseni, mis ei saa jätta mõju avaldamata massiliste teravate rahvustevaheliste konfliktide tekkeks, mis võivad lõpptulemusena viia VF lagunemisele.

...järgneb.

Mu venekeele oskus on paraku alla igasugust arvestust, seega ma ei suuda neisse viidetesse süveneda. Ma mõtlesin oma eelmises postituses pigem mõne statistilise näitaja juures sellist olukorda, nagu oli mõned aastad tagasi ka meil. Täpselt nüüd ei mäleta, aga otsustati, et kui varastada alla 1000 krooni, ei ole tegemist kriminaalkuriteoga vaid väärteoga. Juhtus aga nii, et poodidest hakati varastama rohkem odavaid asju ning KRIMINAALkuritegude arv langes märgatavalt. Reaalsuses tähendas see seda, et ei võetud Stockmannist 5000 eegust jopet vaid Prismast 999 eegune jope ning igasugust kosmeetikat ei kühveldatud mitte võimalikult palju oma taskutesse vaid varastatava kauba hind löödi enne kokku, et mitte riskida kriminaalkaristusega.
Miskit sellist ma pidasingi silmas, kui ütlesin, et on olemas väike vale, suur vale ja statistika. Ei tahtnud kuidagi Lemeti juttu valeks tembeldada.
Jällegi-see tähenorimine ei muuda venelaste elu paremaks, aga ehk on mõne suure numbrimuutuse taga natukene ka selliseid vigureid. Ma suhtun tegelikult alati igasugusesse statistikasse kerge umbusuga. Õppisin metsandust ja seal sai kogetud seda, et ühtede täitsa õigete andmete järgi saab Eestis kohe-kohe mets otsa ning teiste täitsa õigete andmete järgi võiks me veel 2x rohkem raiuda.
Muidu väga huvitav ja kahjuks ka hirmutav teema. Jõudu!