Poola ratsanikud mõõkadega saksa tankide vastu?
Postitatud: 15 Sept, 2004 19:02
Kohe pärast Poola sõjalist kokkuvarisemist Saksa ja Vene sõjaliste tangide vahel, hakkas kogu maailmas liikuma legend, et poolakad olevat oma 32 ratsarügemendiga ja paljaste mõõkadega rünnanud saksa soomusmasinaid. See legend liikus ka Eestis ja sellesse usuti.
Kuid ka nendel juttudel on aga oma väike alus olemas, nagu nüüd konstateerivad nii poola kui ka saksa sõjateaduslikud allikad. Eriti põhjalik on kunagise poola eksiil kindralstaabi uurimus „Polskie Sily Zbrojne w drugiej wojnie swjatowej". Sellest järeldub, et legend sai alguse septembris 1939, kui Poolasse tunginud saksa väed (23. jalaväediviis ja 20. mot.diviis XIX soomuskorpusest) olid vallutanud üllatusrünnakuga Konitza (Chojnice) raudteejaama. Poola 18. ulaanirügement oli tõmbunud tagasi, samuti ka Poola jalavägi, et leida paremaid positsioone.
Luure andmeil ja ka vaatluse tulemusena näis poolakate ees olevat ainult saksa jalavägi. 18. ulaanirügement sai kindral Skotnickilt käsu, sakslasi iga hinna eest kinni pidada. Ulaanirügemendi ülem kolonel Mastalarz otsustas positsioonid sisse võtta metsaservades Konitza maantee suunas. Sealt kavatses kolonel kiire rünnakuga jõuda pealetungivate saksa vägede selja taha ning siis nn. klassikalise ratsarünnakuga saksa jalaväe hävitada. Algul läks kõik hästi.
Ida pool Krojantenit nägid poolakad näiliselt muretuid saksa jalaväelasi vabal maastikul logelemas. Poola ulaanid tormasid nagu üllatusvaimud metsast välja ja ründasid terarelvadega kaitsetut jalaväge. Ja siis elasid poolakad üle surmatoova üllatuse: galopeerivate eskadronide vastu astusid tiibadelt tegevusse saksa tankid. Need olid olnud küngaste taga ja vaatlusele nähtamatud. Saksa soomusmasinate risttuli oli hävitav. Kui poola signalistid puhusid taandumiskäsku, langesid nemadki. Kolonel Mastalarz ja umbes kaks kolmandikku 18. ulaanirügemendist, sealjuures peaaegu kõik ohvitserid, olid langenud. Siit pärinebki see legend: “paljaste mõõkadega soomusmasinate vastu". Kindral Skotnicki pidas ellujäänuile rünnakut õigustades kõne ja dekoreeris sümboolselt üht sõdurit oma, Poola vabadussõjas saadud, vahvusordeniga (Virtuti Militari).
Ka Eesti ratsamehed mäletavad 18. rügemendi ulaane, kes polnud Tartuski võõrad. Paljud eesti ratsaväe ohvitserid ja allohvitserid olid kandnud oma mundril selle poola väeosa embleemi ning nii mõnigi Chojnice lähistel langenud poola ulaan kandis oma mundril eesti ratsaväe rinnamärki.
Eesti husaaridel olid sõpruskontaktid (rinnamärkide vahetusega) Poola 2., 4., 14., 16., 18. ja 22. ulaanide rügementidega, lisaks veel põgusad kontaktid teiste ratsaüksustega. Kõige tihedamad olid eestlaste kontaktid (vastastikused külaskäigud, staazeerimisel olemised jne.) just 16. ja 18. ulaanirügemendiga, lõpu poole ka 14. ja 22. rügemendiga.
Pole ka just õige väide, et Poola armee tuumik koosnes ainult ratsaväest. Tõsi, marssal Pilsudski ajast alates oli Poola sõjavägi kohandatud Venemaa, kui ainsa võimaliku vaenlase vastu ja ratsavägi oli mõeldud Venemaa lagendikel opereerimiseks. Kuid sõjatehnika galopeeriv areng oli nii mõnegi ulaanirügemendi, sama nime ja numbri all, muutnud juba soomusrügemendiks kergete tankettidega - samade mudelitega, milliseid ka Eesti oli 6 tükki Poolast ostnud. Poola ratsavägi oli määratud kadumisele nagu meiegi oma.
Sõda “valest suunast” tabas poolakaid aga paar aastat liiga vara, sest “Stalowa Wola” vabrikud ei suutnud küllaldaselt tankette valmistada. Teatava aja, Poolas staazeerimisel olemisest, veetsid 18. ulaanirügemendis järgmised eesti ohvitserid: kapten M. Bergmann, VR II/3 (viimati kolonelleitnant); kapten F. Jänes, VR II/3 (viimati major); kolonel J. Kurvits, VR II/3. Viimane oli põhierialalt jalaväelane, kuid stažeeris Poolas mitmes ratsa- ja poolratsa üksuses, eriti aga neis, mis olid poolenisti juba motoriseeritud. Ratsarügemendi ülem kolonel P. Bassen-Spiller, kui mees “klassikalise ratsaväekooliga” saadeti varakult pensionile, et anda kolonel Kurvitsale võimalus Eesti ratsaväge moodsale ajale kohandada ja hobused sõjaväest järk järgult eemale tõrjuda.
Kuid ka nendel juttudel on aga oma väike alus olemas, nagu nüüd konstateerivad nii poola kui ka saksa sõjateaduslikud allikad. Eriti põhjalik on kunagise poola eksiil kindralstaabi uurimus „Polskie Sily Zbrojne w drugiej wojnie swjatowej". Sellest järeldub, et legend sai alguse septembris 1939, kui Poolasse tunginud saksa väed (23. jalaväediviis ja 20. mot.diviis XIX soomuskorpusest) olid vallutanud üllatusrünnakuga Konitza (Chojnice) raudteejaama. Poola 18. ulaanirügement oli tõmbunud tagasi, samuti ka Poola jalavägi, et leida paremaid positsioone.
Luure andmeil ja ka vaatluse tulemusena näis poolakate ees olevat ainult saksa jalavägi. 18. ulaanirügement sai kindral Skotnickilt käsu, sakslasi iga hinna eest kinni pidada. Ulaanirügemendi ülem kolonel Mastalarz otsustas positsioonid sisse võtta metsaservades Konitza maantee suunas. Sealt kavatses kolonel kiire rünnakuga jõuda pealetungivate saksa vägede selja taha ning siis nn. klassikalise ratsarünnakuga saksa jalaväe hävitada. Algul läks kõik hästi.
Ida pool Krojantenit nägid poolakad näiliselt muretuid saksa jalaväelasi vabal maastikul logelemas. Poola ulaanid tormasid nagu üllatusvaimud metsast välja ja ründasid terarelvadega kaitsetut jalaväge. Ja siis elasid poolakad üle surmatoova üllatuse: galopeerivate eskadronide vastu astusid tiibadelt tegevusse saksa tankid. Need olid olnud küngaste taga ja vaatlusele nähtamatud. Saksa soomusmasinate risttuli oli hävitav. Kui poola signalistid puhusid taandumiskäsku, langesid nemadki. Kolonel Mastalarz ja umbes kaks kolmandikku 18. ulaanirügemendist, sealjuures peaaegu kõik ohvitserid, olid langenud. Siit pärinebki see legend: “paljaste mõõkadega soomusmasinate vastu". Kindral Skotnicki pidas ellujäänuile rünnakut õigustades kõne ja dekoreeris sümboolselt üht sõdurit oma, Poola vabadussõjas saadud, vahvusordeniga (Virtuti Militari).
Ka Eesti ratsamehed mäletavad 18. rügemendi ulaane, kes polnud Tartuski võõrad. Paljud eesti ratsaväe ohvitserid ja allohvitserid olid kandnud oma mundril selle poola väeosa embleemi ning nii mõnigi Chojnice lähistel langenud poola ulaan kandis oma mundril eesti ratsaväe rinnamärki.
Eesti husaaridel olid sõpruskontaktid (rinnamärkide vahetusega) Poola 2., 4., 14., 16., 18. ja 22. ulaanide rügementidega, lisaks veel põgusad kontaktid teiste ratsaüksustega. Kõige tihedamad olid eestlaste kontaktid (vastastikused külaskäigud, staazeerimisel olemised jne.) just 16. ja 18. ulaanirügemendiga, lõpu poole ka 14. ja 22. rügemendiga.
Pole ka just õige väide, et Poola armee tuumik koosnes ainult ratsaväest. Tõsi, marssal Pilsudski ajast alates oli Poola sõjavägi kohandatud Venemaa, kui ainsa võimaliku vaenlase vastu ja ratsavägi oli mõeldud Venemaa lagendikel opereerimiseks. Kuid sõjatehnika galopeeriv areng oli nii mõnegi ulaanirügemendi, sama nime ja numbri all, muutnud juba soomusrügemendiks kergete tankettidega - samade mudelitega, milliseid ka Eesti oli 6 tükki Poolast ostnud. Poola ratsavägi oli määratud kadumisele nagu meiegi oma.
Sõda “valest suunast” tabas poolakaid aga paar aastat liiga vara, sest “Stalowa Wola” vabrikud ei suutnud küllaldaselt tankette valmistada. Teatava aja, Poolas staazeerimisel olemisest, veetsid 18. ulaanirügemendis järgmised eesti ohvitserid: kapten M. Bergmann, VR II/3 (viimati kolonelleitnant); kapten F. Jänes, VR II/3 (viimati major); kolonel J. Kurvits, VR II/3. Viimane oli põhierialalt jalaväelane, kuid stažeeris Poolas mitmes ratsa- ja poolratsa üksuses, eriti aga neis, mis olid poolenisti juba motoriseeritud. Ratsarügemendi ülem kolonel P. Bassen-Spiller, kui mees “klassikalise ratsaväekooliga” saadeti varakult pensionile, et anda kolonel Kurvitsale võimalus Eesti ratsaväge moodsale ajale kohandada ja hobused sõjaväest järk järgult eemale tõrjuda.
Niipea kui vähegi võimalik, ei kasutatud neid enam lahingutankidena.