Falklandi konflikt....

Korea, Vietnam, Lähis-Ida, Afganistan. Kõik konfliktid. Kui seal on olnud eestlasi, siis seda enam.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Hm, arvestades Black Buck lendude profiili, rünnakute toimumise kella-aega ning muud meeldivat (mis argentiinlasi esimese rünnaku korral täielikult üllatas) - võib-olla oleks Port Stanley lennuvälja kaitseks sobinud hoopis mõni kobe keskmaa õhutõrje raketisüsteem ;-) :wink:

Isegi kui Vulcan oleks selle omale tagant järele sappa saanud - järgmine kord poleks vist enam kiputud 3000 m pealt pommitama...

Aga panen nüüd A-4 tegevuse kohta käivad materjalid kõrvale ning lähen Mirage vs Harrier'i asju otsima :wink:
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Niisiis, nagu lubatud - Mirage vs Sea Harrier.

Kõigepealt siis räägiks sellest, mida tähendas Mirage'ile tegutsemine tegevusraadiuse piiril. Nimelt polnud neil Mirage IIIEA lennukeil õhus tankimise võimet. Seega - lennati välise kütusepaagiga, mis juba ise-enesest tugevalt suurendas lennuki õhutakistust. Pluss veel kaks Matra Magic raketti tiibade all ning üks Matra 530 kere all.

Tulemuseks oli, et lennates kõrgustel üle 10 000 m said Mirage'id olla ca 9 min lahingtegevuse rajoonis, lennates kõrgusel 4500 m (kus tavaliselt opereerisid Sea Harrier'id ja Harrier'id) vähenes see aeg 5-6 minutini ning lennul veepinna kohal (allpool briti laevade radarite nähtavust) kahanes see praktiliselt nullile. Ka igasugune hi-lo-hi manööverdamine oleks tähendanud sama.

Samuti - suurtel kõrgustel oli Mirage Harrier'ist oluliselt kiirem ja manööverdamisvõimelisem. Kui aga laskuti alla 4,5 km peale, siis kahanes väliste paakidega lennuki kiirus praktiliselt samale tasemele, mis Harrier'il ning manööverdusvõimelt Harrier ületas Mirage'i oluliselt.

Relvastuse poolelt - Mirage'id oli relvastatud Magic'utega, mis aga mingit imet tegema võimelised ei olnud. Tabavuse saavutamiseks tuli vastasele sappa saada. Harrier'id olid just saanud jänkidelt uued AIM-9L Sidewinderid, mida vähemasti teoreetiliselt võis tulistada ka vastu lendava lennuki pihta.

Mis aga kõige olulisem - argentiina lendurid teadsid, et vastasel on paremad relvad.

Üldisest taustast veel seda, et mõlemal poolel oli olemas radaripilt keskmises ja suures kõrguses toimuva osas. Argentiinlastel oli Falklandil oma aja kohta täiesti kobe AN/TPS-44 radar. Brittidel pakkusid Harrier'idele radaripilti laevad. Ning kahjuks mitte kõigil laevadel ei olnud 3D radareid. Nii et mõnigi kord ei teadnud Harrieri piloodid esialgu kui kõrgel vastane tegelikult on.

Nagu juba öeldud - tegelik õhulahingute päev Mirage vs Harrier oli vaid 1. mail 1982. Argentiinlased saabusid lahingute rajooni kusagil 10 km kõrgusel. Esimene grupp koosnes 6 lennukist, need avastati juba suht kaugelt ning õhus olnud Harrier'ide paar suunati neile vastu. Ilmselt juhiti ka Mirage'e radari abil, sest need võtsid omakorda kursi Harrier'idele. Kuid nagu kiuste oli ka see laev, mis Harrier'e juhtis 2D radariga ning ei suutnud määrata vastase lennukite kõrgust. Lennukid lähenesid, kuid Harrieri'ide radarid ei suutnud vastast kuidagi leida. Piloodid muidugi aimasid, milles asi on ning tegid väikese "hüppe" üles poole (suunasid lennukite ninad üles) ning avastasidki kiirest lähenevad vastase lennukid.

Kuid minnes tagasi horisontaallennule kadus see pilt neil taas ning jälle saadi vastase asukohta teada vaid laevaradari operaatorilt saadud teadete põhjal. Kes aga ei osanud vastase lennukite kõrgust anda. Harrierid üritasid manööverdada nii, et Mirage'id ei saaks neile saba poolt läheneda. Kuid kõrgemale ise ka ei üritanud ronida. Järgmise samasuguse "hüppe" ajal, et vaadata kus vastane on, märkas esimese lennuki piloot õhus valgeid jutte ning arvas, et vastane on otsustanud laskuda nende kõrgusele lahingu andmiseks. Ta üritas saada oma radarit lukku neist esimese peal. Kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Kui need jutid aga lähemale jõudsid, siis ta avastas, et tegu oli hoopis vastase tulistatud rakettidega. Mirage'id olid teinud lühikese sööstu allapoole, tulistanud oma raketid (kummad need siis ka ei olnud) maksimaalselt kauguselt ning korralikult sihtmärgil lukustamata ning võtnud taas kõrgust. Peale seda hambutut rünnakut oli neil kütus otsakorral ning Mirage'id pöördusid tagasi baasi. Sama tegid ka Harrier'id.

Samal päeval veidi hiljem toimus ka teine lahing Harrier'ide ning Mirage'ide vahel. Ka seekord avastasid britid vastase varakult ning suunasid teise õhus patrullinud paari neile vastu. Seekord oli ka Mirage'e paar. Ning brittide laevaradar 3D ning pakkus pilootidele infi ka vastase lennukite kõrguse kohta. Ning brittide üllatuseks ning suureks rõõmuks hakkas see paar laskuma. Lennukid lähenesid taas vastukurssidel, Harrier'i piloodid üritasid saada oma radareid vastase lennukite peale lukku, kuid see neil eriti hästi ei õnnestunud. Vastane aga tulistas taas maksimaalselt kauguselt oma raketid, ning kuna vastukurssidel nendest tabamuse saamise risk Harrier'i pilootidele oli praktiliselt olematu - nood jätkasid lähenemist. Kui Mirage'id üritasid rünnakust väljuda ning koju tagasi pöörduda, siis õnnestus Harrieridel end neile sappa manööverdada, mõlemil piloodil oma Sidewinder'id vastase soojuskiirguse peale "lukku" saada ning ka välja tulistada. "Juhitav" Mirage sai täistabamuse, lennuk süttis põlema ning Harrieri pilootidele jäi mulje, et selles tulemöllus küll keegi ellu ei jäänud. Tegelikult õnnestus piloodil siiski katapulteeruda ning ta maandus päris Falklandi ranniku lähedale madalasse vette, kust siis rannikule jalutas. "Juhtiv" üritas pikeerides raketi eest pääseda, kuid see lõhkes siiski tema taga piisavalt lähedal, et vigastada kütusepaake. Kuna mandrile polnud lekkivate paakidega lennata võimalik, siis otsustas piloot maanduda Port Stanleys. Kuid tulistati enne lennuväljani jõudmist oma õhutõrje poolt alla. Piloot hukkus.

Kui ta aga oleks ka lennuväljani jõudnud, siis oleks teda oodanud seal ebameeldiv üllatus - samal hommikul keset stardirada tekkinud auk. Black Buck 1 oli oma töö juba teinud.

Kokkuvõttes oli esimese päeva järel seis selline, et britid olid küll tulemusega rahul, kuid pisut ärevil. Vastasel oli arvuline ülekaal. Veidi paremini koordineeritud rünnakud ja rohkem ešeloneeritud lahinggrupid ning kaotused oleks olnud vältimatud. Neil aga polnud kaotusteks suurt ruumi. Max ainult 20 Harrieri (tol hetkel isegi ainult 17).

Argentiinlased polnud aga tulemusega rahul ning neil polnud ka häid plaane olukorra muutmiseks. Harrier'ide sappa saamiseks oli vaja eri kõrgustel hakata erinevate gruppidega manööverdama. Selleks oli aga lennuaega väga vähe. Nii keskmisel kui suurtel kõrgustel lendavad lennukid olid vastase laevaradaritele nähtavad. Madalal lendavatel lennukeil ei jätkunud tegevusraadiust üldse.

Plaan kasutada Port Stanley lennuvälja oma kütuse ärakulutanud lennukeile tankimiseks enne tagasilendu - ka enam ei töötanud.

Nii lendasidki Mirage'id veel paaril korral oma 10 km kõrgusel ning Harrier'id jälgisid neid 4,5 km kõrguselt, aga lahinguid nende vahel rohkem ei toimunud. Üldse tegid Mirage'id mingid ca 80 lahinglendu (neist 10 tehti 1. mail). Siis tõmmati nad üldse tagasi mandrilennuväljade kaitseks ning "häirimislende" 10 km kõrgusel hakkasid sooritama eskadrilli Fenix Learjet'id.

Britid jäid formaalselt õhuruumi peremeesteks, aga ka neil ei seisnud ees lihtne elu. Tuli tõrjuda argentiinlaste madalrünnakuid laevade vastu, kus laevaradareist oli väga vähe kasu...
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40155
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Täpsustuseks selle sappa saamise kohta. Kui vaadata Harrieri pilte, siis sellel lennukil on üks suur viga - tema infrapunane signatuur on võimas iga nurga alt vaadates, sest mootori väljalaskedüüsid asuvad lennuki keskel. See muudab ka Harrieri kergeks saagiks igasugustele õlalt lastavatele rakettidele - mida on praktikas ka kinnitatud. Ja uskuge, Harrieri IR pilt on VÕIMAS.

Ehk mina arvan, et see paremate rakettide jutt on nats vilets argument. Põhiline põhjus oli ikka juhtkangi ja istme (ka staabilaua ja tooli) vahel. Argentiinlaste relvastuses olevad "rear aspect" raketid olid "rear aspect" siiski konventsionaalsete lennukite kontekstis, kus kõige suurem IR laik tekib mootori taha. Ehk see õigustus, et argentiinlased ei saanud oma rakette kasutada, kuna nad ei pääsenud Harrieri selja taha on tegelikult kahtlane. Lisaks olid Miragedel ju Matra R530-d, mis olid radarjuhitavad.

Konkreetse õhulahingu probleem sai alguse juba argentiilaste lahingurivistuses, kes lendasid liiga üksteise ligidal (lennukite vahe ca 1000 meetrit) ja seetõttu ei saanud abistada paarimeest, kui see rünnaku alla sattus. Inglased lendasid "loose pair" formatsioonis, kus kahe lennuki vahe oli üle 2 km. Kogu lahing koosnes paarist algpilotaazi elemendist ja sama kiiresti ka lõppes. Ka ei ole teada, et inglased oleks AIM-9L "all aspecti" kuidagi eriliselt kasutanud või et see oleks just võitude põhjus. Üldiselt saadi argentiinlastele suht kergesti sappa.

Teine põhjus (peale "tihendite" probleemi) oli inglaste ülekaalukas sortie generation. Lennukite hooldusmeeskonnad tõmmati ikka täiesti rihmaks, aga lennukid olid kogu aeg maksimaalses valmisolekus ja sellega nulliti argentiinlaste arvuline ülekaal. Argentiinlaste sortie rate'i mõjutas kõige rohkem aga lahingupaiga kaugus lennuväljast. Falklandil baseerudes oleks see kahtlemata tublisti suurem on. Kokkuvõttes said argentiinlased peksa just seepärast, et nad ei suutnud väikesearvulist inglise lennuväge "välja venitada", kasutades oma märgatavat arvulist ülekaalu.

Liitlased võitsid WWII mitte sellepärast, et nad paremini sõdisid, vaid nad suutsid oma arvulise ja materiaalse ülekaalu maksma panna, vastase "välja venitada".
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Kapten Trumm kirjutas:Täpsustuseks selle sappa saamise kohta. Kui vaadata Harrieri pilte, siis sellel lennukil on üks suur viga - tema infrapunane signatuur on võimas iga nurga alt vaadates, sest mootori väljalaskedüüsid asuvad lennuki keskel. See muudab ka Harrieri kergeks saagiks igasugustele õlalt lastavatele rakettidele - mida on praktikas ka kinnitatud. Ja uskuge, Harrieri IR pilt on VÕIMAS.
Lubage vastu vaielda :wink:

Siiski mitte iga nurga alt. Illustreerimiseks kõigepealt üks pilt.

Pilt

Mis on tehtud veidi eest ja veidi ülalt :wink:

Nagu näha varjavad tiivad küllaltki efektselt kõige kuumema osa reaktiivmootoritest tulevast soosjuskiirgusest...

Tugitoolist on muidugi mõnus "kõvatada" et tehtagu seda või teist, ainult et konkreetse rünnaku puhul (2 Mirage'i vs 2 Harrieri 1. mail 1982) poleks olnud suurt vahet kas need 2 Mirage'i olid 1 km või 2 km kaugusel üksteisest. Pööranguraadiused olid niivõrd erinevad...

Või ehk oleks vahe olnud see, et esimesele Mirage'ile äkki poleks ulatatud raketti sappa panema...
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40155
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Usu, andmed formatsiooni probleemide kohta pärinevad üsna autoriteetsest raamatust :)
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Raamatuid tasub alati lugeda. Eriti autoriteetseid. Aga hea on ühe teema kohta lugeda ka mitut erinevat raamatut, eriti veel kui need samu sündmusi erinevate nurkade alt vaatlevad. Ja siis loetut analüüsida :wink:

Räägiks siis formatsioonidest ning nende probleemidest. Britid lendasid kogu Falklandi kampaania peamiselt paaridena. Neil lihtsalt polnud rohkem lennukeid välja käia. Argentiinlased aga enamasti suuremate gruppidega, harva paaridena (näiteks meie teemas läbikäinud Super Etendard'id lendasid paaridena).

Esimene Mirage'ide grupp, milledega britid kohtusid koosnes 6 lennukist = 3 paari. Teine grupp 4 lennukist = 2 paari. Neist ainult 1 paar aga laskus allapoole brittidega lahingut lööma.

Grupis lennates katab esimest paari tagumine paar ning paarilised ise on üksteisele lähemal. Enamasti isegi lähemal kui 1 km. Brittidel, kes lendasid kogu aeg paaridena, pidi lennukite vahe olema muidugi suurem, et saaks üksteise saba katta.

Mis oleks selles konkreetses lahingus muutunud, kui vahe oleks olnud 1 km asemel 2 km? Harrier'id oleks ikka manööverdanud ennast paari sappa, mitte 2 lennuki vahele. Saanud ikka raketid "lukku" ja välja tulistatud. Esimesel lennukil oleks olnud ainult 1 km rohkem edumaad raketi eest äramanööverdamiseks.

See 1 km lisamaad ei oleks võimaldanud tal ennast Harrier'idele sappa manööverdada ega neid omakorda lahingust väljuma sundida. Oleks paar läinud lihtsalt lahku - üks Harrier oleks võtnud ette ühe lennuki, teine teise...

Viga polnud mitte selles, et Mirage'id lendasid 1 km üksteisele lähemal või üksteisest eemal. Viga oli selles, et laskuti Harrier'ide kõrgusele nende tingimustel lahingut lööma. Ja selle eest saadi karmilt karistada.

Oleks mõlemad paarid alla tulnud. Mis siis oleks saanud?

Harrier'id poleks saanud ennast esimese paari sappa võtta. Oleks võinud üritada tulistada samuti oma rakette kuidagi pool-viltu või vastu. Küll aga oleks rahumeeli võinud ennast võtta teise paari sappa. Kas esimene paar oleks jõudnud ennast omakorda manööverdada positsioonile, et oleks saanud sundida Harriere rünnakust loobuma? Kahtlane, sest lisakütusepaagi ja kõige muu kolaga on Mirage üsna tuim pöörama. Nii et sauna oleks saanud tagumine paar.

Aga igal juhul oleks sel kõrgusel manööverdusvõimelisem Harrier. Ning neile sappa saada oleks Mirage'idel olnud väga raske kui mitte võimatu. Sest kütust neil ju jätkuski vaid paariks-kolmeks lihtsamaks manöövriks. Mingit pikka karusselli neil seal tiirutada võimalik ei olnud...

Nüüd veidi neist "all aspect" rakettidest ning rakettidest üldse :wink:

AIM-9L ei erinenud eelmistest Sidewinder'itest mitte selle poolest, et eelmisi sai tulistada ainult "tagant järele" ja neid "ka eest vastu". Ta erines tundlikuma ning selektiivsema otsipea poolest ning samuti oli talle sisestatud mitmeid algoritme, mille abil osata IR peibutisi vältida. Tulemuseks polnud mitte ainult võime tulistada raketti vastukursil, vaid üldse parem tabavusprotsent. Kui Sidewinder'i varasematel versioonidel oli see kusagil 10-15% kandis (sihtmärgi suunas lastud rakettidest, ja siis oli lenduritel ju teada, et tuleb kindlasti tulistada tagant ;-), siis AIM-9L puhul kasvas see 80-85% juurde.

Matra Magic'ut loeti omal ajal heaks raketiks. Oli võrreldav Sidewinder'i vanemate versioonidega, seega soodsates oludes samuti 10-15% tabavusprotsent...

Matra 530 oli aga suht crappy asi. Rakett oli mõeldud eelkõige kõrgel lendavate pommituslennukite ründamiseks. Kiirelt manööverdavate sihtmärkide vastu kasutu. Nimetati küll lähi- ja keskmaa raketiks, kuid kui vaadata maks tegevusraadiust, siis Sidewinder = 18 km, Matra R530 = 20 km. Seega mingit kauguse-eelist ka ei andnud. Minu jaoks on pigem küsitav see, et miks toda üldse kaasa tassiti. Oleks saanud äkki 1 min lisa-aega selle arvelt. Vastus ilmselt just selles, et loodeti kasutada Harrier'ide vastu sel juhul, kui neile sappa ei saa manööverdatud.

Ma ei hakka siin rääkima sellest, et Magic ja Sidewinder olid sisuliselt "fire&forget", Matra R530 sihtmärgini saamiseks pidi Mirage sihtmärki pikalt oma radariga "valgustama"...
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40155
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

On küll vahe, kas 1 või 2 km. 1 km vahe on lennuki pöörderaadust arvestades liiga väike, et paarimehe sappa minejale appi jõuda. Lennuk lihtsalt ei pööra välja. Pöörderaadius on antud kõrgustel ca 1 km. Selleks, et juhtija sappa jõudnud vaenlasele sappa võtta (osutada "mutual suporti"), tuleb teha kaks veerandpööret, mille mõlema raadius on 1 km. Ütleme, et kui juhtija lendab ees paremal ja juhitav natuke tagapool vasakul, siis juhtija ründamisel teeb juhitav veerandpöörde (90 kraadi) paremale, mille käigus lennuk nihkub raadiuse ehk 1 km jagu juhtijale lähemale, jäädes 90 kraadise nurga alla. See võimaldab juhtijal koos vastasega minna eest ära ja seejärel 90 kraadine (veerandpööre) vasakule, mille tagajärjel satub juhitav parasjagu juhtijat ohustava vaenlase "kella kuute".

Just sellel samal põhjusel lendasidki Harrierid 2 km vahega.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Pärtel
Liige
Postitusi: 493
Liitunud: 16 Sept, 2005 11:50
Asukoht: Lõuna - Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Pärtel »

vabandan, kui ka minu küsimus on OT, aga ta näeks välja selline: teatavasti on Argentiina hispaaniakeelne riik. miks tol ajal, kuigi Franco oli juba manalas, ei osutanud Hispaania, mis oli ju ka sõjaväelise diktatuuri läbi elanud riik, mingilgi määral abi Argentiinale? pean tunnistama, et oli sel ajal natuke üle 10 aasta vana, aga tookordne konflikt omas minu mõtetes mõjujõudu vaid jalgpalli MM vaadates, kui kohtusid mõlema sõjapoole meeskonnad ja "agressor" võitis.
Kasutajanimi
Liige
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Juul, 2007 2:40
Kontakt:

Postitus Postitas Kasutajanimi »

Ilmselt polnud need kaks riiki omavahel liitlassuhetes. Hispaania ülemvõim heideti kõrvale juba 19. sajandi alguses. nad võivad küll rääkida sama keelt, kuid see ei tähenda et nad sõbrad on.
Mobutu
Liige
Postitusi: 190
Liitunud: 14 Nov, 2005 23:19
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Mobutu »

Kui ma õieti mäletan, siis Hispaania oligi Falklandi sõja ajal Argentiina poolt, kuigi toetus jäi vist ainult moraalseks. Huvitav on see, et erinevalt teistest Lõuna-Ameerika riikidest oli Tsiili inglaste poolel.
Pärtel
Liige
Postitusi: 493
Liitunud: 16 Sept, 2005 11:50
Asukoht: Lõuna - Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Pärtel »

kui jutt siin juba lennukite juures on, paneks veel pilte nendest ülesse. siin siis Argentiina õhujõudude kasutuses olnud lennukid.

Super-etendard:
http://www.globalaircraft.org/photos/pl ... dard_1.jpg
http://www.globalaircraft.org/photos/pl ... dard_2.gif
http://www.globalaircraft.org/photos/pl ... dard_3.jpg
http://www.aero-web.info/IMG/jpg/Super-Etendard.jpg



Mirage IIIEA:
http://www.faa.mil.ar/prensa/images/comb6640.jpg
http://www.faa.mil.ar/prensa/images/comb3640.jpg
http://www.faa.mil.ar/prensa/images/comb9640.jpg


Dougla A-4C Skyhawk:
http://www.skyhawk.org/2e/argentina/arfa4art.jpg
http://www.midwaysaircraft.org/images/skyhawk-002b.jpg

Ja list nendest Argentiina lenduritest, kes lendasid Skyhawkidega ja K.I.A Falklandi sõjas:
Mayor Hugo Angel Palaver, V Brigade A-4B 25 MAY 82
Mayor Jorge Osvaldo Garcia, IV Brigade A-4C 25 MAY 82
Capitan Manuel Oscar Bustos, V Brigade A-4B 12 MAY 82
Capitan José Daniel Vazquez, IV Brigade A-4C 30 MAY 82
Capitan Daniel Fernando Manzotti, IV Brigade A-4C 21 MAY 82
Capitan Luciano Gudagnini, V Brigade A-4B 23 MAY 82
Capitan Fausto Gavazzi, V Brigade A-4B 12 MAY 82
Capitan Omar Jesus Castillo, E.A.M. A-4C 30 MAY82
Capitan Danilo Rubén Bolzan, E.A.M. A-4B 08 JUN 82
Primer Teniente Mario Victor Nivoli, V Brigade A-4B 12 MAY 82
Primer Teniente Jorge Eduardo Casco, IV Brigade A-4C 09 MAY 82
Primer Teniente Jorge Rubén Ibarlucea, V Brigade A-4B 12 MAY 82
Primer Teniente Jorge Alberto Bono, IV Brigade A-4C 24 MAY 82
Primer Teniente Juan José Arraras, V Brigade A-4B 08 JUN 82
Primer Teniente Néstor Edgardo Lopez, V Brigade A-4B 21 MAY 82
Primer Teniente Jorge Ricardo Farias, IV Brigade A-4C 09 MAY 82
Teniente Alfredo Jorge Alberto Vazquez, V Brigade A-4B 08 JUN 82
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Pole pikalt teemasse saanud kirjutada. Aga panen vähemalt lühikokkuvõtte A-4 tegemistest Falklandi sõjas. Sest midagi sellest teemast sai ju lubatud.

Ja kuigi sai uuel aastal (järjekordselt :roll: :twisted: ) lubatud olla tublim ja parem - teema ise nii mahukas, et kõike kohe ei jõua. Eks hiljem võin ju veidi ka detailidesse minna, kui kellelgi veel teema vastu huvi on...

Argentiina A-4 lennukid olid second hand kaup – 1966. a. ostis lennuvägi 25 A-4B lennukit USA merelennuväe ladudest, 1970. a. osteti veel sealt samast sama kogus sama tüüpi lennukeid. Lennukid said enne eksportimist kerge kohenduse tootja tehastes ning ka uue tähise (A-4P), kuid argentiinlased ise seda tähistust ei kasutanud. Vaid kolmandik lennukeist sai ka Omega navigatsiooniseadmed. 1976. a. osteti lennuväele veel kolmas 25 lennukist koosnenud ports, seekord A-4C versioonist.

Need lennukid läksid kahte argentiina hävituslennuväe üksusesse. Grupo de Caza No 4 (kuulus IV Lennuväe brigaadi koosseisu) oli relvastatud A-4B versiooni lennukitega ning Grupo de Caza No 5 (mis kuulus V brigaadi koosseisu) sai omale A-4C lennukid.

Seitsmekümnendate lõpus üritasid argentiinlased osta veel neljandat samasugust portsu lennukeid, kuid selleks ajaks olid ameeriklased (peale sõjaväelist riigipööret Argentiinas) kuulutanud välja embargo ning rohkem neile lennukeid ei müünud. Mis aga argentiinlastele veel rohkem meelehärmi valmistas – keeldusid tarnimast ka varuosi juba ostetud lennukeile. Ka 1981. a. üritasid argentiinlased anda sisse tellimust veel 32 lennukile ning asendusmootoritele, kuid ka see lükati tagasi.

16 A-4 lennukit olid ka Argentiina merelennuväes. Ka need said väikese upgrade'i Douglas'e tehastes ning uue tähise A-4Q (originaalis olid need samuti A-4B-d). Lennukid saadi kätte 1970. a. ning olid edaspidi merelennuväe 3a Escuadrilla de Caza y Ataque relvastuses (3. hävitus- ja ründelennuväe eskadrill siis eesti keelde tõlgitult). Seni Argentiinal reaalne merelennuvägi tegelikult puudus. Olid vaid üksikud patrull- ja transpordilennukid. Nüüd saadi esmakordselt ründelennukid, mida võidi kasutada ka hävituslennukitena ning võisid startida ka nende lennukiemalaevalt „25 de Mayo“.

1982. a. oli argentiinlaste põhimure kuidas neid vananema kippuvaid lennukeid veel käigus hoida. Nagu juba mainitud, tagavaraosi ameeriklased enam ei müünud. Vanemad lennukid olid juba argentiinlaste käes olnud 12-16 aastat. Ja enne sedagi teenistust näinud ning laos seisnud. Lennuväel oli arvel veel 36 A-4B lennukit ning 16 A-4C versioonist. Kuid kõik need ei olnud lennukorras. Sõja puhkedes formeeris A-4B relvastatud 4. Grupp oma ridadest kaks koondeskadrilli, kumbki 11 lennukit ning 5. Grupp ühe koondeskadrilli, kus oli aga ainult 9 A-4C lennukit. Hiljem lahingutegevuse käigus saadi veel üksikuid lennukeid lennukorda, et kantud kaotusi korvata.

Merelennuväel oli veel korras 8 A-4Q versioonist lennukit. Nende esimene missioon oli see juba eespool mainitud ärajäänud rünnak lennukikandjalt „25 de Mayo“. Hiljem tegutsesid need lennukid samuti Rio Grande lennubaasist. Merelennuvägi oli ka ainus üksus argentiinlastel, kes suutis oma rivisid Falklandi sõja ajal suurendada – konflikti ajal saadi lennukorda veel kaks lennukit, mis ühinesid eskadrilliga hiljem, viies vahepeal selle lennukite arvu kümneni.

Kuigi A-4 võis kanda ka Sidewinder õhk-õhk rakette – Falklandi sõja ajal neid ei kasutatud. Peamiseks relvaks oli täiesti „rumal“ 1000-naelane (454 kg) pomm, vahel ka kaks 500-naelast (227 kg vastavalt), milledega sooritati madallennul rünnakuid vastase laevade pihta. Lennuväe piloodid polnud pealegi sellist operatsiooni kunagi varem ka harjutanud. Neile oli see asi vaid teoreetiliselt tuttav. Merelennuväe pilootidele oli tegu siiski tuttava stiihiaga.

Siiski – kõige rohkem võite saavutasid just kõige vanemate lennukitega relvastatud lennuväe eskadrillid, kes varem ei olnud selliseid madalrünnakuid harjutanud ning kelledel enamusel lennukeist puudusid ka moodsad navigatsiooniseadmed. Ja kui rünnakule saates komplekteeriti grupid nii, et kindlasti oleks juhtlennukeil need olemas, siis tagasi tulles tuli osadel lendureist tihti kasutada vana head kaardi ja kompassi orienteerumist...

Teine argentiinlastele probleeme tekitanud faktor oli ikka see tegutsemine tegevusraadiuse piiril. A-4 oli veidi suurema tegevusraadiusega kui Mirage ning suutis (välise kütusepaagiga loomulikult) ka ilma lisatankimiseta madallennul mandrilt Malviinideni ning tagasi lennata. Kuid õhulahingu pidamiseks ning sihtmärkide otsimiseks enam varu-aega ei jäänud. Kasutada saadi vaid hit-and-run taktikat, milledeks sihtmärgid pidid eelnevalt teada olema.

Argentiinal oli ka kaks KC-130H tankurlennukit, kuid needki olid pidanud viimased neli aastat ilma varuosadeta läbi ajama ning nende käigushoidmine nõudis suurt vaeva. Nii lennatigi algul missioone ilma õhus tankimiseta. Hiljem saadi need Hercules'ed küll lendama, kuid nii mõnelgi korral pidid osad lennukid ikkagi tankimisest loobuma. Kui mõni lennukeist oli saanud rünnaku ajal tabamuse kütusesüsteemi, siis need lendasid tagasi kodulennuväljale tankuri sabas, jättes samas grupi teised lennukid ilma lisatankimise võimaluseta.

Neist argentiinlaste madalrünnakuist rääkides on enamasti kõige haibitumaks teemaks nende „rumalate“ pommide „veel rumalamad“ sütikud. Ning tihti lisatakse siia otsa „kõige rumalamad“ argentiina relvurid, kes ei olevat osanud sütikuid seadistada. Kuid ka siin on asjal enamasti mitu otsa, mis tihti mainimata jäetakse. Argentiinlastel olid kasutada vanemat tüüpi sütikud, millede seadistamisvõimalused olid üsna piiratud. Et neid saada madalrünnakuile sobivaks – ilmselt oleks nad pidanud sütikutele kallale minema ja neid ise modifitseerima hakkama. Mis aga samuti ei oleks ilmselt hästi lõppenud.

Teiseks – kui nad oleksid ka suutnud sütikud kohe peale pommi lennukilt vabastamist vinnastatud olekusse saada – siis oleks nad pidanud ka oma ründetaktikat muutma. Enam poleks olnud võimalikud rünnakud grupis, sest esimestelt lennukeilt heidetud pommid oleks lõhkenud järgmiste lennukite rünnaku ajal ning need ohtu seadnud, või siis lihtsalt „minema puhunud“. Üksuse väljavenitamine paarideks oleks aga märgatavalt kergendanud vastase õhutõrje tööd ning suurendanud niigi kõrgeid kaotusi.

Aga ilmselt oleks see moderniseerimise töö ka ette võetud, kui argentiinlastel oleks olnud aimu probleemi tõsidusest. Sest väliselt oli suht keeruline aru saada, kas pomm oli tegelikult lõhkenud või mitte. Rünnaku alla jäänud laev asus tavaliselt kiirelt manööverdama, püüdes rünnaku eest kõrvale pöörata või eest ära sõita. Turbiinidele järsult „gaasi“ andmine tõi endaga kaasa ka suurema ning tumedama suitsupilve korstendest. Kiirusel 600-700 km/h kihutav lendur, kes nägi sihtmärki vaid mõned hetked enne rünnakut ning siis peale rünnakust väljumist juba mitmed-sajad meetrid eemalt ei saanudki vahet teha, et kas tegu oli tulekahjuga või suitsuga korstendest. Ning see, et info pommide tegelikust mitte-lõhkemisest ei lekiks, oli brittide üks suurimaid op-sec meetmeid selle sõja jooksul.

Kõigist neist ülaltoodud raskustest hoolimata oli Skyhawk selle sõja kõige resultatiivsem lennuk. Kokku võisid need neli eskadrilli oma arvele kirjutada ühe brittide destroyer'i uputamise, kaks fregatti, ühe transpordilaeva ja ühe transpordialuse. Lisaks vigastati veel üht destroyer'it, kahte fregatti ning kaht transpordialust. Brittidel vedas, et enamus pomme ei plahvatanud ja tihti uppus tabamuse saanud laev päev või ka paar hiljem. Seega olid inimkaotused suhteliselt väikesed.

Kuid selle saavutatud edu eest maksid argentiinlased ise üsna kallist hinda. Kokku jõudis sõjas osaleda 48 Skyhawk'i (26 A-4B versioonist, 12 A-4C ning 10 A-4Q), milledest kaotati 22. Neist 8 langesid õhulahinguis Sea Harrier'idega, 7 tulistati alla laevade õhutõrje tulega ning 4 maavägede õhutõrje poolt (neist üks argentiinlaste enda maavägede poolt) ning 3 lennukit kaotati lennuõnnetustes. Lisaks oli suur ka pilootide kaotusprotsent. Neist 22 kaotatud lennukist 18 võtsid kaasa ka piloodi. Vaid neljal õnnestus katapulteeruda.

Kuid hoolimata suurtest kaotustest – kuni sõja lõpuni oli argentiina pilootide võitlusmoraal väga kõrge. Hoolimata rasketest ilmastikuoludest, vanadest lennukeist (ja tihti esinenud riketest) ning suurtest kaotustest oli ebaõnnestunud väljalendude protsent, kus pöörduti ilma lahingülesannet täitmata tagasi, väga madal. Sõditi kuni lõpuni, ning sõditi kõigest hoolimata edukalt.

Kui hiljem hakati võite-kaotusi kokku liitma, siis selgus, et 80% brittide inimkaotustest (mis oli kokku 255 meest) tulid vastase lennuväe tegevuse arvelt. Argentiinlased kaotasid selles konfliktis kolm korda rohkem mehi (746), umbes pooled neist langes saartel toimunud maismaa lahinguis, 360 uppus koos briti allveelaeva poolt uputatud „General Belgrano'ga“, briti lennuvägi sai enda arvele kirjutada vaid väikese osa vastase kaotustest.

Oleks Argentiina maa- ning merevägi sama tõsise panuse andnud, kui seda tegi lennuvägi, siis lehviks Malviinidel vist edasi sini-valge triibuline lipp...

BTW, britid peava üheks oma maismaalahinguis kantud väheste kaotuste põhjuseks seda, et nende poolel osalesid lahingutes profid, vastasteks olid aga 18-19-aastased argentiina ajateenijad :wink:
kui sul on vanu lennundusega seotud pilte, dokumente või muud huvitavat - võta ühendust...
Wrangel
Liige
Postitusi: 637
Liitunud: 20 Okt, 2010 16:26
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Wrangel »

Sõjast endast on palju räägitud, kuid selle puhkemise algpõhjustest on vähe räägitud. Nimelt on asja tuum Antarktika alade kuuluvuse küsimus. Inglased tõmbasid "eikellegimaa" piiri nii, et Falkland jäi sealt välja. Argentiinas aga peetakse paljusid saari "inglaste Antartikas" enda omaks, niisamuti ka alasid Antarktika mandril. Eriti seoses kliima soojenemisega on peagi võimalik neil saartel näiteks lambaid karjatada (kalapüügist rääkimata). Argentiinas ei lepitud inglaste ühepoolse tegutsemisega piiri osas ja kuulutati omaltpoolt ka Falkland "Antarktika osaks", kohale saadeti väegrupp, et "tagada Argentiina kodanike õigused" (kui retooriliselt kirjutada). Seega konflikt ei käinud mitte ainult selle üle kellele Falklandi saared kuuluvad, vaid selle üle kas nad üldse kellelegi kuuluvad, sarnaselt muude aladega Antarktikas.

Muuseas põhjapoolkeral on palju sellist maismaad, mis on riikide vahel ära jagatud, kuid kus ei kasva taimeraasugi. Antarktikas aga on praegu palju alasid, kus vägagi tasub mõelda näiteks lambakasvatusele.

PS! Ülisuur viga on meie eurobrošüürides. Prantsusmaa ei oma mingeid Antarktilisi territooriume. Ja samas trükises on toodud ka teema, mis puudutab Reunioni saart, see saar on osa Euroopa Liidust (kuigi asub lõunapoolkeral), miks peaks seal kehtima siis teistsugune raha?
Kasutaja avatar
sammal.habe
Liige
Postitusi: 817
Liitunud: 30 Apr, 2004 19:49
Asukoht: 58°22'N 26°43'E
Kontakt:

Postitus Postitas sammal.habe »

kui and ise neid antarktilisteks nimetavad... Terres australes et antarctiques françaises: http://en.wikipedia.org/wiki/French_Sou ... ctic_Lands
Wrangel kirjutas: PS! Ülisuur viga on meie eurobrošüürides. Prantsusmaa ei oma mingeid Antarktilisi territooriume. Ja samas trükises on toodud ka teema, mis puudutab Reunioni saart, see saar on osa Euroopa Liidust (kuigi asub lõunapoolkeral), miks peaks seal kehtima siis teistsugune raha?
Wrangel
Liige
Postitusi: 637
Liitunud: 20 Okt, 2010 16:26
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Wrangel »

Teemas küll vaid servaga aga:

http://et.wikipedia.org/wiki/Antarktika_leping

Prantsuse sektor ei ole selle riigi osa.

Tsiili sektor haarab endasse ka Antarktise poolsaare, mida peavad end omaks ka Argentiina ja Britannia. Sealsamas "lähedal" on ka see Falklandi saarestik.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist