Suitsiidide oht kaitseväes on samasuur, kui ühiskonnas tervikuna. Seega on enesetappude täielik välistamine kaitseväes ja ka ajateenijate hulgas välistatud. Iseasi, kas ja kuidas saab teha preventsiooni, et probleeme minimeerida. Isiklikult ma ei poolda seda "pabistamis ja kastreerimismetoodikat", mis kaitseväes aegade jooksul kasutusele on võetud - ajateenijat hoitakse pidevalt eemal laskemoonast ja relvast korraga. Nagu juba Roosimägi lehes kirjutas, siis kel vaja, küll see ikka selle paar padrunit kusagilt lahinglaskmistelt vasakule paneb ja nii ongi! Iga nädal ei saa ka ajateenijatele lausläbiotsimisi teha ja üleüldse on selline absoluutne usaldamatuse metoodika eba-inimesekeskne, surendades lõpuks ühiskonna negatiivset suhtumist teenistusse.
Eesti ehk põhjamaa inimese mentaliteet on introvertne. Ta lihtsalt ei räägi oma muredest, sest ei usalda kedagi ja on harjunud iseseisvalt hakkama saama. Samuti vaadatakse allüksustes pisut kummaliselt nende peale, kes kaplani vastuvõtule küsivad. Kaplani juurde lähevad kaitseväes tavaliselt need, eks on tõesti juba end teenistuses ammendanud ja kellel on oma tegemistes või soodumustes kama2, mida kaasteenijad neist arvavad.
Teisalt ei jõua ka kaplan või psühholoog füüsiliselt iga sõduri juurde ja nad ei ole selgeltnägijad.
Isikkoosseisu probleemid peavad tegelikult selguma ja saama esmase lahenduse kompaniisiseselt. Ainult kompanii kaadril on inimeste tundmiseks piisav kokkupuude ajateenijatega ja neil on kuigiaju võimalik midagi aimata või aidata. Rühma juhtkonda tavaliselt sõdur ei usalda, aga rühma juhtkonnal on siiski füüsiliselt veel võimalik iga sõduri ja allohvitseriga
regulaarselt individuaalselt vestelda. Nimetaksin "arenguvestluseks". Selle käigus on võimalik anda ajateenijale tagasiside tema teenistuse kohta, aga ka uurida, kas tal on mingeid isiklikke/teenistuslikke muresid ja mõelda, kuidas lahendada. Praktika on näidanud, et kui individuaalvestlus on kõigile, siis muresid isegi avaldatakse ja täiesti spontaanselt. Sanaseid vestlusi tehakse ka välismaal.
Probleem - kust võtab rühma juhtkond selle vaba aja? Lahendusena näeksin osaliselt dokumendibürokraatia vähendamist rühma tasemel. EKV on vist üks väheseid armeesid arenenud maailmas, kus sõdurite ja nooremallohvitseride toimikuid hoitakse ja täidetakse rühma tasemel! Mujal käib see mitte madalamal, kui kompaniis. Rühmas tegeletakse väljaõppe, kasvatuse ja sõdimisega, mitte personali paberite adminnimisega. Kujutleks rühma juhtkonda lahingusse sõitmas, suur kast rühma toimikutega kaasas?
Rühma juhtkonnale ei ole otseselt vaja toimikuid, vaid piisab korralikult koostatud tabelikujulisest rühma nimekirjast, mis nagunii ette nähtud. Samas kui kellegi kohta on vaja andmeid täpsustada, saab alati minna kompanii katseleisse ja toimikuid laenata.
Toimikutes andmete uuendamine pole raketiteadus, aga on tüütu ja aeganõudev. Kompaniis peab olema kirjutaja, kes kompaniiveebli juhendamisel toimikuid uuendab, teenistuslehti täidab jms. Võib vabalt ka mingi ajateenija kpr olla, kellelt on võetud allkiri andmetega ringikäimise kohta ja kelle taust on kontrollitud. Juriidiliselt pole minuteada mingit vahet, kes toimikutes dokumente täidab, aga võimalik, et kompaniis koos on isikuandmete kaitse tagatud isegi paremini.
Kui
kompaniiveeblist oli jutt, siis EKV-s kompaniiveeblit selle sõna läänelikus mõistes aga ei olegi, mis on omaette probleem. Meil on lihtsalt üks auastmelt ülemakstud tagala-allohvitser, kellele on pandud "kompaniiveebli" aunimetus ja kes siis mõnikord imiteerib kompaniis veeblit, kui materiaalse vastutuse kõrvalt aega jääb.
Kompaniiveebel on läänelikus mõistes tänu kompanii pikimale teenistusstaažile just see, kes
jälgib 1. prioriteedina kompanii sõdurite ja allohvitseride (ka kaadri!) elu-olu ja on vajadusel hingeabiks isiklikes ja teenistuslikes probleemides. Praktiliselt "kompanii kaplan". Rühmade juhtkonnad on tavaliselt veel suht rohelised ja ei pruugi sõdurite muredega toime saada. Siis kompaniiveebel tulebki appi ja katsub asjale lahendust leida. Kompaniiülem jääb sõdurile pisut kaugeks ja tema, kui kõrgema otsese ülema, jutule minekut käsitletakse sageli pigem, kui kaebamist. Veebel peaks enamuse muredest ära lahendama. Kompaniiülem lahendab rühmaülemate muresid.
Kui läänes kangastub kõigile sõnaga "kompaniiveebel" eeskätt
inimesega tegelemine, eriala hea tundmine, juhtimine jms, siis EKVs seostub sõnaga "kompaniiveebel" kohe
materiaalne, ladu, inventar, varustus jms... Vastavalt valitakse ja õpetatakse sinna siis ka kohatäitja.
Samuti ei tegeleta meil vahetult inimese (ka kaadri!) muredega, vaid hoopis suurendatakse kontrolli ja piiratakse totruseni võimalusi endale liiga teha (= probleemi edasi lükkamine).
Näitab üsna ilmekalt meie kaitseväe üldist mentaliteeti, arengutaset, suhtumist.
