Tahaksin teada, kas on kuskil selgeks vaieldud, et mis imelik loom tuu eestlane om. Kas see on indiviid, kelle esivanemad on siin elanud 200 aastat? Või on eestlased ka need, kes siin vähem aega elanud, nt valgekaartlased, kes ilmasõjakeerises siia sattusid (ehk siis, eestlane omandab tähenduse Eestimaa elanik, analoogia oleks Tartu elanik -- tartlane, Tallinna elanik -- tallinlane)? Kas siin pea 100 aastat peatunud juudid kõlbavad eestlasteks? Kas saab korraga olla eestlane ja juut? Nn Wabariigi ajal oli vähemasti seadus ("Rahvuse kuuluvuse aluste määramise seadus", RT 1934, 93, 745,
http://www.hot.ee/seadustekogu/ski-3-2.html), mistõttu oli selle nüansi kindlaksmääramine ehk lihtsam, aga tänasel päeval ju midagi niisugust pole.
Edasi. Sellest nn natsirahvast. Elhonen Saks (määratleb enese juudi rahvusest olevat, s. 1927) kirjutab oma raamatus "Eestlased ja juudid" (2008) nõnda:
"Eestijuutide käest küsitakse sageli nii kodu- kui ka välismaal: "Kas Eestis esines antisemitismi?" Oleme alati andnud kaks vastust. Riiklikul tasandil mingit antisemitismi ei olnud. Olme tasandil oli, kuid vähesel määral, ja muretsemiseks ei olnud põhjust. (lk 67)
[...]
Me tundsime end kindlalt, nagu oma kodus. Teistes riikides elanud juudid olid meie peale kadedad. Eesti oli tollal ainuke maa, kus antisemitism ei suutnud juurduda.
Kahjuks ei kestnud meie õnnelik elu kaua. Ja selles ei olnud süüdi Eesti Vabariik. Kõigele tegi lõpu Eesti Vabariigi okupeerimine ja Nõukogude Liidu koosseisu lülitamine. 29. augustil 1940 teatas Eesti NSV sisekaitse ülem otsusest kõik juudi rahvuslikud organisatsioonid laiali saata, sest "nende edasine tegutsemine ei ole kooskõlas töötava rahva huvidega." (lk 69)
Kui ma näen-kuulen David Vseviovi või Aleksei Turovskit (vististi määratlevad endid juudina? (mida iganes see eestlane-venelane-sakslane-juut ka ei tähendaks)) kõnelemas, erinevalt mõnest poliitikust, siis vähemasti mul ei ole küll seni tekkinud kihku "arveid õiendama hakata". Vastupidi, ülestähendatutel on eriskummaliselt mahe hääl, mis ainuüksi juba kutsub neid kuulama. Teadmisi on ju neil kah üksjagu. Väga huvitavad inimesed.
Vihkamisest ka natuke (nojah, mõni kohe ei saa paigal olla, torgib ja torgib, ei taha rahule jätta, temal kohe on tarvis, et pidevalt oleks vaen üleval, ja tingimata peab seda koguaeg kõva häälega kuulutama, et keda me siis vihkame). Minu meelest leidub Eestis hoopis vaenulikumaid grupeeringuid kui seda on juudid, alustada võiks näiteks igasugustest vahtkondadest ja "Mir Bez Natsizma"-laadsetest organisatsioonidest, kes armastavad kõiksugu huvitavatel teemadel seakisa teha. Igasugused anti-fa'd lugegu parem selle kohta, mida Elhonen Saks kirjutab juudi autonoomia likvideerimise kohta, vaadaku seejärel kuupäeva ja Euroopa poliitilist kaarti ning tehku vastavad järeldused. Üldsegi mitte paha mõte ei tundu ka uurida, kas ka Stalinil polnud ehk plaanis juute massilisemalt likvideerida...
Ma arvan, et Arnold Rüütlil pole mingit põhjust häbeneda oma Ülemnõukogu avaldust 1991. aasta detsembrist, milles ta ütles järgmist: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu deklareerib, et Eesti riik tõkestab ka edaspidi antisemitismi ilmingud Eestis kui eesti rahva huvide ja traditsioonidega kokkusobimatud nähtused." ("Seoses Eesti Juudi Kultuuri Seltsi ja Juudi koguduse pöördumisega", RT 1991, 45, 551,
https://www.riigiteataja.ee/akt/13075245). Minu meelest peab see teadmine ka 20 aastat hiljem paika.
post scriptum
Kaunis kummaline on muidugi, et inimene, kes justkui peaks keelt kõigi oma peensustega meisterlikult valdama (või on 1999. aastal omandatud õigusteaduse kraad mööd külge maha jooksnud?), teeb niisuguse totra apsaka:
Janek Mäggi kirjutas:1944. aastal olid punaväed liitlasväed, kuid meie hoidsime hukule määratud mõrvarite ja tapjate poole.
[...]
Süüd ei saa kanda rahvas. Eestlasel ei ole eelist venelase, sakslase või juudi ees, ja vastupidi. Süü on konkreetsetel inimestel ja nende ideoloogial.
Mina kuigivõrd õigusteadust tudeerinud pole, aga loogika põhireegel kõlab ju vististi nõnda, et kaks teineteist vastandavat väidet ei saa olla samaaegselt tõesed.
Niisiis kumb: mõrtsukrahvas või otsustatakse süü ikkagi personaalselt?