NÕUKOGUDE LIIDU AATOMIPOMMI SAAMISLOOST
Postitatud: 02 Veebr, 2012 16:59
Tartu astrofüüsik Uno Veisman on 2006 aastal kirja pannud vägagi sisuka loo nõukogude aatompommi saamislioost. Järsku on seal kirjasolev rahvale huvipakkuv. Mulle igal juhul oli.
Uno Veismann
NÕUKOGUDE LIIDU AATOMIPOMMI SAAMISLOOST
SISSEJUHATUS
Väljapaistvaks näiteks tippteaduse, tehnoloogia ja riigi vajaduste viljakast ühendamisest on teadusloolased aastakümneid toonud nn Manhattani projekti. Selles osales 125 tuhat inimest ja ühtekokku kulutati umbes kaks miljardit dollarit. Projekti lõpptulemusena vapustasid maailma 1945. a Alamogordo kõrbes katsetatud esimene tuumapomm ja selle järel kaks Jaapani linnadele visatud pommi. Lühiülevaate maailma esimese tuumapommi valmistamisest sai avalikkus juba 1945. aastal Smythi aruandena tuntuks saanud raamatust (Smyth 1945), mille tõlge vene keelde mõne aasta pärast isegi Eestisse jõudis. Viiekümnendatel aastatel sai seda lugeda Toompeal raamatukogus ja see täiendas hästi Georg Metsa tuumafüüsikaloenguid Tallinna kõrgkoolides. Kas ja kui palju võis Georg Mets sõja ajal Venemaal viibinuna ise teada NSV Liidu samalaadsest projektist, sellest ei saanud ta muidugi rääkida. Selle projekti juht Igor Kurtsatov (1903-1960) olevat Smythi aruannet oma lähetustel alati kaasas kandnud, selle lugemisest isegi vangilaagris kirjutab Aleksandr Solzenitsõn. Pool sajandit hiljem saime teada, et vene keeles anti raamat trükiarvuga 30 000 välja Lavrenti Beria juhitud erikomitee rangelt salajase otsuse alusel.
Möödus kümmekond aastat ja USAs hakkasid ilmuma asjaosaliste mälestused, sealhulgas projekti administratiivjuhi Leslie Grovesi sulest (Groves 1962). Vene keelde tõlgituna said mitmed neistki raudse eesriide taga kättesaadavaks, mõned isegi eesti keeles (nt Jungk 1963). Järgnenud poolsajandi jooksul ilmus veel sadu Manhattani projekti füüsikalisi, tehnilisi ja organisatsioonilisi külgi käsitlevaid publikatsioone, mõnes võeti vaatluse alla ka massihävitusrelva loomise kõlbelised ja eetilised probleemid. 1953. aastal avaldas major Oskar Käbala Londonis eestikeelse raamatu Aatompomm ja relvastuse areng selleni, milles ta vaatleb eelmise relvapõlvkonna (tankid, kahurid, käsirelvad) taustal aatomipommi, vesinikupommi ja rakettrelvi. See on asjatundja kirjutatud hea populaartehniline ülevaade relvastuse arengust maailmas ja uute relvaliikide füüsikalis-tehnilistest alustest ning ehitusest. "Igal riigil on võimalik valmistada aatompommi, eeldades, et tal on küllaldaselt toormaterjali (uraani või plutooniumi), vastav eriteadlaste kaader ja, mis kõige tähtsam, küllaldaselt kapitali selle valmistamiseks," tõdeb autor (Käbala 1953).
Üsna pea pärast Teise maailmasõja lõppu hakati avaldama ka andmeid aatomipommi loomise ettevalmistustest Saksamaal. Selline oht oli olnud Manhattani projekti tõukejõuks ja arusaadavalt tundsid USA vastavad ringkonnad ülimalt suurt huvi Saksamaa uurimiskeskustes tehtu vastu. Eriüksuse Alsos juhi Samuel Goudsmiti kirjeldus nende keskuste leidmisest, hõivamisest ja kohtumistest Saksa füüsikutega ilmus peatselt raamatuna (Goudsmit 1947), sellele järgnes teisigi samal teemal (nt Irving 1967); mõlemad viidatud teosed tõlgiti ka vene keelde. Huvi tolleaegsete tuumauuringute vastu Saksamaal pole raugenud kuni viimase ajanigi (Walker 1990; Cornwell 2003). Sel põhjusel avalikustasid Nils Bohri pärijad Bohri ja Heisenbergi kirjavahetuse varem, kui see oli määratud testamendis.
Mitmekümneks aastaks jäi suureks saladuseks tuumapommi valmistamise ajalugu NSV Liidus. Alles impeeriumi lagunemise järel hakkas informatsioon sellest avalikkuseni jõudma, algul üpris ebalevalt ja silutuna osalenute mälestustes, siis mõnede riiklike institutsioonide rüpes sündinud ametlike dokumentide kogumikena ja lõpuks üksikute ametkondade esindajate ennast tähtsustavate käsitlustena. Nii ongi objektiivne ja ammendav ülevaade veel sündimata, mis osalt põhjendab ka järgneva vaatluse informatiivset väärtust Eesti asjahuvilistele. Olulisemaks tuleb siiski pidada siit väljakooruvaid järeldusi ja tõdemusi teaduse ning tehnoloogia arendamisest totalitaarses suurriigis. Neid järeldusi võib nimetada küll üllatavaks, küll vapustavaks, küll ebameeldivaks, ent neis võib näha ka kurjakuulutavaid siirdeid tänapäeva ja tulevikku. Siinses ülevaates ei leia käsitlemist tuumapommi valmistamise teaduslikud alused ega tehnoloogilised aspektid, küll aga osalejad, organisatsioon ja selle juhtimine. Ettekujutuse saamiseks sellest, millele täpsemalt on suunatud järgnev käsitlus, olgu loetletud mõned probleemid ja küsimused.
- Kuidas õnnestus tehnoloogiliselt mahajäänud ja sõjast kurnatud riigil nii kiiresti toime tulla tehnoloogiliselt sedavõrd kõrgetasemelise hiigelprojektiga?
- Milline oli alistatud Saksamaalt saadud teabe ja inimressursi osa ja tähtsus?
- Mille nimel osalesid projektis NSV Liidu parimad täppisteadlased ja insenerid?
- Kui tähtis oli USAst ja teistest lääneriikidest spioonide hangitud teave?
- Mille nimel reetsid oma kodumaa Lääne tippteadlased Pontecorvo, Fuchs ja teised?
- Vangide töö projektis ja nende kui saladustesse pühendatute edasine saatus.
Mõistagi ei anna siinne artikkel neile küsimustele ammendavaid ega lõplikke vastuseid. Salastatus pole täielikult kaotatud ja võib-olla ei kaogi, avalikustatud dokumendid sisaldavad suurel määral võltsi poliitilist sõnavahtu, memuaaride avaldamist kammitsesid kuni viimase ajani ametlikud seisukohad ja tsensuur, pal-jude autorite töödes on esiplaanil enesekiitus ja eneseõigustus, ikka väiksemaks jääb veel elavate osalenute hulk. Arvan, et pilguheit meid okupeerinud suurriigi ülisalajase projekti telgitagustesse võiks olla huvipakkuv ning ühtlasi teaduse ja tehnoloogia arengu seisukohast mõtlema panev. Vaatlusaluseks ajavahemikuks on eelmise sajandi neljakümnendad-viiekümnendad aastad. Kasutatud kirjandus pärineb suures osas üheksakümnendatest aastatest. Enne 1985. aastat avaldatu piirdub enamalt jaolt TASSi ametlike teadaannetega ja nende sisuvaeste ajakirjanduslike mugandustega, mis paljudel juhtudel sisaldavad vassimist ja desinformatsiooni. Vaid pisut kõrgemale on neist suutnud tõusta aimeraamatud, biograafiad ja memuaarid–tsenseerituna, faktiliste andmeteta, maotult nõukogude teadust ülistavatena. Eesti lugejani jõudnud ühe hea näitena olgu nimetatud Jeremei Parnovi kirjutatud Kurtsatovi lugu Probleem 92 (Parnov 1980). Aeg-ajalt sai Läänes üksikuid fragmente teatavaks sõjajärgsel Venemaal töötanud Saksa spetsialistide jutustustest, samuti kinnipüütud spioonide või ülejooksnute suust.
Avalikustamispuhang tuli üheksakümnendatel aastatel. Alustasid läände siirdunud teadlased ja endised dissidendid, näiteks Roi ja Zores Medvedev, keda on allpool korduvalt refereeritud. Edasi sai ajakirjanikele võimalikuks aatomilinnakute külastamine ja sealsete juhtfiguuride intervjueerimine (Gubarev 1995, 2004). Esialgu olid vastused väheinformatiivsed ja ebalevad – tehnilisi üksikasju ei avaldatud, sakslaste ja spioonidelt saadud teabe osatähtsust eitati või pisendati, Gulagist ei teatud midagi jne. Siis aga hakkasid raamatuid kirjutama endised KGB ohvitserid, kes selge sõnaga väitsid, et esimene NLi aatomipomm tehti USAst varastatud informatsiooni põhjal. Peagi jõudsid KGB-lased spioonide rolli ületähtsustamiseni ning esinesid absurdsuseni ennast ülistavate väidetega. See omakorda sundis pommitegijaid "tõde jalule seadma", ka lõdvendati tsensuuri ning hakkas ilmuma ametlikke dokumendikogumikke, memuaare, teadusloolisi artikleid. Kõikvõimalikest allikmaterjalidest tegi pedantse kokkuvõtte (umbes 1800 viidet!) ameeriklane David Holloway, kelle raamat kiiresti ka vene keelde tõlgiti (Holloway 1994). Dokumentide kogumikuna on suur väärtus neljal ametkondlikul publikatsiooniköitel Atomnõi projekt (1998-2002), ent muidugi ei sisalda ükski tolleaegne dokument kaugeltki kogu tõde. Inimlikku mõõdet annavad aatomilinnakutes juhtival ametikohal tegutsenud Lev Feoktistovi memuaarid (Feoktistov 1999), pipart lisa-vad sellele vennad Medvedevid oma Stalini-käsitluses (Medvedev, Medvedev 2001). NSV Liidu aatomispionaazi kirjeldatakse enam kui tosinas raamatus, enamikus neist heroiseeritakse KGB ja GRU vapraid luurajaid ning nende kommunismiideaalidest tiivustatud agente Läänes. Eesti keeles ilmunud paar seda liiki raamatut on tagasihoidlikumad ja kainemad (Sudoplatov 2000; Andrew, Mitrohhin 2002), kuigi mitte lõpuni usaldusväärsed.
Viimastel aastatel on jälle olnud märgata avalikustamiskraanide kinnikeeramist. Avaldamiseks lubatu on avaldatud, projektides osalenutest suur osa surnud, võimud tuletavad meelde vaikimiskohustust. FSB polkovniku Aleksandr Zaporozski mõistis Moskva sõjakohus 18 aastaks vangi riigisaladuste avaldamise eest, tuumafüüsik Igor Sutjagin läks trellide taha 15 aastaks. Huvitava episoodi paljastab nüüd USAs elav Roald Sagdejev: KGB otsustas 1992. aastal oma arhiividokumendid (kaasa arvatud tehnilised aruanded) avalikustada, kuid sellele seisis vastu pommi põhitegija Juli(us) Hariton. Põhjenduseks esitas ta võimaluse, et sellest võiksid tehnikateavet saada terroristid, ja ta saavutaski avaldamise edasilükkamise.
KÕIGE ALGUSEST
Stalini-aegset Nõukogude impeeriumi vähegi tundes on selge, et otsuse aatomipommi valmistamise kohta sai vastu võtta ainult Stalin ise. See aga sai omakorda toimuda vaid diktaatorini jõudnud veenva informatsiooni põhjal. Siin on kaks võimalust – kas füüsikateadlaste ettepanekud või luureametkondadelt saadud and-med pommi ettevalmistamise kohta lääneriikides.
Tuumafüüsika oli sõja eel NSV Liidus heas seisus, ahelreaktsiooni võimalikkusest räägiti mitmel teaduskonverentsil. 1940. aastal avaldatud ülevaates aatomituuma lagunemise teemalistest uuringutest väitsid Jakov Zeldovits (1914-1987) ja Juli(us) Hariton (1904-1996) oma arvutuste põhjal, et ahelreaktsiooni esilekutsumiseks aeglastel neutronitel on vaja 2,5 tonni uraani ja 15 tonni rasket vett. Aatomipommi tehnilisest realiseerimisest veel juttu ei olnud. Püüti kõigest väest algatada uraani kaevandamist, kuid osa teadlasi seisis sellisele rahakulutusele vastu. Igor Kurtsatovi autoriteet ei olnud tollal teadusringkondades eriti kõrge: 1938. aastal ei valitud teda Teaduste Akadeemiasse, tema esitatud ahelreaktsiooni uuringute kava jäi kinnitamata. Entusiastlikult suhtus tuumaenergia väljavaadetesse Georgi Fljorov (1913-1990), kes hindas kiiretel neutronitel toimuva ahelreaktsiooni energeetiliseks ekvivalendiks saja tuhande tonni trinitrotoluooli plahvatust, ent ei olnud siiski veendunud sellise ahelreaktsiooni võimalikkuses. Esimene teade võimalikust aatomipommist ilmus NLi ajakirjandusse 13. oktoobril 1941: teadlaste antifasistlikul miitingul ütles füüsik Pjotr Kapitsa (1894-1984), et isegi väike tuumapomm võiks hävitada mitme miljoni elanikuga suurlinna. Sõjaalguse segadustes ei võtnud seda keegi üleskutsena tegutseda, kuid uuesti sai innustust juba sõjaväkke võetud füüsik Georgi Fljorov. Ta saatis 1942. a mitu kirja Riiklikule Kaitsekomiteele ja Stalinile endale, veendes neid uraaniuuringute jätkamise vajaduses. Tõenäoliselt ei jõudnud need kirjad aga üldse riigi ja sõjaväe kõrgema juhtkonnani, rääkimata Stalinist. Omamoodi kurioosumina teatas 1940. a kaks vähetuntud Ukraina füüsikut, et on leiutanud uraanipommi, ja saidki pärast sõda vastava autoritunnistuse kätte, seda küll juba salastatuna.
Teisalt laekus 1941. a sügisel NSV Liidu luureametkondadele Londonist mitu teadet aatomipommi võimaliku valmistamise kohta, sealhulgas põhjalik teaduslik-tehniline aruanne (kriitilise massi arvutused, isotoopide eraldamise tehnoloogia jms), mille oli Briti valitsusele koostanud nn uraanikomitee. Oletati, et pommi tegemiseks kulub kaks aastat. See informatsioon oli nii kõrgetasemeline, et võis lõpuni arusaadav olla vaid aatomifüüsika spetsialistidele. NSV Liidu ülimalt autoritaarse korra juures saadi aga spioonidelt laekunud teavet kasutada ainult Stalini enda kaudu. NKVD ja GRU (Glavnoje Razvedovatelnoje Upravlenie, sõjalise luure peavalitsus) hangitud andmed ei läinud kõigepealt mitte kindralstaapi, vaid otse Stalinile. Marssal Georgi Zukovgi kurdab oma mälestustes, et kindralstaabi luureülem Filip Golikov esitas tihti oma ettekanded Stalinile, minnes mööda nii kindralstaabi ülemast kui ka kaitseministrist. Sellest tulenes Stalini erakordne informeeritus ja kõigeteadja oreool. 1942. aasta keskel tegid aatomipommi kohta Stalinile suulise ettekande Lavrenti Beria ja kõrghariduse rahvakomissar (ühtlasi kaitsekomitee teadusvolinik) Sergei Kaftanov – esimene toetus luurelt saadud andmetele ja teine Fljorovi kirjadele. Kaftanovi mälestuste järgi olevat Stalin mõnda aega kabinetis edasi-tagasi kõndinud ja lausunud siis pühalikud sõnad: "Tuleb teha." Järgnesid juhtfiguuri otsingud. Siin pidi otsustava sõna ütlema ka NKVD, sest väljavalitavale isikule pidi tutvustatama luureallikatelt hangitud paari tuhandet lehekülge ülisalajasi teabematerjale. Teave teabeks, kuid see ei tohtinud mingil juhul viia allikate endi paljastamiseni! Akadeemikutest võisid juhtidena kõne alla tulla Abram Joffe, Vitali Hlopin ja Pjotr Kapitsa, kes kõik olid juba hõivatud suurte instituutide juhtimisega. Entusiasmi ei näidanud üles ka akadeemikud ise, kartes NKVD diktaati. Miskipärast ei peetud sobivaks ainsana ise aatomiprojekti juhtima pürginud Keemilise Füüsika Instituudi direktorit akadeemik Nikolai Semjonovit. Järgmisena võeti kaalumisele noorema põlve tuumafüüsikutest Georgi Fljorov, Igor Kurtsatov, Isaak Kikoin, Abram Alihhanov ja Juli(us) Hariton. Samal ajal (1942) kirjutas Stalin juba alla Riikliku Kaitsekomitee esimesele sellealasele otsusele – "Uraanialaste tööde organiseerimisest". Otsuse täitmise üldjuhendajaks määrati Vjatseslav Molotov, kes mäletab asja nii: "Tsekistid andsid mulle usaldusväärsete füüsikute nimekirja, kellele võinuks toetuda, ja ma hakkasin valima. Kutsusin enda juurde Kapitsa, akadeemiku. Ta ütles, et me pole selleks valmis ja aatomipomm pole selle sõja relv, vaid tulevikuasi. Küsiti Joffelt – ka tema suhtus asjasse kuidagi ebamääraselt. Lühidalt öeldes jäi mul järele kõige noorem ja kõigile tundmatu Kurtsatov, talle polnud võimalusi antud." Molotovi arvates sai just tema soovitusel 1943. aasta algul NLi aatomiprojekti liidriks Kurtsatov, ühe teise versiooni järgi soovitas Kurtsatovit Joffe. Kolmanda versiooni järgi esitati Stalinile paarikümne kandidaadi toimikud ja juht ise valis neist välja Kurtsatovi. Vihjatakse sellele, et autoriteetsete ja isepäiste vanemate akadeemikutega võrreldes pidi valitavat iseloomustama küllaldane paindlikkus ja poliitiline juhitavus (et mitte öelda kuulekus). Kurtsatov lasti tutvuma NKVD-GRU kogutud teabega ja seal leidus tema jaoks tõesti palju uudset ning üllatavatki. Näiteks valitses NLi füüsikute seas arusaam, et tuumareaktoris tuleb neutronite aeglustajana kõne alla vaid raske vesi; just selle hankimise taha olid takerdunud sakslaste uuringud, NSV Liidul seda peaaegu polnudki. Nüüd selgus, et saab kasutada ka grafiiti, mida NLi elektrotehnikatööstus mingil määral tootis. Uudiseks oli ka teade plutooniumi võimalikust kasutamisest pommimaterjalina, samuti isotoopide eraldamisest gaasdifusiooni meetodil – venelased lootsid tsentrifuugimise peale. Kurtsatovil tuli vaeva näha Beria vastuseisu ületamiseks, et tutvustada ülisalajasi dokumente teistele juhtivatele füüsikutele – üksi poleks ta suutnud kogu informatsiooniga toime tulla. Ligipääsu andmetele said algul Abram Joffe, Abram Alihhanov ja Isaak Kikoin, hiljem arvati usaldusväärsete hulka veel Lev Artsimovits, Juli(us) Hariton ja Kirill Stsolkin. Igaüks sai lugeda vaid tema enda tööd puudutavaid dokumente, ainult Kurtsatov pääses ligi kõigile materjalidele. Kuid nad ei tohtinud mitte kusagil ega mitte kellelegi avaldada and-mete päritolu. Niisiis pidid Kurtsatov ja teised teesklema, nagu oleks teave nende endi mõttetöö vili. Sellest sündis Kurtsatovi kui kõigeteadja maine, tema kolleegid ja alluvad pidasid paljusid lahendusi ja otsuseid lausa geniaalseks. Seda väideti pärastpoole ka Kurtsatovi biograafiates (vt nt Parnov 1980). Kurtsatov sai isegi õiguse esitada nn organite kaudu (NKVD, GRU) spioonidele esmatähtsate küsimuste ja probleemide nimekirju.
Kaitsekomitee korraldusega moodustati 1943. aasta esimesel poolel formaalselt Teaduste Akadeemia koosseisu kuuluv täiesti salajane laboratoorium nr 2. Sellele, miks just nr 2, on mitmesuguseid tõlgendusi – näiteks väidetakse, et objektiks nr 1 võis olla Kreml või NKVD peakorter Lubjankal. Laboratooriumi kureerimisel said Molotovi asetäitjateks sõjavarustuse rahvakomissar Boriss Vannikov (1897-1962) ja keemiatööstuse rahvakomissar Mihhail Pervuhhin (1904-1978). Teoreetilised ja eksperimentaalsed uuringud said laboratooriumis siiski alata alles 1944. aastal. 19. mail 1944 kirjutas Kurtsatov Stalinile pika ettekande töö edenemisest, sellele lisatud kirjas tegi Pervuhhin ettepaneku panna kaitsekomitee juures moodustatava uraaninõukogu etteotsa Lavrenti Beria. Sisuliselt vahetati organisaatori ja otsustajana saamatu Molotov Beria vastu välja. Laboratooriumi taheti seejärel muuta lausa NKVD uurimisinstituudiks nr 100, kuid päris NKVD koosseisu laborit siiski ei viidud. Küll pandi täielikult NKVD peale uraanimaardlate otsingud, maagi kaevandamine ja rikastamine; selleks loodi eraldi instituut. Mõnda aega eksisteeris veel laboratoorium nr 3, kus Kurtsatovi rivaal akadeemik Abram Alihhanov püüdis lahendada küsimust, kuidas end aatomipommi eest kaitsta. Laboratooriumis nr 2 sai pommi väljatöötamise otseseks juhendajaks Juli(us) Hariton. 1945. aasta tööplaani ilmusid desifreerimata jäetud lühendid BS-1 ja BS-2 (BS – bomba spetsialnaja, spetsiaalpomm).
16. juulil 1945, Potsdami konverentsi avapäeval, katsetati USAs esimest aatomipommi. Stalin olevat sellest Berialt teada saanud 21. juulil ehk kolm päeva varem, kui vastava sõnumi edastas konverentsil Harry Truman. 1945. aasta augustikuus toimus mitu nõupidamist Stalini suvilas ja neile järgnes Riikliku Kaitsekomitee otsus 20. augustist, millega moodustati aatomipommi valmistamiseks uued juhtimisstruktuurid. Neid pidi suunamakäsutama erakorraliste volitustega direktiivorgan, erikomitee, esimeheks Lavrenti Beria. Lisaks mitmele sõjatööstuse tippjuhile kuulusid sellesse ka füüsikud Kurtsatov ja Kapitsa. Viimane omakorda saavutas, et töödesse kaasati Beria arvates ebausaldusväärne Lev Landau.
Jätkus sõjapäevil praktiseeritud tootmise militariseerimine. Faktiliselt peeti riiki ikka veel sõjaseisukorras olevaks, ühiskond pidi endiselt ilmutama kangelaslikku eneseületamist ja hüvedest loobumist. Arendati edasi nn saraskade süsteemi, kus vägivalla abil sulatati kokku teadus, tasuta töö ja vangla. Täisvõimsusega töötas NKVD repressiooniaparaat, varustades NLi aatomiprojekti sunniviisil tööjõuga – nii lihttöölistega vangide ja küüditatute näol kui ka kõrget teaduslikku ja tehnilist kvalifikatsiooni omava personaliga sundvärbamise kaudu. Seega jätkati Moskva-Volga kanali ja teiste sõjaeelsete suurehitiste süngeid traditsioone. Sõja lõpust oli möödunud vaid üks kuu, kui Stalin andis lennukikonstruktor Tupolevile korralduse muudatusteta kopeerida juhuslikult NLi territooriumile sattunud USA kaugpommituslennuk B-29, seades eesmärgiks 20 lennuki tootmise kahe aasta jooksul.
Oleks aga ekslik arvata, nagu saanuks aatomisõda Stalini ja kõrgemate sõjaväelaste maailmavallutamise doktriinis kohe olulise koha. Veel terveks sõjajärgseks aastakümneks jäi kindralstaabi visioon tulevikusõjast ikka seotuks tankiarmeedega ja soomusmasinate tootmine üha kasvas. "Kremli juht ei märganud revolutsioonilisi muutusi sõjanduse sfääris. Kogu sõjajärgse aastakümne jätkas ta valmistumist "eelmiseks sõjaks": täiustas ja suurendas tankiparki, moodustas uusi lennuväepolke ja -diviise, arendas välja diiselallveelaevade ja veepealsete ristlejate masstootmise" (Drogovoz 2005). Niisiis ei toetunud aatomipommi tegemise initsiatiiv üldse sõjandusringkondadele, pigem tuli inseneridel, teadlastel ja NKVD-l ületada nende ringkondade vastuseis.
URAANI OTSINGUD
Plutooniumi võis pommi valmistamiseks saada tuumareaktorist (tollal levinud nimega "uraanikatlast"). Laboratooriumis nr 2 oli kohe selge, et tuumareaktori ehitamiseks vajatakse kümneid tonne uraani. Seda metalli oli laboratooriumis vaid mõni kilogramm ja NLi territooriumil uraanimaaki ei kaevandatud. Saksamaalt vedasid kahe sealse tuumareaktori uraani ära ameeriklased – hoolimata sellest et üks neist paiknes NLi okupatsioonitsooni jäävas Leipzigis. NKVD aserahvakomissari Avraami Zavenjagini (1901-1956) juhitud füüsikute rühm alustas Berliinis uraani otsinguid 1945. aasta maikuus. Tabati uraanitootmise peaspetsialist Nikolaus Riehl (1901-1991), kes vabatahtlikult nõustus koostööd tegema. Riehl oli sündinud Peterburis ja valdas vene keelt. Ta juhatas otsijad Oranienburgi linna, kust leiti purustatud uraanirikastusvabrik. Ühes teises väikelinnas avastati 100 tonni uraanioksiidi ja 12 tonni uraani. Kõik see viidi kohe Venemaale, samuti Riehl koos perekonnaga ja veel mõned spetsialistid. Juli(us) Haritoni meenutuste järgi olevat Kurtsatov öelnud, et see nn trofeeuraan kiirendas NLi reaktori käikuandmist aasta võrra.
Moskva lähedal Noginski linnas seadistati Riehli juhendamisel uraanimaagi rikastamiseks ümber tehas Elektrostal. Riehl kirjutab oma mälestustes, et töö tegid vangid – peamiselt need endised vene sõdurid, kes olid sakslaste käes vangis olnud (Riehl, Seitz 1996). Niisiis võis veel hiljuti Hitleri riiki ja armeed teeninud mees Noginskis jälgida, kuidas võitnud riigi sõdurid olid sattunud sunnitööliste seisusesse. NKVD kehtestas "ehitiseks 713" nimetatud objektil 10-tunnise tööpäeva. Esimesed puhta uraani kogused saadi Noginskis 1946. aasta algul ja need läksid kohe Kurtsatovile eksperimentaalse reaktori ehitamiseks. Tehasest sai üks esimesi uraani-Gulagi laagreid, kus toodetava uraani kogus kasvas võrdeliselt vangide arvuga – 1950. aastaks oli laagris umbes 10 tuhat inimest ja toodeti tonn uraani päevas.
Uraanimaagi leiukohti otsiti palavikuliselt edasi. Euroopas olid sakslased välja selgitanud leiukohad Bulgaarias, tolleaegses Tsehhoslovakkias ja Ida-Saksamaal. Osa kaevandustest olid ameeriklased lõhkunud, osa andis väga vaest maaki. 1945. aasta lõpus õnnestus uuesti käivitada kaevandused Tsehhoslovakkias ja Saksamaal, viimases moodustati ebamäärase staatusega aktsiaselts Vismut, kus algul töötasid peamiselt sakslastest vangid. Ungaris ja Poolas avati uued kaevandused. 1946. aastal toodi Saksamaalt uraanimaaki kokku 35 tonni, ajavahemikus 1946-1953 too-tis aga enam kui saja tuhande töölisega Vismut kokku umbes 9500 tonni uraani. (Eelmise sajandi lõpukümnenditel hakati kaevandusi sulgema ja reostatud loodust puhastama, millele Saksamaa nüüd kulutab miljardeid.)
Otsinguid jätkati ka NLi territooriumil. Üheks esimeseks sammuks selles suunas oli olnud kaitsekomitee 1942. aasta lõpul tehtud otsus "Uraani kaevandamisest". Siis otsustati esimene kaevandus ja rikastusvabrik rajada Tadzikistani, kus uraanimaagi maardla oli ammust ajast teada. Kõik kulges ülimalt algeliselt ja aeglaselt – kaevandatud uraanimaaki veeti mägiteid pidi eeslite ja kaamelitega rikastusvabrikusse Leninabadi oblastis. Kuigi avastati veel teisigi leiukohti Usbekistanis ja Kirgiisias, polnud Kurtsatovil siit niipeagi loota vajaminevat paarisadat tonni uraani. Tolleaegne Nõukogude majandus tundis vaid üht järsu intensiivistamise meetodit: uraanitootmine anti üle NKVDle Lavrenti Beria kontrolli alla. Kogu Kesk-Aasia uraanivarude kaevandamiseks ja töötlemiseks asutati kombinaat nr 6, ülemaks NKVD polkovnik (peatselt kindral) Boriss Tsirkov. Järgnes valitsuse otsus "Eriümberasustatute, Volgostroi krimmitatarlaste ja kvalifikatsiooni omavate vangide suunamisest uraanikombinaati..." ning 1945. a töötas selles kombinaadis juba 2295 vangi. Nende hulgas oli nii Saksamaalt naasnud repatriante kui ka vlassovlasi. 1947. aasta lõpuks koosnes kombinaat seitsmest rikastusvabrikust, mis said maaki 18 kaevandusest; 176 tuhandest tonnist maagist toodeti aastas 66 tonni uraanikontsentraati. Siiski tarniti umbes pool reaktoritele vajaminevast uraanist kuni viiekümnendate aastate alguseni Ida-Saksamaalt, Tsehhoslovakkiast ja Bulgaariast. Uraani leiukohti otsiti isegi Põhja-Koreast, Hiina jäi sellest ringist siiski välja.
NLi territoorriumil haarati edaspidigi kinni igast võimalusest, üheks nende hulgas oli Sillamäe kaevandus ja rikastusvabrik, mille kohta on kättesaadav üsna põhjalik ülevaade (Maremäe 2000). 1946. aasta suvel Stalini enda viseeritud otsuse järgi pidi siin uraani toodetama järgmistes kogustes: 1947 – 15 tonni, 1948 – 80 tonni, 1949 – 150 tonni ja 1950 – 200 tonni. Sõna "uraan" kirjutati seejuures välja vaid Stalinile määratud tekstis, kõikjal mujal täiesti salajasteks kvalifitseeritud dokumentides nimetati seda materjaliks A-9. Sillamäe tootmiskombinaadi arengulugu ja eriti sellega seotud sotsiaalprobleeme kirjeldab teisal David Vseviov (2001), kasutades lisaks arhiividokumentidele ka omaaegse Moskva esindaja Mihhail Althauseni mälestusi. Võib vaid lisada, et teiste analoogiliste tootmisüksustega võrreldes oli Sillamäe kompleksi rajamisele iseloomulik suhteliselt leebe ümberkäimine inim-ja loodusressurssidega.
Tuleb aga vastu vaielda meedias levitatud ekslikule sõnumile, nagu võinuks esimene NLi aatomipomm olla valmistatud Sillamäel toodetud uraanist. Esiteks ei olnud esimene NLi tuumapomm valmistatud uraanist, vaid plutooniumist. Plutoonium pole kaevandatav metall, vaid seda saadakse tuumareaktorites. Teiseks läks uraani küll vaja just nende reaktorite käivitamiseks, kuid seejuures väga suures koguses. Sillamäe diktüoneemakildast 1948.-1952. a toodetud 22,5 tonni uraani oli tühine kogus. Näiteks ainuüksi Moskva oblastis oli Elektrostali rikastuskombinaadi uraanitoodang 1947. aastal 130 tonni. Tõenäoliselt toodi esimese pommi plutooniumi tootmiseks uraanimaak Ida-Euroopa kaevandustest, uraan eraldati Elektrostalis ja plutoonium toodeti sellest kombinaadi nr 817 esimeses reaktoris objektil Tseljabinsk-40. Sillamäe toodangu osatähtsuse ülehindamine on olnud tingitud sellest, et puudus informatsioon teiste NLi ja Ida-Euroopa samalaadsete tootmisbaaside kohta. Nüüd on ajaloolased leidnud ka dokumente, mis näitavad, et aastast 1948 "hakkavad ilmuma juba esimesed märgid kombinaadi tähtsuse vähenemisest üleliidulises plaanis" (Vseviov 2001). Aatomipommi esmakatsetusele järgnenud autasustamisel märgiti uraani tarnijatena ära ligi paarkümmend Vismuti töötajat, neist kuus isegi sotsialistliku töö kangelased, kuid mitte kedagi Sillamäelt. Kuni NLi lõpuni jätkus siin siiski mujalt toodud uraanimaagi töötlemine, millest ühtekokku saadi ligi 100 tuhat tonni uraani. Samamoodi pretendeerib mõnede ajakirjanike arvates esimese aatomipommi jaoks uraani andnu "aule" Tsukotkal asunud Peveki kaevandus. Tsukotkal töötas 1942.-1945. aastal 247 tuhat sunnitöölist, neist 16 tuhat kaevandas uraanimaaki. Praeguseks täiesti mahajäetud laagri territooriumil ületab kiirgustase normi kohati 10-1000 korda. Peveki laagrit on nüüd isegi Venemaa ajakirjanduses tituleeritud "Stalini Oswiecimiks".
1946. a aasta paiku avastati uraanivarud Kolõmal. Samast ajast hakkasid sealsed vangilaagrid jälle kasvama Lääne-Ukrainast ja Balti riikidest küüditatute arvel. Hakati moodustama karmi reziimiga "erilaagreid", andes konspiratsiooniks neile leebeid ja lüürilisigi nimetusi. Kolõma kaevandused olid näiteks Nadezda, zelannõi, Pobeda. Kokku moodustasid nad laagrite kompleksi Beregovoi (Berlag), kus 1951. a viibis üle 30 tuhande vangi. Pärastpoole saadi uut täiendust aatomilinnakutes oma karistusaja ära istunud "saladusekandjate" arvel, keda siia ümber asustati. Ühe vabakäigu-autojuhi meenutustest: "Minu tuhatkonnast [nummerdatud "rahvavaenlasest" märgiga 3-2] jäi üheainsa 1952. aasta talvega ellu ainult 36. Surdi nälja, külma, üle jõu käiva töö, kiirituse üledoosi tõttu. Kui sõita läbi kuru, mis kandis sümboolset nime "Mõtle järele!", võib Saitani mäeharjal kohata suurimat laagri-matmispaika, kust metsloomad käivad inimeste jäänuseid laiali tassimas. Kohati on tee inimkolpadest nagu munakoortest üle külvatud" (Sokolov 2004). Uraanikaevandused olid salastatud kuni 1990. aastani. Ka kaevurid ise ei teadnud uraanist midagi, kaevandatavat nimetati "erimaagiks", dokumentides seisis uraani asemel seatina. Päris alguses toimetati maaki suurele maale isegi lennukitega. Neljakümnendate aastate lõpul kaevandati uraanimaaki suures mahus ka ühes Krivoi Rogi kaevanduses (Zoltõje Vodõ) ja eraldati puhas metall jällegi Elektrostali kombinaadis Moskva oblastis. Kuid lõppeesmärgiks oli plutooniumi tootmine.
Esimesed mikrogrammid plutooniumi olid saadud tsüklotroni kasutades, edasi rakendus 25. detsembril 1946 käivitatud laboratooriumi nr 2 eksperimentaalreaktor F-1. See oli algul üsna primitiivse ehitusega, puudus vesijahutus ja seepärast sai seda töös hoida vaid lühikest aega. Ahelreaktsiooni tekkimiseks piisas umbes 45 tonnist uraanist, mis oli suuremalt jaolt saadud Kesk-Euroopast toodud maagist. Alles 1948. aastal käivitus miljon korda võimsam plutooniumi tootmisreaktor Tseljabinski lähedal Kõstõmis, sinna läks vaja 150 tonni uraani. Algul saadi umbes 100 grammi plutooniumi ööpäevas.
SAKSLASED NLi TUUMAPROJEKTIS
Saksamaa sõjalise kokkuvarisemise hetkeks olid lääneriigid eesotsas USAga varakult ette valmistanud aatomiuuringute ja -tehnoloogia hõivamise kava, mis hõlmas inimesi, seadmeid, materjale, teavet. Kardeti, et sakslased on pommi valmistamisel üsna kaugele jõudnud. Kuidas eriüksuse Alsos tegevus sõja lõpuperioodil kulges ja mida leiti, seda kirjeldas paari aasta pärast küllaltki üksikasjalikult selle üksuse juht Samuel Goudsmit (1947), hili-sem ülevaade leidub David Irvingi raamatus (1967). Suur osa füüsikuid ja insenere pages läänetsooni. NL jäi mõnevõrra hiljaks, sest puudusid kõrgemalt poolt antud direktiivid. Alamväelased tegelesid kellade, vaskkraanide ja majapidamisesemete riisumisega, ohvitseridel oli juba võimalus hõivata raadioid ja nahkmantleid, kindralid täitsid terveid raudteekonteinereid mööbli, maalide ja serviisidega. Tööstusettevõtete nn reparatsiooni hankimise retked olid lausa seadustatud, oma tootmisbaasi täiendas tõhusalt ka raadiotehas RET Tallinnas.
NKVD kindrali Avraami Zavenjagini rühm, kuhu kuulusid kiiruga polkovnikumundrisse topitud füüsikud Fljorov, Kikoin, Hariton, Artsimovits ja teised, alustas jahti järelejäänud tuumaspetsialistidele. Kokku viidi 1945.-1955. a NSV Liitu ja pandi seal tuumaprojekti kallal tööle ligi 300 Saksa teadlast ja inseneri. Nad jaotusid peamiselt nelja instituudi ehk "objekti" vahel. A-instituut asus endises NKVD sanatooriumikompleksis Suhhumis ja seda juhtis Manfred von Ardenne. Katsetati isotoopide lahutamist magnetväljas. Teises Suhhumi-lähedases endises sanatooriumis paiknes G-instituut, mida juhtis 1925. aasta Nobeli auhinna laureaat Gustav Hertz. Seal oli eesmärgiks isotoopide lahutamine gaasdifusiooni meetodil. Kummaski instituudis töötas umbes sada sakslast. Kolmas instituut (B) asus hoopis Tseljabinski oblastis Kasli linnakese lähedal (hilisem Tseljabinsk-70). Seal töötasid Nikolai Timofejev-Ressovski, Klaus Zimmer, Hans Born ja teised, sealhulgas mitu vangistatud nõukogude teadlast. Neljandaks objektiks oli V-laboratoorium Kaluuga oblastis (hilisem Obninsk). Professor Heinz Pose püüdis seal koos Aleksandr Leipunskiga ehitada reaktorit osaliselt puhastatud uraanist. Kõikjal valitses laag-rireziim, kuid ülejäänud Gulagist märksa leebem. Töörühmade juurde olid kinnistatud NLi teadlastest juhendajad/ülevaatajad. Sõeluti läbi ka sõjavangide laagrid, otsides spetsialiste füüsika-, keemia-ja tehnikateaduste alal, osa neist saadeti eelnimetatud instituutidesse, üsna paljud aatomiprojektiga seotud tehastesse. Peale NSV Liidust naasmist avaldasid mitu sakslast oma memuaarid, kus kirjeldasid töö-ja elutingimusi salastatud asutustes. Mõned raamatud tõlgiti isegi vene keelde, ent need olid Ida-Saksamaale jäänute sulest, üsna tendentslikud ja olulist maha vaikivad (von Ardenne 1972; Steenbeck 1978). Märksa informatiivsem ja Nõukogude süsteemi suhtes kriitilisem oli Lääne-Saksamaal ilmunud Heinz ja Elfi Barwichi raamat Punane aatom (Barwich, Barwich 1967), alles hiljuti ilmus inglise keelde tõlgituna Nikolaus Riehli Kümme aastat kuldses puuris (Riehl, Seitz 1996).
Heinz Barwich lõpetas Berliinis küll tehnikaülikooli, kuid puutus kolmekümnendatel aastatel kokku füüsika suurkujudega, nagu Albert Einstein, Max Planck, Erwin Schrödinger, Werner Heisenberg ja teised. Juhendaja Gustav Hertz (1887-1975) suunas ta ainete isotoopide lahutamise teaduslik-tehnilise probleemi juurde. Sõja ajal töötas Barwich Siemensi tehase uurimislaboratooriumis ultraheli ja torpeedode juhtimissüsteemide alal. Raamatus tunnistab ta otsesõnu, et 10. juunil 1945 otsustas ta täiesti sundimata Nõukogude Liitu tööle minna: "Ma olin 33 aastat vana, abielus, mul oli kolm väikest last, neljas sündimas. Ma olin ka töötu. Nii ei valmistanud see otsus mulle raskusi." Pealegi selgus, et ta juhendaja Gustav Hertz oli juba ees läinud. Suhhumi G-instituuti Barwich saadetigi.
Timofejev-Ressovski (1995) kirjeldab sakslaste palgatingimusi järgmiselt: "Nad ei olnud mingid vangid, nad olid lepingulised spetsialistid. Nad said kolossaalset palka. Riehl, kes tuli meie juurde teaduskonsultandi kõrgele astmele, sai vanas rahas 12 tu-hat kuus. Tavalised teadustöötajad, sakslased ja austerlased, said 6 tuhat kuus. Tean täpselt, et NSVLi kõrgema järgu ministri palk oli 12 000. [–-] See oli tohutu raha. Ja Nikolai Vassiljevits Riehl oli ainus (ma ei tea, võib-olla oli veel keegi) välismaalasest sotsialistliku töö kangelane. Ta sai kolm Stalini preemiat ja ühe ministeeriumipreemia. Talle kingiti auto Pobeda." Vabatahtlikkus ei laienenud siiski mitte kõigile ja kõikjale. Raske vee tootmise eriteadlane Karl-Hermann Geib tungis Moskvas Kanada saatkonda ja palus poliitilist varjupaika. Ta saadeti sealt tagasi ning mõne päeva pärast teatati abikaasale, et mees on surnud.
Sakslaste endi hulgas tekitas hämmingut keemiaprofessor Peter A. Thiesseni ja tema kolleegide karjäär. Thiessen oli olnud Berliin-Dahlemis asunud füüsikalise keemia instituudi juhtfiguure, peale selle Albert Speeri relvastusministeeriumis keemiatööstuse koordinatsiooninõukogu esimees. Ta kuulus nn vanade võitlejate eliiti parteis ja oli kuldse parteimärgi omanik. Omal ajal tegeles ta juutide minemaajamisega teadusasutustest. Inglaste või ameeriklaste kätte sattumine oleks temasugusele mehele lõppenud katastroofiliselt, ent venelaste juures leidis ta sooja vastuvõtu. Thiessen oli tuntud suurepärase mälu poolest ja kujutas endast niisiis erakordset teabeallikat tehismaterjalide ja lõhkeainete tootmise kohta Saksamaal. Heinz Barwich kirjutab, et ta vältis sellisele tegelasele käe ulatamist! Peter Thiessen tegi ära üsna suure töö uraaniisotoopide lahutamise probleemi kallal, valmistades filtreid difusioonseadmetele. Ta sai 1951. a esimese järgu Stalini preemia, hiljem veel Tööpunalipu ordeni, auto ZIM ja sada tuhat rubla preemiaks. Alates 1956. aastast üritas ta Saksamaale naasta, kuid NLi julgeolekuametkond püüdis takistada sakslastest nn saladusekandjate sattumist läänemaailma. Ida-Saksamaal pakuti neile mõne uurimisinstituudi direktori või ülikooliprofessori ametikohta (Steenbeck, Barwich, von Ardenne jt). Võimaluse avanemisel lahkusid siiski mitmed Lääne-Saksamaale, sealhulgas ka sotsialistliku töö kangelane Riehl. Kõneldakse, et Riehl müüs oma preemiana saadud suvila Mstislav Rostropovitsile ja seal omakorda kirjutas Gulagi-raamatut Solzenitsõn. Kõik lahkujad pidid andma allkirja, et nad ei avalikusta 25 aasta jooksul oma osalemist NLi aatomiprojektis.
Omapäraseks tegelaseks Venemaale viidud sakslaste hulgas oli veel parun Manfred von Ardenne (1907-1997). Eriüksuse Alsos nimekirjas seisis tema instituut kui üks võimalikke aatomipommi valmistajaid. Manfred von Ardenne oli siiski pigem insener ja leiutaja kui teadlane. Kuigi tal puudus kõrgharidus, sai ta elu jooksul umbes 600 patenti; enne sõda leiutas ta mitmesuguseid elektroonikaseadmeid, täiustades raadiolampe, elektronkiiretorusid, elektronmikroskoopi ja televisioonitehnikat (Ardenne 1974). Sõja ajal tegeles ta radari arendustööga. NSV Liidus anti talle Musta mere rannikul tolle aja kohta suurepärane laboratoorium (A-instituut) ja tal tuli lahendada teatud tehnoloogiaprobleeme aatomipommi valmistamiseks. 1947. a sai temagi Stalini preemia ning kümneaastase NSV Liidus töötamise järel Ida-Saksamaale naasnuna oma erainstituudi Dresdenis. Autodidakti teadussaavutustesse suhtuti maailmas siiski skeptiliselt, eriti ironiseeriti tema vähkkasvajate raviks katsetatud kuumutamismeetodite üle.
Tseljabinski lähedal Uuralites moodustatud salajasel objektil tegeldi radiokeemia-, radiobioloogia-ja mõnel määral isegi radiogeneetikaalaste uuringutega. Neid juhtis maailmakuulus radiobioloog Nikolai Timofejev-Ressovski (1900-1980), kellel oli kahekümnendatel aastatel õnnestunud Venemaalt Saksamaale stazeerima sõita ja kes 1937. a keeldus sealt tagasi tulemast. Kuni sõja lõpuni jätkas ta teadustööd geneetika ja biofüüsika instituudis Berliinis. Sealt deporteeriti ta koos sakslastest kolleegidega 1945. a NSV Liitu ning mõisteti 10 aastaks vangi. Et aga NL vajas tema eriala spetsialiste, siis sai ta juba 1947. a nn saraska teadusjuhiks Sungulis, 30 km Kõstõmist põhja pool. "Objektil" tegeldi kiirguste mõõtmismeetoditega ja uuriti kiirguse mõju elusolenditele. Salastatus ja otsealluvus NKVD kõikvõimsale Avraami Zavenjaginile kaitses Timofejev-Ressovskit lõssenkistide võimalike rünnakute eest. Eesti lugejale on kättesaadav Daniil Granini raamat "Pürg" (Tallinn 1990), kus Timofejev-Ressovski elulugu esitati küll ilma tol ajal veel salastatud uuringute ja reziimi üksikasjadeta. Kohtumisest Timofejev-Ressovskiga Butõrka vanglas jutustab Solzenitsõn oma Gulagi-raamatus (Solzenitsõn 1990). Kümmekonna aasta eest ilmusid vene keeles tema memuaarid (Timofejev-Ressovski 1995).
Püüdes kokkuvõtlikult hinnata, kui suur oli Saksamaalt saadud oskusteabe väärtus, peame tõdema, et NL ei saanud kätte saksa füüsika esimese suurusjärgu teadlasi, tuumateaduse ja -pommi konstrueerimise ideolooge. Ei õnnestunud kätte saada ka kuigi palju kompleksseid ja töökorras laboratooriume ega tehnorajatisi (näiteks uraanikatelt). Kuid Saksa teadlased ja insenerid tõid Venemaale peaaegu kõik selleks ajaks leitud põhimõttelised lahendused ja tehnoloogiad ning viisid need seal uuesti ellu. Et aga Saksamaal oli asi pommi valmimisest veel üsna kaugel, siis ei olnud neil üle anda mingit lõpplahendust (pommi saladust), küll aga kiirendasid nad pommini jõudmist.
SPIONAAZI OSATÄHTSUS PROJEKTIS
Kuni kaheksakümnendate aastate lõpuni ei olnud niisugust teemat NLi avalikkuse jaoks üldse olemas. Veel üheksakümnendate aastate algul vastas omaaegne Teaduste Akadeemia president (1975-1986) ja NLi tuumaenergeetika juht Anatoli Aleksandrov (1903-1994) ajalehe Izvestija korrespondendi seda puudutavale küsimusele tõrjuvalt: "Midagi nagu oleks olnud. Kuid sellel ei olnud mingit tähtsust." Sellistest vastustest ärritusid luureametkonnad. Nemadki riskisid, agente pandi pikaks ajaks vangi ja isegi elektritoolile – nüüd aga öeldakse: ei olnud mingit tähtsust. Edasi hakkasid ilmuma artiklid ja raamatudki, millest selgus, et Kurtsatov luges pidevalt spioonide ettekandeid, andis neile kõrge hinnangu ning jagas uusi ülesandeid. Öeldi ka välja, et esimene Nõukogude aatomipomm oli USA pommi koopia. Mitmes raamatus kirjeldati NKVD ja GRU loodud ulatuslikku spionaazivõrku lääneriikides (Sudoplatov 2000; Andrew, Mitrohhin 2002). Neljakümnendate aastate algusest peale oli agentide tegevust hakatud suunama teaduslik-tehnilise informatsiooni hankimisele. Mitmekesist, kuid mitte väga põhjalikku teavet sõjatehnikaalaste projektide kohta saadi algul peamiselt Londonist nn Cambridge'i viisiku käest. 25. septembril 1941 andis näiteks NKVD Londoni resident Anatoli Gorski edasi informatsiooni seal üheksa päeva eest peetud riikliku uraanikomitee salajasest nõupidamisest, kus arutluse all oli ka pommi projekt. Gorski teatas, et inglise teadlased peavad võimalikuks uraanipommi valmistamist kahe aastaga ja et staabiülemate nõukogu otsustas kohe alustada tehase ehitamist uraanipommide tootmiseks. See informatsioon pärines Donald McLeanilt ja John Cairncrossilt, samalaadset teavet edastas GRU-le Klaus Fuchs (rivaalitsevad NKVD ja GRU tol ajal omavahel informatsiooni ei vahetanud).
Juba 1943. aasta keskpaigaks hakkas ka USAs moodustuma aatomiproblemaatikale ja sellega seotud tööstusobjektidele orienteeritud NLi spioonivõrk. Teave liikus mööda kolmeastmelist ahelat: Manhattani projektiga seotud teabeallikas, USA kodanikust sidemees ja professionaalne NLi spioon. Viimaste arv oli USAs üsna suur; osa neist olid legaalselt NLi saatkonnas ja ametiasutustes mõnda ametit pidavad NKVD või GRU töötajad, osa illegaalses seisundis. NLi spionaazivõrgu kohta USAs ja teistes riikides on viimase kümmekonna aasta jooksul avaldatud Venemaal paarkümmend raamatut: algul ülejooksikutelt (Gordijevski, Kalugin, Mitrohhin), siis erruläinud KGB ja GRU ohvitseridelt (Sudoplatov 2000; Dolgopolov 2000) ja lõpuks ka kitsamalt aato-mispionaaziga tegelnuilt endilt (Tsikov, Kern 2001; Lota 2002; Tsertoprud 2002). Kõige äärmuslikumate väidete kohaselt olevat USA Los Alamose tuumauuringute keskusest venelastele andmeid edastanud ligi kolmkümmend isikut.
Aatomitehnoloogia sisuliste reetjate "kõrgliigasse" kuulusid seni teadaolevalt Klaus Fuchs, Bruno Pontecorvo ja John Cairn-cross. Nende kohta on kinnistunud arvamus, et tegemist oli veendumustelt kommunismimeelsete inimestega ja andmeid edastasid nad täiesti vabatahtlikult, enamalt jaolt ka tasuta. Materjali laekus neilt palju ja see oli ülimalt spetsiifiline: teadusaruanded, projektid, arvutused, joonised. 1942. aastaks olevat seda NKVDs kogunenud umbes kaks tuhat lehekülge. Nagu eespool juba öeldud, ei leidnud see algul mitte mingisugust kasutamist: mittespetsialistidele oli kõik täiesti arusaamatu, füüsikuid ei lasknud Beria ligi.
John Cairncross (1913-1995) oli nn Cambridge'i viisiku üheks liikmeks (nüüd hinnatakse liikmete arvuks juba kuus). Töötades 1940. aastatel Suurbritannias ministriabina ja pärast luureametis SIS, said talle kättesaadavaks kõik tuumauuringuid ja -tehnoloogiat käsitlevad dokumendid ning aruanded. 1943. a autasustati teda Punalipu ordeniga. Cairncross jõudis paljastamata pensionile minna ja kolis elama Prantsusmaale. Teda reetis alles keegi ülejooksnutest (võimalik, et Gordijevski), kuid kohtu alla ta ei läinudki – väidetavalt vastutasuks avameelse ja kõikehõlmava ülestunnistuse eest. Spioneerimine NLi kasuks langes Suurbritannias madalseisu 1951. aastal, kui Kim Philby saadeti tööle Washingtoni ja Guy Burgess ning Donald Maclean põgenesid Moskvasse. Tegutsema jäi vaid kolmekümnendatel aastatel värvatud Melitta Norwood, kes vastava uurimisnõukogu juhi sekretärina oli saanud ja edasi andnud kõik materjalid inglaste uraaniprojekti kohta ja kes paljastati alles sajandi lõpuks.
Klaus Fuchs (1911-1988) oli USA aatomipommi ehitusest täiesti teadlik: ta oli üks Los Alamose juhtivaid teadlasi, Manhattani projekti teadusjuhtidele Robert Oppenheimerile ja Edward Tellerile lähedal seisnud isik. Enne ja pärast Los Alamost tegutses Fuchs Suurbritannia tuumatehnoloogia instituutides. 1950. aastal Fuchs paljastati ja mõisteti 14 aastaks vangi. NL ignoreeris kohtupidamist ega võtnud vähimatki ette oma agendi päästmiseks. Ida-Saksamaa ajakirjandus teatas: "Tuntud aatomiteadlane vangistati Inglismaal poliitilistel põhjustel." Oma aastatest üle poole ära istunud, Fuchs vabastati ja ta sai Ida-Saksamaal asedirektoriks samas tuumainstituudis, kus lühikest aega oli direktoriks Venemaalt naasnud Barwich. Läände põgenenud Barwich iseloomustas Fuchsi paadunud dogmaatilise marksistina, kelle parteitruuduse tagant aimus ometi karjäärihimu. KGB ei tahtnud aga ikka veel midagi omaks võtta ega isegi tänanud oma kuulsusrikast agenti. Alles 1992. a tunnistas akadeemik Juli(us) Hariton ajakirjanikele, et "esimene Nõukogude tuumalaeng oli valmistatud ameeriklaste eeskujul, kasutades ära Klaus Fuchsilt saadud üksikasjalikku kirjeldust." Nüüd ilmusid välja ka KGB veteranid: "Esimese Nõukogude aatomipommi eduka katsetamise järel sai suur rühm nõukogude teadlasi, spetsialiste, nende hulgas ka luuretöötajaid, kõrged Nõukogude autasud. Ja ainult K. Fuchs, kes kaheksa aastat osutas nõukogude teadusele abi tuumarelva loomisel, ei saanud midagi. Ei midagi muud kui neliteist aastat vanglat," kirjutas KGB polkovnik Aleksandr Feklissov (1994).
Klaus Fuchsi motiividest rääkides märgitakse alati, et ta oli pahempoolsete vaadetega ning varem olnud kommunistliku partei liige ja et ta ei küsinud oma andmete eest kunagi raha, kuid vaikitakse ühest olulisest episoodist Fuchsi elus. Fuchs oli põgenenud Saksamaalt, kus tema ema ja õde lõpetasid elu enesetapuga. Teise maailmasõja algul liigitati ta aga Inglismaal vaenulike välismaalaste hulka, teda kuulati üle lojaalsuse kontrollimise komisjonis ja lõpuks saadeti laagrisse Mani saarel. Paari kuu pärast järgnes interneeritute ja sõjavangide deporteerimine ookeani taha Kanadasse. Tuntud füüsikute vaheleastumise tulemusena Fuchs lõpuks vabastati ja ta sai 1941. a ka Suurbritannia kodanikuks, kuid üleelatud vintsutused ja alandused ilmselt häälestasid teda läänemaailma vastu. Klaus Fuchsi ülestunnistuse põhjal tabati ta sidemees USAs, Harry Gold, kes mõisteti 30 aastaks vangi. Gold omakorda juhtis FBI David Greenglassi jälile. Viimane oli sõjaväeteenistuse ajal saadetud Los Alamosesse, kus ta töötas lihtsa mehaanikuna. Greenglassi kui veendunud kommunisti oli agendiks värvanud tema oma õemees Julius Rosenberg. David Greenglass avaldas uurijaile kõik ja veel rohkemgi. Enda ja oma naise päästmiseks tunnistas ta oma õe ja selle abikaasa vastu, kes mõlemad läksid teatavasti 1953. a elektritoolile. Aastakümneid kestis "kogu maailma progressiivsete jõudude" kampaania Rosenbergide kaitseks; nüüd on KGB omaks võtnud, et Julius Rosenberg oli NLi spioon, kuid just aatomisaladustega seoses polnud tal peale materjalide edasitoimetamise mingit sisulist rolli. Oma õe ja õemehe elektritoolile saatnud Greenglass pääses ainult 10-aastase vangis istumisega.
Bruno Pontecorvo (1913-1993), samuti Los Alamoses kõrgel kohal olnud tuumafüüsik, põgenes 1950. aastal koos perekonnaga NSV Liitu. Ka tema puhul mainiti pikka aega põhjusena vaid poliitilist tagakiusamist USAs, NSV Liidus sai ta peatselt akadeemikuks, töötades ka Moskva-lähedases Dubnas tuumauuringute instituudis. NSV Liidu piires sai ta varsti liikumisvabaduse ja 1962. aastal käis ka ühel konverentsil Tõraveres. Pommiga seotud uuringute juurde teda muidugi ei lubatud, kuid ta sai nii Stalini kui Lenini preemia. Aatomispiooniks peeti teda Läänes juba ammu, kuid KGB võttis selle omaks alles sajandivahetuse paiku – võimalik, et Gordijevski paljastuste tõttu.
Tänaseni on teadmata GRU illegaalsele agendile Artur Adamsile ("Achilleus") mitu tuhat lehekülge Manhattani projekti käsitlevaid aruandeid ja uraaniproove edastanud teadlase nimi. Tuvastanud jälitamise, loobus ta edasistest kontaktidest ning väidetavalt ei ole ta nime isegi GRU arhiivis. Ka ei ole GRU avalikustanud oma ainsa Oak Ridge'i aatomilinnakus sõjaväelasena töötanud ja 1949. a Moskvasse naasnud kutselise spiooni "Delmar" nime.
Theodor Alvin Hall figureeris telegrammides agendinime "Mlad" all. Ta oli 18-aastaselt lõpetanud Harvardi ülikooli ja kohe Los Alamosesse tööle saanud. Tegeldes tuumaplahvatuse füüsikalise efekti prognoosimisega, oli ta muidugi pommi ehituspõhimõtetega hästi kursis, konstruktsiooniga ehk vähem. Kui ta 1944. aastal New Yorgis puhkusel viibis, andis üks sõber talle mõtte ühendust võtta NLi saatkonnaga. Moskva tunnistas Hal-lilt saadud andmed ülimalt väärtuslikuks. Kuna FBI ei tahtnud avalikustada NLi saatkonna telegrammide desifreerimist, siis ei saadudki Halli kohtusse viia ning ta pääses karistamatult. Tema spioonitegevus sai teatavaks alles 1990. aastatel. NLi saatkonna telegrammides mainiti veel üht allikat Los Alamoses, varjunimega "Kvant", keda ei õnnestunudki tuvastada. Ta pidi olema kvalifitseeritud füüsik või insener, sest kirjeldas uraanimaagi rikastamist gaasdifusiooni meetodil. "Kvant" olevat 1943. aastal omal algatusel pöördunud NLi saatkonna poole Washingtonis ja kohe edasi andnud mingi väärtusliku dokumendipaki. Edasiste kontaktide kohta FBI midagi teada ei saanud ja spiooni isik jäigi saladusse.
Alan Nunn May (1912-2003) hakkas NLi luurele informatsiooni edastama Manhattani projektis osalemise ajal (alates 1942. a), suurema osa aga andis üle pärast sõda Kanadast. See oli sisuliselt kogu Manhattani projekti raames tehtu kokkuvõte, millele olid lisatud isegi uraani isotoopide proovid. 1946. aastal jooksis Ottawas üle NLi saatkonna ametnik Igor Guzenko ja paljastas May, kes mõisteti kümneks aastaks vangi. Arvatakse ka, et just Guzenkolt saadud andmed (ülesanded NLi spioonidele) näitasid läänemaailma juhtidele, et NL on võtnud suuna aatomipommi valmistamisele.
Aatomispionaazi omaaegne juht NKVD liinis, Pavel Sudoplatov väidab oma memuaarides, et Nõukogude poolele olevat sõja ajal aatomisaladusi edastanud ka sellised tippteadlased nagu Nils Bohr, Enrico Fermi, Robert Oppenheimer ja Leo Szilard (Sudoplatov 2000). See väide lükati veenvalt ümber rahvusvahelises teadusajakirjas Science ning seda kinnitas ka FBI. Venemaa välisluure ameti pressiteates 1994. aastast öeldakse: "Välisluure ameti arhiivides olevate materjalide põhjal otsustades kujutab P. Sudoplatovi raamat Erioperatsioonid endast tegelike sündmuste, pooltõdede ja puhta väljamõeldise mosaiiki. [–-] Puuduvad samuti mis tahes toimikud Oppenheimeri, Fermi, Bohri ja teiste kohta" (Tsikov, Kern 2001). Veel kaugemale läheb oma memuaarides Beria poeg, kes väidab, et Robert Oppenheimer olevat külastanud enne sõda tema isa Moskvas! Seda laadi fantaasiad leiavad meedias kordamist ja paisuvad. "Sel viisil aitasid Oppenheimer, Fermi ja Szilard Nõukogude luurel üles ehitada oma agentuuri Oak Ridge'i, Los Alamose ja Chicago laboratooriumides. [–-] 1944. aasta alguseks oli aatomipommi loomise "Manhattani projekt" täielikult teada ja selles ei olnud peaaegu mitte midagi, mida poleks teadnud ka venelased. Moskva sai 286 ülisalajast dokumenti. Koos Londonist saadud andmetega oli tal aatomiprojektist täielik ettekujutus," kirjutab üks KGB eruohvitsere. Nüüd, mil USAs on avaldatud NLi saatkonna telegrammide ammu desifreeritud tekstid, kummutavad need KGB/FSB loodud müüdid suurest hulgast kõrgetasemelistest spioonidest Los Ala-moses. Segadust suurendas KGB kroonikakirjutaja Tsikov, kes pidi tagantjärele omaks võtma, et oli oma kirjatöödes agendinime Pers(eus) all loonud "mitme agendi koondkuju".
Spioonide otsimine/leidmine jõudis liialdusteni ka USAs. 1994. aastast hakkas NSA (National Security Agency) lõpuks avalikustama Teise maailmasõja aegseid ja järgseid NLi spioonide radiogramme, mida edastati saatkonnast. Nendes esinesid allikad koodnimega Pers(eus), Mlad, Huron, Kvant, Volok. Mlad identifitseeriti kui Theodore Hall, Huron võis olla Bruno Pontecorvo. Ameerika teadlaste föderatsiooni kauaaegse presidendi Jeremy J. Stone'i kätte juhtusid KGB pressiesindaja Vladimir Tsikovi kaks artiklit, mille põhjal Stone tegi USA teadusavalikkust sokeeriva järelduse: Pers(eus) olevat olnud hilisem Massachusettsi ülikooli emeriitprofessor ja populaarne televisioonikommentaator Philip Morrison. Sellise järelduse mitu eeldust osutusid üsna pea valeks (Goodwin 1999). Vastupidiselt viimasel ajal avaldatud KGB ja GRU veteranide väidetele peab ka tõdema, et enamikku 1940. aastatel erakordselt edukalt tegutsenud agente ei värvanud mitte NLi professionaalsed luurajad, vaid sisuliselt kommunismiideaalid ja müüdid, tagant tõukamas fasismivastasus. See ei kestnud kaua. "Enamik sõjaaegsete ideeliste topeltagentide järelkäijatest olid kasuahned isehakanud ja kaitseettevõtete korrumpeerunud töötajad, kes üritasid oma ettevõtte saladusi müüa" (Andrew, Mitrohhin 2002).
1943. a aastal andis Igor Kurtsatov NKVD aatomispioonidelt saadud materjalidele järgmise hinnangu: "Uurisin juuresolevat nimekirja Ameerika uraaniprojektide kohta. Peaaegu kõik need pakuvad meile suurt huvi. [–-] Andmed on erakordselt huvitavad ja väga väärtuslikud." Tollal oli tegemist alles USA aatomisaladustesse tungimise kõige esimese etapi tulemustega. Järgmisel aastal teatab Kurtsatov Beriale, et ta luges läbi 3000 lehekülge välismaalt saadud materjale. On vaieldamatu, et Kurtsatov sai 1945. a kätte USA esimese ja ka järgmiste tuumapommide kirjelduse ning esimene NLi pomm tehti nende põhjal, täpsemalt Nagasakile visatud plutooniumipommi koopiana. Viimastes teadusloolaste publikatsioonides süüdistavad füüsikud Beriat selles, et ta ei edastanud saadud teavet algusest peale kiiresti Stalinile ja seejärel teadlastele, vaid pidas kinni oma suletud NKVD ametkonnas. GRU ole-vat selles mõttes aktiivsem olnud.
AATOMITÖÖSTUSE KONGLOMERAAT
1945. aastal oli muudetud NLi aatomiprojekti juhtimisstruktuuri ja moodustatud erakorraliste volitustega erikomitee. See oli nn direktiivorgan, midagi aatomitööstuse poliitbüroo taolist. Selle esimeheks oli Lavrenti Beria, liikmeteks Malenkov, Voznessenski, Vannikov, Zavenjagin, Kurtsatov, Kapitsa, Mahnev ja Pervuhhin. Töö tegelikuks toimetamiseks loodi Rahvakomissaride Nõukogu juurde esimene peavalitsus, mille koosseisu viidi üle suur hulk teadus-, projekteerimis-, ehitus-ja tootmisorganisatsioone, nende hulgas ka Kurtsatovi laboratoorium nr 2. Suurimaks üleantavaks struktuuriks oli aga NKVD tööstusehituse laagrite peavalitsus oma 13 laagri ja kokku 103 tuhande vangiga. Lisaks saadi NKVD-lt veel mäe-ja metallurgiatööstuse laagrid kokku 190 tuhande vangiga.
USA aatomiprojektis osales 125 tuhat inimest, N. Liit oli 1945. aasta lõpuks oma projekti kaasanud kolm korda rohkem inimesi, viie aasta pärast oli neid juba üle 700 tuhande. Üle poole neist moodustasid vangid, kolmandiku sõjaväestatud ehitajad ja vaid kümnendiku vabad inimesed (kelle liikumisvabadus oli ometi piiratud). Erikomitee ja esimene peavalitsus eksisteerisid ligi kaheksa aastat, kuni Beria arreteerimiseni. Hiljem varjati aatomitööstus keskmise masinaehituse ministeeriumi nime alla, ministriks oli 30 aastat Jefim Slavski (1898-1992). Keskmine masinaehitus sai ministeeriumi nimeks seepärast, et kerge-ja raskemasinaehituse ministeerium olid juba olemas; pärastpoole moodustati raketitööstuse juhtimiseks veel juurde üldmasinaehituse ministeerium. Slavski kui üks salastatumaid tippjuhte kogus aastatega kolm NLi kangelase kuldtähte ja kümme (!) Lenini ordenit, oma koha kaotas ta alles pärast Tsernobõli katastroofi nagu ka Teaduste Akadeemia president Aleksandrov.
Stalini seatud aatomipommi valmimise tähtaeg oli 1948. aasta. Valitsuse otsused, mille täitmine oli kõigile NLi asutustele ja organisatsioonidele absoluutselt kohustuslik, tähistati kahe nulliga algava numbriga, mis näitas nende lähtumist Stalinilt endalt. (Tuleb möönda, et otsestest isiklikest kontaktidest Stalin pigem hoidus – tuumafüüsikute ja inseneridega kohtus ta väga harva, isegi Kurtsatoviga vaid paaril korral, samuti ei külastanud ta nn objekte ja paljudel otsustel tema allkiri puudub.) Näiteks läks objektidel ootamatult vaja suurt kogust elavhõbedat vahelduvvoolu alaldite valmistamiseks. Varustusorganisatsioonid pidid nõudmise rahuldama otsekohe ja mööndusteta ning selle tulemusena kadusid kogu NSV Liidus mõneks ajaks müügilt kraadiklaasid. Hiljem käivitati eraldiseisev elavhõbedaauru-alaldite tööstusharu, mille üks tehaseid paiknes Tallinnas Balti jaama läheduses. Nagu jutustas üks selles tehases töötanud insener, rakendati seal elavhõbedaaurude kontsentratsiooni vähendamiseks tsehhide õhus... tugevamaid ventilaatoreid!
1946. a otsiti arendustöö baasiks välja Sarovi kloostri järgi tuntud väikelinn, kus sõja ajal valmistati "Katjuusadele" laskemoona. Sellest hetkest kadus kohanimi Sarov kõigilt NSV Liidus trükitud kaartidelt. Aastate jooksul kandis see objekt koodnimetusi Arzamas-16, Kremljov, KB-11 ja viimati VNIIEF (Üleliiduline Eksperimentaalfüüsika Teadusinstituut). Algul mõnekümne töötajaga aatomilinnakusse hakati koondama riigi väljapaistvaimaid füüsikuid. Siia tuli üle Kurtsatovi laboratooriumi nr 2 põhikoosseis, tippfüüsikutest Igor Tamm, Dmitri Frank-Kame-netski, Jakov Zeldovits, Andrei Sahharov. "Objekti" ülemaks oli küll KGB kindral, kuid tegevjuhiks sai peakonstruktori ametis Juli(us) Hariton (1904-1996), tema asetäitjaks Kirill Stsolkin. Kõigi Stsolkinit tundnud inimeste arvamuse kohaselt oli tegemist erakordselt andeka eksperimentaatoriga, kes lõi pommi tehnoloogilise lahenduse, katsetas seda makettidel ja viis läbi esimeste pommide lõhkamised polügoonil. Plutooniumipommi ehituse põhimõte ei olnud keeruline. Pommi keskel paiknes plutooniumist kera, mida ümbritsesid uraanist tehtud neutronitepeegeldid. Järgnes alumiiniumist kest, selle taga 32 lõhkelaengut. Laengud pidid plahvatama absoluutselt üheaegselt ja suruma sel viisil uraani-plutooniumikera kokku ahelreaktsiooniks vajaliku kriitilise tiheduseni. Lõhkelaengute suunatuse ja sünkroonsuse saavutamiseks tehti tuhandeid lõhkamiskatseid, muidugi kasutades neis plutooniumi asendajat.
Mõnevõrra ette rutates olgu öeldud, et Stsolkini initsiatiivil organiseeriti 1955. aastal umbes kolmandiku Sarovi objekti teaduritest ja inseneridest uus objekt Uuralis, just seal, kus varem töötas Timofejev-Ressovski. Asutus sai tuntuks kui Tseljabinsk-70, hiljem VNIITF (Üleliiduline Tehnilise Füüsika Teadusinstituut). Praegu on sealse aatomilinnaku nimeks Snezinsk. Paralleel-se/konkureeriva asutuse loomise motiivide kohta on mitu versiooni: strateegiliselt kaitstum asukoht, võistlusmomendi tekitamine jms. Sarovisse jäänud Andrei Sahharov nimetab veel üht põhjust: "Ministeeriumiametnikud hüüdsid omavahel teist objekti Egiptuseks, pidades silmas, et meie oma oli siis Iisrael, meie teadlaste ja juhtivkoosseisu sööklat aga "sünagoogiks"". Erimeelsuste tõttu lahkus Stsolkin 1960. aastal pommitegijate juurest.
Uno Veismann
NÕUKOGUDE LIIDU AATOMIPOMMI SAAMISLOOST
SISSEJUHATUS
Väljapaistvaks näiteks tippteaduse, tehnoloogia ja riigi vajaduste viljakast ühendamisest on teadusloolased aastakümneid toonud nn Manhattani projekti. Selles osales 125 tuhat inimest ja ühtekokku kulutati umbes kaks miljardit dollarit. Projekti lõpptulemusena vapustasid maailma 1945. a Alamogordo kõrbes katsetatud esimene tuumapomm ja selle järel kaks Jaapani linnadele visatud pommi. Lühiülevaate maailma esimese tuumapommi valmistamisest sai avalikkus juba 1945. aastal Smythi aruandena tuntuks saanud raamatust (Smyth 1945), mille tõlge vene keelde mõne aasta pärast isegi Eestisse jõudis. Viiekümnendatel aastatel sai seda lugeda Toompeal raamatukogus ja see täiendas hästi Georg Metsa tuumafüüsikaloenguid Tallinna kõrgkoolides. Kas ja kui palju võis Georg Mets sõja ajal Venemaal viibinuna ise teada NSV Liidu samalaadsest projektist, sellest ei saanud ta muidugi rääkida. Selle projekti juht Igor Kurtsatov (1903-1960) olevat Smythi aruannet oma lähetustel alati kaasas kandnud, selle lugemisest isegi vangilaagris kirjutab Aleksandr Solzenitsõn. Pool sajandit hiljem saime teada, et vene keeles anti raamat trükiarvuga 30 000 välja Lavrenti Beria juhitud erikomitee rangelt salajase otsuse alusel.
Möödus kümmekond aastat ja USAs hakkasid ilmuma asjaosaliste mälestused, sealhulgas projekti administratiivjuhi Leslie Grovesi sulest (Groves 1962). Vene keelde tõlgituna said mitmed neistki raudse eesriide taga kättesaadavaks, mõned isegi eesti keeles (nt Jungk 1963). Järgnenud poolsajandi jooksul ilmus veel sadu Manhattani projekti füüsikalisi, tehnilisi ja organisatsioonilisi külgi käsitlevaid publikatsioone, mõnes võeti vaatluse alla ka massihävitusrelva loomise kõlbelised ja eetilised probleemid. 1953. aastal avaldas major Oskar Käbala Londonis eestikeelse raamatu Aatompomm ja relvastuse areng selleni, milles ta vaatleb eelmise relvapõlvkonna (tankid, kahurid, käsirelvad) taustal aatomipommi, vesinikupommi ja rakettrelvi. See on asjatundja kirjutatud hea populaartehniline ülevaade relvastuse arengust maailmas ja uute relvaliikide füüsikalis-tehnilistest alustest ning ehitusest. "Igal riigil on võimalik valmistada aatompommi, eeldades, et tal on küllaldaselt toormaterjali (uraani või plutooniumi), vastav eriteadlaste kaader ja, mis kõige tähtsam, küllaldaselt kapitali selle valmistamiseks," tõdeb autor (Käbala 1953).
Üsna pea pärast Teise maailmasõja lõppu hakati avaldama ka andmeid aatomipommi loomise ettevalmistustest Saksamaal. Selline oht oli olnud Manhattani projekti tõukejõuks ja arusaadavalt tundsid USA vastavad ringkonnad ülimalt suurt huvi Saksamaa uurimiskeskustes tehtu vastu. Eriüksuse Alsos juhi Samuel Goudsmiti kirjeldus nende keskuste leidmisest, hõivamisest ja kohtumistest Saksa füüsikutega ilmus peatselt raamatuna (Goudsmit 1947), sellele järgnes teisigi samal teemal (nt Irving 1967); mõlemad viidatud teosed tõlgiti ka vene keelde. Huvi tolleaegsete tuumauuringute vastu Saksamaal pole raugenud kuni viimase ajanigi (Walker 1990; Cornwell 2003). Sel põhjusel avalikustasid Nils Bohri pärijad Bohri ja Heisenbergi kirjavahetuse varem, kui see oli määratud testamendis.
Mitmekümneks aastaks jäi suureks saladuseks tuumapommi valmistamise ajalugu NSV Liidus. Alles impeeriumi lagunemise järel hakkas informatsioon sellest avalikkuseni jõudma, algul üpris ebalevalt ja silutuna osalenute mälestustes, siis mõnede riiklike institutsioonide rüpes sündinud ametlike dokumentide kogumikena ja lõpuks üksikute ametkondade esindajate ennast tähtsustavate käsitlustena. Nii ongi objektiivne ja ammendav ülevaade veel sündimata, mis osalt põhjendab ka järgneva vaatluse informatiivset väärtust Eesti asjahuvilistele. Olulisemaks tuleb siiski pidada siit väljakooruvaid järeldusi ja tõdemusi teaduse ning tehnoloogia arendamisest totalitaarses suurriigis. Neid järeldusi võib nimetada küll üllatavaks, küll vapustavaks, küll ebameeldivaks, ent neis võib näha ka kurjakuulutavaid siirdeid tänapäeva ja tulevikku. Siinses ülevaates ei leia käsitlemist tuumapommi valmistamise teaduslikud alused ega tehnoloogilised aspektid, küll aga osalejad, organisatsioon ja selle juhtimine. Ettekujutuse saamiseks sellest, millele täpsemalt on suunatud järgnev käsitlus, olgu loetletud mõned probleemid ja küsimused.
- Kuidas õnnestus tehnoloogiliselt mahajäänud ja sõjast kurnatud riigil nii kiiresti toime tulla tehnoloogiliselt sedavõrd kõrgetasemelise hiigelprojektiga?
- Milline oli alistatud Saksamaalt saadud teabe ja inimressursi osa ja tähtsus?
- Mille nimel osalesid projektis NSV Liidu parimad täppisteadlased ja insenerid?
- Kui tähtis oli USAst ja teistest lääneriikidest spioonide hangitud teave?
- Mille nimel reetsid oma kodumaa Lääne tippteadlased Pontecorvo, Fuchs ja teised?
- Vangide töö projektis ja nende kui saladustesse pühendatute edasine saatus.
Mõistagi ei anna siinne artikkel neile küsimustele ammendavaid ega lõplikke vastuseid. Salastatus pole täielikult kaotatud ja võib-olla ei kaogi, avalikustatud dokumendid sisaldavad suurel määral võltsi poliitilist sõnavahtu, memuaaride avaldamist kammitsesid kuni viimase ajani ametlikud seisukohad ja tsensuur, pal-jude autorite töödes on esiplaanil enesekiitus ja eneseõigustus, ikka väiksemaks jääb veel elavate osalenute hulk. Arvan, et pilguheit meid okupeerinud suurriigi ülisalajase projekti telgitagustesse võiks olla huvipakkuv ning ühtlasi teaduse ja tehnoloogia arengu seisukohast mõtlema panev. Vaatlusaluseks ajavahemikuks on eelmise sajandi neljakümnendad-viiekümnendad aastad. Kasutatud kirjandus pärineb suures osas üheksakümnendatest aastatest. Enne 1985. aastat avaldatu piirdub enamalt jaolt TASSi ametlike teadaannetega ja nende sisuvaeste ajakirjanduslike mugandustega, mis paljudel juhtudel sisaldavad vassimist ja desinformatsiooni. Vaid pisut kõrgemale on neist suutnud tõusta aimeraamatud, biograafiad ja memuaarid–tsenseerituna, faktiliste andmeteta, maotult nõukogude teadust ülistavatena. Eesti lugejani jõudnud ühe hea näitena olgu nimetatud Jeremei Parnovi kirjutatud Kurtsatovi lugu Probleem 92 (Parnov 1980). Aeg-ajalt sai Läänes üksikuid fragmente teatavaks sõjajärgsel Venemaal töötanud Saksa spetsialistide jutustustest, samuti kinnipüütud spioonide või ülejooksnute suust.
Avalikustamispuhang tuli üheksakümnendatel aastatel. Alustasid läände siirdunud teadlased ja endised dissidendid, näiteks Roi ja Zores Medvedev, keda on allpool korduvalt refereeritud. Edasi sai ajakirjanikele võimalikuks aatomilinnakute külastamine ja sealsete juhtfiguuride intervjueerimine (Gubarev 1995, 2004). Esialgu olid vastused väheinformatiivsed ja ebalevad – tehnilisi üksikasju ei avaldatud, sakslaste ja spioonidelt saadud teabe osatähtsust eitati või pisendati, Gulagist ei teatud midagi jne. Siis aga hakkasid raamatuid kirjutama endised KGB ohvitserid, kes selge sõnaga väitsid, et esimene NLi aatomipomm tehti USAst varastatud informatsiooni põhjal. Peagi jõudsid KGB-lased spioonide rolli ületähtsustamiseni ning esinesid absurdsuseni ennast ülistavate väidetega. See omakorda sundis pommitegijaid "tõde jalule seadma", ka lõdvendati tsensuuri ning hakkas ilmuma ametlikke dokumendikogumikke, memuaare, teadusloolisi artikleid. Kõikvõimalikest allikmaterjalidest tegi pedantse kokkuvõtte (umbes 1800 viidet!) ameeriklane David Holloway, kelle raamat kiiresti ka vene keelde tõlgiti (Holloway 1994). Dokumentide kogumikuna on suur väärtus neljal ametkondlikul publikatsiooniköitel Atomnõi projekt (1998-2002), ent muidugi ei sisalda ükski tolleaegne dokument kaugeltki kogu tõde. Inimlikku mõõdet annavad aatomilinnakutes juhtival ametikohal tegutsenud Lev Feoktistovi memuaarid (Feoktistov 1999), pipart lisa-vad sellele vennad Medvedevid oma Stalini-käsitluses (Medvedev, Medvedev 2001). NSV Liidu aatomispionaazi kirjeldatakse enam kui tosinas raamatus, enamikus neist heroiseeritakse KGB ja GRU vapraid luurajaid ning nende kommunismiideaalidest tiivustatud agente Läänes. Eesti keeles ilmunud paar seda liiki raamatut on tagasihoidlikumad ja kainemad (Sudoplatov 2000; Andrew, Mitrohhin 2002), kuigi mitte lõpuni usaldusväärsed.
Viimastel aastatel on jälle olnud märgata avalikustamiskraanide kinnikeeramist. Avaldamiseks lubatu on avaldatud, projektides osalenutest suur osa surnud, võimud tuletavad meelde vaikimiskohustust. FSB polkovniku Aleksandr Zaporozski mõistis Moskva sõjakohus 18 aastaks vangi riigisaladuste avaldamise eest, tuumafüüsik Igor Sutjagin läks trellide taha 15 aastaks. Huvitava episoodi paljastab nüüd USAs elav Roald Sagdejev: KGB otsustas 1992. aastal oma arhiividokumendid (kaasa arvatud tehnilised aruanded) avalikustada, kuid sellele seisis vastu pommi põhitegija Juli(us) Hariton. Põhjenduseks esitas ta võimaluse, et sellest võiksid tehnikateavet saada terroristid, ja ta saavutaski avaldamise edasilükkamise.
KÕIGE ALGUSEST
Stalini-aegset Nõukogude impeeriumi vähegi tundes on selge, et otsuse aatomipommi valmistamise kohta sai vastu võtta ainult Stalin ise. See aga sai omakorda toimuda vaid diktaatorini jõudnud veenva informatsiooni põhjal. Siin on kaks võimalust – kas füüsikateadlaste ettepanekud või luureametkondadelt saadud and-med pommi ettevalmistamise kohta lääneriikides.
Tuumafüüsika oli sõja eel NSV Liidus heas seisus, ahelreaktsiooni võimalikkusest räägiti mitmel teaduskonverentsil. 1940. aastal avaldatud ülevaates aatomituuma lagunemise teemalistest uuringutest väitsid Jakov Zeldovits (1914-1987) ja Juli(us) Hariton (1904-1996) oma arvutuste põhjal, et ahelreaktsiooni esilekutsumiseks aeglastel neutronitel on vaja 2,5 tonni uraani ja 15 tonni rasket vett. Aatomipommi tehnilisest realiseerimisest veel juttu ei olnud. Püüti kõigest väest algatada uraani kaevandamist, kuid osa teadlasi seisis sellisele rahakulutusele vastu. Igor Kurtsatovi autoriteet ei olnud tollal teadusringkondades eriti kõrge: 1938. aastal ei valitud teda Teaduste Akadeemiasse, tema esitatud ahelreaktsiooni uuringute kava jäi kinnitamata. Entusiastlikult suhtus tuumaenergia väljavaadetesse Georgi Fljorov (1913-1990), kes hindas kiiretel neutronitel toimuva ahelreaktsiooni energeetiliseks ekvivalendiks saja tuhande tonni trinitrotoluooli plahvatust, ent ei olnud siiski veendunud sellise ahelreaktsiooni võimalikkuses. Esimene teade võimalikust aatomipommist ilmus NLi ajakirjandusse 13. oktoobril 1941: teadlaste antifasistlikul miitingul ütles füüsik Pjotr Kapitsa (1894-1984), et isegi väike tuumapomm võiks hävitada mitme miljoni elanikuga suurlinna. Sõjaalguse segadustes ei võtnud seda keegi üleskutsena tegutseda, kuid uuesti sai innustust juba sõjaväkke võetud füüsik Georgi Fljorov. Ta saatis 1942. a mitu kirja Riiklikule Kaitsekomiteele ja Stalinile endale, veendes neid uraaniuuringute jätkamise vajaduses. Tõenäoliselt ei jõudnud need kirjad aga üldse riigi ja sõjaväe kõrgema juhtkonnani, rääkimata Stalinist. Omamoodi kurioosumina teatas 1940. a kaks vähetuntud Ukraina füüsikut, et on leiutanud uraanipommi, ja saidki pärast sõda vastava autoritunnistuse kätte, seda küll juba salastatuna.
Teisalt laekus 1941. a sügisel NSV Liidu luureametkondadele Londonist mitu teadet aatomipommi võimaliku valmistamise kohta, sealhulgas põhjalik teaduslik-tehniline aruanne (kriitilise massi arvutused, isotoopide eraldamise tehnoloogia jms), mille oli Briti valitsusele koostanud nn uraanikomitee. Oletati, et pommi tegemiseks kulub kaks aastat. See informatsioon oli nii kõrgetasemeline, et võis lõpuni arusaadav olla vaid aatomifüüsika spetsialistidele. NSV Liidu ülimalt autoritaarse korra juures saadi aga spioonidelt laekunud teavet kasutada ainult Stalini enda kaudu. NKVD ja GRU (Glavnoje Razvedovatelnoje Upravlenie, sõjalise luure peavalitsus) hangitud andmed ei läinud kõigepealt mitte kindralstaapi, vaid otse Stalinile. Marssal Georgi Zukovgi kurdab oma mälestustes, et kindralstaabi luureülem Filip Golikov esitas tihti oma ettekanded Stalinile, minnes mööda nii kindralstaabi ülemast kui ka kaitseministrist. Sellest tulenes Stalini erakordne informeeritus ja kõigeteadja oreool. 1942. aasta keskel tegid aatomipommi kohta Stalinile suulise ettekande Lavrenti Beria ja kõrghariduse rahvakomissar (ühtlasi kaitsekomitee teadusvolinik) Sergei Kaftanov – esimene toetus luurelt saadud andmetele ja teine Fljorovi kirjadele. Kaftanovi mälestuste järgi olevat Stalin mõnda aega kabinetis edasi-tagasi kõndinud ja lausunud siis pühalikud sõnad: "Tuleb teha." Järgnesid juhtfiguuri otsingud. Siin pidi otsustava sõna ütlema ka NKVD, sest väljavalitavale isikule pidi tutvustatama luureallikatelt hangitud paari tuhandet lehekülge ülisalajasi teabematerjale. Teave teabeks, kuid see ei tohtinud mingil juhul viia allikate endi paljastamiseni! Akadeemikutest võisid juhtidena kõne alla tulla Abram Joffe, Vitali Hlopin ja Pjotr Kapitsa, kes kõik olid juba hõivatud suurte instituutide juhtimisega. Entusiasmi ei näidanud üles ka akadeemikud ise, kartes NKVD diktaati. Miskipärast ei peetud sobivaks ainsana ise aatomiprojekti juhtima pürginud Keemilise Füüsika Instituudi direktorit akadeemik Nikolai Semjonovit. Järgmisena võeti kaalumisele noorema põlve tuumafüüsikutest Georgi Fljorov, Igor Kurtsatov, Isaak Kikoin, Abram Alihhanov ja Juli(us) Hariton. Samal ajal (1942) kirjutas Stalin juba alla Riikliku Kaitsekomitee esimesele sellealasele otsusele – "Uraanialaste tööde organiseerimisest". Otsuse täitmise üldjuhendajaks määrati Vjatseslav Molotov, kes mäletab asja nii: "Tsekistid andsid mulle usaldusväärsete füüsikute nimekirja, kellele võinuks toetuda, ja ma hakkasin valima. Kutsusin enda juurde Kapitsa, akadeemiku. Ta ütles, et me pole selleks valmis ja aatomipomm pole selle sõja relv, vaid tulevikuasi. Küsiti Joffelt – ka tema suhtus asjasse kuidagi ebamääraselt. Lühidalt öeldes jäi mul järele kõige noorem ja kõigile tundmatu Kurtsatov, talle polnud võimalusi antud." Molotovi arvates sai just tema soovitusel 1943. aasta algul NLi aatomiprojekti liidriks Kurtsatov, ühe teise versiooni järgi soovitas Kurtsatovit Joffe. Kolmanda versiooni järgi esitati Stalinile paarikümne kandidaadi toimikud ja juht ise valis neist välja Kurtsatovi. Vihjatakse sellele, et autoriteetsete ja isepäiste vanemate akadeemikutega võrreldes pidi valitavat iseloomustama küllaldane paindlikkus ja poliitiline juhitavus (et mitte öelda kuulekus). Kurtsatov lasti tutvuma NKVD-GRU kogutud teabega ja seal leidus tema jaoks tõesti palju uudset ning üllatavatki. Näiteks valitses NLi füüsikute seas arusaam, et tuumareaktoris tuleb neutronite aeglustajana kõne alla vaid raske vesi; just selle hankimise taha olid takerdunud sakslaste uuringud, NSV Liidul seda peaaegu polnudki. Nüüd selgus, et saab kasutada ka grafiiti, mida NLi elektrotehnikatööstus mingil määral tootis. Uudiseks oli ka teade plutooniumi võimalikust kasutamisest pommimaterjalina, samuti isotoopide eraldamisest gaasdifusiooni meetodil – venelased lootsid tsentrifuugimise peale. Kurtsatovil tuli vaeva näha Beria vastuseisu ületamiseks, et tutvustada ülisalajasi dokumente teistele juhtivatele füüsikutele – üksi poleks ta suutnud kogu informatsiooniga toime tulla. Ligipääsu andmetele said algul Abram Joffe, Abram Alihhanov ja Isaak Kikoin, hiljem arvati usaldusväärsete hulka veel Lev Artsimovits, Juli(us) Hariton ja Kirill Stsolkin. Igaüks sai lugeda vaid tema enda tööd puudutavaid dokumente, ainult Kurtsatov pääses ligi kõigile materjalidele. Kuid nad ei tohtinud mitte kusagil ega mitte kellelegi avaldada and-mete päritolu. Niisiis pidid Kurtsatov ja teised teesklema, nagu oleks teave nende endi mõttetöö vili. Sellest sündis Kurtsatovi kui kõigeteadja maine, tema kolleegid ja alluvad pidasid paljusid lahendusi ja otsuseid lausa geniaalseks. Seda väideti pärastpoole ka Kurtsatovi biograafiates (vt nt Parnov 1980). Kurtsatov sai isegi õiguse esitada nn organite kaudu (NKVD, GRU) spioonidele esmatähtsate küsimuste ja probleemide nimekirju.
Kaitsekomitee korraldusega moodustati 1943. aasta esimesel poolel formaalselt Teaduste Akadeemia koosseisu kuuluv täiesti salajane laboratoorium nr 2. Sellele, miks just nr 2, on mitmesuguseid tõlgendusi – näiteks väidetakse, et objektiks nr 1 võis olla Kreml või NKVD peakorter Lubjankal. Laboratooriumi kureerimisel said Molotovi asetäitjateks sõjavarustuse rahvakomissar Boriss Vannikov (1897-1962) ja keemiatööstuse rahvakomissar Mihhail Pervuhhin (1904-1978). Teoreetilised ja eksperimentaalsed uuringud said laboratooriumis siiski alata alles 1944. aastal. 19. mail 1944 kirjutas Kurtsatov Stalinile pika ettekande töö edenemisest, sellele lisatud kirjas tegi Pervuhhin ettepaneku panna kaitsekomitee juures moodustatava uraaninõukogu etteotsa Lavrenti Beria. Sisuliselt vahetati organisaatori ja otsustajana saamatu Molotov Beria vastu välja. Laboratooriumi taheti seejärel muuta lausa NKVD uurimisinstituudiks nr 100, kuid päris NKVD koosseisu laborit siiski ei viidud. Küll pandi täielikult NKVD peale uraanimaardlate otsingud, maagi kaevandamine ja rikastamine; selleks loodi eraldi instituut. Mõnda aega eksisteeris veel laboratoorium nr 3, kus Kurtsatovi rivaal akadeemik Abram Alihhanov püüdis lahendada küsimust, kuidas end aatomipommi eest kaitsta. Laboratooriumis nr 2 sai pommi väljatöötamise otseseks juhendajaks Juli(us) Hariton. 1945. aasta tööplaani ilmusid desifreerimata jäetud lühendid BS-1 ja BS-2 (BS – bomba spetsialnaja, spetsiaalpomm).
16. juulil 1945, Potsdami konverentsi avapäeval, katsetati USAs esimest aatomipommi. Stalin olevat sellest Berialt teada saanud 21. juulil ehk kolm päeva varem, kui vastava sõnumi edastas konverentsil Harry Truman. 1945. aasta augustikuus toimus mitu nõupidamist Stalini suvilas ja neile järgnes Riikliku Kaitsekomitee otsus 20. augustist, millega moodustati aatomipommi valmistamiseks uued juhtimisstruktuurid. Neid pidi suunamakäsutama erakorraliste volitustega direktiivorgan, erikomitee, esimeheks Lavrenti Beria. Lisaks mitmele sõjatööstuse tippjuhile kuulusid sellesse ka füüsikud Kurtsatov ja Kapitsa. Viimane omakorda saavutas, et töödesse kaasati Beria arvates ebausaldusväärne Lev Landau.
Jätkus sõjapäevil praktiseeritud tootmise militariseerimine. Faktiliselt peeti riiki ikka veel sõjaseisukorras olevaks, ühiskond pidi endiselt ilmutama kangelaslikku eneseületamist ja hüvedest loobumist. Arendati edasi nn saraskade süsteemi, kus vägivalla abil sulatati kokku teadus, tasuta töö ja vangla. Täisvõimsusega töötas NKVD repressiooniaparaat, varustades NLi aatomiprojekti sunniviisil tööjõuga – nii lihttöölistega vangide ja küüditatute näol kui ka kõrget teaduslikku ja tehnilist kvalifikatsiooni omava personaliga sundvärbamise kaudu. Seega jätkati Moskva-Volga kanali ja teiste sõjaeelsete suurehitiste süngeid traditsioone. Sõja lõpust oli möödunud vaid üks kuu, kui Stalin andis lennukikonstruktor Tupolevile korralduse muudatusteta kopeerida juhuslikult NLi territooriumile sattunud USA kaugpommituslennuk B-29, seades eesmärgiks 20 lennuki tootmise kahe aasta jooksul.
Oleks aga ekslik arvata, nagu saanuks aatomisõda Stalini ja kõrgemate sõjaväelaste maailmavallutamise doktriinis kohe olulise koha. Veel terveks sõjajärgseks aastakümneks jäi kindralstaabi visioon tulevikusõjast ikka seotuks tankiarmeedega ja soomusmasinate tootmine üha kasvas. "Kremli juht ei märganud revolutsioonilisi muutusi sõjanduse sfääris. Kogu sõjajärgse aastakümne jätkas ta valmistumist "eelmiseks sõjaks": täiustas ja suurendas tankiparki, moodustas uusi lennuväepolke ja -diviise, arendas välja diiselallveelaevade ja veepealsete ristlejate masstootmise" (Drogovoz 2005). Niisiis ei toetunud aatomipommi tegemise initsiatiiv üldse sõjandusringkondadele, pigem tuli inseneridel, teadlastel ja NKVD-l ületada nende ringkondade vastuseis.
URAANI OTSINGUD
Plutooniumi võis pommi valmistamiseks saada tuumareaktorist (tollal levinud nimega "uraanikatlast"). Laboratooriumis nr 2 oli kohe selge, et tuumareaktori ehitamiseks vajatakse kümneid tonne uraani. Seda metalli oli laboratooriumis vaid mõni kilogramm ja NLi territooriumil uraanimaaki ei kaevandatud. Saksamaalt vedasid kahe sealse tuumareaktori uraani ära ameeriklased – hoolimata sellest et üks neist paiknes NLi okupatsioonitsooni jäävas Leipzigis. NKVD aserahvakomissari Avraami Zavenjagini (1901-1956) juhitud füüsikute rühm alustas Berliinis uraani otsinguid 1945. aasta maikuus. Tabati uraanitootmise peaspetsialist Nikolaus Riehl (1901-1991), kes vabatahtlikult nõustus koostööd tegema. Riehl oli sündinud Peterburis ja valdas vene keelt. Ta juhatas otsijad Oranienburgi linna, kust leiti purustatud uraanirikastusvabrik. Ühes teises väikelinnas avastati 100 tonni uraanioksiidi ja 12 tonni uraani. Kõik see viidi kohe Venemaale, samuti Riehl koos perekonnaga ja veel mõned spetsialistid. Juli(us) Haritoni meenutuste järgi olevat Kurtsatov öelnud, et see nn trofeeuraan kiirendas NLi reaktori käikuandmist aasta võrra.
Moskva lähedal Noginski linnas seadistati Riehli juhendamisel uraanimaagi rikastamiseks ümber tehas Elektrostal. Riehl kirjutab oma mälestustes, et töö tegid vangid – peamiselt need endised vene sõdurid, kes olid sakslaste käes vangis olnud (Riehl, Seitz 1996). Niisiis võis veel hiljuti Hitleri riiki ja armeed teeninud mees Noginskis jälgida, kuidas võitnud riigi sõdurid olid sattunud sunnitööliste seisusesse. NKVD kehtestas "ehitiseks 713" nimetatud objektil 10-tunnise tööpäeva. Esimesed puhta uraani kogused saadi Noginskis 1946. aasta algul ja need läksid kohe Kurtsatovile eksperimentaalse reaktori ehitamiseks. Tehasest sai üks esimesi uraani-Gulagi laagreid, kus toodetava uraani kogus kasvas võrdeliselt vangide arvuga – 1950. aastaks oli laagris umbes 10 tuhat inimest ja toodeti tonn uraani päevas.
Uraanimaagi leiukohti otsiti palavikuliselt edasi. Euroopas olid sakslased välja selgitanud leiukohad Bulgaarias, tolleaegses Tsehhoslovakkias ja Ida-Saksamaal. Osa kaevandustest olid ameeriklased lõhkunud, osa andis väga vaest maaki. 1945. aasta lõpus õnnestus uuesti käivitada kaevandused Tsehhoslovakkias ja Saksamaal, viimases moodustati ebamäärase staatusega aktsiaselts Vismut, kus algul töötasid peamiselt sakslastest vangid. Ungaris ja Poolas avati uued kaevandused. 1946. aastal toodi Saksamaalt uraanimaaki kokku 35 tonni, ajavahemikus 1946-1953 too-tis aga enam kui saja tuhande töölisega Vismut kokku umbes 9500 tonni uraani. (Eelmise sajandi lõpukümnenditel hakati kaevandusi sulgema ja reostatud loodust puhastama, millele Saksamaa nüüd kulutab miljardeid.)
Otsinguid jätkati ka NLi territooriumil. Üheks esimeseks sammuks selles suunas oli olnud kaitsekomitee 1942. aasta lõpul tehtud otsus "Uraani kaevandamisest". Siis otsustati esimene kaevandus ja rikastusvabrik rajada Tadzikistani, kus uraanimaagi maardla oli ammust ajast teada. Kõik kulges ülimalt algeliselt ja aeglaselt – kaevandatud uraanimaaki veeti mägiteid pidi eeslite ja kaamelitega rikastusvabrikusse Leninabadi oblastis. Kuigi avastati veel teisigi leiukohti Usbekistanis ja Kirgiisias, polnud Kurtsatovil siit niipeagi loota vajaminevat paarisadat tonni uraani. Tolleaegne Nõukogude majandus tundis vaid üht järsu intensiivistamise meetodit: uraanitootmine anti üle NKVDle Lavrenti Beria kontrolli alla. Kogu Kesk-Aasia uraanivarude kaevandamiseks ja töötlemiseks asutati kombinaat nr 6, ülemaks NKVD polkovnik (peatselt kindral) Boriss Tsirkov. Järgnes valitsuse otsus "Eriümberasustatute, Volgostroi krimmitatarlaste ja kvalifikatsiooni omavate vangide suunamisest uraanikombinaati..." ning 1945. a töötas selles kombinaadis juba 2295 vangi. Nende hulgas oli nii Saksamaalt naasnud repatriante kui ka vlassovlasi. 1947. aasta lõpuks koosnes kombinaat seitsmest rikastusvabrikust, mis said maaki 18 kaevandusest; 176 tuhandest tonnist maagist toodeti aastas 66 tonni uraanikontsentraati. Siiski tarniti umbes pool reaktoritele vajaminevast uraanist kuni viiekümnendate aastate alguseni Ida-Saksamaalt, Tsehhoslovakkiast ja Bulgaariast. Uraani leiukohti otsiti isegi Põhja-Koreast, Hiina jäi sellest ringist siiski välja.
NLi territoorriumil haarati edaspidigi kinni igast võimalusest, üheks nende hulgas oli Sillamäe kaevandus ja rikastusvabrik, mille kohta on kättesaadav üsna põhjalik ülevaade (Maremäe 2000). 1946. aasta suvel Stalini enda viseeritud otsuse järgi pidi siin uraani toodetama järgmistes kogustes: 1947 – 15 tonni, 1948 – 80 tonni, 1949 – 150 tonni ja 1950 – 200 tonni. Sõna "uraan" kirjutati seejuures välja vaid Stalinile määratud tekstis, kõikjal mujal täiesti salajasteks kvalifitseeritud dokumentides nimetati seda materjaliks A-9. Sillamäe tootmiskombinaadi arengulugu ja eriti sellega seotud sotsiaalprobleeme kirjeldab teisal David Vseviov (2001), kasutades lisaks arhiividokumentidele ka omaaegse Moskva esindaja Mihhail Althauseni mälestusi. Võib vaid lisada, et teiste analoogiliste tootmisüksustega võrreldes oli Sillamäe kompleksi rajamisele iseloomulik suhteliselt leebe ümberkäimine inim-ja loodusressurssidega.
Tuleb aga vastu vaielda meedias levitatud ekslikule sõnumile, nagu võinuks esimene NLi aatomipomm olla valmistatud Sillamäel toodetud uraanist. Esiteks ei olnud esimene NLi tuumapomm valmistatud uraanist, vaid plutooniumist. Plutoonium pole kaevandatav metall, vaid seda saadakse tuumareaktorites. Teiseks läks uraani küll vaja just nende reaktorite käivitamiseks, kuid seejuures väga suures koguses. Sillamäe diktüoneemakildast 1948.-1952. a toodetud 22,5 tonni uraani oli tühine kogus. Näiteks ainuüksi Moskva oblastis oli Elektrostali rikastuskombinaadi uraanitoodang 1947. aastal 130 tonni. Tõenäoliselt toodi esimese pommi plutooniumi tootmiseks uraanimaak Ida-Euroopa kaevandustest, uraan eraldati Elektrostalis ja plutoonium toodeti sellest kombinaadi nr 817 esimeses reaktoris objektil Tseljabinsk-40. Sillamäe toodangu osatähtsuse ülehindamine on olnud tingitud sellest, et puudus informatsioon teiste NLi ja Ida-Euroopa samalaadsete tootmisbaaside kohta. Nüüd on ajaloolased leidnud ka dokumente, mis näitavad, et aastast 1948 "hakkavad ilmuma juba esimesed märgid kombinaadi tähtsuse vähenemisest üleliidulises plaanis" (Vseviov 2001). Aatomipommi esmakatsetusele järgnenud autasustamisel märgiti uraani tarnijatena ära ligi paarkümmend Vismuti töötajat, neist kuus isegi sotsialistliku töö kangelased, kuid mitte kedagi Sillamäelt. Kuni NLi lõpuni jätkus siin siiski mujalt toodud uraanimaagi töötlemine, millest ühtekokku saadi ligi 100 tuhat tonni uraani. Samamoodi pretendeerib mõnede ajakirjanike arvates esimese aatomipommi jaoks uraani andnu "aule" Tsukotkal asunud Peveki kaevandus. Tsukotkal töötas 1942.-1945. aastal 247 tuhat sunnitöölist, neist 16 tuhat kaevandas uraanimaaki. Praeguseks täiesti mahajäetud laagri territooriumil ületab kiirgustase normi kohati 10-1000 korda. Peveki laagrit on nüüd isegi Venemaa ajakirjanduses tituleeritud "Stalini Oswiecimiks".
1946. a aasta paiku avastati uraanivarud Kolõmal. Samast ajast hakkasid sealsed vangilaagrid jälle kasvama Lääne-Ukrainast ja Balti riikidest küüditatute arvel. Hakati moodustama karmi reziimiga "erilaagreid", andes konspiratsiooniks neile leebeid ja lüürilisigi nimetusi. Kolõma kaevandused olid näiteks Nadezda, zelannõi, Pobeda. Kokku moodustasid nad laagrite kompleksi Beregovoi (Berlag), kus 1951. a viibis üle 30 tuhande vangi. Pärastpoole saadi uut täiendust aatomilinnakutes oma karistusaja ära istunud "saladusekandjate" arvel, keda siia ümber asustati. Ühe vabakäigu-autojuhi meenutustest: "Minu tuhatkonnast [nummerdatud "rahvavaenlasest" märgiga 3-2] jäi üheainsa 1952. aasta talvega ellu ainult 36. Surdi nälja, külma, üle jõu käiva töö, kiirituse üledoosi tõttu. Kui sõita läbi kuru, mis kandis sümboolset nime "Mõtle järele!", võib Saitani mäeharjal kohata suurimat laagri-matmispaika, kust metsloomad käivad inimeste jäänuseid laiali tassimas. Kohati on tee inimkolpadest nagu munakoortest üle külvatud" (Sokolov 2004). Uraanikaevandused olid salastatud kuni 1990. aastani. Ka kaevurid ise ei teadnud uraanist midagi, kaevandatavat nimetati "erimaagiks", dokumentides seisis uraani asemel seatina. Päris alguses toimetati maaki suurele maale isegi lennukitega. Neljakümnendate aastate lõpul kaevandati uraanimaaki suures mahus ka ühes Krivoi Rogi kaevanduses (Zoltõje Vodõ) ja eraldati puhas metall jällegi Elektrostali kombinaadis Moskva oblastis. Kuid lõppeesmärgiks oli plutooniumi tootmine.
Esimesed mikrogrammid plutooniumi olid saadud tsüklotroni kasutades, edasi rakendus 25. detsembril 1946 käivitatud laboratooriumi nr 2 eksperimentaalreaktor F-1. See oli algul üsna primitiivse ehitusega, puudus vesijahutus ja seepärast sai seda töös hoida vaid lühikest aega. Ahelreaktsiooni tekkimiseks piisas umbes 45 tonnist uraanist, mis oli suuremalt jaolt saadud Kesk-Euroopast toodud maagist. Alles 1948. aastal käivitus miljon korda võimsam plutooniumi tootmisreaktor Tseljabinski lähedal Kõstõmis, sinna läks vaja 150 tonni uraani. Algul saadi umbes 100 grammi plutooniumi ööpäevas.
SAKSLASED NLi TUUMAPROJEKTIS
Saksamaa sõjalise kokkuvarisemise hetkeks olid lääneriigid eesotsas USAga varakult ette valmistanud aatomiuuringute ja -tehnoloogia hõivamise kava, mis hõlmas inimesi, seadmeid, materjale, teavet. Kardeti, et sakslased on pommi valmistamisel üsna kaugele jõudnud. Kuidas eriüksuse Alsos tegevus sõja lõpuperioodil kulges ja mida leiti, seda kirjeldas paari aasta pärast küllaltki üksikasjalikult selle üksuse juht Samuel Goudsmit (1947), hili-sem ülevaade leidub David Irvingi raamatus (1967). Suur osa füüsikuid ja insenere pages läänetsooni. NL jäi mõnevõrra hiljaks, sest puudusid kõrgemalt poolt antud direktiivid. Alamväelased tegelesid kellade, vaskkraanide ja majapidamisesemete riisumisega, ohvitseridel oli juba võimalus hõivata raadioid ja nahkmantleid, kindralid täitsid terveid raudteekonteinereid mööbli, maalide ja serviisidega. Tööstusettevõtete nn reparatsiooni hankimise retked olid lausa seadustatud, oma tootmisbaasi täiendas tõhusalt ka raadiotehas RET Tallinnas.
NKVD kindrali Avraami Zavenjagini rühm, kuhu kuulusid kiiruga polkovnikumundrisse topitud füüsikud Fljorov, Kikoin, Hariton, Artsimovits ja teised, alustas jahti järelejäänud tuumaspetsialistidele. Kokku viidi 1945.-1955. a NSV Liitu ja pandi seal tuumaprojekti kallal tööle ligi 300 Saksa teadlast ja inseneri. Nad jaotusid peamiselt nelja instituudi ehk "objekti" vahel. A-instituut asus endises NKVD sanatooriumikompleksis Suhhumis ja seda juhtis Manfred von Ardenne. Katsetati isotoopide lahutamist magnetväljas. Teises Suhhumi-lähedases endises sanatooriumis paiknes G-instituut, mida juhtis 1925. aasta Nobeli auhinna laureaat Gustav Hertz. Seal oli eesmärgiks isotoopide lahutamine gaasdifusiooni meetodil. Kummaski instituudis töötas umbes sada sakslast. Kolmas instituut (B) asus hoopis Tseljabinski oblastis Kasli linnakese lähedal (hilisem Tseljabinsk-70). Seal töötasid Nikolai Timofejev-Ressovski, Klaus Zimmer, Hans Born ja teised, sealhulgas mitu vangistatud nõukogude teadlast. Neljandaks objektiks oli V-laboratoorium Kaluuga oblastis (hilisem Obninsk). Professor Heinz Pose püüdis seal koos Aleksandr Leipunskiga ehitada reaktorit osaliselt puhastatud uraanist. Kõikjal valitses laag-rireziim, kuid ülejäänud Gulagist märksa leebem. Töörühmade juurde olid kinnistatud NLi teadlastest juhendajad/ülevaatajad. Sõeluti läbi ka sõjavangide laagrid, otsides spetsialiste füüsika-, keemia-ja tehnikateaduste alal, osa neist saadeti eelnimetatud instituutidesse, üsna paljud aatomiprojektiga seotud tehastesse. Peale NSV Liidust naasmist avaldasid mitu sakslast oma memuaarid, kus kirjeldasid töö-ja elutingimusi salastatud asutustes. Mõned raamatud tõlgiti isegi vene keelde, ent need olid Ida-Saksamaale jäänute sulest, üsna tendentslikud ja olulist maha vaikivad (von Ardenne 1972; Steenbeck 1978). Märksa informatiivsem ja Nõukogude süsteemi suhtes kriitilisem oli Lääne-Saksamaal ilmunud Heinz ja Elfi Barwichi raamat Punane aatom (Barwich, Barwich 1967), alles hiljuti ilmus inglise keelde tõlgituna Nikolaus Riehli Kümme aastat kuldses puuris (Riehl, Seitz 1996).
Heinz Barwich lõpetas Berliinis küll tehnikaülikooli, kuid puutus kolmekümnendatel aastatel kokku füüsika suurkujudega, nagu Albert Einstein, Max Planck, Erwin Schrödinger, Werner Heisenberg ja teised. Juhendaja Gustav Hertz (1887-1975) suunas ta ainete isotoopide lahutamise teaduslik-tehnilise probleemi juurde. Sõja ajal töötas Barwich Siemensi tehase uurimislaboratooriumis ultraheli ja torpeedode juhtimissüsteemide alal. Raamatus tunnistab ta otsesõnu, et 10. juunil 1945 otsustas ta täiesti sundimata Nõukogude Liitu tööle minna: "Ma olin 33 aastat vana, abielus, mul oli kolm väikest last, neljas sündimas. Ma olin ka töötu. Nii ei valmistanud see otsus mulle raskusi." Pealegi selgus, et ta juhendaja Gustav Hertz oli juba ees läinud. Suhhumi G-instituuti Barwich saadetigi.
Timofejev-Ressovski (1995) kirjeldab sakslaste palgatingimusi järgmiselt: "Nad ei olnud mingid vangid, nad olid lepingulised spetsialistid. Nad said kolossaalset palka. Riehl, kes tuli meie juurde teaduskonsultandi kõrgele astmele, sai vanas rahas 12 tu-hat kuus. Tavalised teadustöötajad, sakslased ja austerlased, said 6 tuhat kuus. Tean täpselt, et NSVLi kõrgema järgu ministri palk oli 12 000. [–-] See oli tohutu raha. Ja Nikolai Vassiljevits Riehl oli ainus (ma ei tea, võib-olla oli veel keegi) välismaalasest sotsialistliku töö kangelane. Ta sai kolm Stalini preemiat ja ühe ministeeriumipreemia. Talle kingiti auto Pobeda." Vabatahtlikkus ei laienenud siiski mitte kõigile ja kõikjale. Raske vee tootmise eriteadlane Karl-Hermann Geib tungis Moskvas Kanada saatkonda ja palus poliitilist varjupaika. Ta saadeti sealt tagasi ning mõne päeva pärast teatati abikaasale, et mees on surnud.
Sakslaste endi hulgas tekitas hämmingut keemiaprofessor Peter A. Thiesseni ja tema kolleegide karjäär. Thiessen oli olnud Berliin-Dahlemis asunud füüsikalise keemia instituudi juhtfiguure, peale selle Albert Speeri relvastusministeeriumis keemiatööstuse koordinatsiooninõukogu esimees. Ta kuulus nn vanade võitlejate eliiti parteis ja oli kuldse parteimärgi omanik. Omal ajal tegeles ta juutide minemaajamisega teadusasutustest. Inglaste või ameeriklaste kätte sattumine oleks temasugusele mehele lõppenud katastroofiliselt, ent venelaste juures leidis ta sooja vastuvõtu. Thiessen oli tuntud suurepärase mälu poolest ja kujutas endast niisiis erakordset teabeallikat tehismaterjalide ja lõhkeainete tootmise kohta Saksamaal. Heinz Barwich kirjutab, et ta vältis sellisele tegelasele käe ulatamist! Peter Thiessen tegi ära üsna suure töö uraaniisotoopide lahutamise probleemi kallal, valmistades filtreid difusioonseadmetele. Ta sai 1951. a esimese järgu Stalini preemia, hiljem veel Tööpunalipu ordeni, auto ZIM ja sada tuhat rubla preemiaks. Alates 1956. aastast üritas ta Saksamaale naasta, kuid NLi julgeolekuametkond püüdis takistada sakslastest nn saladusekandjate sattumist läänemaailma. Ida-Saksamaal pakuti neile mõne uurimisinstituudi direktori või ülikooliprofessori ametikohta (Steenbeck, Barwich, von Ardenne jt). Võimaluse avanemisel lahkusid siiski mitmed Lääne-Saksamaale, sealhulgas ka sotsialistliku töö kangelane Riehl. Kõneldakse, et Riehl müüs oma preemiana saadud suvila Mstislav Rostropovitsile ja seal omakorda kirjutas Gulagi-raamatut Solzenitsõn. Kõik lahkujad pidid andma allkirja, et nad ei avalikusta 25 aasta jooksul oma osalemist NLi aatomiprojektis.
Omapäraseks tegelaseks Venemaale viidud sakslaste hulgas oli veel parun Manfred von Ardenne (1907-1997). Eriüksuse Alsos nimekirjas seisis tema instituut kui üks võimalikke aatomipommi valmistajaid. Manfred von Ardenne oli siiski pigem insener ja leiutaja kui teadlane. Kuigi tal puudus kõrgharidus, sai ta elu jooksul umbes 600 patenti; enne sõda leiutas ta mitmesuguseid elektroonikaseadmeid, täiustades raadiolampe, elektronkiiretorusid, elektronmikroskoopi ja televisioonitehnikat (Ardenne 1974). Sõja ajal tegeles ta radari arendustööga. NSV Liidus anti talle Musta mere rannikul tolle aja kohta suurepärane laboratoorium (A-instituut) ja tal tuli lahendada teatud tehnoloogiaprobleeme aatomipommi valmistamiseks. 1947. a sai temagi Stalini preemia ning kümneaastase NSV Liidus töötamise järel Ida-Saksamaale naasnuna oma erainstituudi Dresdenis. Autodidakti teadussaavutustesse suhtuti maailmas siiski skeptiliselt, eriti ironiseeriti tema vähkkasvajate raviks katsetatud kuumutamismeetodite üle.
Tseljabinski lähedal Uuralites moodustatud salajasel objektil tegeldi radiokeemia-, radiobioloogia-ja mõnel määral isegi radiogeneetikaalaste uuringutega. Neid juhtis maailmakuulus radiobioloog Nikolai Timofejev-Ressovski (1900-1980), kellel oli kahekümnendatel aastatel õnnestunud Venemaalt Saksamaale stazeerima sõita ja kes 1937. a keeldus sealt tagasi tulemast. Kuni sõja lõpuni jätkas ta teadustööd geneetika ja biofüüsika instituudis Berliinis. Sealt deporteeriti ta koos sakslastest kolleegidega 1945. a NSV Liitu ning mõisteti 10 aastaks vangi. Et aga NL vajas tema eriala spetsialiste, siis sai ta juba 1947. a nn saraska teadusjuhiks Sungulis, 30 km Kõstõmist põhja pool. "Objektil" tegeldi kiirguste mõõtmismeetoditega ja uuriti kiirguse mõju elusolenditele. Salastatus ja otsealluvus NKVD kõikvõimsale Avraami Zavenjaginile kaitses Timofejev-Ressovskit lõssenkistide võimalike rünnakute eest. Eesti lugejale on kättesaadav Daniil Granini raamat "Pürg" (Tallinn 1990), kus Timofejev-Ressovski elulugu esitati küll ilma tol ajal veel salastatud uuringute ja reziimi üksikasjadeta. Kohtumisest Timofejev-Ressovskiga Butõrka vanglas jutustab Solzenitsõn oma Gulagi-raamatus (Solzenitsõn 1990). Kümmekonna aasta eest ilmusid vene keeles tema memuaarid (Timofejev-Ressovski 1995).
Püüdes kokkuvõtlikult hinnata, kui suur oli Saksamaalt saadud oskusteabe väärtus, peame tõdema, et NL ei saanud kätte saksa füüsika esimese suurusjärgu teadlasi, tuumateaduse ja -pommi konstrueerimise ideolooge. Ei õnnestunud kätte saada ka kuigi palju kompleksseid ja töökorras laboratooriume ega tehnorajatisi (näiteks uraanikatelt). Kuid Saksa teadlased ja insenerid tõid Venemaale peaaegu kõik selleks ajaks leitud põhimõttelised lahendused ja tehnoloogiad ning viisid need seal uuesti ellu. Et aga Saksamaal oli asi pommi valmimisest veel üsna kaugel, siis ei olnud neil üle anda mingit lõpplahendust (pommi saladust), küll aga kiirendasid nad pommini jõudmist.
SPIONAAZI OSATÄHTSUS PROJEKTIS
Kuni kaheksakümnendate aastate lõpuni ei olnud niisugust teemat NLi avalikkuse jaoks üldse olemas. Veel üheksakümnendate aastate algul vastas omaaegne Teaduste Akadeemia president (1975-1986) ja NLi tuumaenergeetika juht Anatoli Aleksandrov (1903-1994) ajalehe Izvestija korrespondendi seda puudutavale küsimusele tõrjuvalt: "Midagi nagu oleks olnud. Kuid sellel ei olnud mingit tähtsust." Sellistest vastustest ärritusid luureametkonnad. Nemadki riskisid, agente pandi pikaks ajaks vangi ja isegi elektritoolile – nüüd aga öeldakse: ei olnud mingit tähtsust. Edasi hakkasid ilmuma artiklid ja raamatudki, millest selgus, et Kurtsatov luges pidevalt spioonide ettekandeid, andis neile kõrge hinnangu ning jagas uusi ülesandeid. Öeldi ka välja, et esimene Nõukogude aatomipomm oli USA pommi koopia. Mitmes raamatus kirjeldati NKVD ja GRU loodud ulatuslikku spionaazivõrku lääneriikides (Sudoplatov 2000; Andrew, Mitrohhin 2002). Neljakümnendate aastate algusest peale oli agentide tegevust hakatud suunama teaduslik-tehnilise informatsiooni hankimisele. Mitmekesist, kuid mitte väga põhjalikku teavet sõjatehnikaalaste projektide kohta saadi algul peamiselt Londonist nn Cambridge'i viisiku käest. 25. septembril 1941 andis näiteks NKVD Londoni resident Anatoli Gorski edasi informatsiooni seal üheksa päeva eest peetud riikliku uraanikomitee salajasest nõupidamisest, kus arutluse all oli ka pommi projekt. Gorski teatas, et inglise teadlased peavad võimalikuks uraanipommi valmistamist kahe aastaga ja et staabiülemate nõukogu otsustas kohe alustada tehase ehitamist uraanipommide tootmiseks. See informatsioon pärines Donald McLeanilt ja John Cairncrossilt, samalaadset teavet edastas GRU-le Klaus Fuchs (rivaalitsevad NKVD ja GRU tol ajal omavahel informatsiooni ei vahetanud).
Juba 1943. aasta keskpaigaks hakkas ka USAs moodustuma aatomiproblemaatikale ja sellega seotud tööstusobjektidele orienteeritud NLi spioonivõrk. Teave liikus mööda kolmeastmelist ahelat: Manhattani projektiga seotud teabeallikas, USA kodanikust sidemees ja professionaalne NLi spioon. Viimaste arv oli USAs üsna suur; osa neist olid legaalselt NLi saatkonnas ja ametiasutustes mõnda ametit pidavad NKVD või GRU töötajad, osa illegaalses seisundis. NLi spionaazivõrgu kohta USAs ja teistes riikides on viimase kümmekonna aasta jooksul avaldatud Venemaal paarkümmend raamatut: algul ülejooksikutelt (Gordijevski, Kalugin, Mitrohhin), siis erruläinud KGB ja GRU ohvitseridelt (Sudoplatov 2000; Dolgopolov 2000) ja lõpuks ka kitsamalt aato-mispionaaziga tegelnuilt endilt (Tsikov, Kern 2001; Lota 2002; Tsertoprud 2002). Kõige äärmuslikumate väidete kohaselt olevat USA Los Alamose tuumauuringute keskusest venelastele andmeid edastanud ligi kolmkümmend isikut.
Aatomitehnoloogia sisuliste reetjate "kõrgliigasse" kuulusid seni teadaolevalt Klaus Fuchs, Bruno Pontecorvo ja John Cairn-cross. Nende kohta on kinnistunud arvamus, et tegemist oli veendumustelt kommunismimeelsete inimestega ja andmeid edastasid nad täiesti vabatahtlikult, enamalt jaolt ka tasuta. Materjali laekus neilt palju ja see oli ülimalt spetsiifiline: teadusaruanded, projektid, arvutused, joonised. 1942. aastaks olevat seda NKVDs kogunenud umbes kaks tuhat lehekülge. Nagu eespool juba öeldud, ei leidnud see algul mitte mingisugust kasutamist: mittespetsialistidele oli kõik täiesti arusaamatu, füüsikuid ei lasknud Beria ligi.
John Cairncross (1913-1995) oli nn Cambridge'i viisiku üheks liikmeks (nüüd hinnatakse liikmete arvuks juba kuus). Töötades 1940. aastatel Suurbritannias ministriabina ja pärast luureametis SIS, said talle kättesaadavaks kõik tuumauuringuid ja -tehnoloogiat käsitlevad dokumendid ning aruanded. 1943. a autasustati teda Punalipu ordeniga. Cairncross jõudis paljastamata pensionile minna ja kolis elama Prantsusmaale. Teda reetis alles keegi ülejooksnutest (võimalik, et Gordijevski), kuid kohtu alla ta ei läinudki – väidetavalt vastutasuks avameelse ja kõikehõlmava ülestunnistuse eest. Spioneerimine NLi kasuks langes Suurbritannias madalseisu 1951. aastal, kui Kim Philby saadeti tööle Washingtoni ja Guy Burgess ning Donald Maclean põgenesid Moskvasse. Tegutsema jäi vaid kolmekümnendatel aastatel värvatud Melitta Norwood, kes vastava uurimisnõukogu juhi sekretärina oli saanud ja edasi andnud kõik materjalid inglaste uraaniprojekti kohta ja kes paljastati alles sajandi lõpuks.
Klaus Fuchs (1911-1988) oli USA aatomipommi ehitusest täiesti teadlik: ta oli üks Los Alamose juhtivaid teadlasi, Manhattani projekti teadusjuhtidele Robert Oppenheimerile ja Edward Tellerile lähedal seisnud isik. Enne ja pärast Los Alamost tegutses Fuchs Suurbritannia tuumatehnoloogia instituutides. 1950. aastal Fuchs paljastati ja mõisteti 14 aastaks vangi. NL ignoreeris kohtupidamist ega võtnud vähimatki ette oma agendi päästmiseks. Ida-Saksamaa ajakirjandus teatas: "Tuntud aatomiteadlane vangistati Inglismaal poliitilistel põhjustel." Oma aastatest üle poole ära istunud, Fuchs vabastati ja ta sai Ida-Saksamaal asedirektoriks samas tuumainstituudis, kus lühikest aega oli direktoriks Venemaalt naasnud Barwich. Läände põgenenud Barwich iseloomustas Fuchsi paadunud dogmaatilise marksistina, kelle parteitruuduse tagant aimus ometi karjäärihimu. KGB ei tahtnud aga ikka veel midagi omaks võtta ega isegi tänanud oma kuulsusrikast agenti. Alles 1992. a tunnistas akadeemik Juli(us) Hariton ajakirjanikele, et "esimene Nõukogude tuumalaeng oli valmistatud ameeriklaste eeskujul, kasutades ära Klaus Fuchsilt saadud üksikasjalikku kirjeldust." Nüüd ilmusid välja ka KGB veteranid: "Esimese Nõukogude aatomipommi eduka katsetamise järel sai suur rühm nõukogude teadlasi, spetsialiste, nende hulgas ka luuretöötajaid, kõrged Nõukogude autasud. Ja ainult K. Fuchs, kes kaheksa aastat osutas nõukogude teadusele abi tuumarelva loomisel, ei saanud midagi. Ei midagi muud kui neliteist aastat vanglat," kirjutas KGB polkovnik Aleksandr Feklissov (1994).
Klaus Fuchsi motiividest rääkides märgitakse alati, et ta oli pahempoolsete vaadetega ning varem olnud kommunistliku partei liige ja et ta ei küsinud oma andmete eest kunagi raha, kuid vaikitakse ühest olulisest episoodist Fuchsi elus. Fuchs oli põgenenud Saksamaalt, kus tema ema ja õde lõpetasid elu enesetapuga. Teise maailmasõja algul liigitati ta aga Inglismaal vaenulike välismaalaste hulka, teda kuulati üle lojaalsuse kontrollimise komisjonis ja lõpuks saadeti laagrisse Mani saarel. Paari kuu pärast järgnes interneeritute ja sõjavangide deporteerimine ookeani taha Kanadasse. Tuntud füüsikute vaheleastumise tulemusena Fuchs lõpuks vabastati ja ta sai 1941. a ka Suurbritannia kodanikuks, kuid üleelatud vintsutused ja alandused ilmselt häälestasid teda läänemaailma vastu. Klaus Fuchsi ülestunnistuse põhjal tabati ta sidemees USAs, Harry Gold, kes mõisteti 30 aastaks vangi. Gold omakorda juhtis FBI David Greenglassi jälile. Viimane oli sõjaväeteenistuse ajal saadetud Los Alamosesse, kus ta töötas lihtsa mehaanikuna. Greenglassi kui veendunud kommunisti oli agendiks värvanud tema oma õemees Julius Rosenberg. David Greenglass avaldas uurijaile kõik ja veel rohkemgi. Enda ja oma naise päästmiseks tunnistas ta oma õe ja selle abikaasa vastu, kes mõlemad läksid teatavasti 1953. a elektritoolile. Aastakümneid kestis "kogu maailma progressiivsete jõudude" kampaania Rosenbergide kaitseks; nüüd on KGB omaks võtnud, et Julius Rosenberg oli NLi spioon, kuid just aatomisaladustega seoses polnud tal peale materjalide edasitoimetamise mingit sisulist rolli. Oma õe ja õemehe elektritoolile saatnud Greenglass pääses ainult 10-aastase vangis istumisega.
Bruno Pontecorvo (1913-1993), samuti Los Alamoses kõrgel kohal olnud tuumafüüsik, põgenes 1950. aastal koos perekonnaga NSV Liitu. Ka tema puhul mainiti pikka aega põhjusena vaid poliitilist tagakiusamist USAs, NSV Liidus sai ta peatselt akadeemikuks, töötades ka Moskva-lähedases Dubnas tuumauuringute instituudis. NSV Liidu piires sai ta varsti liikumisvabaduse ja 1962. aastal käis ka ühel konverentsil Tõraveres. Pommiga seotud uuringute juurde teda muidugi ei lubatud, kuid ta sai nii Stalini kui Lenini preemia. Aatomispiooniks peeti teda Läänes juba ammu, kuid KGB võttis selle omaks alles sajandivahetuse paiku – võimalik, et Gordijevski paljastuste tõttu.
Tänaseni on teadmata GRU illegaalsele agendile Artur Adamsile ("Achilleus") mitu tuhat lehekülge Manhattani projekti käsitlevaid aruandeid ja uraaniproove edastanud teadlase nimi. Tuvastanud jälitamise, loobus ta edasistest kontaktidest ning väidetavalt ei ole ta nime isegi GRU arhiivis. Ka ei ole GRU avalikustanud oma ainsa Oak Ridge'i aatomilinnakus sõjaväelasena töötanud ja 1949. a Moskvasse naasnud kutselise spiooni "Delmar" nime.
Theodor Alvin Hall figureeris telegrammides agendinime "Mlad" all. Ta oli 18-aastaselt lõpetanud Harvardi ülikooli ja kohe Los Alamosesse tööle saanud. Tegeldes tuumaplahvatuse füüsikalise efekti prognoosimisega, oli ta muidugi pommi ehituspõhimõtetega hästi kursis, konstruktsiooniga ehk vähem. Kui ta 1944. aastal New Yorgis puhkusel viibis, andis üks sõber talle mõtte ühendust võtta NLi saatkonnaga. Moskva tunnistas Hal-lilt saadud andmed ülimalt väärtuslikuks. Kuna FBI ei tahtnud avalikustada NLi saatkonna telegrammide desifreerimist, siis ei saadudki Halli kohtusse viia ning ta pääses karistamatult. Tema spioonitegevus sai teatavaks alles 1990. aastatel. NLi saatkonna telegrammides mainiti veel üht allikat Los Alamoses, varjunimega "Kvant", keda ei õnnestunudki tuvastada. Ta pidi olema kvalifitseeritud füüsik või insener, sest kirjeldas uraanimaagi rikastamist gaasdifusiooni meetodil. "Kvant" olevat 1943. aastal omal algatusel pöördunud NLi saatkonna poole Washingtonis ja kohe edasi andnud mingi väärtusliku dokumendipaki. Edasiste kontaktide kohta FBI midagi teada ei saanud ja spiooni isik jäigi saladusse.
Alan Nunn May (1912-2003) hakkas NLi luurele informatsiooni edastama Manhattani projektis osalemise ajal (alates 1942. a), suurema osa aga andis üle pärast sõda Kanadast. See oli sisuliselt kogu Manhattani projekti raames tehtu kokkuvõte, millele olid lisatud isegi uraani isotoopide proovid. 1946. aastal jooksis Ottawas üle NLi saatkonna ametnik Igor Guzenko ja paljastas May, kes mõisteti kümneks aastaks vangi. Arvatakse ka, et just Guzenkolt saadud andmed (ülesanded NLi spioonidele) näitasid läänemaailma juhtidele, et NL on võtnud suuna aatomipommi valmistamisele.
Aatomispionaazi omaaegne juht NKVD liinis, Pavel Sudoplatov väidab oma memuaarides, et Nõukogude poolele olevat sõja ajal aatomisaladusi edastanud ka sellised tippteadlased nagu Nils Bohr, Enrico Fermi, Robert Oppenheimer ja Leo Szilard (Sudoplatov 2000). See väide lükati veenvalt ümber rahvusvahelises teadusajakirjas Science ning seda kinnitas ka FBI. Venemaa välisluure ameti pressiteates 1994. aastast öeldakse: "Välisluure ameti arhiivides olevate materjalide põhjal otsustades kujutab P. Sudoplatovi raamat Erioperatsioonid endast tegelike sündmuste, pooltõdede ja puhta väljamõeldise mosaiiki. [–-] Puuduvad samuti mis tahes toimikud Oppenheimeri, Fermi, Bohri ja teiste kohta" (Tsikov, Kern 2001). Veel kaugemale läheb oma memuaarides Beria poeg, kes väidab, et Robert Oppenheimer olevat külastanud enne sõda tema isa Moskvas! Seda laadi fantaasiad leiavad meedias kordamist ja paisuvad. "Sel viisil aitasid Oppenheimer, Fermi ja Szilard Nõukogude luurel üles ehitada oma agentuuri Oak Ridge'i, Los Alamose ja Chicago laboratooriumides. [–-] 1944. aasta alguseks oli aatomipommi loomise "Manhattani projekt" täielikult teada ja selles ei olnud peaaegu mitte midagi, mida poleks teadnud ka venelased. Moskva sai 286 ülisalajast dokumenti. Koos Londonist saadud andmetega oli tal aatomiprojektist täielik ettekujutus," kirjutab üks KGB eruohvitsere. Nüüd, mil USAs on avaldatud NLi saatkonna telegrammide ammu desifreeritud tekstid, kummutavad need KGB/FSB loodud müüdid suurest hulgast kõrgetasemelistest spioonidest Los Ala-moses. Segadust suurendas KGB kroonikakirjutaja Tsikov, kes pidi tagantjärele omaks võtma, et oli oma kirjatöödes agendinime Pers(eus) all loonud "mitme agendi koondkuju".
Spioonide otsimine/leidmine jõudis liialdusteni ka USAs. 1994. aastast hakkas NSA (National Security Agency) lõpuks avalikustama Teise maailmasõja aegseid ja järgseid NLi spioonide radiogramme, mida edastati saatkonnast. Nendes esinesid allikad koodnimega Pers(eus), Mlad, Huron, Kvant, Volok. Mlad identifitseeriti kui Theodore Hall, Huron võis olla Bruno Pontecorvo. Ameerika teadlaste föderatsiooni kauaaegse presidendi Jeremy J. Stone'i kätte juhtusid KGB pressiesindaja Vladimir Tsikovi kaks artiklit, mille põhjal Stone tegi USA teadusavalikkust sokeeriva järelduse: Pers(eus) olevat olnud hilisem Massachusettsi ülikooli emeriitprofessor ja populaarne televisioonikommentaator Philip Morrison. Sellise järelduse mitu eeldust osutusid üsna pea valeks (Goodwin 1999). Vastupidiselt viimasel ajal avaldatud KGB ja GRU veteranide väidetele peab ka tõdema, et enamikku 1940. aastatel erakordselt edukalt tegutsenud agente ei värvanud mitte NLi professionaalsed luurajad, vaid sisuliselt kommunismiideaalid ja müüdid, tagant tõukamas fasismivastasus. See ei kestnud kaua. "Enamik sõjaaegsete ideeliste topeltagentide järelkäijatest olid kasuahned isehakanud ja kaitseettevõtete korrumpeerunud töötajad, kes üritasid oma ettevõtte saladusi müüa" (Andrew, Mitrohhin 2002).
1943. a aastal andis Igor Kurtsatov NKVD aatomispioonidelt saadud materjalidele järgmise hinnangu: "Uurisin juuresolevat nimekirja Ameerika uraaniprojektide kohta. Peaaegu kõik need pakuvad meile suurt huvi. [–-] Andmed on erakordselt huvitavad ja väga väärtuslikud." Tollal oli tegemist alles USA aatomisaladustesse tungimise kõige esimese etapi tulemustega. Järgmisel aastal teatab Kurtsatov Beriale, et ta luges läbi 3000 lehekülge välismaalt saadud materjale. On vaieldamatu, et Kurtsatov sai 1945. a kätte USA esimese ja ka järgmiste tuumapommide kirjelduse ning esimene NLi pomm tehti nende põhjal, täpsemalt Nagasakile visatud plutooniumipommi koopiana. Viimastes teadusloolaste publikatsioonides süüdistavad füüsikud Beriat selles, et ta ei edastanud saadud teavet algusest peale kiiresti Stalinile ja seejärel teadlastele, vaid pidas kinni oma suletud NKVD ametkonnas. GRU ole-vat selles mõttes aktiivsem olnud.
AATOMITÖÖSTUSE KONGLOMERAAT
1945. aastal oli muudetud NLi aatomiprojekti juhtimisstruktuuri ja moodustatud erakorraliste volitustega erikomitee. See oli nn direktiivorgan, midagi aatomitööstuse poliitbüroo taolist. Selle esimeheks oli Lavrenti Beria, liikmeteks Malenkov, Voznessenski, Vannikov, Zavenjagin, Kurtsatov, Kapitsa, Mahnev ja Pervuhhin. Töö tegelikuks toimetamiseks loodi Rahvakomissaride Nõukogu juurde esimene peavalitsus, mille koosseisu viidi üle suur hulk teadus-, projekteerimis-, ehitus-ja tootmisorganisatsioone, nende hulgas ka Kurtsatovi laboratoorium nr 2. Suurimaks üleantavaks struktuuriks oli aga NKVD tööstusehituse laagrite peavalitsus oma 13 laagri ja kokku 103 tuhande vangiga. Lisaks saadi NKVD-lt veel mäe-ja metallurgiatööstuse laagrid kokku 190 tuhande vangiga.
USA aatomiprojektis osales 125 tuhat inimest, N. Liit oli 1945. aasta lõpuks oma projekti kaasanud kolm korda rohkem inimesi, viie aasta pärast oli neid juba üle 700 tuhande. Üle poole neist moodustasid vangid, kolmandiku sõjaväestatud ehitajad ja vaid kümnendiku vabad inimesed (kelle liikumisvabadus oli ometi piiratud). Erikomitee ja esimene peavalitsus eksisteerisid ligi kaheksa aastat, kuni Beria arreteerimiseni. Hiljem varjati aatomitööstus keskmise masinaehituse ministeeriumi nime alla, ministriks oli 30 aastat Jefim Slavski (1898-1992). Keskmine masinaehitus sai ministeeriumi nimeks seepärast, et kerge-ja raskemasinaehituse ministeerium olid juba olemas; pärastpoole moodustati raketitööstuse juhtimiseks veel juurde üldmasinaehituse ministeerium. Slavski kui üks salastatumaid tippjuhte kogus aastatega kolm NLi kangelase kuldtähte ja kümme (!) Lenini ordenit, oma koha kaotas ta alles pärast Tsernobõli katastroofi nagu ka Teaduste Akadeemia president Aleksandrov.
Stalini seatud aatomipommi valmimise tähtaeg oli 1948. aasta. Valitsuse otsused, mille täitmine oli kõigile NLi asutustele ja organisatsioonidele absoluutselt kohustuslik, tähistati kahe nulliga algava numbriga, mis näitas nende lähtumist Stalinilt endalt. (Tuleb möönda, et otsestest isiklikest kontaktidest Stalin pigem hoidus – tuumafüüsikute ja inseneridega kohtus ta väga harva, isegi Kurtsatoviga vaid paaril korral, samuti ei külastanud ta nn objekte ja paljudel otsustel tema allkiri puudub.) Näiteks läks objektidel ootamatult vaja suurt kogust elavhõbedat vahelduvvoolu alaldite valmistamiseks. Varustusorganisatsioonid pidid nõudmise rahuldama otsekohe ja mööndusteta ning selle tulemusena kadusid kogu NSV Liidus mõneks ajaks müügilt kraadiklaasid. Hiljem käivitati eraldiseisev elavhõbedaauru-alaldite tööstusharu, mille üks tehaseid paiknes Tallinnas Balti jaama läheduses. Nagu jutustas üks selles tehases töötanud insener, rakendati seal elavhõbedaaurude kontsentratsiooni vähendamiseks tsehhide õhus... tugevamaid ventilaatoreid!
1946. a otsiti arendustöö baasiks välja Sarovi kloostri järgi tuntud väikelinn, kus sõja ajal valmistati "Katjuusadele" laskemoona. Sellest hetkest kadus kohanimi Sarov kõigilt NSV Liidus trükitud kaartidelt. Aastate jooksul kandis see objekt koodnimetusi Arzamas-16, Kremljov, KB-11 ja viimati VNIIEF (Üleliiduline Eksperimentaalfüüsika Teadusinstituut). Algul mõnekümne töötajaga aatomilinnakusse hakati koondama riigi väljapaistvaimaid füüsikuid. Siia tuli üle Kurtsatovi laboratooriumi nr 2 põhikoosseis, tippfüüsikutest Igor Tamm, Dmitri Frank-Kame-netski, Jakov Zeldovits, Andrei Sahharov. "Objekti" ülemaks oli küll KGB kindral, kuid tegevjuhiks sai peakonstruktori ametis Juli(us) Hariton (1904-1996), tema asetäitjaks Kirill Stsolkin. Kõigi Stsolkinit tundnud inimeste arvamuse kohaselt oli tegemist erakordselt andeka eksperimentaatoriga, kes lõi pommi tehnoloogilise lahenduse, katsetas seda makettidel ja viis läbi esimeste pommide lõhkamised polügoonil. Plutooniumipommi ehituse põhimõte ei olnud keeruline. Pommi keskel paiknes plutooniumist kera, mida ümbritsesid uraanist tehtud neutronitepeegeldid. Järgnes alumiiniumist kest, selle taga 32 lõhkelaengut. Laengud pidid plahvatama absoluutselt üheaegselt ja suruma sel viisil uraani-plutooniumikera kokku ahelreaktsiooniks vajaliku kriitilise tiheduseni. Lõhkelaengute suunatuse ja sünkroonsuse saavutamiseks tehti tuhandeid lõhkamiskatseid, muidugi kasutades neis plutooniumi asendajat.
Mõnevõrra ette rutates olgu öeldud, et Stsolkini initsiatiivil organiseeriti 1955. aastal umbes kolmandiku Sarovi objekti teaduritest ja inseneridest uus objekt Uuralis, just seal, kus varem töötas Timofejev-Ressovski. Asutus sai tuntuks kui Tseljabinsk-70, hiljem VNIITF (Üleliiduline Tehnilise Füüsika Teadusinstituut). Praegu on sealse aatomilinnaku nimeks Snezinsk. Paralleel-se/konkureeriva asutuse loomise motiivide kohta on mitu versiooni: strateegiliselt kaitstum asukoht, võistlusmomendi tekitamine jms. Sarovisse jäänud Andrei Sahharov nimetab veel üht põhjust: "Ministeeriumiametnikud hüüdsid omavahel teist objekti Egiptuseks, pidades silmas, et meie oma oli siis Iisrael, meie teadlaste ja juhtivkoosseisu sööklat aga "sünagoogiks"". Erimeelsuste tõttu lahkus Stsolkin 1960. aastal pommitegijate juurest.
