(tegevus on siis karjapidamine)Ka Alari Kolk arvab, et samadel tingimustel tegevuse jätkamine kusagil mujal võiks teda rahuldada. Esivanemate elupaik tuleks küll maha jätta, aga vähemalt ei ole seitse aastat investeeringuid tühja läinud.
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/12009 ... ugi-kolidaMati Alvela pakub, et õiglane kompensatsioon peaks selle saajale mõjuma lotovõiduna, selline saab olla näiteks seitsmekohaline rahasumma.
Kui sul küsimus on sadades või tuhandetes hektarites, on ilmselt sellise maaomanike huvide paljususe tekitamine ebapraktiline, üks tahab parasjagu metsa teha, teine ei taha, kolmas tahab midagi kolmandat. Ja kui selliseid on paarkümmend, siis on polügooni tegevus efektiivselt paralüseeritud.
Selle mure lahendamiseks räägibki ju sundvõõrandamise protsess võimalikust asendusmaksumuse aluseksvõtmisest hüvitamisel. Kui sinna lisada 20% motivatsioonitasu, siis tegelt on ju täitsa ok lahendus - vana maja asemele saad ehitada uue ja emotsiooni eest veel 20% peale. Jah, kõiksuguseid mälestusi ja emotsioone ei saa alati hüvitada, aga midagi pole parata, kuskilt tuleb piir tõmmata. Sest kui t1bla tuleb, siis tema ei hüvita midagi, hea kui ise ellu jääd. Aga selleks, et ta ei tuleks, on kaitseväel kuskil harjutada.Kapten Trumm kirjutas: ↑17 Nov, 2022 9:53 Tegelt on probleem selles, et Eesti äärealadel asuvad majapidamised ei maksa suurt midagi. Vähemalt võrreldes kinnisvaraga Tallinna ja Tartu ruumis.
Ja maksumaksja raha ei saa kasutada emotsionaalselt, vastasel juhul toob see otsustajale kaasa suuri probleeme.
Surnud ring
Minu arvates ei tohiks seda erinevate piirkondade erineva kinnisvara hinna probleemi tekkida juba ainuüksi põhjusel, et kui näiteks needsamad Nursipalu piirkonna maa- ja koduomanikud räägivad, et nad on juba aastate või aastakümnete eest otsustanud elada maal, Kagu-Eestis, oma esivanemate maadel vms, siis on üsna loogiline ka eeldada, et kui riik neilt praeguse kinnisvara turuhinnaga (+ motivatsioonitasu) ära ostab või sundvõõrandab, siis enamus neist põhimõtteliselt võiks või peaks tahtma uue kinnisvara soetada ikkagi enamvähem sinnasamasse piirkonda – kus kinnisvara maksab kokkuvõttes sama palju. Kui keegi neist maaomanikest nüüd ütleb, et ta tahaks edaspidi Kagu-Eesti asemel elada hoopis nt Tallinnas Kakumäel, siis küsiks, et miks ta siis juba 5, 10 või 30 aastat tagasi end Tallinnasse sisse ei seadnud?alfa hotel kirjutas: ↑17 Nov, 2022 10:22Selle mure lahendamiseks räägibki ju sundvõõrandamise protsess võimalikust asendusmaksumuse aluseksvõtmisest hüvitamisel. Kui sinna lisada 20% motivatsioonitasu, siis tegelt on ju täitsa ok lahendus - vana maja asemele saad ehitada uue ja emotsiooni eest veel 20% peale. Jah, kõiksuguseid mälestusi ja emotsioone ei saa alati hüvitada, aga midagi pole parata, kuskilt tuleb piir tõmmata. Sest kui t1bla tuleb, siis tema ei hüvita midagi, hea kui ise ellu jääd. Aga selleks, et ta ei tuleks, on kaitseväel kuskil harjutada.Kapten Trumm kirjutas: ↑17 Nov, 2022 9:53 Tegelt on probleem selles, et Eesti äärealadel asuvad majapidamised ei maksa suurt midagi. Vähemalt võrreldes kinnisvaraga Tallinna ja Tartu ruumis.
Ja maksumaksja raha ei saa kasutada emotsionaalselt, vastasel juhul toob see otsustajale kaasa suuri probleeme.
Surnud ring
Siis oleks õige see enampakkumisele panna, kus kompensatsioonisaaja võiks eelisostuõigusega osaleda sarnaselt piirinaabritega.
Ja mis kõige hullem - tullakse vastu ja nende lapike seal polügoonil säilib, siis on häda - rikutakse öörahu, mingid masinad sõidavad, tulistatakse jne...Seetõttu pole mõtet ka lolliks minna igasuguste rätsepalahenduste või lisakompensatsioonide otsimisega, sest need ei hakka kunagi kõiki rahuldama. Kogu see värk jääb nende inimeste jaoks lõpuni välja ülimalt emotsionaalseks ja laetud teemaks, mistõttu need inimesed jäävadki otsima põhjendusi, miks üks või teine lahendus „ikkagi ei korva asja emotsionaalset väärtust“ vms. Osad ei jää kunagi rahule sellega, et peavad ise endale uue kinnisvara otsima. Kui riik selle peale hakkab ise kinnisvara otsima ja arendama, siis ütlevad teised maaomanikud jälle selle peale, et ei tahagi, et see vastik riik nende eest elu hakkaks korraldama. Kolmandatele pole ükski summa piisavalt suur. Neljandad jälle ütlevad selle peale, et tunnevad solvatuna, et neid rahaga tahetakse ära osta. Jne jne jne.
Loodame, et kompenseeritakse ikka hoonestatud krundi asendusväärtus, mitte turuhind."Kui metsamaade puhul lähtume kasvavast metsast ja potentsiaalsest tulust, siis põllumaade ja hoonete puhul kutseline hindaja määrab hüvitusväärtuse ja kaasab kõik olulised asjaolud, mis selle hüvitusväärtuse sees peab olema. Tihti maapiirkonnas pole turuväärtus see, mis on hind, tihti on see kõrgem – just, et inimene on selle üles ehitanud ja siis see hüvituskulu võib olla osa sellest maksumusest. Kui kokkuleppele jõutakse, siis igale hinnale, mis hindaja määrab, lisandub 20 protsenti motivatsioonitasu sõltumata, kas seal on mets, põld või hoone. Ja kui elatakse sees hoones, siis on lisatud veel 10 protsenti sellele väärtusele, mis hindaja on leidnud," selgitas [Kaitseinvesteeringute keskuse taristuprojektide koostöö koordinaator Kaupo] Kaasik.
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 34 külalist
