Kuramaa kott ehk Läti Sinimäed

[Veltu]

Piir tõsteti ringi ja nii ta siis kulges läbi ühe omaette hoidva rahvakillu maade, jagades need kaheks. Mitte midagi ei olnud teha, mitte kellelegi ei olnud kaevata. Sajandeid oli elatud kas siin- või sealpool piiri, aga nüüd läks piir maa südamest otse läbi.


Teatavasti veeres rinne 1944. aasta septembris Mandri-Eestist välja. Kaua vastu pidanud Narva langes, siis pidasid rinnet Sinimäed, kuid needki tuli raskete lahingute järel käest anda, sest Punaarmee oli Emajõe joonelt – jällegi hirmsa verepulma hinnaga – läbi murdnud.

Eesti Vabariigi taastamise üritus luhtus, põgenikevoorid suundusid mere poole, aga ka lõunasse, Läti ja Leedu suunas.

Paljud kommunistide vastu sõdinud mehed otsustasid Eestisse jääda ja peitsid ennast metsa, paljud taganesid Saksamaale.

Leidus küllalt neidki, kes, olles küll Saksa armees sõdinud, ennast eriti ei varjanudki ja lootsid, et neil õnnestub oma minevik sõjakaoses maha vaikida, või koguni, et Nõukogude võim ausad rindemehed rahule jätab.

Paraku ei jätnud. Esialgu polnud asi mitte niipalju selles, et äsjaseid julgestusüksuste või Waffen-SSi mehi oleks ähvardanud Siber (see muidugi ka), vaid hoopis selles, et Punaarmee mobiliseeris nad oma ridadesse. Sõda lihtsalt ei lasknud mehi oma haardest välja, tee mis tahad.

Kui palju 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul Eestist Punaarmeesse riisutud mehi oli, on võimatu täpselt öelda, kuid usutavasti 5000 kuni 10 000. Küllap leidus selle kontingendi hulgas neidki, kes peitsid end Punaarmees KGB eest.

Nii või teisiti said tuhanded mehed, kes alles mõne kuu eest oli punastele tuld andnud, viisnurgaga pilotka pähe ja kirsad jalga. Selles varustuses saadeti nad 1945. aasta märtsi lõpus Jelgavast u 50 km lääne pool rasketesse lahingutesse.


Mis sõda see oli, mida veel neil kuudel siinsamas Lätis peeti?

See oligi kuulus Kuramaa kott, mille suu oli sulgunud 1944. aasta oktoobris, kui Punaarmee Klaipeda (Meemeli) ja Liepaja (Liibavi) vahel Läänemereni jõudis ja väegrupi Nord Saksamaast ära lõikas. Liepaja alt jooksis rinne kirde suunas Tukumsi juurde Liivi lahe ääres.

Kuramaale jäi kinni üle poole miljoni mehe, kelle käsutuses oli rida lennuvälju ja sadamaid, millest olulisemad olid Liepaja ja Ventspils. Väegrupi põhijõu moodustasid 18. ja 16. armee vastavalt sakslaste lääne- ja idatiival. Rõhuv enamik olid sakslased, kuid nende kõrval seisis ka u 15 000 läti Waffen-SSi meest, SS-diviisid Nordland ja Nederland ning täpsemalt tuvastamata hulk eestlasi.

Viimaseid ei võinud väga palju olla, sest enamik oli kas Saksamaal, teel Neuhammerisse, või Laskurkorpuses.

Esialgu üritasid sakslased taastada maismaaühendust Saksamaaga, kuid Punaarmee surus need katsed maha ja asus ise Saksa rinnet vasardama.

1944. aasta sügisel ei olnud Punaarmee veel Saksamaa pinnale jõudnud ja suure väegrupi jätmine enda selja taha ei saanud Stalinile või Žukovile kuidagi meeldida.

Kuid selles polnud ka midagi katastroofilist. Nordi pool miljonit meest võinuks kotti kinni suruda, ise Saksamaad vallutades, kuid ei. Selle asemel ründas Punaarmee Kuramaad mõnevõrra seletamatu raevuga, kandes ränki, sadadesse tuhandetesse ulatuvaid kaotusi.

Saksa poole kangekaelsus Kuramaast kinnihoidmisel on osalt seletatav murega punalipulise Balti laevastiku tegevusvabaduse pärast (sellest sõltusid Rootsi rauamaagi tarned), kuid ka Hitleri jonni ja süveneva ebaadekvaatsusega. Igatahes püüdsid kindral Guderian ja admiral Dönitz talt korduvalt välja meelitada luba Kuramaa evakueerimiseks, kuid asjata.

«Kuramaa loovutamine ei tule kõne allagi!» käratas füürer ja nii teda ei loovutatudki kuni sõja lõpuni. Kui kindral Hilpert oleks teadnud, et N Liit juba 1991. aastal kokku variseb, võib-olla oleks ta kauemgi vastu pannud

Niisiis alustas Punaarmee raevukaid rünnakuid Kuramaale jäänud väegrupi hävitamiseks, korraldades selleks 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul tervelt kuus suuremat pealetungi, keskeltläbi iga kuu ühe.

Lahingute ägedusest annab tunnistust statistika. Kui uskuda Werner Haupti, siis hävitasid sakslased näiteks ainuüksi 1944. aasta oktoobris enam kui 1100 Nõukogude soomukit, kandes ka ise muidugi raskeid kaotusi.

Punaarmee järgmise rünnaku käigus novembris langes Saksa poolel surnute, haavatute ja kadunutena rivist välja üle 30 000 mehe, Nõukogude poolel ligikaudu 40 000 (neist u 15 000 surnutena).

Iga suurrünnakuga võitis Punaarmee mõningaid väheldasi territooriume, kuid iga kord jäi Saksa rinne püsima, mis muutis nähtud vaeva ja kantud kaotused lõppkokkuvõttes mõttetuks.


Mõnes mõttes sarnanes kuramaalaste elu nüüd eestlaste omaga 1944. aastal, mil rinne Narva all muudkui püsis ja püsis. Kindlasti tekkis mingi omalaadne atmosfäär ja kokkuhoidmistunne, küllap erakorralise identiteedi algmedki.

Igatahes nimetati väegrupp Nord 1945. aasta jaanuaris ümber väegrupiks Kuramaa ja tema territooriumi, mille «pealinn» oli Liepaja, hakati nimetama «Kuramaa kindluseks». Väegruppi kuulus jaanuaris ikka veel 400 000 meest, kes hakkasid käisel kandma Kuramaa embleemi.

Tekivad veidrad paralleelid kõigest veerandsaja aasta eest Lätis mõnevõrra elevust tekitanud Landeswehriga, kes muide just Liepajas pani ametisse saksasõbraliku pastor Niedra valitsuse ja nägi oma põhimissiooni võitluses enamlastega

Mis puutub Kuramaa väegrupi kahanemisse, siis ei tulnud see ainult lahingukaotustest, vaid vägesid hakati tasahilju ja osalt ehk Hitleri tahte vastaselt ka evakueerima, et neid kasutada seal, kus olukord veelgi hullem.

Näiteks lahkusid märtsis Nordland ja Nederland. Kuid põhiosa jäi kohale ja pidas vastu.


Nüüd, 1945. aasta märtsi teisel poolel, tõi Punaarmee juhatus muude jõudude kõrval lahingusse ka kodumaal mobiliseeritutega täiendatud Eesti Laskurkorpuse.

Korpuse vastas seisid Saksa armee 218. ja 329. jalaväediviis ning paraku ka 19. Läti SS-diviis. Kui palju eesti poisse neis lahinguis langes, on kokku lugemata. Kindlasti ulatub see arv sadadesse, võib-olla ka tuhandetesse.

Sundida eesti poisse Lätisse punavõimu viima, mille eest lätlased neid täie õigusega tapsid – see on kommunismi võigas kuritegu, üks paljudest. Kummaline oleks süüdlast otsida lätlaste või eestlaste hulgast.

Laskurkorpus tõmmati aprilli algul lahinguist tagasi ja pidi mais uuesti tulle minema, kuid sõda sai läbi. Viimasel hetkel jõudis väegrupi Kuramaa juhatus meritsi evakueerida u 25 000 meest, mis oli siiski nõrk lohutus võrreldes tõsiasjaga, et kotti jäi veidi üle 200 000 sõduri, kes nüüd itta sõjavangi marssima hakkasid.

Nende kannatused ei olnud veel läbi ja võib-olla seisis kõige hullem alles ees.

Eriti nende 14 000 läti vabatahtliku jaoks, kes samuti vangi langesid ja keda Nõukogude võim ei kohelnud mitte vaenlaste, vaid nõndanimetatud kodumaa reeturitena. Võib muidugi küsida, kas see saatus oligi hullem kui Tšehhi põrgu, mida samal ajal kogesid nende eestlastest relvavennad.


Üldse võib seoses Kuramaa kotiga nii mõndagi küsida.

Näiteks tulla lagedale väitega, et Kuramaal õnnestus see, mis Sinimägedes ei õnnestunud (pidada vastu kuni sõja lõpuni, lootuses, et lääs ei luba Stalinil Balti riike uuesti alla neelata), – kuid et see ei aidanud lätlasi mitte põrmugi.

Ka nemad tõmbasid oma lipu enne lõppu masti ja moodustasid valitsuse, kuid sellest ei hoolinud ei N Liit ega lääs karvavõrdki. Mis justkui tõestaks, et Sinimägedes ja mujal Eestis 1944. aastal tehtud vapruse imeteod olid asjata.

Kuid arvatavasti oleks see vaid tagantjärele targutamine. Me ei saa öelda, mis siis oleks saanud, kui oleks juhtunud ime ja Balti riigid oleks kuni 8. maini jäänud üheks suureks «kotiks», kuhu punavägi poleks jõudnud.

Ja veel vähem tohime üleolevalt suhtuda meestesse, kes võisid isegi kõige kibedama kaotuse tunnil öelda nagu McMurphy «Käopesa» filmis: «Aga ma vähemalt proovisin!» Moraal on sama: ka kaotatud võitlus võib kellelegi (kunagi) vabaduse tuua.


09.05.2005
Lauri Vahtre, ajaloolane

[Õpetaja]

Ega Eesti keeles Kura koti kohta vist midagi väga põhjalikku polegi kirjutatud ?
Ei meenu küll.

Siin aga hetkel vist küll värskeim:
Bridgehead Kurland
The Six Epic Battles of Heeresgruppe Kurland.
Franz Kurowski
2002

Mõnevõrra käsitletud ka Eestis toimunut, eelkõige Lääne-Eesti saartel ...

õ

[VANA LÖUKOER]

Veltu : tänan selle huvitava teksti ülesriputamise eest.
Kuramaa on ja jääb ka mulle möistatuseks kui hakata paralleele tömbama just Sinimägedega.et mis oleks saanud kui....ja miks oli nii,kui ....?vaevalt saamegi kunagi nendes asjades selgust.
Aga et lääneriigid välja ei teinud väikeriikidest,näitab selget reeturlikust ülesse.eks kui kolm tüüpi kohtusid,jagati maailm n.ö uuesti ära.et nt.usa saab pool,vene ka pool saksamaad,vene saab veel balti riigid ja usa möjusfääri jäävad teised euroopa riigid.midagi analoogset MRP -ga.
ja kui ma öigesti mäletan,selles Kuramaa lahingutest rääkiv artikkel rääkis ka Läti 19. SS Leegionist,kes södis Kuramaal meeleheitlikult.kas on öige see väide,et just lätlased tampisid Eesti Laskurkorpuse Kuramaal maatasa?

[Veltu]

Palun,palun VANA LÕUKOER. Militaar.neti liikmete heaks võin ma paljusid asju teha.


...Aidanud kaasa Eesti okupeerimises ja oma tööd hästi teinud, suunati Laskurkorpus reservi ja täiendusele. Uuesti said mehed rindele1945 aasta märtsis kui nad suunati Kuramaale , sinna kotti jäänud Saksa üksusi hävitama. Kuramaale oli kogunenud selleks hetkeks märkimisväärselt suur ja tugev sakslaste üksus. Kindlustustööd olid tehtud seal väga põhjalikud , ning taganeda polnud neil ka kuskile , oldi kotis kust välja ei saa ja pead võitlema mitte Suur-Saksamaa vaid üksnes oma elu eest. Üle jäi vaid vastu pidada ja loota peadset sõja lõppu, sest teati väga hästi, et alla andmine tähendab sama hästi kui surma.

Punaarmee juhtkond oleks võinud neid üksusi seal kotis lihtsalt hoida, sest minna polnud ju neil kuskile aga otsus oli teine , Saksa üksused tuleb hävitada. 8.Eesti Laskurkorpus paisati tulle koos paljude teiste Punaarmee diviisidega ja lihtsalt lasti verest tühjaks joosta saavutamata suuremat edu. Järgnesid rünnakute lained üksteisele, mis aga jooksid nagu lained vastu kaljut puruks. Korpus kandis tohutuid kaotusi , mis küündisid taas kord pea pooleni tema isikkooseisust.

Siis aga saabus 8.mai ja Saksamaa kapituleerus tingimusteta, 9-12 mai algas Kuramaa kotis olevate üksuste kapitulatsioon, anti ära relvad ning teel läks tundmatusse, vastu oma saatusele, mõningad kindlasti arvasid, et nüüd on sõda läbi ja nad saavad koju, kuid tegelikkus kujunes hoopis teiseks. Neid sõjavange ootasid hoopis GULAG ja teised Siberi vangilaagrid, mis nõudsid aga tasuta tööjõudu ja mille isu oli lõputu.

Peale Kuramaa koti ametliku kapitulatsiooni, osalesid Laskurkorpuse üksused veel selle kandi metsade puhastamisest vastupanu osutavatest Läti SS-üksustest ja peagi tuli käsk liikuda nüüdseks juba okupeeritud kodumaale.

Toimusid küll pidulikud läbimarsid Riiast, Pärnust ja Tallinnast kus inimesed tervitasid neid kui vabastajaid ja tõid lilli kuid see oli pigem farss. Või siis kui keegi rõõmustas , siis tõenäoliselt selle üle, et keegi kaasmaalastest oli suutnud ikkagi ellu jääda nendes kohutavates tapatalgutes.

23. juunil 1945 NSV Liidu Ülemnõukogu seadusega demobiliseeriti tegevarmee vanemad aastakäigud. Juuli keskel läks Laskurkorpus üle rahuaegsele õppetööle, mis kestis pea aasta kuni 6. mai 1946 NSV Liidu Relvastatud Jõudude Kindralstaabi otsusega deformeeriti nüüdseks siis juba Eesti Kaadriväe Tallinna Laskurkorpus, seega Laskurkorpus kui selline lõpetas oma eksistentsi.


Alati räägitakse verest tühjaks jooksmisest,kuid kunagi ei tooda täpseid arve. Või pole kuskilt tõest statistikat võtta?

[VANA LÖUKOER]

vot nende arvudega oengi jännis.olen kindel, et saksa ordung püsis kuni kapitulatsioonini ja kirja pandi enam-vähem köik,mis huvi pakkus vöi ei pakkunud.sain sinu käest järjekordse kinnituse,et laskurkorpus sai seal tublisti nahtuda,aga kui palju oli seal osalenud korpuse liikmete arv,kus löigus nad södisid jne jne.paljudele küsimustele on siiani vastus saamata.
sellegi poolest,tänan sind,Veltu selle informatsiooni eest.

[VANA LÖUKOER]

kuramaast söja ajal :

http://bpp.de/wvanloo/main.htm

see kahjuks ainult saksa keelne ja mittemidagi ütlev.

[ivalo]

http://www.kurland-kessel.de/

[2H]

Need eestlased kes 44 aasta sügisel N.armeesse mobiliseeriti,veetsid talve Leningradis laipu koristades ja Soome saematerjali lossides.Kevadel saadeti nad rongiga Lätisse.Paljud mehed panid siis veel jooksu peatuskohtades.Relvi neil siis veel käes ei olnud ja igas vagunis oli venelasest püssimees.Põgenejaid aeti taga koertega ja lasti kättesaamisel maha.Relvad jagati kätte Lätis ja paljud uuest koosseisust ei saanudki lahingukogemust.Sõda sai ennem läbi.Aga Vene väed olid seal näljapajukil,käidi otsimas talumeeste poolt peidetud kartulivarusid.Aga enne söömist kontrolliti kas pole sakslaste poolt mürgitatud.Juhtus ka seda,et mõni läks tänu sellele kasti.Ka vett ei võinud igalt poolt juua.
Teeääred olid täis sõjavarustust ja kärvanud hobuseid.
Sõda sai läbi ja venelased,eestlased ja leedukad vist vahetasid ka omavahel mõned püssipaugud.Joogine pea ja eestlaste sõimamine fasistideks olid põhjuseks.
Tagasimarss oli ränk.Kuramaalt Aegviitu vist.Ja loomulikult jalgsi.

[Kapten Trumm]

Arvan, et see Kuramaa meeletu ründamise jutt on üle paisutatud. Et Punaarmee ei saanud 1945 alguses jagu 400 000 mehelisest grupeeringust näitab rohkem seda, et tegu oli teisejärgulise üritusega.

1945 ja 1942 Punaarmee on varustuselt, sõjakogemuselt ja arvukuselt väga erinevad asjad.

1942-1943 löödi Pauluse 6. armee laiaks kui lühikese ajaga

Ilmselt oli 1942 Paulusel ka sõjatehnikat rohkem kui 1945 Kuramaal. Pluss Stalingradi all oli olemas õhutoetus "suurelt maalt"+lootus vabastamiseks. Mida Kuramaal ei olnud.

[Arnold]

Lootus sureb viimasena. Õhutoetus Stalingradis - seda ei maksaks küll mainida!

[Un' Recluta]

Kaldun arvama, et Kapten Trummil on õigus. NL alustas augustis veel ühte kampaaniat...

Hoopis parem võrdlus oleks Rabaul või Truk Vaiksel ookeanil, mis kah sõja lõpuni ei alistunud. Rinne oli lihtsalt mujale jõudnud.

[andrus]

Pluss Stalingradi all oli olemas õhutoetus "suurelt maalt"+lootus vabastamiseks. Mida Kuramaal ei olnud.

kas tõesti jääb taevaavarusi silmitsedes meri nägemata ?

Lühidalt, varustamine ja vägede evakuatsioon toimus kuramaa kotist mereteed mööda sõja viimase päevani, nõukogude katsed seda blokeerida kukkusid läbi (erinevalt sellest saadi stalingradi kott suhteliselt edukalt kinni seotud).

[Õpetaja]

Arvan, et see Kuramaa meeletu ründamise jutt on üle paisutatud. Et Punaarmee ei saanud 1945 alguses jagu 400 000 mehelisest grupeeringust näitab rohkem seda, et tegu oli teisejärgulise üritusega.

Arvan et jutt ei ole üle paisutatud, pigem nõustun väitega teisejärguliste üksuste kasutamisest .

õ

[FW Anton]

Pluss Stalingradi all oli olemas õhutoetus "suurelt maalt"+lootus vabastamiseks. Mida Kuramaal ei olnud.

Samuti ei saa nõustuda, et Kuramaal polnud õhutoetust. Luftwaffe üksustest olid Kuramaal lahingutegevuses I/JG 54, II/JG 54 ja SG 3. Nene lennukid ei seisnud mitte maapeal oma saatust ootamas vaid lõid iga päev lahinguid vantidega (sh. Eesti õhuruumis). Selleks vajasid nad aga, kütust, laskemoona ja kõike muud varustust kuni elavjõuni välja. Ja varustamine käis nii õhuteel, kui ka meritsi. Ning mõni päev enne Saksamaa kapituleerumist Kuramaalt lahkudes evakueerisid need üksused oma vara ja isikkoosseisu nii õhu- kui meretransporti kasutades (faktid raamatust "JG 54"). Usun, et ka muud väeosad said oma moona ja varustuse samal viisil, muidu oleks laskemoon ühel hetkel otsa saanud.

[Vaikal]

Kapten Trumm kirjutab:

Arvan, et see Kuramaa meeletu ründamise jutt on üle paisutatud. Et Punaarmee ei saanud 1945 alguses jagu 400 000 mehelisest grupeeringust näitab rohkem seda, et tegu oli teisejärgulise üritusega.

Olin Kuramaa "kotis" alates septembrist 1944 kuni 9. maini 1945 (välja arvatud Sõrve lahingud okt.-nov. 1944) ja võin kinnitada, et Punaarmee üritas meelehetlikult Kuramaa "kotti" likvideerida, et viia vabanenud diviisid Berliini alla. Kuramaa väegrupp pidi kuni viimase meheni vastu panema. Selline oli Hitleri käsk. Sakslaste rinne pidas vastu ka seetõttu, et rindejoonele oli moodustatud maa sisse kaevatud tankidest ja soomukitest kolmekordne kaitseliin.
Kuramaa "kotist" saab lugeda ka:
http://www.hot.ee/vaikal/ajalugu-14.html