Eestlased Saksa sõjaväes I maailmasõja ajal

[krizz]

Huvitaks, et kas on midagi teada eestlastest Saksa sõjaväes I MS ajal? Teada on, et kohalikest baltisakslastest mitmedki astusid Saksa sõjaväe teenistusse.
Teada on ka, et soomlastest koosnes 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon (oli seal ehk mõni eestlane?).

Aga kas eestlastest ka mingeid teateid on Saksa poolel?
Huvitav oleks ka teada saada, millal eestlane sai esimese Raudristi. Oli seegi ehk I MS ajal

[Noor]

Pakun, et eestlased said esimese raudristi juba 1871, kui Prantslasi materdati - baltisaklased kohe kindlasti ning miks mitte siis ka mõni eestlane teenistusse võtta. Sellel ajal said mõne Raudristi ka belglased ja inglased (k.a. tulevase inglismaa riigipea äi!).

Eespool nimetatud JB27 ülem

[krizz]

Baltisakslased - miks mitte? Eks oletada ikka võib. Ma pean silmas ikka eestlasi, mitte eestimaalasi. Huvitav kui saaks ka mõne nime teada.

Pole küll otse teemasse, aga olen kusagil netiavarustel näinud ka "Vene raudristi", mis oli äravahetamiseni sarnane Saksa omaga, vist vaid monogramm oli venepärane. Eks tegelikult Venemaa alates Peeter I ajast olegi tegelenud peamiselt cppy-pastega Läänest. Välja tuleb see neil aga nagu ikka...

[RJ Harris]

1915. aastal liitus 27. jäägripataljoniga 13 "baltlast", kellesse soomlased üldiselt halvasti suhtusid (enamik neist tahtis hoida jäägreid puhtalt soome üritusena ja hoiduda selle laiemapõhjalisemaks võõrleegioniks muutmisest). Nime poolest on neist teada vaid keegi Görtz ja "Gruppenführer Jahnke". 1917. aasta augustis arvati nad pataljoni koosseisust välja; Soome nad koos ülejäänud jäägritega edasi ei liikunud. Näib, et enamjaolt oli tegemist lätlastega, kuid pole välistatud, et selle grupi seas võis olla mõni üksik eestlane.

[krizz]

1915. aastal liitus 27. jäägripataljoniga 13 "baltlast", kellesse soomlased üldiselt halvasti suhtusid (enamik neist tahtis hoida jäägreid puhtalt soome üritusena ja hoiduda selle laiemapõhjalisemaks võõrleegioniks muutmisest). Nime poolest on neist teada vaid keegi Görtz ja "Gruppenführer Jahnke". 1917. aasta augustis arvati nad pataljoni koosseisust välja; Soome nad koos ülejäänud jäägritega edasi ei liikunud. Näib, et enamjaolt oli tegemist lätlastega, kuid pole välistatud, et selle grupi seas võis olla mõni üksik eestlane.

Lihtsalt täpsustuseks, et tegu pigem Läti sakslased. Baltisakslasi nimetatigi toona baltlasteks.

[RJ Harris]

See on üldiselt tõsi küll, aga kindlalt on siiski raske öelda. Juba I MS ajal kasutati baltlaste nimetust kohati ka eestlaste ja lätlaste kohta (selle arusaama järgi jagunesid "baltlased" kolmeks etniliseks grupiks: sakslasteks, eestlasteks ja lätlasteks). Paralleelselt käibis muidugi ka komme nimetada baltlasteks ainult sakslasi.

Plaanid sõjavangide baasil eesti ja läti rahvusväeosade asutamiseks Saksa armees olid iseenesest olemas ning teatav eeltöö tehti selleks 1915. aastal ära. Säilinud on üsna suur hulk kirjavahetust vangilaagritega, eesmärgiks "balti" sõjavangide kohta andmeid koguda. Asjaga tegelesid samad saksameelsed soome ringkonnad Berliinis, kes olid ka jäägripataljoni ellukutsumise taga. "Eesti" poolt olid sellega seotud Aleksander Kesküla ja tema käpa all olev Eesti Selts Stockholmis. Miks asi katki jäi, seda ma praeguse seisuga ei tea.

Lisan paar pilti eesti sõjavangidele mõeldud küsitluslehest

[krizz]

Huvitav palju siis eestlasi ikkagi sõdis I MS ajal Saksa armees? Teada on, et vabatahtlike värbamine algas õige pea pärast sakslaste tulekut. Värvati nii baltisakslasi, eestlasi ja lätlasi. Sõja puhkemise ajal Saksamaal viibinud eestlastest võis samuti liitujaid olla.

Meeldetuletused lehtedes viitavad sellele, et ega see just eriti populaarne ei olnud. Samas kui arvestada okupatsiooni aegset töö- ja toidupuudust, siis kindlasti liitujaid oli. Saksamaale lihtsalt töölisteks mindi küll. Kindlasti ei olnud Saksa sõjaväes vabatahtlikuna teenimine aga midagi, millega hiljem oleks uhkustatud.

Samas kirjutab näiteks Eesti Sõna 18.mai 1942, et hilisem nats Alfred Rosenberg tegi lausa kaks sooviavaldus liitumaks Tallinna jõudnud Saksa vägedega. Kuid teda ei usaldatud piisavalt, kuigi ta oli baltisakslane. Artiklis väidetakse koguni, et "okupatsiooni-sõjaväkke ei võetud tundmatuid sooviavaldajaid vabatahtlikeks." Värbamiskuulutused seda küll ei kinnita. Võib-olla mängis Rosenbergi puhul siin oma rolli tema Moskva vahet sõitmine (ta õppis seal) või lihtsalt seal ajal tõesti ei värvatudki veel ja ta lihtsalt oli liiga kärsitu. Või oli ta tegelikult nahahoidja ja mõtles selle loo välja, et põhjendada oma mittesõdimist. Kuigi see viimane on väheusutav.

Balti Pataljonis oli mitmeid neid, kes olid vabatahtlikuna Saksa armeega liitunud. Muide Balti Pataljonis sõdis ka riigisakslasi, sõdureid, kes kodumaale minemise asemel jäid siia edasi sõdima.

Näiteks sellest Saksa kaotusi käsitlevast andmebaasist võib leida hulgim baltisakslasi. Kuna tol ajal olid eestlaste nimed veel eestistamata, siis on raske kindlaks teha, kas ja kui palju nende hulgas eestlasi oli. Üks nimi viitab küll eestlasele:

Verlustlisten 1. Weltkrieg, page 8.129: Tamm Alex (Reval, Estland). Infaterie-Regiment Nr. 176. I. Bataillon. 2. Kompagnie.

http://des.genealogy.net/search/show/2599903

Mõned värbamisteated lehtedest:

[Yks]

Jah, ainult nimede järgi on pea võimatu kedagi mingisse rahvusgruppi liigitada. Võtame näiteks nime Gerhardt Esperk. Nimi kõlab kui sakslase oma, kuid 1935.aastal sai sellest inimesest Ants Eskola. Ja üldse, 1918.aastani eksisteeris piisavalt palju inimesi, nii baltsakslaste kui eestlaste (ka lätlaste seas), kes ei soovinud enda erilisuse rõhutamiseks kasutada rahvusena ei eestlast, lätlast või sakslast vaid justnimelt defineerisid end kui batlane (Balten).
Üldse on ajaloo narratiiv 1918.aastast alates Eestis ja Lätis baltiskslastele üsnagi mustvalge rolli eraldanud, mis kahjuks siiani paljude arusaamades eksisteerib. Sakslane, tähendab eestlaste ja eestluse vaenlane. Nii tekitabki teinekord üsna vastakaid tundeid see, kui loed kellegi uhkustamist, meie maarahva kirjaoskusega 19.sajandi lõpul ja 20 sajandi alguses, samas pisut hiljem sama tegelane põhjab baltisakslasi, eriti just rüütelkonda kuulunuid. Sama kehtib ka meie "mererahvaks" oleku müüdi kohta, mis selgelt oli aastasadu katkenud (isegi saartel v.a. nn rannarootslased), kuni 19.sajandi teisel poolel taaskord rüütelkonda kuulunud meeste initsiatiivil rajati merekoolid kohalikele.
Unustatakse täiesti ära ka see, et kelle initsiatiivil kaotati Eesti kubermangus (Liivimaal 3 aastat hiljem) pärisorjus juba 19.sajandi alguses või milline oli nö maarahva (ei pruukinud isegi täisetsi eestlastest koosneda, sest meil olid täiesti arvestatavad kolmanda-neljanda põlvkonna soomlaste ja rootslaste kogukonnad maal) ja maahärrade suhe valdavalt, kus peks tallis oli pigem haruldlus kui seaduspärasus. Eriti 19.sajandi teises pooles. Nagu väidetavalt ütles üks eestlasest loomakaupleja (kes peale maareformi asus elama Lohu härrastemajja vana Baranowi asemel), olevat ta suhelnud pea kõigi Eesti mõisaomanikega, kelledest pidas 85% priimadeks meesteks, 10% käisid kah ja kõik ülejäänud olid lurjused. (C. Mothander "Parunid, eestlased ja enamlased" lk.157)

Minu poolt kirleldatud osa selgelt baltisakslaste positiivsest paradigmast on piisav, et mõista miks omal ajal nois oludes elanud ja tegutsenud (eriti maapiirkonnas, kus elas valdav osa elanikkonnast) eestlased võisid just sakslastes (ka Suur-Saksamaas) näha ennem 1917/18 aastat seda jõudu, mida tasub toetada. Rõhutaks aega ennem 1917.aasta sündmusi!

[Martin Peeter]

Eks seda eesti rahvuse tekke lugu ole mõnevõrra huvitav võrrelda soome rahvusega. Keelepõhise rahvusliku identiteedi teke on teatavasti üsna 19. sajandi nähtus. Enne seda rääkis igaüks seda keelt, mida oskas ja kui oskas mitut, siis eelistas prestiižsemat (ladina, saksa, Vene aadel näiteks prantsuse), oluline oli seisus, usk ja millist monarhi sa teenisid.
Soomerootslased tegid Soome riigi (mh teenisid hulganisti Saksa sõjaväes) ja on päris kindlasti ka soomlased. Soome puhul on muidugi oluline märkida, et mobilisatsiooni Venemaa selles suure autonoomiaga suurvürstiriigis teha ei tohtinud ning siis tekkis võimalus ka teine pool valida.
Siinne eliit aga kasvas rahvast kahjuks lahku või õigemini tekkis eesti keelepõhine rahvuslus baltisakslastega vastandumisel, kuigi baltisakslased oskasid va maakeelt piisavalt ning on üsna oluliselt ka geneetiliselt kohaliku rahvaga segunenud. Samas olid baltisakslased niipalju tsaaritruud ja oma vandest kinni pidajad (mis oli selge osa nende identiteedist), et ei ole eriti teada baltisakslaste ülejooksmisjuhtumeid, ehkki neid võinuks ju palju olla, sest ikkagi keeleliselt ja kultuuriliselt oli Saksamaa neile hingelähedane. Pigem jõudis sõja alguses Saksa sõjaväkke või riigi teenistusse mõni sõjavangilaagrist värvatud eestlane, hiljem muidugi okupatsiooni ajal mõni üksik baltisakslane.

[Yks]

Baltisakslaste massilisem asumine Saksamaaga koostööle sai alguse peale tsaari kukutamist. Seda on mitmed koloriitsed baltiskaslased (nagu Dellingshausen näiteks) ise tunnistanud. Põhjus lihtne, rüütelkondade kokkulepped olid tehtud keisri-Venemaaga. Uus moodustis aga keeldus rüütelkondade tunnistamisest ja nendega koostöö tegemisest kohati veelgi jäigemalt (eriti Kerenski ajal), kui oli rüütelkondasid üritatatud Venemaa keskvõimu poolt tasalülitada (vahelduva eduga) alates Aleksander III'st.
Kui üks lepingu pool (omades jõupositsiooni armee ja kõige muu sellise näol) rikub pidevalt alates 19.sajandi teisest poolest kokkulepet ja kui siis tekib võimalus, mille puhul selle osapoole mõjutusvahendid a la armee ja muud repressiivsed võimekused, ei oma enam samasugust rolli, siis pole ime, et ka teine pool otsustab lõpuks kokkuleppest taganeda.

[krizz]

Eelpool viidatud I maailmasõjas sõdinute andmebaasist mõned eesti nimedega kattuvad perenimed. Enamuses kõik sündinud Saksamaal (päritalu võib muidugi olla mis iganes) ja suure tõenäolisusega polegi enamusel neist Eestiga mingit pistmist. Pigem näitab see, et nii nagu eestlastel oli saksa perenimesid, oli ka sakslastel piisavalt nö eestipäraseid perenimesid.

Teder, Kallas, Lepp, Waher, Vaher, Hunt, Poder, Kütt, Karu, Luik, Koppel, Kurg, Saar, Mand, Mandla, Maja, Sirel, Sepp, Säde, Hein, Lurich, Kull, Pold, Laas, Aas, Paas, Hein, Roos, Kase, Kask, Lind, Palm, Valk, Hunt, Nurk, Lember, Kala, Luts, Kolk, Lill, Must, Janes, Masing, Koort, Hallik, Tilk, Helme, Palu, Aas, Annus, Laas, Laats, Ott, Kink, Aus, Saare, Kroon, Raag, Raid, Lauri, Laur, Kaal, Kadak, Lipp, Lass, Teras, Aun, Kool, Silm, Tamberg, Soot, Kalmus, Kalm, Paal, Märk, Murk, Rand, Lomp, King, Pent, Laks, Koger, Nomme, Trei, Kelder, Ader, Oks, Okas, Kasak, Kilk, Joe, Kiil, Suur, Vill, Kulm ja ka Loll, kes ei ole kohe kindlasti eeslane.

Siin näiteks üks baltisakslane major Johannes von Peltzer, kes teeninud Vene ja Saksa sõjaväes. Autasustatud Raudristi, II kl. Friedrichi ordeni (?) ja mingi Vene x autasuga.

Peltzer, Johannes von.jpg (105.35 KiB) Vaadatud 10573 korda

Peltzer, Johannes von 1.jpg (52.05 KiB) Vaadatud 10573 korda

Peltzer, Johannes von 2.jpg (48.35 KiB) Vaadatud 10573 korda

Mis puutub eestlaste-baltisakslaste ajaloolistesse suhetesse, siis kõige olulisem on selle hindamisel säilitada kaine mõistus ja vältida äärmusi, sest äärmused pimestavad (oli head ja ka palju halba http://sakala.postimees.ee/3599391/traa ... lguse-kaes). Sakslastel lihtsalt oli parem ligipääs haridusele, ka kõrgem sotsiaalne positsioon ja nemad olid need, kes said karjääri teha. Kui me nad Eesti ajaloost ära lõikaksime, ei omandaks meie ajalugu mingit erilist nö "rahvusvahelist mõõdet".

[Reserv]

Lihtsalt vahemärkusena, Vene autasu ma ei leidnud, lugesin välja "Russischer Dolmetscher", kui see on õige koht.