www.militaar.net

http://share.ee/files/7862/Relvaluba.jpg.html

Äkki oskab keegi seda kommenteerida?

Tegu peaks olema hävitus(rahvakaitse)pataljoni liikmele või siis nn nomenklatuuri(valla või külanõukogu tähtsamad ninad) liikmele välja antud luba.

Imelik, et veel 1948. aastal(!?) "Saksa vint püsse" rahvakaitsjate kätte jagati.

mis seal vahet...püss on püss ja moona vedeles konteinerite kaupa.

ise imestan rohkem selle üle, et relvaluba nii labane välja nägi.

Satakas kirjutas:ise imestan rohkem selle üle, et relvaluba nii labane välja nägi.

Eks eesmärk pühendab abinõu. EW aegse relvaloaga ei kannata loomulikult võrrelda.

Valla taseme tegelasele polegi ju eriti kõvade turvaelementidega luba vaja. Niigi kõik koerad tunnevad - nii head kui kurjad.

Võrreldes osade praegu kasutusel olevate, relvadega seonduvate lubadega on see ju täiesti esmaklassiline vormistus

Pakuks, et see paberilipakal relvatunnistus oli välja antud hävitajale (1948 ametlik nimetus rahvakaitse), kui tühje tunnistuse blankette parajasti käepärast polnud?

Ainsad mingisugustki ehtsust tõestavad elemendid tunnistusel on pitsat ja allkiri. Ilmselgelt on tegu ajutise või hädadokumendiga... Samas vaatasin metssea tunnistust ja tulin mõttele: Tartus kui suures linnas oli tunduvalt suurem võimalus trükikoda leida ja vajaliku dokumendi blankette üha uuesti trükkida - sealt ka "väike " tiraaž... vaid 400... 1948. aastal võis Jõhvi lähiümbruses ka kusagil trükikoda olla, kuid tõenäoliselt on metsseal õigus - lihtsalt hädaolukord blankettidega või kiire "tööle" minekuga...

terv
o

Relvade juurde tagasi pöördudes, siis kas keegi teab, kui kaua pärast sõda veel trofeerelvi võimuorganite poolt kasutati? Siin artiklis näiteks http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=27692113 on 1959. aasta inkassaatoriröövi juures juttu rahavedaja kasutada olnud brauningust (mis otsustaval hetkel tõrke andis). Paraku jääb selgusetuks, kas antud juhul kasutatakse sõna "brauning" kui suvalise poolautomaatpüstoli sünonüümi või oli tõepoolest tegemist Browningu firmamärki kandva tukiga. Kuigi 1959. aastaks pidanuks juba kodumaiseid Makaroveidki piisavalt jätkuma, rääkimata TT-dest ja nagaanidest.

Hävituspataljonidega alates 1944 nende taasloomisest oli nii, et relvastati kõigega, mis parajasti käepärast oli, st oli neil nii NL relvi kui kõikvõimalikku trofeerauda. Mõne aja pärast relvastus vähemalt enam-vähem standardiseeriti ja põhirelvaks sai Mauser 98k, mida oli ju sõjasaagiks saadud hunnikute kaupa. Nii jäigi kuni hävituspataljonide likvideerimiseni 1954.

Manurhin kirjutas:Relvade juurde tagasi pöördudes, siis kas keegi teab, kui kaua pärast sõda veel trofeerelvi võimuorganite poolt kasutati? Siin artiklis näiteks http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=27692113 on 1959. aasta inkassaatoriröövi juures juttu rahavedaja kasutada olnud brauningust (mis otsustaval hetkel tõrke andis). Paraku jääb selgusetuks, kas antud juhul kasutatakse sõna "brauning" kui suvalise poolautomaatpüstoli sünonüümi või oli tõepoolest tegemist Browningu firmamärki kandva tukiga. Kuigi 1959. aastaks pidanuks juba kodumaiseid Makaroveidki piisavalt jätkuma, rääkimata TT-dest ja nagaanidest.

Oli ehtne Browning FN.Raamatus "Ajaroimad"on see lugu ja tuki pilt on ka.

Pihkva rajoonis on antud 1948 välja "Pskovskoje obšestvo ohotnikov" liikmepilet, kus jahirelvaks on Mauser 98k. Hiljem sellele korduvalt padruneidki ostetud, nagu piletis kirjas. Kusjuures pilet anti endisele / hilisemale metsavennale, kellel igasugused seosed tolleaegsete võimudega puuduvad. Väljaandja allkiri on loetamatu.

Huvitav, kas siis venelased peale sõda vajalikku moona ka trofeerelvade jaoks tootsid või importisid? Või kasutatigi vaid trofeemoona? Viimasest ilmselt küll puudust polnud, aga sõja lõpupoole toodetud moona kvaliteet võis mõnevõrra ebaühtlane olla, samuti kippusid harilikust plekist valmistatud ja lakkimata padrunikestad kergesti roostetama ning välistada ei saanud ju ka saboteeritud padruneid.