Ärme nüüd haara kinni sõnasabast ja hakka minu "sobivuse" peale ehitama naeruvääristavaid vastuväiteid. Ainult "sobivus", kui midagi fundamentaalset, mida ma justkui väidan, on täiesti kontekstis välja kistud. Minu arust kirjutasin ma mitmel korral üsna selgelt, mida ma pean silmas elamisest Lääne-Eesti väikesaartel kiviajal! Kordan: Lääne Eesti väikesaartel polnud selleagses keskkonnas mõtet seada sisse pikaajalist asulat ja seda saan ma muuseas väita nii arheoloogilise leiumaterjali (õigemini selle puudumise) nagu ka õietolmu analüüside kontekstis. Ehk siis minu väidetu põhineb erinevate distsipliinde olemasolevatel teadmistel.Valgi (Ruhnu) nöörkeraamika asulakoha arheoloogiline materjal ei erine mandri omadest ja ei anna mitte mingit alust arvata, et seda kuidagi muud kasutati kui mandri omi. Nii et kiviaeg on igatahes olemas. Argumentatsioon stiilis "kiviaja püsiasustust väikesaartel olla ei saanud, sest need ei olnud kiviajal püsivalt elamiseks sobivad" on tautoloogiline. Kui meil on olemas asulakoht, siis tuleks pigem ümber hinnata oma 21. sajandi arvamus sellest, milline ala võis üle 4000 aastat tagasi elanud inimeste jaoks milleks sobiv olla.
Taaskord, ma küsin konkreetselt, et millistest väikesaarte asulakohtadest me räägime, et saaks väita, et elu ikkagi Lääne-Eesti väikesaartel asustusena toimis. Kiviajal. Alguses, lõpus või vahepeal pole vahet.
Siiani saan üsnagi laialivalguvat ning minu arust pisut punnitatut vastuargumentatsiooni. Küll tuuakse Saaremaad näiteks sellisele asustusele, siis jälle väidetakse, et Saaremaa oligi ise väike saar või pidevalt räägitakse Kasekülast kui üldistamist lubavast näitest. Sofistikasse kalduv on ka jutt, et palju Lääne-Eesti rannikut oli tollal käsitletav kui "väikesaar" jne. Seda kõik on siin juba korduvalt öeldud ja kinnitatud.
Põhimõtteliselt käib jutt teema algataja arusaamal siiski nende saarte kohta, mis omalajal olid selgelt Lääne-Eesti väikesaared (laiud) ja on tänagi jätkuvalt väikesaared ning milledel on ühel või teisel ajahetkedel (hiljem, näiteks pronksi, raua- või muinasaja lõpus) olnud asustus, mida me võiksime siis tinglikult defineerida kui püsiasustus. Selle puhul inimesed elasid, sündisid ja surid saartel põlkvkondade üleselt. Nad pidasid seda oma koduks ja teised pidasid seda nende koduks. Sellist asja kindlasti kiviajal ei eksisteerinud (v.a juba loetletud Saaremaa ja Hiiumaa) ja seda isegi kiviaja "kodu" mõistes, mis me nagu teame, oli üsnagi dünaamiline mõiste tollases üsnagi mitte paiksete eluviiside ajal. Samas on võimalik siiski eristada isegi kivajal ajutist versus paikset asulakohta, rääkimata asulast või isegi asustusest kui mingist elukeskonnast laiemalt, kus elati koos naiste-laste ja arvatavasti ka haigetega-vanadega. On selgelt vägagi paksu kultuurikihiga kiviaja asulakohad-asulad ning on väga lahja, et mitte öelda olematu kihiga asulakohad. Lisaks annab meile õietolmu analüüs üsnagi selge indikatsiooni, kas asulakoha ümbruses on inimtegevus jätnud märkimisväärseid jälgi või mitte. Indikaator paiksusest versus mittepaiksusest seegi.