Sõjaväe- ja polaarlendur Eduard Luht( Эдуард Лухт)
• Южаков Виктор
2004 aastal saabus Tjumeni ajaloomälestiste hoolduse ja säilitamise inspektsiooni linnavõimu korraldus rekonstrueerida polaarlenduri Eduard Luhti hauasammas Tekutjevski kalmistul. Inspektsiooni kaastöölised pöördusid meie organisatsiooni poole. Nii kuulsin ma esmakordselt Eduard Martõnovitš Luhtist- huvitavama saatusega inimesest.
Pikki aastaid kroonis hauaplatsi puust obelisk, millele oli kinnitatud punast värvi propeller. Pikapeale puit kõdunes, propeller kadus ja järele jäi vaid rohtu kasvanud malmplaat, millelt võis vaevu välja veerida „Luht Eduard Martõnovitš 1893-1940, kolmekordne ordenikandja“
Eskiisi kallal töötades tegin vanast plaadist kompositsiooni keskme. Hädavajalik oli hauasamba ja seda ümbritseva piirde restaureerimisel säilitada malmis talletatud tükikest toonasest ajast. Kui töö oli lõpetatud ning inspektsiooni poolt vastu võetud, mõistsin, et kõik pole siiski veel tehtud.
Tutvusin lenduri biograafiaga ning leidsin tema poja, kes elab Moskvas. Eduard Eduardovitš on praeguseks peale pikki aastaid tehases freesijana töötamist teenitud puhkusel. Telefonijutuajamise käigus jutustats ta isast palju huvitavat, sealhulgas ka fakte, milliseid laiem üldsus siiani ei tea…
Madrus Luht, kes osales Oktoobrirevolutsiooni käigus Talvepalee vallutamises, unistas Balti laevastiku õhubrigaadi motoristiks olles lendamisest. 1918-ndal aastal osales tuntud Jääretkes, evakueerides Esimese õhubrigaadi varustust, 1919 teenis Volga jõeflotilli hüdrosalgas. Saatus viis ta kokku Frunzega, kes, saanud teada motoristi unistusest, suunas Luhti õppima Gatšina mereväelendurite kooli. Saanud hariduse, tõusis Luht lennukil taevasse. Sõdis Turkestani ja Lõunarindel. Võitles kindral Wrangeliga. Lendur esitleti kahel korral Punalipu ordenile ja kahel korral jäi see tal saamata. Ordeni sai Luht juba rahuajal- lendude eest Wrangeli(sedapuhku küll teise Wrangeli, meresõitja Ferdinand Peetri poja) saarele ja õhutrasside avamise eest Jakuutiasse.
1927-ndal aastal suundus aurikul „Kolõma“ polaarjoone taha ekspeditsioon tähtsate kaupadega põhja jahimeeste jaoks. Reisiseltskonna seas oli ka Luht, kes pidi jäistes tingimustes piloteerima lennupaati „Savoia-16“. Luht koos kolleegi Jefim Košeleviga toimetasid talvitujatele kätte posti, medikamente ja toiduaineid. Tagasi lennati karusnahku täis lennukiga.
Hiilgavalt kulgenud esimesest nõukogude polaarekspeditsioonist kuulis terve maailm. Lendurite, kes riskisid lennata ääretute jäälagendike kohal, nimed olid ajakirjade ning ajalehtede esikaantel. Ekspeditsioonist osavõtjat autasustati Jakuutia Kesktäitevkomitee spetsiaalsete hõbedast rinnamärkidega ekspeditsiooni eest Wrangeli saarele ja „Jakuutia õhuteede esmaavastajale“. Jakuutia autonoomse vabariigi juhtkond autasustas neid aukirjadega ning esitles ekspeditsioonis osalejad autasustamiseks Punatähe ordeniga.
Varsti peale polaarekspeditsiooni lõppu määrati E.M. Luht habarovskis paikneva ja Amuuri jõeflotilli kindlustava 68-nda hüdrolennuväesalga komandöriks. Kaitse rahvakomissari Vorošilovi käskkirjaga loodi Kaug-Ida eriarmee( ОДВА — Особая Дальневосточная армия) Selle komandöriks sai V.K. Blücher, Amuuri flotill, mille koosseisu kuulus ka 68-s hüdrolennuväe salk, allutati operatiivselt Kaug-Ida eriarmee juhtkonnale.Flotilli laevad väljusid põhibaasistHabarovskist ja suundusid riigipiiri poole, koos nendega liikus sinna ka lennukiemalaev „Amur“
Mida siis kujutas endast see maailma esimene jõeemalaev? Eduard Luhti initsiatiivil ehitati kahuripaat ümber, dekilt eemaldati pealisehitised ning nende asemel paigaldati angaar-töökoda mahutavusega neli ujukitega lennukit. Salgakomandör Luht võttis kõige raskemad ülesanded reeglina enda kanda. Lendas tihti luurele ja rekognostseerimisele. Seda kahel korral Blücheri ja paljudel kordadel Amuuri flotilli komandöri Ozoliniga. Kord sattus Amuuri kohal lennates paksu udu sisse ja ootamatult ilmus lennuki ette hiiglaslik raudteesild. Sewllest „üle hüpata“ oli võimatu ning Luht võttis vastu ainuõige otsuse- lükkas juhise endast eemale ning kihutas peaaegu veepinda puudutades sillakonstruktsioonide alt läbi.
1929-sooritas punaarmee Ida-Hiina raudtee (КВЖД) piirkonnas tõelise kangelasteo. Maailm nägi nõukogude „välksõda“- nõukogude vägede poolt purustati 300 000 meheline Mukdeni armee. Nõukogude väegrupi arvukus oli kõigest 18 521 meest, 150 suurtükki 25 lennukit ja 14 Amuuri flotilli laeva.. Jämedates joontes oli NSVL olukord regioonis lootusetu. 1929 aasta mais tungis Hiina politsei Harbiinis asuvasse nõukogude konsulaati, pani seal toime läbiotsimise peksis ja röövis saatkonna töötajaid. Areteeriti ka NSVL peakonsul. Tõsi küll, mõne tunni pärast diplomaadid vabastati. Võit valgehiina üle näis võimatuna, vaenlasel oli kolossaalne ülekaal. Läänes arutleti juba täiesti avalikult, kuidas jagatakse Kaug-Ida peale kõigi arvates vältimatut Nõukogude Liidu purustamist.
Lahingutegevus Kaug-Ida lõigul algas Lahasusu (Tongjiang) rajoonis Sungari jõesuudmes asuva Hiina flotilli vastu 12-ndal oktoobril. 40-nda eskadrilli ja 68-nda salga lennukid andsid vaenlase kindlustuste, laevade ja tulepunktide pihta pommilööke ning soodustasid olulisel määral Lahasusu vallutamist. Operatsiooni teisel etapil, 30-ndal oktoobril, liikus nõukogude flotill üles mööda Sungarit, ülesandega purustada vastane Fujini piirkonnas. Hiina laevad ja kaldakindlustused avasid tugeva tule. Samal hetkel ilmusid reidi kohale salgakomandöri Eduard Luhti ja staabiülema D. Borovikovi lennukite MR-1 paar. Kiirelt valisid nad välja peamise sihtmärgi- vaenuliku flotilli flagmani, kahuripaadi „Kiang-Heng“. Lennukid läksid käigult rünnakule, heitsid vaatamata tihedale kuulipildujate ja käsirelvade tulele lauges pikees laevale lähenedes pommid ja tulistasid seda kuulipildujatest. Selle tulemusena vajus kahuripaat vasakule pardale ja seejärel uppus. Kuni 1943.nda aastani peeti seda suurimaks vaenlase laevaks, mille nõukogude lennuvägi on uputanud.
Peale kahuripaadiga arvete klaarimist ründasid Luht ja Borovikov kolmesajast ratsanikust koosnevat ratsaväeüksust, mis puudis dessanti jõkke tagasi paisata ning sundisid selle korratult taganema. Selle juures sattusid 50 meetrises kõrguses tegutsevad lennukid tugeva tule alla maalt. Nii näiteks luges baasi tagasi pöörtunud Luht oma lennukil ära 14 kuuliauku nii keres kui tiibadel. Lennukid siiski lahingukõlbulikust ei kaotanud. 1929 aasta 22. Detsembril toimus Habarovskis Nõukogude Liidu ja Hiina vahelise lepingu allkirjastamine, mis nägi ette konflikti lõpetamise ning Ida-Hiina raudteel endise olukorra taastamise. Flotilli juhtkonna esildise põhjal autasustati Eduard Luhti teise Lahingupunalipu ordeniga, mille andis talle üle väegrupi komandör Blücher.
Peale valgehiinlaste väljaastumise mahasurumist jätkas Luht teenistust Habarovskis. Ehitas lennuvälju, kasarmuid, andis oma lahingu- ja lennukogemusi edasi noortele. Tema praktiline mõistus leidis alati midagi uut, kasulikku, vajalikku. Nii näiteks soovitas ta tasuta maa seest tulevate soojaveeallikate vett kasutada kasvuhoonete kütmiseks. Selle tulemusena oli aviaatorite laual aastaringselt värsked köögiviljad.
Kuid teenistusrajad pole kunagi lõpuni siledad. Kord põrkusid öiste grupilendude käigus õhus kokku kaks lennukit. Hukkusid kaks lendurit ja kaks lendur-vaatlejat. Komandöri toimik anti edasi tribunali. Välja aitas rahvakomissar Vorošilov, kes oli saabunud Habarovskisse teenistusasjus. Märganud Luhti vormikuuel mahavõetud ordenitest jäänud augukesi, uuris rahvakomissar: „Miks te ordeneid ei kanna?“
Luht selgitas olukorda.
„Milleks te öiseid lende läbi viite?“ järgnes taas küsimus. Sellele vastas Eduard Martõnovitš, et „Jaapanlased oskavad öösel lennata, meie aga peame lendama neist paremini“
„Kinnitage ordenid kohale tagasi, tribunal jääb ära.“ lõpetas jutuajamise Vorošilov.
1935-ndal aastal tähistas üldsus laialdaselt Luhti lennunduses tegutsemise 20-ndat aastapäeva. Vaat mida kirjutas temast ajaleht „Vaikse ookeani täht“( «Тихоокеанская звезда»)
„…See inimene on armunud Ohhoota mere ududesse, pilvede tagant välja joonistuvatesse Kamtšatka kustunud vulkaanide tippudesse. Ta teab ja armastab ona maad, kaitseb teda koos seltsimeestega jälgib teraselt tema piiridel valitsevat rahu…“
1938-ndal aastal siirdub Luht Tjumeni, kus asus tööle tsiviilõhulaevastiku Obi üksiku lennusalga komandörina. Huvitav, et lennusalku nimetati toona jõgede järgi, sest mööda jõesänge toimus ka õhutrasside mahapanek. Luht tegi palju Tjumenikandi Siberi lennunduses. Avati regulaarsed lennuliinid Tobolskini, Hantõ-Mansiiskini, Berezovo, Salehardi ja paljude teiste asulate vahel. Aviaatoritele muretses Luht enam või vähem heakorrastatud elamispinnad, elades ise väikeses nelja aknaga majakeses Džeržinski tänav seitse.
1940-nda aasta mais Eduard Luht suri, jõudmata oma 47-nda sünnipäevani. Tema lahkumisele eelnes sõit Moskvasse nõupidamisele. Eduard Luhti kuusteist alluvat lendasid Moskvasse päev enne oma ülemust, keda pidasid kinni asjatoimetused Tjumenis. Nõupidamisele saabus Luht üksinda, kõik tema asetäitjad hukkusid lennukatastroofis Uraalides. Lennuk takerdus elektriliinidesse, kukkus maapinnale ja süttis põlema. Juhtunust vapustatud Eduard Martõnovitš saabus tagasi koju, ütles naisele, et on väsinud ja tahab puhata. Heitis diivanile, uinus…ja enam ei ärganudki. NKVD töötajad keelasid lahkamise …
1980-ndal aastal soovis grupp „Aerofloti“ veterane nimetada üks tänav Tjumenis Luhti nimeliseks. Kahjuks pole sellist tänavat siiani.
Виктор ЮЖАКОВ
________________________________________
Luht Eduard Martõnovitš
(10.08.1893, Karakuri küla, Perekopi vallas Tauria kubermangus- 29. 05. 1940, Tjumeni linn) eestlane, lendur. Lõpetas Samara mereväelendurite kooli(1919), Katša kõrgema pilotaažikooli(1924), õppis Žukovski-nimelises kõrgemas sõja-õhujõudude inseneriakadeemias. Aastatel 1914-1917 teenis Balti laevastiku Esimeses õhubrigaadis. Osales Talvepalee vallutamises. Konvoeeris tsaariperekonda Jekaterinburgi. 1918-1921 sõdis Volgal, Uraalides, teenis Volga ja Dnepri flotillide hüdrolennuväesalkades. 1926-ndal aastal osales esimeses õhu-polaarekspeditsioonis. 68-nda lennuväesalga komandörina osales valgehiinlaste purustamises konfliktis Ida-Hiina raudteel. . 1929 aastal kamandas Kaug-Ida Eriarmee õhujõude. 1938-ndal aastal demobiliseeriti polkovniku auastmes(????) ja määrati tsiviilõhulaevastiku Obi üksiku lennusalga komandöriks.
http://www.slovoart.ru/node/1201
Seda enam, et Katšina lennukooli lõpetanud lendurid lendavate paatidega päris usinasti majandasid.
Kas mitteiseliikuvat ujuvbaasi üldse laevaks saab nimetada, pigem mingi ujuvvahend?