Vene meeste lennuväe mälestused

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
cleo
Liige
Postitusi: 197
Liitunud: 28 Okt, 2008 14:50
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas cleo »

See on Õhulõhkuja, teeb õhu sisse augu ette, et lennuk sisse mahuks. :lol:
Tegelikult, googel teadis, et Pitot boom.
Pitot torude kandja? Ilmselt seal siis veel mingeid datšikuid ja nasvärki ....
Kasutaja avatar
Noor
Liige
Postitusi: 1846
Liitunud: 13 Aug, 2006 13:47
Asukoht: Euroopa
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Noor »

See on üsna tähtis vigur, et lennuk üldse õhus püsiks. Selle abil kogutud andmete põhjal avioonika oskab piloodile näidata õhukiirust, kõrgust, vertikaalkiirust, mach kiirust.
Ostan või vahetan kõike, mis puudutab EW lennundusega seonduvat.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas EOD »

Vene keeles on selle nimi PVD (Prijomnik Vozdušnogo Davlenija).
Lennuki baromeetriliste näidikute - õhukiiruse näidiku, kõrgusmõõtja, variomeetri ehk vertikaalkiiruse mõõtja ja Machi mõõtja, mis näitab kiirust suhtes helikiirusega - tööks on vaja mõõta staatilist rõhku (lennukit ümbritseva õhu rõhku) ja kogu- ehk Pitot´rõhku. Viimane koosneb staatilisest ja dünaamilisest rõhust, mis tekib keha ja ümbritseva õhu omavahelisest liikumisest.
Pitot´toru esiosas oleva ava kaudu saadakse kogurõhk. Staatiline rõhk saadakse erinevatel lennukitel erinevast kohast - sellisest, kus see on lennuki liikumisest võimalikult vähe mõjutatud.
Edasi tuleb hulk arvutamist. Näiteks kiirusemõõdik lahutab (mehhaaniliselt) kogurõhust staatilise ja saab dünaamilise, mis on näidikul väljendatud kiirusena. Tegeliku õhukiiruse saamiseks aga tuleb sisse viia mitu parandust.
Üldiselt sihuke keeruline teema, mis mittelenduritele tavaliselt huvi ei paku. Jääme polkovniku pakutud kirbu juurde. :wink:
Kasutaja avatar
Noor
Liige
Postitusi: 1846
Liitunud: 13 Aug, 2006 13:47
Asukoht: Euroopa
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Noor »

Staatiline rõhk saadakse erinevatel lennukitel erinevast kohast - sellisest, kus see on lennuki liikumisest võimalikult vähe mõjutatud.
Et vigu vältida, paljudel lennukitel võetakse see rõhk mõlemalt küljelt kuna manöövrid mõjutavad rõhke külgedel erinevalt (manouvering errors).

Instrumentide ehitus on üsna huvitav teema ning kuidas kõiksugu parandusi sisse viiakse. Sammuti kuidas vätida viivitust (ma tean seda ainult inglise keeles "instrument hysterisis"). Samas nii mõnegi leiutise puhul, eriti kui on tegemist vanemate mehaaniliste näidikutega, on kasutusel väga lihtsad huvitavad lisad... taas, eesti keeles ei tea aga kõiksugu "banana slot"id, jne mitte lineaarsete arvutuste tegemiseks.
Tänapäeval on asi vaat, et lihtsam. Info pitot torudes saadakse elektriliselt kristallide abil. Saadud info läheb kohe üle A/D konventri ning liigub edasi juba binary süsteemi kasutades. Kõiksugu parandused (Q POT, Yaw damper, jne) viiakse sisse juba ADC poolt.
Kui keegi on nende vene lennukitega rohkem tuttav, võiks natukene avioonikast rohkem kirjutada eraldi teemas. Esiti ma pakun, et see sama pildil olev elukas kasutas ikka juba servo-altimeetrit aneroidi asemel?
Ostan või vahetan kõike, mis puudutab EW lennundusega seonduvat.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas EOD »

Ära liiga sügavalt lennundusse ka sukeldu! Oleme siiski militaarfoorumis, kus lennundustehnilised nüansid on kõrvalteema. Kui sedagi. :cry:
Püüame püsida Eesti kaitsmise ja muidu militaartemaatika piirides. 8)
Kasutaja avatar
Noor
Liige
Postitusi: 1846
Liitunud: 13 Aug, 2006 13:47
Asukoht: Euroopa
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Noor »

EOD kirjutas:Ära liiga sügavalt lennundusse ka sukeldu! Oleme siiski militaarfoorumis, kus lennundustehnilised nüansid on kõrvalteema. Kui sedagi. :cry:
Püüame püsida Eesti kaitsmise ja muidu militaartemaatika piirides. 8)
Selge
Ostan või vahetan kõike, mis puudutab EW lennundusega seonduvat.
manjabes
Liige
Postitusi: 401
Liitunud: 17 Jaan, 2006 21:05
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas manjabes »

Noor kirjutas:
EOD kirjutas:Ära liiga sügavalt lennundusse ka sukeldu! Oleme siiski militaarfoorumis, kus lennundustehnilised nüansid on kõrvalteema. Kui sedagi. :cry:
Püüame püsida Eesti kaitsmise ja muidu militaartemaatika piirides. 8)
Selge
Tegelikult sellest võiks nt. Tehnika alamfoorumi all pikemalt kirjutada. Mina nt. loeks suure huviga.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

550

Tagasi mälestuste manu- seoses teises teemas arutatava praporite teemaga tuli meelde...

Kõnnib prapor Afganistanis lennurajal. Vastu tuleb eesel.
EESEL: "Kes sa siske oled?"
PRAPOR: (Kahele poole piiludes, et kedagi nägemas-kuulmas poleks) "Ohvitser olen! Aga sina?"
EESEL: (Täpselt samamoodi kahele poole piiludes) "Hobune olen..."
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

551

Uustulnuk

Minu sõber Dima, praegu tasemel kino-operaator, eelmises elus aga tsiviillennunduse piloot, jutustas sellise lihtsa, kuid küllaltki ootamatu ja seetõttu ka üpris õpetliku loo oma kaugest noorusest ja mitte ainult sellest…

Kui ma kolmandal kursusel õppisin, toodi meie gruppi üle kummaline kursant. Oli see siis Piiterist või Uljanovski lennukoolist, seda läbi ajahägu enam ei mäletagi.

Meiega hoidis uustulnuk rõhutatult distantsi ja ega ka meie talle eriti sõbraks roninud, liiati oli tunda, et selle kursandi selja taga oli eriliselt „karvane“ käpp. Kõik õppejõud ja isegi õppeasutuse ülem tervitasid teda kohtudes kättpidi, mõned aga isegi sinatasid, kuigi tegu oli sedapalju tammepuise seltsimehega, et ükskõik keda meist oleks selliste teadmiste eest, nagu see isand demonstreerida võttis, juba ammu lennukoolist kõigi nelja tuule poole pekstud. Tegu oli ilmselge „force major“ juhtumiga.
Tundides teda kunagi ei küsitud, see-eest kraaksatas ta ise aeg-ajalt niivõrd rumalaid küsimusi, et isegi naerda oli nende üle kuidagi piinlik. Kuigi, kui ta seal enda juures sama lõdvalt õppis, pole imestada suurt midagi. See uustulnuk võis südamerahuga terve nädala õppetööst pausi panna ja siis korraga jälle välja ilmuda- „Terekest, siin ma olen!“. Õppejõud aga kummardasid- „Astuge edasi, lugupeetav, istuge, palun, pange kõrvaklapid pähe…“
Kõiksugu aerodünaamikat, matemaatikat, kraapseldamist paberil ja isegi „fizo“ ehk füüsiline ettevalmistus jättis teda sügavalt külmaks ning neid tunde ei külastanud ta kordagi. Osales vaid inglise keele õppimises, külastas trenažööre ning praktilisi õppusi. Ja kõik.
Selja taga kutsusime teda „vabakuulajaks“ või „igaveseks üliõpilaseks“, seda vanuse tõttu. Sest vanus oligi see, mis meid kõige rohkem rabas.
Kõrgeid soosijaid, kelle tõttu uustulnukat kõrvupidi edasi tiriti ja välja ei visatud, võis veel kuidagi ette kujutada, kuid see, et väljanägemise poolest oli igavesel üliõpilasel aastaid üle kolmekümne – vaat see oli tõepoolest kummaline.
Kas ta siis tõepoolest põõnutas peale kooli lõppu kümmekond aastat lihtsalt diivanil, ärkas ja kuulutas seejärel oma kõikvõimsale papakesele – „Paapaaaa…lenduriks tahan!!!“ Niimoodi või??
Lühidalt – meie teda ei puutunud ning tema juuresolekul ka keeltele liigset voli ei andnud, tema aga vaatas samuti meist lihtsalt läbi…
Nii möödus murega pooleks neli kuud ning ühel suurepärasel päeval kadus uustulnuk sama ootamatult nagu oli meie juurde ilmunudki.Meie õppejõud kinnitas, et igavene üliõpilane viidi tänu jumalale lõpuks endisesse õppeasutusse üle ja meil oleks targem ta üldse unustada. Meie ei kurvastanudki eriti ja kustutasime ta peagi mälust, isegi nime unustasime…

Sellest ajast möödus palju aastaid…

Minust oli juba ammu saanud esimese klassi piloot ja meeskonna komandör. Lendasin Siberi ja Moskva vahet. Ja ükskord – lähen salongi ja vaatan – tema! Vanemaks ja hallimaks jäänud, ka kehakaalu on juurde võtnud, aga muidu - täpselt tema. Meie igavene üliõpilane.
Laususin naeratades:
„Ei tunne lennukoolikaaslast ära?“
Mitte kohe, aga lõpuks tundis mu siiski ära ja rõõmustas nagu sugulase üle.
Alles tookord sain teada, et teda hüüti Grišaks. Ning hakkas mind hirmsasti huvitama, kes ta ikkagi on ja millega tegeleb. Kas lõpetas lennukooli või pääses õiglus ikkagi lõpuks võidule ja koristati ta koolist saamatuse ja ametialase mittevastavuuse pärast minema?
Küsisin:
„Sa, Grigori,ikka lendad siiani või kuidas?“
„Ole nüüd, minu lendamised on ammu lennatud, ma olen erru arvatud. Kanti haavatasaamise tõttu maha…“
Ja kui hakkas jutustama – mul kukkus suu lahti. Tuli välja, et ta oli juba siis, meie lennukoolis, spetsüksuse koosseisu kuuluv ja majori aukraadis…Tirisin Griša piloodikabiini ja tegime kohtumise terviseks mineraalvee.
Griša mitte ainult et ei saanud lenduriks, vaid ei kavatsenudki kunagi selleks saada. Kõik, mida ta lennukoolis õppis, oli õigete sõnade kuuldavale toomine, lülitite klõpsutamine ja stardirajale ruleerimine.
Startida ja maanduda Griša ei osanud, küll aga oskas ta rahvast täis lennukis kahe sekundi jooksul leida relvastatud inimesi ja välgukiirusel nende otsmikesse kontrollaugukesi stantsida.
Algul andis Griša juhtkond talle lihtsa ülesande – veidi koolitust lennukoolis, et vajalikul hetkel, kui terroristid uut meeskonda nõuavad, oleks keegi, kes suudaks esitada surmani ehmunud piloodi rolli. Ja kord õnnestus tal see roll ka esitada, kusjuures sedapalju edukalt, et jäi isegi ellu…
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Troll »

Jumal tänatud, Lemet, et sa selle teema juures tagasi oled, kohe selgelt oli kahe ja poole kuu jooksul tunda, et midagi olulist on militaarnetis puudu! :D
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
ervg
Liige
Postitusi: 50
Liitunud: 12 Juun, 2012 12:17
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas ervg »

jääme ootama uusi lugusid :)
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

552

Õppige materiaalosa, kulub ära....

Anekdoot Suure isamaasõja päevilt. Või ka tõestisündinud lugu, kes teab. Sakslased hõivasid nõukogude lennuvälja ja said sealt kätte ühe tehniku. Gestaapos piinati teda:
"Räägi Il-2 tehnilistest andmetest!"
Tehnik: "No ei tea, jätke mind rahule!" Nii möödub päev ja teinegi, tehnikut piinatakse, tema aga ei reeda ründelennuki andmeid ja vaikib kangelaslikult. Lõpuks õnnestub tehnikul põgeneda ja omade juurde jõuda. Need muidugi uurima, et mis ja kuidas. Tehnik teatab:
"Rahvas, õppige materiaalosa, muidu saate sealt sellist pizduleid, sellist pizduleid..."

Nii olla saanud alguse hiljem populaarseks saanud soovitus materiaalosa õppimiseks...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

553

Lapsepõlvesõber teenis sõjaväes ning valmistus kojutulekuks. Anti talle teada, et tuleb ringkäigulehega kõik ülemused ja kontorid läbi käia ning korjata väeosast kokku allkirjad- templid. Sõnaga, kõikide ülemuste kabinetid läbi joosta. Poisil oli teenistusrelvaks kahe aasta jooksul olnud püstol, mida kabuuris kanti. Loomulikult tuli relv enne kojusaatmist ära anda, kuid kabuuri jättis ta esialgu enda kätte ja kasutas seda koti asemel- asetas sinna ringkäigulehe ja tormas sel moel mööda väeosa ringi
Teenistus oli tal üldiselt kulgenud rahulikult, ainult ühe polkovnikuga olid nad nugade peal, see ajas võitlejat pidevalt taga, kräunutas kõikvõimalikul moel ja segas igati rahulikku sõjaväeteenistust- lühidalt- üksteisesse suhtusid nad sügava tigeduse ja vihkamisega. Sestap oli ka loomulik, et sõber jätisest polkovniku "magustoiduks" jättis ning templi ja allkirja järele selle polkani juurde viimases järjekorras läks.
Ja nii siseneb ta selle polkovniku kabinetti. See tundis ta loomulikult ära ja jäi teda tähelepanelikult põrnitsema.
"Seltsimees polkovnik, ma klaarisin juba kõigiga ära, ainult teie oletegi järgi jäänud!"
Ja nööpis nende sõnade saatel kabuuri lahti, et ringkäiguleht välja võtta.
Polkovnik, nähes kabuuri kallal nokitsevat sõdurit, sööstis kahe sammuga kabineti aknani ning viskus teise korruse aknast alla, murdes sealjuures endal mõlema jala luud.
Sõbrale ei tehtud midagi...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
manjabes
Liige
Postitusi: 401
Liitunud: 17 Jaan, 2006 21:05
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas manjabes »

Väga hea! :D
Siinkohal tsiteeriks hr. Mati Õuna, kes oma Maailmalõpurelvade raamatus pillas nagu rusikas silmaauku sobiva tarkusetera (pärast seda, kui üks sõjaväelane oli alluva poolt maha lastud): "Ära ikka ole inimeste vastu siga!"
Enkus
Liige
Postitusi: 354
Liitunud: 23 Dets, 2011 18:59
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Enkus »

Radistil vist samast mehest juttu olnud...
113

Antud lugu juhtus 80-ndate lõpus ühes Leningradi sõjaväeringkonna väeosas. Teenis seal üks ohvitser, kes teatud põhjustel ei saanud väeosa zampoliidiga läbi. Lõpuks saavutas zampoliit ohvitseri üleviimise teise väeossa. Enne lahkumist tuli ohvitseril täita ringkäiguleht. Lühidalt, saada hulk märkeid, nagu „andis üle-võttis vastu”, „oli arvel” jne. Esimesena andis ohvitser ära teenistustrelva aga ringkäigulehe pani mugavuse mõttes kabuuri. Zampoliidi juurde allkirja saama minna ta loomulikult eriti ei tahtnud, kuid oli vaja, ja seetõttu otsustas ta zampoliidi jätta viimaseks. Ja ongi selle loo finaal. Avaneb zampoliidi kabineti uks ja sisse astub viimase süül lahkuv ohvitser, süngeimast süngem nägu peas. Kostab fraas:
„Noh, sa oled mul viimasena jäänud,” ja käsi kobab kabuuri, kus oli ringkäiguleht.
Jahmunud zampoliit kargas pikemalt mõtlemata läbi kolmanda korruse akna välja ja murdis jalaluu. Selle tulemusena pidi zampoliit peale haiglast naasmist ka ise lahkuma, sest ei kannatanud välja üleüldist irvitamist.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist