www.militaar.net

Kui kommunism lagunes ja Eesti sai taas vabaks, siis hoone, mis oli Oleviste kõrval - Riikliku Julgeoleku Komitee peakorter-, jäeti maha. Need, kes sisenesid hoonesse esimesena pärast selle vabanemist, leidsid eest koha, mida on hirmus isegi kirjeldada. Seal oli ruum, mille põrand avenes suunaga allapoole nagu lõks. Põranda all oli kohutav masin, mida oli aastate jooksul ilmselt palju kasutatud. Üks pealtnägia viitas sellele kui hiiglaslikule hakklihamasinale. See oli vahend inimestest lahti saamiseks. Mitmed, kes sisenesid salapolitsei peakorterisse, ei väljunud sealt kunagi ja neist ei kuuldud enam.Nad läksid alla sellesse õudsesse masinasse ja nende purustatud jäänused uhuti kanalisatsiooni.

Tartu KGB keldris oli olemas laibapurustaja, nagu ka Leningradi NKVD keldris. Seda kutsuti tsentrifuugiks. Memento juhatuses olles kohtus Hando tihti Leningradi Memoriali inimestega, kes tuvastasid, et tollest masinast aeti läbi ligi 44 000 inimest. Vedelik läks Neeva jõkke. Elusuuruses laibad ja kuiv prügi maeti Leningradi lennuvälja kõrval KGB valduses olevale 9 hektari suurusele soisele maale. Nende matmiste elavaks tunnistajaks oli üks lendur. Ilmselt ei osatud arvata, et väikelennukilt võib nii hea nähtavus olla.
Tartu KGB laibapurustaja lõhuti ära kui “Hall maja” linnale tagasi anti. Enne remondiga alustamist võeti KEK-ist kaks keevitajat, kes pidid välja lõikama masina juurde viiva liftišahti ja ka selle masina lammutama. Šaht oli seest plekkidega üle löödud ja plekitükkide vahelt tuli hulgaliselt välja kuivanud inimjäänuseid: küüned, sõrmetükid, skalbitükid. Tööde juures oli üks KGB vend ja too ka natuke jahmatas selliste asitõendite olemasolust. Kanalisatsiooni sinna ruumi, kuhu šaht väljus ja kus lihamasin oli, ei tulnud. Võib seega arvata, et masin ei töötanud.
Liftišaht läks üleval kambrisse, kus oli piinatool. See piinatool on praegugi KGB kongide muuseumis alles. Kui keegi piinati ja peksti nii sandiks, et teda ei olnud enam võimalik lahti lasta, visati ta šahtist alla – surnuks.
Paar aastat tagasi kuulis Hando, et ka Tallinnas Pagari tänaval olevat olnud taoline laibapurustaja, mis seisnud KGB likvideerimise järel tükk aega õuel, enne kui ära viidud.

Jalutu kirjutas:Midagi reaalsemat ei leidnud, mille kallal pead murda?

polzunov kirjutas:Pagari tänava purusti oli väidetavalt tavaline lihahunt,mida tarvitati laialt liha- ja kalatööstuses.Tolle gabariidid polnud eriti suured,mahtus ustest-treppidest läbi küll.

On ka ajalookeerkäikudes osalenud inimesed, ajaloolastele pada ajanud ja selle põhjal kirjutatud väikseid ehk suuri valesid ka üsna heades raamatutes...

Praegult nimetatakse selliseid olevusi seksuaal või sarimõrtsukateks.

Üheks vangistatute ülekuulamise ja piinamise paigaks oli NKVD staap Lihulas, mis asus endises Loidapi majas (Tallinna mnt. 10). 8. juulil ööl vastu 9. juulit toimus seal tapatöö, mis oli üks jõhkramaid. 1941. a. 20. detsembri ajalehes "Postimees" ilmunud artiklis "Tapatöö Lihula keldris", kirjeldas doktor Mikk, kes tegi tapetute arstliku ekspertiisi, seda järgmiselt:

"Kõiki mõrvatuid oli enne tapmist piinatud. Kõikidel mõrvatutel olid enamikus silmad välja lõigatud. Tääkidega oli purustatud kaelasooned ja kõhukoopad. 78-aastasel vanakesel Jüri Frool oli purustatud töögilöögiga kukal, püssipäraga lõualuu, selja taha seotud mõlemad käsivarreluud olid murtud, samuti ka sõrmed. Kubemesse olid mõrvarid löönud kaks suurt ja sügavat täägihaava, kust sooled olid välja tulnud. Richard Paulbergil oli täägi- ja püssipärahoopidega purustatud jalad, käed, rinnakorv, kust paistsid välja süda ja kops. Georg Tammel oli püssipäraga enne mõrvamist purustatud nina ja parempoolne põseluu. Täägitorkeid leidus ka kõhus. Jaan Uritammel, Mihkel Vastupääl ja Johannes Kaljustel oli purustatud vaagnaluud ja kaelasooned. Enne mõrvamist olid ka veel mõrvarid oma ohvreid kantsikuga peksnud paljale ihule, sest mõrvatute kehadel olid hästi säilinud kantsikute vorbid."

Üks õudsemaid ohvrite piinamisi oli aset leidnud Pirita-Kosel Klaus Scheeli villa ja Ajakirjanike Kodu lähedal NKVD poolt mõrvatud inimeste juures. Nii leiti ühes hauas 14 mehe ja ühe naise laibad, kes olid sinna maetud elusalt. Ohvrite käed olid selja taha kinni seotud ja selleks, et ohvrid ei saaks karjuda, suhu topitud suur riidetropp. Kuna mahalaskmisel relvade paugud võinuks äratada ümbruskonnas tähelepanu, maeti inimesed hauda elusalt.

Dr. Lindeberg, kes haudade avamisel laibad üle vaatas ja lahkas, leidis nende hingetorudes ja kopsus liiva ning konstateeris, et mõrvatuil peale lämbumise teisi surmapõhjusi ei olnud. Laipadel oli küll peksmise ja piinamise jälgi, kuid need ei põhjustanud surma