Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Väljapaistnud isikud -- sõjaväelased, riigitegelased jmt. Kellest iganes peate vajalikuks kõnelda sõjandusega seoses.
Vasta
Kasutaja avatar
skulmars
Liige
Postitusi: 252
Liitunud: 06 Veebr, 2007 17:57
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas skulmars »

ksf! palvel lisan ühe 1994 aasta Sõdurilehe artikli:
Leo Jaago. Sõduri tarkusi.jpg
Alati võib pakkuda Eesti üliõpilasorganistasioonide sümboolikat, fotosid 2MS eelsest ajast
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Üle hulga aja tervitusi Leolt ja üks uus jupp mälestusi, mis ennist vahele jäänud.
Mälestuste Kilde 1945

Peale õhurünnakut ma ronisin sellest suurest pommiaugust välja, ihuvärinaid ei saanud seisma, ümbrus oli kohutav - pommiauk pommiaugu kõrval, ja see kuradi hais. Inimeste kehaosasid oli kõik kohad täis. Kõndisin vähe maad ja siis leidsin ühe suure puutüki ja istusin selle peale. Katsusin suitsu põlema panna, kuid käed värisesid nii kõvasti, et ei saanud seda teha.

Olin vist tukkuma jäänud, kui mind äratas sakslase hääl. Kehavärin oli seisma jäänud. Ta istus mu kõrvale, siis ma märkasin kes see kõneleja oli - ta oli vanem mees ja politseinik. Ta pani mu suitsu põlema ja samal ajal teatas, et mu püss on puru. Vaatasin püssi ligemalt - pommikild oli püssikaba puruks löönud. Ta tahtis teada - kuhu ma lähen või kust ma olen tulnud. Ma teatasin, et ma tulen Taanist ja lähen otsima Eesti Diviisi. Selle peale ta ütles, et ma olen peast põrunud. Ta kutsus mind endaga ühes, kõndisime mõned kilomeetrid ja jõudsime vineerist majade juurde. Ta käskis minul vähe väljas oodata ja läks maad kuulama. Möödus vähe aega ja ta tuli ja ütles - herr oberst tahab mind näha.

Läksin sisse ja esimene asi, mida ma märkasin - laua taga istuval ohvitseril puudus peaaegu pool nägu ja ta vasak käsi oli laual, käel oli nahast must kinnas. Võtsin valvelseisangu ja teatasin temale oma viletsas saksa keeles, et ma olen eestlane ja otsin oma Diviisi. Ta tahtis teada saada, kust ma tulen? Teatasin, et tulen Taanist ühe rühma või kompanii suuruses üksuses ja kui pommitamine algas, siis ma leidsin ennast üksinda. (Kahju, et ma siis ei teadnud, et kapten Made kompanii ei olnud minust väga kaugel - sain alles Uklei järve ääres seda teada.) Mees laua taga tahtis teada, mida ma soovin. Teatasin temale, et ma soovin marsikäsku ja mõneks päevaks toidukraami. Ta kõlistas kuskile ja üks vanem sõdur tuli sisse - mehel puudus käsi. Mõlemate rinnad olid täis igasuguseid medaleid. Nad kõnelesid omavahel. Millest ma aru sain - ohvitser ütles, et vii see hull eestlane sa tead kuhu ja tee kindlaks, et ta saab toidukraami ja puhta mundri.
Sakslane kutsus mind endaga ühes, ta oli väga vaikne mees. Kõndisime vähe maad ja jõudsime kasarmusse. Õppeväljakul tehti rividrilli justkui sõda pole olemas. Läksime mingisugusesse staapi - sakslane läks sisse ja käskis minul oodata. Vähe aega hiljem kutsus ta ka mind sisse. Sealt sainmarsi käsu Prag'i ja kolme päeva toidu. Leiba ei saanud,kuid sain Kamerad kens du knäkke brod! (Esimest korda, kui ma niisugust asja sõin, oli Dünaburgi alt taganemisel.) Mind viidi riiete lattu, kust ma sain puhta pesu ja mundri - neid oli kasutatud, kuid olid puhtad. Sain uue püssi ja 50 padrunit. Mida ma ei saanud olid rihm, padrunitaskud, leivakott, katelok, lusikas, kahvel ja nuga. Neil oli väga kahju, kuid sõda on kestnud liiga kaua ja rindemehed vajavad rohkem, kui seda vajad sina. Mees, kes mind sinna tõi, ütles, et ta viib mind järgmisse raudteejaama. (Unustasin, et ma ka sain 18 Sonder missungi suitsu.)

Jõudsime teise jaama - rong oli seal. Jätsin oma teejuhiga nägenemist ja ronisin vagunisse. Vähe aega sõitsime ja järsku jäi rong seisma! Keegi karjus - flieger alarm! Ma ei ole niisugust kiirust varem näinud - ma ei tea kas see oli paanika või inimesed olid nii ära harjunud. Jooksime lageda välja peale, kui inglaste jahikad tulid - nad enam ei lasknud rongi, vaid ainult vedurit. (Peale sõda sain teada, et liitlased teadsid, et sõjal on varsti lõpp ja neil on vagunisi vaja.)

Algas jälle rändamine. Õhtu eel jõudsin ühe suure maantee äärde - minul polnud aimugi kus ma olen. Istusin tee ääres, kui üks maastikumasin jäi seisma – masin oli täis sõjaväepolitseisi (Ketikoerad). Üks hõikas, et tule ligemale. Süda tegi väikese hüppe. Sinna minnes märkasin, et kõigil olid suured aukraadid. Viskasin neile kulpi ja karjusin - Hei Ütle! Mehed tahtsid teada - kes ma olen ja kuhu ma lähen? Teatasin neile, et olen eestlane ja lähen otsima Eesti Diviisi. Mehed rääkisid omavahel ja siis üks teatas, et nad võivad mind viia Pragi ja sealt keegi peaks teadma, kus minu üksus asub. Ronisin juhi kõrvale ja sõit läks edasi.

Ma olin liiga väsinud ja silm vajus looja. Midagi äratas mind ülesse, masin seisis ja suuremad ninad jõivad midagi ja sõid, mis minule paistis kui võileivad. Üks hõikas ja teatas, et minul on viis minutit oma asjad ära õiendada. Polnud aega oma knäke broti söömiseks. Mida ma nende kõnelustest aru sain, et sõjal on varsti lõpp!
Lõuna paiku jõudsime Praha linna - mis ma temast nägin see oli päris ilus linn. Peatusime ühe suur värava ees - kaks relvastatud meest tulid meid uurima. Mu uued sõidukaaslased teatasid, et nemad veel sisse ei tule, kuid see Estländer otsib oma diviisi. Mind lasti sisse - üks grupp saksa sõdureid jooksid meist mööda ja vandusid Vlassovi mehi, kes kuskil on hakanud mässama.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Saksa peakorteris olid igasugused liikumised, mida ma märkasin - oli palju relvastatud SS mehi. Kõik, kes omavahel rääkisid minu kuuldekaugusel, vandusid kindral Vlassovi ja tema mehi. Kuskil linnaosas on nad hakanud mässama ja on mõrvanud kõik sakslastest ohvitserid, kes on olnud nende juhtkonnas. Iga kord, kui ma küsisin oma vigases saksa keeles - kus on estländerid, vastuseks sain - keine arnung. Seisin seal kui tola, ma ei teadnud, kuhu ma nüüd võin minna. Üks vanem sakslane tuli ja küsis - kas ma otsin Eesti Diviisi? Mu vastus oli jah. Ta kutsus mind endaga, kõndides ta teatas, et viib laskemoona diviisile. Tagahoovis oli tema suur masin - nii suurt masinat ma ei ole hea mitu aastat näinud. Ta teatas, et ta sõidab Praagist ära nii pea, kui pimedus tuleb. Ta käskis minul ülesse ronida ja ennast mugavaks teha. Pimeduse tulekuga sõitsime välja. (Enne lahkumist ta käskis, et ma paneks kuuli rauda ja hoiaks laskemoona käepärast.)

Masina müra pani mind magama. Läbi une ma justkui kuulsin, kui ta vahetas käike ja see oli kõik. Mind äratas üles vaikus - masin seisis puude all ja juht oli kadunud. Võtsin oma asjad kokku ja läksin teda otsima. Väheke eemal oli üks maja, hakkasin sinnapoole kõndima, kui vihane hääl karjus saksa keeles - ma ei teinud sellest väljagi. Siis ma sain vihase karjatuse - kas sa kurat ei näe, et ma olen ohvitser! Kahjuks ma ei näinud teda. Mees oli väga vihane ja ta nägi välja kui "Jõulupuu". Saapad läikisid, munder istus väga häste seljas ja ta rind oli täis igasuguseid aumärke. Võtsin valvelseisangu, ma kätt ülesse ei tõstnud. Teatasi temale, et ma tulen Taanist ja ma otsin diviisi. Ta teatas, et kui ma lähen seda teed mööda edasi, siis ma peaks leidma diviisi. Ta soovitas, et ma läheks sinna majja, ma võib-olla leian endale parema mundri. Majas oli olnud mingisugune ladu. Sain endale rihma, padrunitaskud, täägi ja see oli kõik. Kui ma välja tulin, oli see ohvitser kadunud.

Kõndisin suunas, kus diviis pidi olema. Minule tuli vastu vihane sakslane, nimelt keegi ei tahtnud tema laskemoona! Ta ütles, et ta jättab laskemoona ühes kastiga siia ja ta põrutab koju. Jätsime teineteisega nägemist ja ma viskasin edasi, kus diviis pidi olema. Kõndisin vähe maad, kui keegi hõikas - kuhu sa põrutad Maragratt? Hüüdjaks oli mu koolivend Kalju Tammik. (Viimati ma olin Kaljuga koos Neuhammeris, ta oli valmis minema Laibachi alljuhtide kooli.) Istusime koos ja peatselt rääkisime koolipäevadest ja härra Priimast, kes õpetas usuteadust - vahete-vahel ta pani viiuli poognaga mõnele poisile vastu pead. Vahtisime tee suunas ja seal tuli jälle üks tuttav poiss - Bernhard Kasak. (Olin temaga viimati koos Neuhammeris, ta kaksikvend Uno läks kaduma Narva alt taganemisel.)

Ega maailm ei olegi nii suur, kui kolm koolivenda nii kohtuvad.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Mõnikord paneb mõtlema, kui väike see maamuna on. Olime jälle koos, kolm 12. algkooli koolipoissi. (Seda kooli kutsuti karjalaste kooliks.) Tegime otsuse, et liigume rohkem sinnapoole, kus asuvad diviisi mehed. Vastu tuli Kalju Eha - ta imestas, et ma olen siin. Ühel mäenõlvakul oli üks suur "Laager" - ühe- ja kahemehe telke oli nõlvak täis. Kalju ütles - need mehed on vahetatud rindelt välja ja mehed on päris väsinud. Liikusime kõrgemale, kus ei olnud palju telke ja seal lamas Evald Engel. Ruusa jagu oli peaaegu koos - puudus Elmo Rahumäe ja Pärna Ruts. (Elmo Rahumäe jõudis Austraalia ja suri Adelaidis, tal oli poeg. Pärna Rutsiga sain ühenduse ja olime kirjavahtuses kuni ta surmani.)

Äratasime Evaldi ülesse ja meie liikusime mäenõlvakult veel kõrgemale. Mis eriti minule silma paistis, meil toidupuudust ei olnud. Võib ka olla, et kohalikud taluloomad aitasid meie toidunormi täiendada. Vedelesime seal paar päeva - ei näinud ühtegi ohvitseri. Engel ja Pärn olid väga vihased kompanii ülema Innuse peale - mees on lihtsalt ära kadunud. (Imelik jälle, et kõik kolm kompaniiülemat pääsesid läände ja suurem jagu Lihti pataljoni mehi langes vangi või läksid kaduma.)

Igale laiskusele tuleb aga lõpp! Ühel päeval keegi karjus - sõda on lõppenud! Noored ohvitserid käisid ringi ja soovitasid, et me läheksime tee peale ja lipu saatel hakkame kõndima lääne poole. Kui ma ei eksi - Kalju Tammik tegi otsuse, et meie liigume öösel ja varjame ennast päeval. Käisime ringi ja korjasime toidukraami - mehed tee peal olid rivis ja hakkasid kõndima Eesti lipu all. Istusime seal ja ootasime pimedust, kui üks vihane hääl kamandas, et meie peame teistega ühinema. Vihase hääle omanik oli majori aukraadis ja tal oli rünnakupüss hõlma all. Engel hakkas naerma ja küsis majori käest, et kas ta ei tea, et voinja ist kaputt! Major läks mäest ülesse ja ta ei ühinenud meestega, kes kõndisid teel. (Möödus neli või viis aastat ja ma olin Eesti Majas Sydneys Austraalias. Eesti Majas oli igal laupäeva õhtul mingisugune olemine. Ma istusin Mirlibi poisiga ühes lauas, kui sisse tuli tuttav nägu - major mäepealt. Läksin tema juurte ja tervitasin teda ja ütlesin, et meie kohtume jälle. Mees teatas, et ta pole mind varem kunagi näinud!)

Õhtupoole ühines meiega üks leitnandi aukraadis mees - ta küsis kas ta võib meiega ühineda? Mehe nägu oli tuttav - kus ma olen teda varem näinud? Ma uurisin tema nägu ja ma ei suutnud kindlaks teha, kus ma teda varem olin kohanud. Ta teatas minule, et meie oleme varem kohtunud ja ta küsis, kas ma mäletan seda kohta, kus me kohtusime? 1944. aasta alguses ma olin Petski kordonis Hilfzollman, kui saime telefoni kaudu teada, et Vlassovi kompaniist, mis asus Petski koolimajas, on kaks sakslasest ohvitseri partisanide poolt ära viidud. Kaks sakslast ja neli eestlast panime suusad alla ja hakkasime kihutama Pihkva raudtee suunas - otsisime jälgi, kust regi võis üle piiri minna. Olime kihutanud pool tundi, kui hääl käskis meil seisma jääda, algul saksa keeles, siis eesti keeles. Sakslane tahtis rünnata, kuid hääl teatas, et vaata paremale, et need ei ole lumekünkad, vaid mehed relvadega. Siis ta tahtis teada, mida meie otsime? Kui ta sai teada, et meie otsime mehi, kes röövisid kaks sakslast, siis ta ütles, et meie võime tagasi minna, et tema grupp võtab jälitamise üle. Ta tuli meie juurde, tegime suitsu ja kui ta lahkus, siis ta teatas, et me võime kohata jälle kunagi tulevikus. Suusatajad olid Volodnja Cirul - kohtasin tema naist Güttingenis, Volodnja jäi Eestisse, ma ei tea kuhu tema naine läks - Voldemar Paat jõudis Ameerikasse, Uno Peedumaa jäi tütarlapse pärast Keila ja mina jõudsin Austraaliasse.

Uustulnuk ütles, et temal on kompass ja kui meie soovime siis meie võime ühineda temaga ja ta teatas et meie võime teda Bibiks kutsuda...
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Bibi käskis meil ümbrus läbi otsida et leida rohkem toidumoona. Mehed olid palju asju ära visanud, eriti söögikraami. Korjasime kokku mida saime ja hane reas hakkasime liikuma, relvad laskevalmis. Hommikupoole jõudsime sakslaste laagrisse. Nemad olid ka valmis väljaliikuma. Vastu Bibi tahtmist me ühinesime sakslastega. Ees oli lage väli, paar kilomeetrit eemal paistis väike mets. Hakkasime sakslastega liikuma ja olime peaaegu jõudnud teisele poole lagendikku, kui sakslaste seas lõhkes mürsk, alles peale lõhkemist kuulsime väljalasu pauku. Algas metsik jooks, käis uus plahvatus ja ma lendasin ninuli, paar poissi tõmbasid mind kraest kinni ja nii me jõudsime metsa varju.

Bibi kogus meid kokku ja ta oli päris vihane. Ta oli tirinud Eha surnukeha. Kehal ei olnud pead. Ma vaatasin seda verist keha ja minule paistis, et see keha on väiksem, kui seda oli Eha. Ütlesin seda Bibile, kuid ta vastas, et see on loomulik, inimene jookseb verest tühjaks ja sellepärast paistab sulle, et Eha on lühemaks jäänud. (Aastaid ja aastaid see tegi minule peavalu ja viimaks ma viskasin mõned read KODUMAA ajalehele. Mu artikkel oli pandud kirja ja ma sain ühe naisterahva käest kirja, ta oli Pärnust pärit. Ma pärisin tema käest Eha kohta ja paar nädalat hiljem sain ma tema käest vastuse, et Kalju Eha on Pärnus surnud aastal 1987. Kahju, et ma temaga ühendust ei saanud varem. Kuid see on see elu. Ma tahtsin teada, mis temaga juhtus?)

Liikusime aeglaselt terve öö ja hommikul olime jõudnud ühe väikese jõe äärde. Ümberringi oli kõik lage maa, teiselpool jõge olid suured põõsad. Mitte väga kaugel oli üks küüni moodi ehitus, Läksime sinna, sees oli igasuguseid vana träni. Iga mees pidi valvama kolm tundi. Päev möödus rahulikult, kaugemal oli kuulda laskmist. Pimeda tulekuga hakkasime küüni ust küüni küljest ära võtma. Neli purunenud tääki ja uks oli maas. Kandsime ta jõe äärde ja lootsime, et see uks ei vaju vee alla. Meil vedas. Mähkisime kõik oma asja poole telgi sisse ja laadisime need ukse peale, relvad olid ka ukse peal, kuid käe ulatuses. Kuradi vesi oli väga külm, hea oli, et see oli kitsas jõgi - teisel pool jõge meie kõigi hambad lõgisesid, välja arvatud Bibil. Ta käskis meil kiiresti oma asjad ukse pealt ära korjata ja saata uks jõevoolu. Panime ennast riide, see tegi ihu soojemaks jõe ääres oli üks suur põõsas. Me pugesime põõsa varju ja pugisime külma toitu.

Õhtu eel tuli udu maha, peaaegu hakkasime liikuma, kui kuulsime jutukõminat ja naeru. Udu oli natuke tõusnud, jäime ootama, siis kuulsime vihaseid hääli. Paistab, et hääle tegelased leidsid, et küüni uks oli kadunud. Nägime meeste jalgu, kuid läbi udu rohkem ei näinud. Vaatasime, kuidas jalad hakkasid jooksma, et vist ust kätte saada. Meie liikusime välja - Bibi hoidis meid kogu aeg õigel joonel.

Maastik hakkas muutuma künkaliseks, siis hakkas tõusma. Olime jälle metsa varjus, mäe otsa jõudes leidsime, et seal oli üks vana tee, kuid seda polnud tarvitatud hea mitu aastat. Kuna tee jooksis Bibi kompassi järele, siis ta tegi otsuse, et meie peatume siin. Ta paigutas meid teisele poole teed, kui hobuseraua. Sõime mis oli veel järele jäänud ja lasime silmad looja.

Hobuse hirnatus äratas mind - piilusin välja, tee oli täis venelaste vankreid ja hobuseid. Kõik oli hästi, nemad olid sealpool teed ja meie siin. Järsku üks venelane tuli meie suunas ja peatas seal, kus Kalju Tammik lamas ja hakkas kusele. Siis ta järsku nägi Kaljut, ta kusemine jäi pooleli ja pani jookstes omade suunas, karjudes - neemets, neemts dam. Venelased haarasid relvad, Bibi tõusis püsti ja karjus vastu - ne nemets! Samal ajal ta käskis meil kõik maha jätta ja välja tulla. Tulime tee peale - venelased vahtisid meid tükk aega ja Bibi rääkis mehega, kes vist pidi olema nende juht. Nad rääkisid tükk aega ja siis venelane ütles midagi teistele ja need hakkasid naerma
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Bibi rääkis venelasega hea tükk aega ja kui ta tagasi tuli, siis saime teada, et kui me tahame minna ,,väljakäiku", siis võib ainuld üks mees minna. Teised peavad oma järjekorda ootama ja kui üks meist ei tule tagasi, siis lastakse üks meist maha ja seda on see venelane kinnitanud mitu korda. Nad hoolitsevad meie eest ja kui nende juht tuleb - mis siis juhtub, tema seda ei tea.

Üks venelane tõi meile kolm hobusekatet ja näitas, mida me võime nendega teha. Esimene läheb maapeale, teine rull on padjaks ja kolmas on tekiks. Istusime ja pidasime nõu - praegusel momendil põgenemine on lootuseta, isegi siis kui kõik paneme minema. Eks ootame mis homme toob ja mis see suur päälik kavatseb teha meiega. Senini venelased olid meie vastu päris head.

Keegi karjus midagi ja kõik mehed panid jooksma - oli õhtusöögi aeg, mehed jooksid, et saada oma toidunõusi. Meil endil lõi ka kõht nurru, mees kes kõnelas Bibiga tõi meile saksa sõdurite toidunõud, kuid puudusid söömise asjad nagu näiteks lusikas. Läksime köögi juurde, kokk lõi meeste nõud mingisugust putru täis ja pani midagi silmaks. Teine kokk ulatas meile kaunis suure tüki suhkrut. Meie sugused polnud suhkrut näinud hea mitu aastat.

Istusime oma magamise asemel ja sõime sõrmedega putru,kui üks venelane läks mööda ja jäi seisma ja raputas pead - ne kultuura! Ta läks minema ja tuli tagasi puust lusikatega. Bibi tänas teda selle suure lahkuse eest! Keegi tuli ja tahtis teada kas meie teed tahame, siis peame minema jälle köögi juurde. Seal olevat keev vesi. Ma tegin otsuse, et ma hoian oma suhkrut, sama tegi bibi ja kalju tammik. Teised läksid teed tooma.

Öö möödus rahulikult, väljaarvatud mõned tulevahetused kuskil kaugemal. Imelikul kombel ma magasin väga häste, ma isegi el mõelnud mida homme toob.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Hommikul saime jälle mingisugust putru ja teed. Kokal oli kahju kuna neil puudus leib, aga elamine läheb paremaks mõne päeva pärast. Sama mees tuli ja viis meie magamise asjad minema. Nende juht tuli ja ta rääkis Bibiga tükk aega. Saime teada, et nende ülemus tuleb täna ja teatab kuhu meid viiakse.

lstusime vankri kôrval kui Amide maastikumasin jöudis meieni. Mees hüppas masina pealt välja ja tuli kohe meie juurde. Ta küsis midagi keeles, millest meie ei saanud aru - siis ta tahtis teada, kas meist keegi räägib vene keelt. Bibi teatas, et tema räägib. Nii palju ma sain aru - ta küsis Bibi käest, et kust meie tuleme ja kust maalt meie oleme pärit? Kui ta sai teada, et meie oleme Estonskid, mees rahunes vähe. Ta hakkas Bibiga vene keeles rääkima ja ta lubas meil tagasi minna istuma. Ta rääkis Bibiga tükk aega ja siis ta läks oma meeste juurde.

Saime Bibi käest kuulda, et ta oli pärit Leedust. Kui sõda algas, siis lätlased mõrvasid tema perekonna ja kui meie oleksime olnud lätlased - ta oleks otsekohe meid seal samas maha lasknud. Ta ütles ka Bibile, et varsti tuleb veomasin ja meid viiakse kuskile mujale. Kokk tuli ja andis meile kuivikuid ja rohkem suhkrut. Möödus paar tundi ja siis tuli veomasin Made in USA.

Masina kast oli kaetud ja meil kästi peale ronida. Siis tagumine ots suleti nii, et meie ei nänud välja. See tegi meile vähe muret. Sõitsime vähe maad väga suurte aukudega teel, siis masin pöördus paremale ja meie olime päris heal teel. Masin jäi aeglasemaks ja juht pasundas kogu aeg kuidagi moodi! Bibi sai välja piiluda ja ta ütles mis väljas juhtub on kurbmäng. Ta oli näost päris valge, mida ma nägin poolpimedas. Saime teada, et tee on täis sõjavange ja inimesed loobivad neid kividega ja igasuguste teiste asjadega. Ta ei näinud ühtegi lipuvärvi käisel.

Paistab, et tulevik on tume. Sõitsime tükk maad ja kogu aeg kuulsime karjumist ja mõned püssipaugud.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Veomasin jäi seisma ja meil kästi maha tulla. Kuna kate oli liiga kõvasti kinninööritud, siis oli meil raske seda lahti teha. Lõpuks kui saime välja hüpata - ma sain ühe venelase käest jalaga hoobi. Need mehed olid teistmoodi venelased, kui seda olid esimesed. Kogu aeg karjuti davai! davai. Meid viidi ühte vanasse küüni moodi majja. Jällegi taheti teada, kas meist keegi räägib vene keelt? Bibi astus ette, ta rääkis venelasega vähe aega ja tuli meie juurde tagasi. Sama vana asi, kui üks meist põgeneb, lastakse üks meist maha.

Aeg möödus ja kõht hakkas nurru lööma - hakkasime imema suhkrut. Istusime poolpimedas vaikselt, kui kuulsime väljas laulmist. Bibi ütles, et see pole vene keel. Ta piilus välja ja teatas meile mida ta nägi. Kaks erariietes meest laulsid ja kandsid mingisugust nõu omavahel. Laul vaikis ja üks tulejatest olevad maha kukkunud ja magama jäänud. Venelased tulid ja seal oli mingisugune vaidlus. Siis Bibi ütles, et kuradid hakkavad jooma sellest nõust. Bibi arvas, et see oli puskar.

Mida rohkem joodi, seda tugevamaks läks kõnelemine - kurat, ütles Bibi, venelased ütlesid mehele, et neil on mõned vangid. Venelased vaidlesid, kuid siis üks venelane tuli meie juurde ja käskis meil välja tulla. Kõndisime venelaste juurde, kui käis pauk ja Engel langes maha - eraisikul oli revolver pihus, toru tuli minu suunas ja ma panin oma silmad kinni - nii-siis see on lõpp. Ma imestan isegi nüüd, kui rahulik ma olin. Käis pauk, kuid see tuli teisest suunast. Ma tegin oma silmad lahti - see erariides mees lamas maas ja pildus jalgu ülesse. Leedulane hakkas venelasi sõimama ja ta pihus oli suur revolver, nii suurt revolvrit ma pole varem näinud.

Ohvitser käskis Engeli haava kinni siduda, ta vaatas selle mehe keha, kelle ta oli mahalasknud ja ta käsutas midagi ja paar venelast võtsid surnukeha ja viskasid veomasina kasti. Sama tehti selle purjus mehega, kes jäi magama. Engel pandi väikese veoki peale ja ohvitser teatas, et ta viiakse haiglasse. Ta rääkis Bibiga tükk aega, nad surusid kätt ja Bibi tuli meie juurde. Saime teada, et nii pea kui masin tuleb haiglast tagasi ta annab juhile käsu, et meid kuhugi ära viia ja lasta meil põgeneda.

Maastikumasin tuli tagasi ja algas jälle suur sõimamine. Bibi teatas meile, et eraisikud on veoki kinnipidanud ja lubanud haavatu haigla viia. Ohvitser rääkis tükk aega autojuhiga, siis ta kutsus Bibi enda juurde - nad rääkisid mõned sõnad ja ohvitser kõndis minema. Istusime masina väikesesse kasti - Bibi ja mina istusime ees vasakul ja paremal, Tammik ja Kasak istusid tagapool. Saime teada, kui masin hakkab mäest ülesse minema, siis meie peame ära hüppama ja tema laseb kone valangu õhku. Bibi tegi kõik asjad meile selgeks ja ütles - ei tähenda mis juhtub, ärge jääge seisma.

Sõitsime hoovist välja, vähe maad sõites hakkas masin mäest ülesse minema ja juht vahetas käike - hüppasime ja hakkasime mäest alla jooksma. Venelane laskis valangu, kuid siis hakkasid kuulid plaksuma meie ligidal. Üle õla vaadates nägin, et tee ligidal üks lamas maas ja teine kükkitas ta kõrval. Üks tõusis ja tõstis oma käed ülesse. Trobikond erariietes mehi piirasid nad ümber. Bibil ja minul polnud võimalik tagasi minna. (Kui ma käisin Eestis, siis siit maailmast lahkunud RAADIOMEES LEMBIT LAURI otsis ja kõlistas igasse kohta, kuid kuhu jäid Kalju Tammik ja Bernhardt Kasak, seda teavad ainuld need, kes nad kinni võtsid.)
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Jooksime elu eest - laskmine vaibus, kuid meie pidime kiiremini edasi minema. Jõudsime ühe ojani - siis ma märkasin, et Bibi tasku küljes oli tema katelok. Jõime ojast ja Bibi hakkas kandma katelokiga vett. Imelikul kombel venelased ei võtnud tema väikest kompassi ära. Liikusime terve öö ja hommiku vara jõudsime ühte tallu. Esimene asi, mis meie jalgadele ette tuli, oli üks verine surnud koer. Edasi minnes leidsime poolalasti naise surnukeha kaevu ligidal. Liikusime ettevaatlikult maja suunas - ukse ees oli ühe vanema mehe laip. Läksime majja sisse - kõik oli segamini löödud. Laua peal oli söömata toit - ligemalt uurides Bibi leidis, et selle toidu peale on kustud. Otsisime terve maja läbi, kuid söödavat kraami ei olnud - kõik oli ära solgitud - küsimus oli miks ja kes? Ei ole vastust leidnud senini.

Magasime talli lakas ja liikusime pimeda tulekuga edasi. (Bibi tahtis kaevust vett saada, kuid ta sai haisvat pruuni vedelikku.) Hakkas uduvihma sadama ja järgmisel peatusel Bibi ulatas minule oma kompassi sõnadega, et ta silmad on väsinud. Ta näitas, kuidas moodi ma saan sihti hoida ja kui nõel läheb liiga palju vasakule või paremale, siis ma pean kohe seda temale teatama. Olin vähe maad liikunud, kui komistasin ühe kivi vastu - siis käis seljataga pauk. Millegi pärast ma krabasin selle kivi ja hakkasin tagasi jooksma, kui käis teine pauk. Olin juba päris ligidal kui üks kogu hakkas ennast püsti ajama - ülestõusja ei olnud Bibi. Enne, kui ta midagi aru sai, ma hakkasin teda kiviga taguma - tagusin ta pea lömaks, siis hakkasin öökima - see kuradi hais.

Kosusin pisut ja läksin Bibi juurde, uurisin ta keha - ta oli saanud kaks lasku rinda. Istusin seal hea tükk aega ja mõtlesin mida teha? Ma teadsin, et mehel, kelle ma tapsin oli revolver olemas - mõte käis peast läbi, kas teha ka endale lõpp? Kuid see mõte kadus ruttu. Vedasin Bibi surnukeha teerajast eemale ja katsin ta ära okstega. Läksin tagasi kus Bibi sai surma - uurisin tema tapjat - mehel oli suur pikk vihmamantel seljas. Tõmbasin selle seljast ära ja vastu vahtis minule SD ohvitser. Tema kõrval oli vene kone ühes ümmarguse magasiniga ja revolver oli Walter. Seljakott oli täis igasuguseid konservisi. (Kahjuks ma ei otsinud läbi tema taskuid ja see tegi minule palju muret hiljem.)
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Korjasin surnud sakslase asjad kokku: üks raske seljakott, revolver ja vene püstolkuulipilduja, trummiga. Panin revolvri tasku, seljakott oli päris raske, kone hõlma alla ja jätsin Bibiga jumalaga. Väike teerada viis kogu aeg mind õiges suunas, siis ta pöördus põhja poole. Jälgisin kompassi, olin lageda põllu peal ja ilm läks valgemaks. Eemal olid mõned põõsad, pugesin nende varju. Tegin seljakoti lahti - kott oli täis konservisid - suu hakkas vett jooksma, kuid kotis ei olnud purgiavajat! Ma sõimasin iseennast - miks ma ei otsinud selle SD mehe taskuid läbi. Nälja vastu kõige parem asi on uni.

Päike äratas mind - võtsin riided seljast ja panin nad päikese kätte kuivama. Täidega algas nuhtlus peale - suured sinise perssega imejad. Ihu oli täis märke, kust nad olid imenud. Minul on ka varem täie olnud, kuid nii palju ja nii suuri ma pole varem näinud. Pimeduse tulekul hakkasin jälle liikuma - ma ei julgenud ühtegi teerada või teed kasutada. Hommiku eel jõudsin lageda põllu ette - põllu ees olid väikesed põõsad, pugesin nende alla peitu.

Hobuse hirnatus äratas mind üles - piilusin välja, üks vanem mees istus ja sõi - see pani mu suu vett jooksma. Panin kone palge ja üks lask ja mu nälg on möödas, kuid millegi pärast ma ei saanud teda maha lasta. Alles siis märkasin et ta viskab leiva ja liha kõvemad tükid minema. Õhtupoole mees oma hobusega läks minema. Nad vist muldasid kartulipõldu. Kui nad olid silmapiirilt kadunud, ma otsisin ülesse kõik, mida see mees oli ära visanud. Suitsuliha nahk ei ole kunagi nii heasti maitsenud! Seda sai imeda ja kõndida, midagi ei läinud raisku.

Enne päikese tõusu olin jälle lageda heinamaa peal, seal oli paar väikest madalate okstega kuuske. Varjasin ennast ühe alla. Jutukõmin ja naer äratas mind - minust mööda kõndisid kaks saksa mundris noort poissi ja nende taga kõndisid paar naervat erariides relvastatud meest. Ma ei tea tänini, miks ma ei lasknud neid maha - võib-olla ma kartsin, et kus on kaks seal on ka teisi. Jäin tukkuma kui algas laskmine, siis vaikus - kaks meest tulid ja rääkisid omavahel ja naersid. Ootasin pimedust, siis läksin uurima - mõlemad noored olid maha lastud. Üks oli mõned meetrid paremal ja teine oli tükk maad eemal. Otsisin nad läbi, neil ei olnud ühtegi asja, mis võiks öelda, kes nad olid. Jätsin nad sinna ja liikusin aeglaselt edasi.

Õhtuks jõudsin ühe järve äärde - peitsin ennast luda sisse ja lasin silma looja. Midagi äratas mind - piilusin ja nägin, et mees pani võrku järve. Ootasin tund või rohkem, siis ujusin ja hakkasin võrku kalda poole tõmbama. Hirm tuli peale, ma olin liiga nõrgaks jäänud - õnneks jalad leidsid põhja ja ma vedasin vähe võrku maale. Sain kaks väikest angerjat. Klobisin ühe vaikselt sodiks ja katsusin süüa, kuid ta ajas mind oksele. Liikusin jälle edasi - eespool kuulsin mootorite põrinat. Oli juba poolpime ja veomasinatel, mis sõitsid teepeal, olid tuled ees. Niisugust asja ma polnud näinud ei tea kui kaua.

Teel enam liikumist ei olnud, ma hakkasin püsti tõusma, kui keegi pani teisel pool teed suitsu põlema. Koerad hakkasid haukuma kuskil. Kuulsin kui keegi laulis ja nägin inimest - mees suitsuga tuli tee peale, nad rääkisid omavahel midagi ja naersid, siis see peidus olev mees kõndis suunas, kust see teine mees tuli. Ootasin kuni ma teda enam ei kuulnud, tegin kindlaks, et kone oli laskevalmis, tõusin tasakesi ülesse ja hakkasin jooksma üle tee, samal ajal ma lasksin paar lühikest valangut suunas, kus see mees pidi olema. Jooksin elu eest, kuskil hakkasid koerad haukuma ja inimesed karjusid. Suure kiirusega ma jooksin traataia sisse, ime läbi midagi suuremat viga ei saanud, kuid riided olid räbalais.

Hommiku eel jõudsin ühe talu ligi ja seal oli kraav, kuhu ma tõmbasin ennast kerra. Ma teadsin, et kui ma nii edasi lähen, siis on lõpp minule. Ma pean midagi tegema. Avastasin ka, et ma olin kaotanud revolvri ja mu riided olid räbalais. Vist jäin tukkuma, mind äratas ülesse laste naer. Naine tuli kuskilt kahe pangega ja need paistsid olema rasked. Mees pani kaks hobust vankri ette ja sõitis minema, temale järgnesid lapsed lehmaga. Vanem mees tuli majast välja ja istus päikese kätte. Jäin jälle magama.

Kui ma üles ärkasin põles majas lamp. Liikusin maja suunas, süda põksus vähe. Koputasin uksele, mees tegi ukse lahti - lõin talle kone toru nina alla ja karjusin hände hoch ja zurück. Mees taganes tuppa, lapsed hakkasid nutma - naine küsis midagi mehe käest ja mees vastas. Siis ma sain aru, et nad rääkisid saksa keelt. Ma küsisin nende käest, et miks nad räägivad saksa keelt - vastus üllatas mind. Meie oleme sakslased. Siis ma tahtsin teada, kas ma olen Saksamaal. Vastus oli jaatav. Ma teatasin neile, et ma olen väga näljane ja kas on võimalik saada midagi söödavat. Naine läks toast välja, ma võtsin tooli ja istusin toa nurka. Laste nutt vaibus ja nad tulid minule päris ligi. Üks neist hakkas nuusutama ja mõlemad läksid minust eemale. Mees tahtis teada, kust ma tulen ja kuhu ma tahan minna. Teatasin temale, et olen eestlane ja tahan jõuda, kus venelasi ei ole. Samal ajal ma tahtsin teada, kui kaugel on Elbe jõgi. Mees teatas - nii kui lind lendab on seitse või kaheksa kilomeetrit, teed pidi rohkem. Naine tuli tagasi suure korviga. Ta oli teinud minule igasuguseid võileibu. Ma hakkasin sööma, siis ta tõi ühe saksa mundris noore mehe foto välja - see oli nende vanem poeg ja nad ei ole midagi temast kuulnud üle aasta. Mees tahtis teada, kuidas ma kavatsen ületada Elbe jõe. Ütlesin talle, et ma ujun. Mees raputas pead, rääkis sosinal oma naisega ja naine läks jälle toast välja ja kui ta tagasi tuli oli tal midagi riide sees. Ma tänasin neid nende lahkuse eest ja hakkasin välja minema, kui mees peatas mind ja ulatas minule riide sees oleva asja. Mees teatas, et see on rasv ja ennem kui ma vette hüppan pean ennast määrima rasvaga, et see on minu ainuke võimalus ujuda üle Elbe. Perenaine ulatas minule kaunis suure paki ja soovis minule palju õnne. Jätsin nendega jumalaga ja hakkasin Elbe poole sammuma.

Tegin suure tiiru ja olin kraavis tagasi, seekord oli minul palju mugava olemine. Ootasin hommikut, et näha mida see perekond teeb. Oleks pidanud olema muretu sama asja kordus, mida nad tegid eelmisel päeval. Kõht oli täis ja tuju paranes - hakkasin mõtlema Bibi sõnu, mida ta minule õpetas, kui kohtame inglasi või ameeriklasi - du not shuut, ai äm estonien! Seda ma kordasin mitu korda. Pimeduse tulekuga ma liikusin välja, jätsin maha klaasist pudeli. Maa oli tasane, siis hakkas tõusma ja kui ma tõusu tippu jõudsin algas maa jälle langema. Kuna oli veel pime, siis imesin oma tühja piipu ja tegin kindlaks, et kone töötas.

Magasin vähe ja siis sõin natukene, mitte palju - ma mäletan isa sõnu - ära sa mine ujuma kunagi täis kõhuga. Päike oli päris kõrgel, kui ma ronisin puu otsa - ees venelased kaevasid, mis paistis olema kui kaitsekraavid. Vasakul olid puuokstest tehtud onnid. Paremal ei paistnud midagi olema, kuid siis ma nägin ratsanikke, kes nad olid ma ei teadnud. (Elmo Rahumäe oli ka neid ratsanikke näinud endast vasakul ja tema arvas, et need olid Diviisi kahurväelased. Elmo sai praami peale, inimesed andsid temale erariided ja ta läks põgenikkude laagri, jõudis Austraalia ja suri Adelaidis.)

Ronisin alla, määrisin oma ihu rasvaga, rebisin püksid lühikeseks ja pani ühe rebitud sääre üle õla, just kui see oleks käterätik. Jätsin kõik oma asjad puu alla ja hakkasin jõe poole sammuma. Olin kaevuritel päris ligi kui käis pauk, kuuli vihinat ma ei kuulnud. Minust paremal jooksis üks väike mees suure kaarditaskuga, mis jäi temale jalge vahele. Venelased kraavis vaatasid mind, ma tulistasin üle nende peade ja näod kadusid - hüppasin üle kraavi, viskasin kone minema ja hüppasin jõkke. Kas venelased tulistasid mind või mitte, seda ma ei tea. Ainuke, kes laskis minu suunas oli see väike mees suure kaarditaskuga.

Vesi oli kuradi külm, ma olin selja peal ja nägin ühte väikest käänakut. Hakkasin sinna poole ujuma. Siis oli kõik tume - tundsin kui lendasin läbi õhu ja keegi ütles midagi, mis kostis nagu bastard. See ei olnud enam vene keel!
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Mis minuga juhtus on raske kirja panna. Kui ma kuulsin, et rääkijad polnud venelased - ma mäletan, et hakkasin naerma. Järgmine asi, mida ma mäletasin - ma lamasin kuskil ja ma ei saanud silmi lahti teha. Jäin jälle magama. Kuulsin kui keegi naeris, sain ühe silma vähe lahti teha ja mu ligidal istus üks suur neeger ja ta luges midagi ja iga teine sõna oli fuck you ja siis ta naeris. Jäin jälle magama ja kui ma ülesse ärkasin sain mõlemad silmad enamvähem lahti teha. See suur neeger nägi mind ja ta tõusis ülesse tema käed tulid minu suunas, minule tuli hirm nahka ja ma veeretasin ennast voodis põrandale. Neeger tuli ja tõstis mind ülesse ja ainuke asi, mis minule silma paistis, olid tema suured valged hambad. Ta pani mind tagasi voodi ja läks välja. Hirm justkui kadus nõks ära.

Mees tuli tagasi ja tal oli klaasitäis vahutavat pruuni vedelikku. Maitsesin suutäie ja see maitses päris häste. (See oli mu elus esimest korda, kui ma jõin Coco-Cola't!) Ta läks välja jälle ja tõi minule purgitäie paksu pruunikat vedelikku, ta andis minule väikese lusika ja näitas sõrmedega, et ma pean seda sööma. Proovisin vähe ja see vedelik maitses päris magusalt. (Konservitud paks magus piim.) Jäin jälle magama, kuid see kord tundsin valusi läbi une. Keel käis koguaeg ringi ja otsis valutavaid kohti - need oli ülemisel huulel, hambad olid vist läbi käinud, samuti alumisel, nina valutas ja kogu aeg oli vere maitse suus.

Kui ma ülesse ärkasin, ma tahtsin kusele minna - ma tegin neegrile näppudega selgeks ja ta kandis mind väljakäiku. Kui ma kusesin, ta hoidis mind turjast kinni - hea oli, et ta seda tegi. Mu jalad olid väga nõrgad. Ta viis mind tagasi ja ma jäin jälle magama. Järgmisel hommikul mu aju hakkas töötama - leidsin, et kõik mu karvad olid kadunud, isegi kulmu omad. Ühe sõnaga - ma olin paljas kui porgkand. Senini ma õiget toitu polnud saanud - magus paks piim ja präänikud. Kuulsin hääli ja mees, kes mu kõrval istus tõusis ülesse. Üks valge ohvitser oma saatkonnaga tuli sisse ja kui ta rääkis, siis vaatuseks yes sir no sir. Ta ütles midagi ja kõik lahkusid toast.

Ta istus mu kõrvale ja hakkas inglise keeles rääkima - ma ainult raputasin pead. Siis ta tahtis teada, kas ma räägin saksa keelt? Ma ütlesin, et vähe.Ta tahtis teada kust ma tulen ja miks ma valisin ujumiseks külma Elbe jõe? Oma viletsas saksa keeles ma tegin selgeks, et ma olen eestlane ja põgenesin venelaste eest. Ta oli nõks sorry, et ta mehed mind läbipeksid, kuid nad pidasid mind sakslaseks. Nende velsker on kõik mu haavad kinni õmmelnud ja ma peaks OK olema mõne päeva pärast. Ta tahtis teada, mida ma plaanin teha kui ma terveks saan. Ma ütlesin temale - Ich habe keine anung. Ta lubas mu järele hoolidseda nii kaua, kui ma olen tema üksuse juures.

Päevad möödusid ja valud jäid väiksemaks. Velsker võttis õmblused välja ja ma nägin üle hulga aja oma nägu - ma ei tundud ennast ära. Ma olin seal lamanud paar kolm päeva, alles siis märkasin, et mu Taani piip oli väikese laua peal. Ohvitser tuli ja ma sain teada, et ma saan ameeriklaste mundri, kuid ilma nimeta ja ka ma ei saa mütsi.

Järgmisel hommikul juhatati mind päikesepaistelisele kohale. Enne kui ma toast lahkusin, võtsin oma piibu endaga ühes. Istusin ja nautisin päikest, kui üks sõdur läks mööda ja viskas oma sigareti otsa minema. Ma ootasin vähe aega ja panin koni oma piibu sisse. Tõmbasin paar mahvi ja pea hakkas ringi käima, kuid andis minule nii hea tunde. Istusin seal ja nautisin elu ja päikest, kui üks sõdur läks mööda ja viskas minule paki sigarette. Temale järgnes veel rohkem sõdurisi ja iga üks viskas
minule sigaretipaki. Minul olid taskud sigareti pakkisi täis. Kahjuks alguses ei olnud tuld.

Üks sõdur tuli ja viis mind kööki. Kokk näitas, kus on Coca-cola ja mida ma süüa ja juua võin. Senini ma olin elanud paksu magusa piima ja präänikutega. Ühel hommikul mees tuli ja kutsus mind endaga ühes - läksime ühte suurde telki, seal mehed seisid reas naljakad metallist nõud käes. Mu saatja andis minule ka ühe nõu. Niisugust nõud ma varem pole näinud. Metalli sisse oli pressitud igasuguseid asju, mõned paistsid kui taldrikud, mõned olid suuremad, mõned väiksemad. Sain noa-kahvli ja lusika ja kokk pani kollast pudru mu nõu sisse, siis paar põlenud leiva kääru ja oli valida kas tahad õuna või apelsini. Ma valisin õuna. Toit maitses päris hästi, kuid kõht sai väga ruttu täis. (Kollane pudru oli munadest tehtud.)

Elu hakkas minema rutiini ja igavus hakkas liiga tegema. Nüüd oli kõike olemas, aga millegipärast süda ei annud rahu. Kuid vedas jälle - ohvitser tahtis teada, kas ma soovin olla tema sõnumikandja. Nüüd ma istusin tema staabi akna all ja mõni ulatas minule paberi ja telgi numbri - nüüd oli minul midagi teha.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Elu oli päris hea - ma olin “Bossi” käskjalg, istusin tema akna all ja nautisin päikest. Juuksed ja karvad hakkasid tagasi kasvama ja keha enam ei valutanud. Neegritega läbisaamine oli päris hea, eriti kui suitsu puudus tuli. Toit oli hea ja hakkasin kaalu juurde võtma.

Ühelt lõunalt tagasi tulles pidin peaagu venelastega kokku põrkama. Minu ohvitser näitas peaga, et ma kaoks ära. Läksin nurga taha ja süda hakas klopsima. Küsimus oli, kas nad kuradid tulid minule järgi. Läksin neegrite juurde ja nad vist märkasid, et ma värisesin. Kuidagi tehti minule selgeks, et venelased ei otsi mind, vaid mõne nädala pärast venelased võtavad suure maaala ära, kus nüüd on ameeriklased. See rahustas mind vähe. Varjasin ennast neegrite juures niikaua, kui üks tuli ja teatas, et venelased on ära läinud.

Üks mees tuli ja teatas, et „Boss” tahab mind näha. Läksin tema juurde ja ta tegi minule mõned asjad selgeks. Venelased võttavad suure osa maad üle, kus praegu on ameeriklased ja nad tahavad, et amid jättavad kõik asjad kuidas nad on. Et veneastel on suur kaotus olnud selles sõjas ja iga asi on tänuväärt. Ameeriklaste vastus oli - no bloody no! Ma tahtsin teada, mis juhtub minuga? Ta ütles, et tema mehed ehitavad raudteed ja niipea, kui see siia jõuab, läheme kõik minema. Nemad kõik lähevad minema! Mida nad minuga teevad? Ta mõtles vähe aega ja siis teatas, et minul on kaks võimalust - kas jääd siia või sõidad rongi all Lääne Saksamaale. See oli esimest korda, kui ma kuulsin, et Saksamaa on jagatud neljaks - Ameerika, Inglismaa, Prantsusmaa ja Venemaa - tsooniks. See oli suur uudis minule.

Päevad möödusid ja sõdurit tegid palju pakkimisi - suurem jagu telke oli juba pandud veomasinate peale. Ühel õhtupoolel “Boss” tuli maastikumasinaga ja käskis minul peale ronida - sõitsime paar kilomeetrit ja jõudsime raudteeni. Seal seisid tühjad vagunid. Ta hüppas maha ja kutsus mind endaga ühes, esimese vaguni juures ta läks käpuli vaguni alla ja kui ta tagasi tuli, teatas ta, et mine vaata, kas vaguni alla saab ehitada mingisugune platform. Ma vaatasin - seal oli küllalt ruumi platformi jaoks. Ta sai teada, et mina olen nõus, aga peaks kindel olema, et see platform on kõvasti ja tugevalt kinni seotud.

Ees olid rahutud päevad, ma ei olnud kunagi sõitnud vaguni all. Tuli päev, kus “Boss” teatas, et ma pean valmis olema 10 minuti jooksul. Läksin neegrite juurte ja tänasin neid nende lahkuse eest, sain rohkem sigarette ja jätsin nendega good by. Ma ohvitseri ei näinud - ta oli kuskile läinud- juhiks oli see suur neeger, kes istus kunagi mu kõrval. Vagunisi laaditi ja ma jäin juhi kõrvale istuma. Üks mees tuli ja rääkis väga kiirelt - ma ei saanud sõnagi aru. Is everything ready? päris mu kõrval autojuht. Ta viipas käega, et ma kõnnin temaga ühes. Jäime seisma umbes neljanda või viienda vaguni juures ja ta käskis minul vaguni alla vaadata. Seal oli platform võllide peal, paistis, et oli kõvasti kinni seotud. Seal oli ka palju toidukraami ja suitsu. Suur neeger jättis minuga nägemist ja ta sõitis minema.

Ronisin platformi peale, ainuke asi mis puudus - ei olnud midagi peaalla panna. Nagu keegi ütles kunagi, magamine on üks kõige parem rohi! Seda ma ka tegin. (Unustasin, et see valge ohvitser ütles, et ma pean kolmandas peatuses välja tulema.) Ma olin vist väga väsinud, kuid vaguni rattad äratasid mind ülesse. Minul ei olnud aimugi, kui kaua ma olin sõitnud ja kas oleme juba peatunud kuskil. Väljas oli pime. Lamasin seal ja panin suitsu põlema. Sõin ja mõtlesin, mida tulevik toob. Raudtee hakkas järsku künkaliseks minema, ma pidin hoidma laudadest kinni. Raputused olid nii kõvad, et mu platform hakkas purunema. Kaotasin kõik oma kraami! Ainukesed asjad, mis järgi jäid, olid asjad mis olid minul taskus. Viimaks tee paranes - minu õnneks - järele oli jäänud ainuld paar lauda.

Väljas läks valgemaks ja minule oli alles jäänud paar lauda, milledest hoidsin kinni elu eest. Rong vilistas ja hakkas tasemini sõitma ja siis peatas. Tänasin oma Taarat, et ellu jäin ja ronisin rongi alt välja. Minul ei olnud aimugi, kus ma olin - kõik ümbrus oli purunenud. Kuhu minna, mida teha? Märksin, et jaama nimi algas Han... Panin suitsu põlema ja siis tulid kaks pikka meest. Nende käise peal oli suurte tähtedega musta riide peal MP.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Siin kohal saab Leo järjekordne jutt otsa. Edasi läheb see siit - http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... 31#p334331

Nagu sealt näha - eelmine kord jättis Leo selle osa vahele, kui liiga ebameeldiva. "Tänud" (et see jutt siia ikka ilmus) peame ütlema Tšehhi presidendile. Kui Leo kuulis uudist, et too 9. mail ikka Moskvasse sõidab, siis tekkis ka tahtmine oma tšehhi mälestusi jagada.

Jõudu ja tervist sinna Austraalia mandrile!
metssiga
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 11 Nov, 2005 19:19
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas metssiga »

Kas ja miks ei võiks see ilmuda raamatuna?
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5558
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Leo Jaago - sõdur kolmes sõjas

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kellel veel jõuluvana kotis kohta leidub:
Grenaderi poest saab €19,95
http://www.phototour.ee/
Rahvaraamat pakub hetkel soodushinnaga €19,10
http://www.rahvaraamat.ee/p/marakratt-s ... 9949512737

Kusjuures, kui kodulehte uskuda, siis Grenaderis saab kroonides ka maksta. Kui mõnel mehel neid veel sukasääres leidub.

Ühesõnaga - sai siis need jutud lõpuks raamatusse kokku. Natukene pudi-padi (põhiliselt Malaia kohta) tuli vist veel juurdegi. Aga ise pole veel kätte võtnud ega läbi lugenud. Rohkem ei oska kirjeldada ega kiita. Aga vähemasti sama hea kui siia kirja on saanud, kindlasti keeleliselt parem, õiges järjekorras, jne...

Nädalavahetusel lähen omale ostma.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist