www.militaar.net

Lugedes ED suurtükiväegrupi ülema A.Võhma memuaare, leidsin sellise huvitava fakti:
Ühel päeval selgus (Leningradi rinne, kevad 1942), et pataljoni ülem, kapten V.Pärlin (Estnische Schutzmannschafts Abteilung 33), on kadunud. Arvasime, et on naaberpataljoni (Estnische Schutzmannschafts Abteilung 29) ülema juures pummeldanud ja sinna magama jäänud. Kuid sealt järele pärides selgus, et ka nende pataljoniülem, major J.Peiker, on samuti kadunud.
Hiljem rääkis mulle nende adjutant leitnant Kore, et nad olid tõesti seal koos pummeldanud ja äkki tulnud idee, et sõidavad Tallinna. Ja vaatamata leitnant Kore hoiatusele põrutatigi minema nende pataljoni autoga. Nad olid ära päris mitu päeva, hiljem tagasi tulles seletasid, et olid ametisõidul.
Eks siis sideohvitserid muidugi tegid ettekanded kõrgemale poole ja nii pandi meie mõlema rindepataljoni ülemad kinni. Käisin neid vaatamas Krasnoe Selos ja aitasin neile palvekirju tõlkida. Nende jutust paistis, et nad pole milleski süüdi, vaid neid kimbutati ainult rahvusliku meelsuse pärast. Ütlesin neile, et kui kaks rindepataljoni ülemat ilma loata rindelt lahkuvad mitmeks päevaks tagalasse, siis oleks ka Eesti valitsus neid rängalt karistanud, võibolla isegi mahalaskimisega. Sellest ei paistnud nad sugugi aru saavat. Ja nii juhtus, et neid karistati Saksa sõjakohtu poolt aukraadi alandamisega ja määrati teenima vist major Sobolevi rindepataljoni. Hiljem selgus, et nad mõlemad olid hoopiski põgenenud Soome.

istorik kirjutas:....Ühel päeval selgus (Leningradi rinne, kevad 1942), et pataljoni ülem, kapten V.Pärlin (Estnische Schutzmannschafts Abteilung 33), on kadunud. Arvasime, et on naaberpataljoni (Estnische Schutzmannschafts Abteilung 29) ülema juures pummeldanud ja sinna magama jäänud. Kuid sealt järele pärides selgus, et ka nende pataljoniülem, major J.Peiker, on samuti kadunud.
Hiljem rääkis mulle nende adjutant leitnant Kore, et nad olid tõesti seal koos pummeldanud ja äkki tulnud idee, et sõidavad Tallinna. Ja vaatamata leitnant Kore hoiatusele põrutatigi minema nende pataljoni autoga.....

Raamatus "Eesti Vabadusvõitlejad II Maailmasõjas" on Härm Kore seda lugu proovinud seletada vähe pehmemas toonis, kuid asja olemust see ei muuda. Toon siia ära H.Kore loo.
Alles 1942. a. algul saabusid pataljonile (vanad, kantud, mustad) hallide kätiste ja kraega mundrid, naelutatud taldadega kitsad saapad, mis ei sobinud eesti jalakujule ning vallutatud maadelt rekvireeritud sinelid. Püssid ja kergekuulipildujad olid kompaniidel erinevad, kas vene, prantsuse või tšehhi tüüpi. Kuna varustus ei sobinud 41/42. a. haruldaselt külmale talvele, siis väljaõpe koosnes peamiselt ainult rividrillist ja muust sisekorras ettenähtud distsipliinist.
1. märtsil 1942. a. tuli ilma mingisuguse hoiatuseta korraldus, pataljon koheselt raudteetranspordiga viia Rakverre. Samal ajal määrati üksusele ka sideohvitser, saksa pol.major. J. Köevenig koos 6-7 sakslasega ja pataljoniülemale maastikuauto. Kuna mjr. Peiker, adjutant ja sideohvitser pidid Toompeal asuvas staabis esinema korralduste saamiseks edaspidiseks tegutsemiseks, oli üksus omapead juba Kopli kaubajaamast teel itta.
Pataljoniülem jõudis oma üksuse juurde alles Narvas, kus selgus, et sihtkoht oli Jamburg (Kingissepp), kuhu transport saadetakse järgmisel hommikul. Järgmisel hommikul oli pataljon küll Jamburgis, kuid seal polnud isegi peatamist. Õhtul, saabudes Gatšinasse, paigutati üksus venelaste elamutesse, kus ainsaks mugavuseks olid õled põrandal. Siin sai pataljon ka sõjasaagiks saadud pesemata väliköögid ja toitained. Nii leivad kui konservid olid külmunud kivikõvaks, mille jagamine oli võimatu. Plekkpurgid löödi lihtsalt kirvega pooleks ja katlasse, kus need lõpuks üles sulasid. (Kirves vahetati kohaliku venelase käest leiva vastu.) Suppi võib kirjeldada ainult ühe sõnaga - solk, kuid kaks päeva kuival toidul olnud meestel polnud valikut ja "ahvist" võis ainult unistada. Sideohvitser oma meestega oli loomulikult Soldatenheimis.
Nii meeskonna kui ka juhtide moraal oli veel madalam kui temperatuur ja seda aitas omakorda süvendada veel kirdest selgesti kostev pidev kahurituli. Mehed ei kartnud tegelikult ei lahingumüra ega olnud eriti mõjutaud üldisest lootusetust olukorrast. Kõiki vihastas aga see, et neid oli petetud juba värbamisest alates, millele krooni pani pähe viis, kuidas nad rindele toodi. Hiljem olukorraga harjunult lepiti paljuga, kuid "kämbude" vihkamine jäi selle üksuse iseloomustavaks omaduseks, mis kestis kuni pataljoni likvideerimiseni.
Gatšinas ei tulnud kaua oodata kuni Saksa 36. mot. jalaväediviisi masinad apaatse üksuse Leningradi eeslinna Volodarski (Dreiecksdorfi) viisid, kus majutamine toimus vene kahekordsetesse puust barakkidesse. Kõik kiviehitused olid eranditult sakslaste käes, kuna need pakkusid paremat kaitset pommitamise vastu. Seda tarkust õpiti hiljem omal nahal, kui venelased alustasid uut operatsiooni.
Samaaegselt üksusega, saabusid kohale ka umbes tosin SS-scharführerit, kes juba järgmisel päeval kompaniides õppusega alustasid. Sõduri keeles "junnamine" sisaldas küll rohkem püsti-pikali tegemist ja kägarkäiku kui sihtimist või lahingväljaõpet. Riviõppusest koos meestega tuli osa võtta isegi kõigil noorematel ohvitseridel, allohvitseridest rääkimata.
5. märtsil Ligovo ümbruses vahetasid 2. ja 3. kompanii välja saksa soomusgrenaderide üksuse, kes koheselt saadeti Ilmeni ruumi. Nüüd selgus ka põhjus, miks 29. pataljon nii ülepeakaela rindele tõmmati. Nimelt, lahingud Demjanski kotis Volhovi ja Velikije-Luki all olid sidunud kõik saksa 18. armee väeosad nii, et reservid absoluutselt puudusid.
Pataljoni üldist asukohta, kompaniide lõike ja olukorda Leningradi ees kirjeldab osava sulega 2. kompanii ohvitser ltn. Alf Kubbo oma sõjaraamatus "Tulises katlas", mille kordamine siin oleks ülearune.
Pikkamööda muutus elu rindel rutiiniks. Relvastus ja varustus paranesid küll visalt aga inimene harjub ju kõigega. Kui kevad-talvel rindele saabudes Leningradis asuvad patareid ainult harva segavtuld andsid, siis suvel juba kestis laskmine päevade kaupa kõigi võimalike märkide pihta. Ühes pommitamise intensiivsusega tõusid ka üldised inimkaotused. Tihti oli nüüd esijoone kaevikutes julgem olla kui väljaspool Strelna kloostri müüre, kus asus pataljoni staap ja reservid.
Kompaniide lõikudes midagi põrutavat ei juhtunud. Üksikud punaste tõsisemad katsed mere poolt maanduda, löödi veriselt tagasi ilma omapoolsete kaotusteta, kuid Uritski juures teostatud rünnakud "stalini oreli" ja miinipildujate turmtule toetusel, olid ohvriterikkad ja nõudsid reservide rakendamist. Hiljem anti see lõik Hollandi "Legion Niederlande" kätte, kelle vasturünnakud venelaste aktiivsuse peatselt lõpetasid.
Pataljoniülem mjr. Peiker oli silmnähtavalt alalise pinge all, kuna tema pidas ennast vastutavaks valveüksuse rindele toomise eest. Tema tegi kõik mis oskas meeste koju saatmiseks, kuid ükski tema katsetest ei andnud tagajärgi, peamiselt saksa keele mittevaldamise pärast. Sideohvitseriga läbisaamine oli alaliselt 0-punktis ning sakslane ootas ainult võimalust oma üleoleku tõendamiseks. Juhus saabus 1942. a. varasügisel, kui mjr. Peiker ja naaberpataljon 33 ülem kpt. Pärlin sõitsid ilma sideohvitseri informeerimata Tallinna Saksa politsei staapi, üksuste rindelt väljatõmbamist nõudma. Sõidu eesmärk jäi saavutamata, kuid Peiker ja Pärlin anti saksa sõjakohtu alla kui loata rindelt lahkujad. Kohtus, kus selgitati pataljonide olukorda, pääsesid mõlemad degradeerimisega reameesteks ning Volhovi rindele saatmisega. Hiljem mõlemad ohvitserid põgenesid Soome, kuid tulid JR 200 meestega 1944. a. augustis Eestisse tagasi. Kpt. Pärlin langes Tartu all, kuna mjr. Peiker taandus meestega Saksamaale.
Uueks pataljoniülemaks saadeti major K.Saimre ja senine sideohvitser viidi üle Saksamaale. Üksus sai küll täiendust, kuid see ei parandanud moraali palju ja mehed kasutasid hulgaliselt võimalust Eesti Leegioni üle minekuks.
Siit loost jääb mulje, et "väljasõit Tallinna" kandis üldiselt "üllast" eesmärki ja "unustati" vaid sellest vihatud sideohvitserile teatada, kuid mina isiklikult kaldun küll rohkem uskuma Võhma poolt esitatud versiooni. Eestlase pärsitud eneseuhkus ja soovimatus millegi vastumeelsega tegeleda lõid siin lihtsalt välja ja nagu ikka, lükkas ratta keerlema alkohol. Pärlin tõestas end hiljem Emajõe rindel soomepoiste juhina kuid Peikeri juhiomadused ei saanudki kogu sõja jooksul tõestatud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ega Eesti vanemohvitserid sõja tingimustes suurt midagi väärt ei olnudki. Arvan, et oldi rahu ajal liigselt sisse elatud rutiini ja kabinettide sügavuses toimuvasse intriigi. Seepärast tegeldi ka sõja oludes rohkem iseenda egoga, kui kogu üksusele pandud eesmärgiga. Koostöövõime puudus pea täielikult. Seevastu sõja tingimustes nooremohvitseride hulgast komeetidena üles lennanud eestlaste üldtuntud sõjasangarid olid nendest pahedest priid ja tulemus ka kohe teine.

Peiker minuteada Eestisse tagasi ei pöördunud!

Ehk pakub üks lisafakt huvi, kirja pannud K.A.Kadak oma raamatus "Mitme taeva all" Kirjastus Välis-Eesti & EMP Stockholm 1974.a:
Vaevalt olin jõudnud karata kaldale, kui lähenesid kaks meest. Need pidid minema üle lahe. Pimeduses tundsin ära ühe neist: oma endise rühmaülema Ratsarügemendist kapten V.Pärlini. Oma kaaslast tutvustas kui major Peikerit. Mõlemad tulid Idarindelt, kus neil oli saanud küllalt ning kuhu tagasi minna polnud kummalgi mingit tahtmist. Mõned julgustavad sõnad minu poolt olude kohta Soomes ja paadijuhtidel juba põles maa jalge all ning kiirustasid lahkumist.