www.militaar.net

aasta oli 1985, minu sugulase töökaaslase poeg, Pärnu poiss, lõpetas teenistuse Pärnu keemia väeosas. Väga kadedaks tegi, eriti veel see, et kui teised Tammsaare tänavat pidi hommikujooksu tegid, sai tema käia Kodus kohvi joomas.
Kuna ka minul (olin tol ajal 10 aastane, ootas ees teenistus kusiganes:), hakkasin ikka uurima, kuidas see poiss sai siia Pärnusse sõjaväkke ning soovisin samuti väga sinna teenistusse minna... vastseta see jäigi. Aeg läks ja nii ma oma ´´unistuse´´ lõpuks täide viisin, küll siis juba Eesti Kaitseväes:)

Kui keegi teab veel sarnaseid juhtumeid, siis oleks huvitav teada, kuidas sai jääda vene ajal Eestisse teenistusse?

Sai ikka kui vaja oli. Väidetavalt üks meetod seisnes selles, et ostsid ära Lasnamäe jaotuspunktis mingi prappori kes komplekteeris poisse gruppidesse ja andis neid siis järeletulnud ohvitseridele kaasa. Mina näiteks sattusin päevakese hiljem Lasnamäele ja jäin oma motolaskuri ametist ilma ning saadeti hoopis stroibatti Moskva alla.
Kaks klassivenda ilmselt ostsid omale teenistuskoha Eestis aga see oli neile põrgu, sest olid üksinda tsurkade seas ja pidid peale kõige muu iga natukese aja tagant kodunt head-paremat toomas käima. Kolmas sattus Pihkvasse dessanti ja peale poole aastat väljaõpet saadeti Viljandisse. Temal oli paar teist eestlast ka seltsiks.

jah tsurkasid oli siin väeosades vist 80% või rohkemgi,ega see polnud meeldiv seltskond

kõik need usbekid-kasahhid-tadzikid-kirgiisid-tsetseenid -armeenlased -grusiinlased ja muud

ega nad omavahel ka eriti hästi läbi ei saanud

dude kirjutas:Kui keegi teab veel sarnaseid juhtumeid, siis oleks huvitav teada, kuidas sai jääda vene ajal Eestisse teenistusse?

Arvatavasti nii nagu meil Kaliningradis teenis poiss, kelle kodu oli väeosast kas kahe või kolme bussipeatuse kaugusel. Eks ta rohkem loterii moodi oli, kui just mingi kõva noorsportlane polnud. Aga eakaaslased ei vaadanud sellele kuigi hästi, et mis kroonu see ka on kui Eestisse jäeti, ikka maailma peab nägema.

Minu tuttavail, kes siinmail juhtusid teenima, oli asi nii et nende vanemail tuli kõvasti 'määrida' vajalikke isikuid - sõjakomissariaadi ametnikke, väeosa ülemaid jne.
Hea sõber teenis lausa oma kodulinnas. 'Noorpõlves' nägi vatti ja vilet nagu tavanoorsõdur ikka mistahes NL-i punktis. 'Vanemas eas' aga sai pea igal nädalal koju käima ja teenistus oli 1 suur seiklus

Minu isa oli millalgi kaheksakümnendatel Tartus, Raadis - ülemuseks ei keegi muu kui Dudajev isiklikult.

Üks tuttav Viljandi poiss teenis Viljandis dessandis . Minu jutu peale et sul siis ikka vedas said oma kodulinnas olla vastas ta ,et äkki oli hoopis hullem. 1.5 aasta jooksul ei saanud kordagi linnaloale rääkimata puhkusest. Utsepkas oli Petseris olnud ja ema oli saatnud paki "vanakesega". Ja nii ta sealt Viljandi saadeti.

Mina olin ka Petseris. Sattusin sinna täiesti vabatahtlikult. Nimelt oli see minu sõttaminek täielik kamm- juhtus vist mingi bürokraatlik jura ja mul õnnestus miskitpidi 8 korda koludega komissariaadis käia, nendest 3 korda Lasnamäel obezjannikus istuda (kõige pikemalt 3 päeva) ja iga kord saadeti jälle koju tagasi. Ja see kõik võttis aega pool aastat. Lühidalt kopp ees. Seega ühel kenal maipäeval kui ma järjekordselt Lasnakal vedelesin tuli sisse üks õhudessantväe märkidega prappor ja küsis et kes tahab Petserisse spetsnazi tulla. Olin koos koolivennaga koos ja nii me sinna sattusimegi. Hommikul olime komissariaadis ja öösel juba väeosas. Üldiselt oli spetsnaz vist liidus ainus kontor kus üldjuhul teenisid oma kodukandis. Petseris oli päris mõnus- ühtepidi piisavalt kauge kodust et lolle mõtteid hüppeskäimisest ei tuleks ja sealsamas Eesti külje all. Ilus loodus. Elasime isegi endistes eesti sõjaväe kasarmutes. Linnaluba oli mul alaline ja kolm korda sai kodus ka käidud.

tädipoeg teenis Muhu saarel radaripeal.Koju ei saanud kordagi kuigi saarepeal sai vahepeal naisega tuttavaks.

meie utsebkas olnud 30 eesti poisist sõitsid tagasi pribaltiiski voennoi okrugisse 25

see kohalemääramine oli mingi imelik jura ,täielik loterii,muidugi määrimisega oleks saanud seda paika ajada aga see oleks olnud suht keeruline

meil käis asi nii et kui saabusime rongiga Kaliningradi siis (enne ca 7 päeva loksutud sest tulek oli Rostovist -Doni äärest)

siis aeti jälle rongi peale ning viidi kusagile Poola piiri äärde kus jagati välja kohad kuhu lähed (mitte täpsed väeosad vaid asukohad st linnakud)

Eestisse sai ainult 1 eesti poiss Viljandisse ja keski tsurkadest 1,

ülejäänud viisi diviisi staapi,seal korjati välja kõik kes uazikuga tahtsid sõita

mina näiteks vedelesin mingis spordisaalis ja sealt korjas mu üles mingi vanemleitnant kes tahtis kedagi kes elektritööd teha oskaks

väeosas kuulas staabiülem mind põhjalikult üle ja ju vist jäi rahule sest vanemleitnandi käest võeti mind kähku ära

niiet loterii värk

Minul isa oli 70. - 72. Tondil ja Kloogal. Bussijuht.
Ning tema jutust olen aru saanud, et eesti poisse jäi siia ikka hulgim.
Kui ta Lasnamäelt väeossa viidi siis ta olevat kuulnud kahe ohvitseri järgmist jutuajamist pealt
Üks küsis teiselt - kust need uued pärit on?
teine - eestlased.
esimene - jah eestlasi kaardiväkke ei pane sest nad ei tea disipliinist midagi aga kui lahingus anda käsk vastupidada siis võitleb ta viimseni.

Mul oli üks Pääskülast pärit sõber sõjaväes Laagris (mingi sidekeskus).
Ametis oli ta postiljonina ja käis tööpäeviti Pääskülas posti järel.Postkontor oli tema naabermajas...

ju need postis käimised venisid üsna pikaks ...

postiljon ja kinomehaanik olid sõjaväes väga head ametid kus põhimõtteliselt

polnud teha nihhujaa

aga põhiline et sul tegevus ja zadatsa oli

ülejäänud polnud tähtis

Minu üks grupivend - hiidlane, oli Saaremaal Tehumardil 83 - 85. Ütles, et polnud suurt aimugi, kuhu Lasnamäelt viiakse ja oh imet juba Virtsus, siis oli selge, et emaba-kumba saarele ilmselt ka jäädakse.
Tema ülesanne oli paljuski suhelda Salmel asuva tsivlistide autoremondi töökojaga. Üksjagu musti oli ka olnud - nii mõnigi mees õppis armees alles ust avama ja paberiga perset pühkima:)

Tundub siiski, et eestlasi vajati kindlasti sellistes piirkondades, kus vene keelt suurt ei mõistetud. Eriti kehtis ka see piirivalve kohta, sest kohaliku rannarahva kavatsustest ja jutudest pidid ka ju seadusesilmad aimu saama.

Kui 89 - 90 Sverdlovskis olin, siis meie väeosast olid umbes 1/6 kohalikud. Paar poissi olid isegi linnast endast (väeosa asus 10 km väljaspool linna). Samas oli ka paar Leningradi poissi, aga suurem enamus olid kas Ukrainast (hoholid) või siis sealt lähedalt, Krasnodari oblastist, pärit venelasedvõi siis Kasahhist pärit tsurkad.