www.militaar.net

Viidates viimase aja sündmustele, kus vastaseks ei ole enam T-särgi ja villase mantliga kehva toitumisega hõimusõdurid Aasias või Aafrikas, vaid korraliku kiivri ja kuulikindla vestiga "rohelised mehikesed", siis jagage kogemusi, kuidas on EKJ laskeväljaõpe olukorra muutustele reageerinud ja kas laskeväljaõppe muudatused on üldse teemaks tõusnud? Selle lingi taga on kirjastuse Grenader valmistatavad standartsed sihtmärgid: http://www.military.ee/index.php?kat=9

Peamistel harjutussihtmärkidel, ehk poolfiguuril ja täisfiguuril on peamine sihtimispunkt ja 10 punkti ala keset keret, mis uuematel "ohtudel" on reeglina kaitstud vähemalt NIJ III või isegi IV klassi kaitseplaadiga, lisaks lahingvest koos salvetaskutega, mis ei ole küll kuulikindlad, kuid kindlasti võtavad kuulil palju hoogu maha. Sisuliselt on elutähtsad organid nii eest kui külje pealt kaitstud nii 5,56 kui 7,62 NATO tabamuste eest. Tabamus teeb kindlasti haiget ja ajab kurjaks, kuid ei muuda vastast võitlusvõimetuks.

Seega tuleks õpetada võitlejaid sihtima vastast näkku või pähe või külge ja kõhtu või selga vöökohast allapoole. Kiivrid kaitsevad reeglina ainult kildude ja püstoli kuulide eest ning kuulikindel plaat on ainult rindkere kaitseks, ülejäänud vest peab kildu ja püstolikuule. Automaatrelvade kuulid oma praktilise laskekauguse piires puurivad pehmest kaitseplaadist läbi, eriti hea läbistavusega on 5,56. Eriüksustel võib olla vahel kaalu säästmiseks kasutusel ainult kuulikindel plaat või plaadid, kui peamiseks ohuks ei ole prognoositud kaudtule killud, vaid kuulitabamused, siis ei peeta vajalikuks kogu vesti kaasa tassida, sest iga lisakilo muudab võitlejat raskemaks ja kohmakamaks.

Minu arvates tuleks esiteks teha põhimõtteline muudatus ja hakata laskeharjutustel tabamusteks lugema ainult kuulikindla plaadiga katmata piirkondade tabamusi, sest lahingus lasevad võitlejad nagu nad on laskma õpetatud.

Teiseks tuleb EKJ lahingüksustele esimesel võimalusel osta korralikud moodulvestid, mis sisaldaksid ka kuulikindlaid plaate ja mida saaks vastavalt ülesandele muuta. Korralikud kiivrid on juba olemas. Iisraelist ostetud kaitsevestid on killukaitseks, nagu on ka enamik vahepealsetel aastatel USAst ja Hollandist hangitud kaitseveste. Korralikud kaasaegsed vestid koos kuulikindlate plaatidega on kasutusel peamiselt missioonidel ja mõnedel eriti fanaatilistel kaitseliitlastel, kes on vestid oma raha eest ostnud. Seega kui homme patseeriksid EKJ garnisonide ümber anonüümsed "rohelised mehikesed", siis peaks mõni USA senaator järjekordselt tõdema, et eestlastel on puudust kõige elementaarsematest isikukaitse, öise nägemise ja sidevahenditest, nagu tõdeti ukrainlaste puhul.

Ma ütleks nii, et viimase aja sündmuste valguses ei ole muutunud midagi. Need sündmused on lihtsalt kinnitanud seda, mis ammu teada
Laskeväljaõppe kaasajastamine toimub "altpoolt ülespoole" põhimõttel entusiastide najal.
See, et 0-seeria sihtmärgid oma skooringult jamad on, pole ka mingi uudis. Seetõttu kasutatakse sõltuvalt laskmise eesmärgist igasugu muid sihtmärke. Selle soomusplaadi "probleemi" puust ja punaseks tegemisel kasutatakse näiteks sellist lahendust, kus see osa sihtmärgist lõigatakse välja
Sobiv baassihtmärk minu jaoks oleks nr03, millel on B27-IMZ "anatoomilised" tabamustsoonid. Ideaalis võiks olla valmidus seda sihtmärki muuhulgas 3d-ks tuunida jne...

Oma küsimus on ka selles, et IIIa tasemega plaat(vest) ei ole piisav vene moona kinnipidamiseks. Lahingus hakatakse siis vene relvi taga ajama, et paremat läbivust saada. AP moona tavarelvale ju ei anta(AK4). Siin tuleks ka testida vastavaid vene plaate ning veste. http://www.rusmilitary.com/html/bulletproof_vests.htm annab ülevaate vene vestides kasutatavate tasemete kohta. 5.56 moonaga nende pihta laskmine on natuke problemaatiline, et ei läbigi nagu midagi. Vene klass 5 näitena on väga pädev tase.... Või tuleb täpsemalt lasta. 7.62-te hakatakse sellistel juhtudel taga ajama. Kui arvestada, et pea igale vene sõdurile ja sõjaväelasele antakse kuuli-või killuvest siis muudab see palju. Praeguses Ukraina konfliktis ongi Ukraina üksuste üks puuduolev element vähesed kuulivestid. Viimase ajal välja ilmunud üksustel tundub neid ka olema tekkinud järjest rohkem. Laskeväljaõppesse muudatuste tegemine on kindlasti oluline. Oluliseks muutuvad punatäpid ja optilised sihikud.

Üks võimalus on muidugi teha vastasest lamav haavatutekari ja lasta jalgadesse ning alakehasse. Moona kulu muidugi suurem ja tabamistäpsus väiksem. ning tabatud vastased on siis võimelised veel tulistama vastu. Vähemalt osaliselt. Suur hulk haavatuid muudab vastase tagalateenistuse ja meditsiiniteenistuse ülekoormatuks. See võib ka meie meditsiiniteenistust koormama hakata, kui meil vajadus neid aidata oleks. Aga ega sõda, kui selline, pole koht humaansuseks. Lastakse, et ise ellu jääda.

Vastase tapmiseks ja vigastamiseks tuleb lihtsalt kasutada teisi olemasolevaid vahendeid, mis on järgmised:
suurtüki- ja miinipildujatuli
tankitõrjekahurid, erinevad õlaltlastavad granaadiheitjad ning äärmisel juhul ka juhitavad raketid.
23mm õhutõrjekahur
(jalaväevastased) miinid, erinevad distantsjuhtimisega relvad varitsuste korraldamiseks
granaadid
kuulipildujad
kauge maa taha laskmise püssid

Automaat võiks ideaalis olla kasutusel nende teiste relvade kaitsmiseks kaitselahingu etapis, kus vaenlane on jõudnud suurematele relvadele liiga lähedale ja need relvad vajavad automaaturite katet, et manööverdada uutele positsioonide. Samuti leiab automaat kasutust ka pealetungi viimases etapis, kus käib praktiliselt käsitsivõitlus. Ja nendel mõlemal juhul peaks kasutama valangutega laskmist.

Leo:

Minu arvates tuleks esiteks teha põhimõtteline muudatus ja hakata laskeharjutustel tabamusteks lugema ainult kuulikindla plaadiga katmata piirkondade tabamusi, sest lahingus lasevad võitlejad nagu nad on laskma õpetatud.

Kui mu vana mälu alt ei vea, siis konventsionaalses sõjas on enamus kaotusi tektitatud just kildude ning lööklainete tõttu. See, et jänkid mingeid miniatuurseid plaadiveste arendavad, on nende viimaste sõdade õppetund.

See, et tehase sihtmärgid, millel on eraldi uued punktialad oleks kummardus täpsuslaskuritele. Tavaline laskur oma avatud sihikuga laseb ikka sihtämrgi keskele. Täpsemal vennal on hajuvus väike, vähem täpsemal vennal suurem. Plaatide vastu aitaks see, et hajuvus aetakse suuremaks, et väheb tabamusi läheb keskele. Selleks peaks aitama kaasa tulistamiskiiruse tõstmine. Mida kiiremini tulistad, seda rohkem hajub. See on aga harjutamise tulemus, et iga mees suudaks leida optimaalse kiiruse / hajuvuse diameetri. Kui see isegi mingil hetkel käppa saadakse, siis on laskeoskus ilma harjutamiseta kiire kaduma. Mul puuduvad keskmise Eesti reservväelaste õppekogunemise laskmistulemused, kuid väikese tagantkiirustamisega peaks saama piisava hajumise kätte

Uusi sihtmärke ootama jäädes ei muutuks midagi, sest neid nagunii ei tuleks. Tuleb ise trennima hakata ja endale uusi harjumusi sisestama.

Tuleb tähele panna seda, et nii kuidas laskeharjutusi tehakse, võideldakse ka päriselt. Selles mõttes, et kui laskeharjutustel sihitakse keset sihtmärki (kuna 10-ring on seal), siis harjub see sisse ning seda tehakse alateadlikult. Isegi seda tähele pannud, et kui tõmmata relv õlga või püstol kätte, siis kuhu see ikka sihtmärgil on - pigem keskpunkti. Kui tahan sihtida näiteks sihtmärgile pähe, siis ma pean selle peale siiski mõtlema. Päris palju laskeharjutusi AK4 ja sihtmärgiga A4, ning IPSC laskmisi (A-tsoon sihtmärgi keskel, seda vana peaga märki enam ametlikult ei kasutata) on oma panuse andnud ning ümberharjutamine võtab aega.

Lugesin mingi aeg ühe jänki politseiniku kommentaari ühe sündmuse kohta, kus reaalses tulevahetuses oli üks politseinik teinud päti pihta kaks lasku ja seejärel relvast salve välja visanud. Sellepärast et oli laskeharjutusi teinudki selliselt - kaks lasku ja salv alt. Liigutused olid nii automaatsed, et tegi kogu aeg nii. Sellepärast ma kirjutasingi, et tuleb trennida nii nagu tahaks võidelda.

Üks tuttav kommenteeris mingi aeg haavaballistika teemat, just PDW kaliibrite osas (HK 4,6 ja FN 5,7 mm) - ütles et kui ta praktiseerib 100 m piires sihtmärgile pähe laskmist, siis on see ebaoluline tegur. Ehk siis lühidalt, sihtimispunkti valik ja sinna tabamine annabki kogu efektiivse tule. Seda siis ääremärkusena.

Relvade sisselaskmisel on kindlasti kasulik sihtida keset sihtmärki, kasutamaks ära maksimaalset vearuumi, kuid see on sisselaskmine ja relvatunnetuse harjutamine. Tegelikud harjutused peaksid võtma siis arvesse seda, et vastasel on vähemalt III klassi kuulivest, tõenäoliselt klass IV, mis katab ära torsoosa (SAPI plaadid ees, taga, puusadel külgedel, osadel vestidel ka kubemelapats), mis jätab sihtmärkideks pea (kiiver kuuli otsetabamuse eest ei kaitse, riivamisi tabamuse eest suure tõenäosusega, tavakiiver on ette nähtud püstolimoona ja kildude peatamiseks), kaela, kaenlaalused, kubeme, reied. Et siis sihtmärgiala ei ole suurem kui väikestel laskekaugustel ca 10x10 cm ala, keskmistel 20x20 ja kaugematel 30x30. Või midagi sellist.

Seega, laskeharjutustel sihtida siis sihtmärgil kuulivestist üles või alla. Punktiskoor tuleb madalam, kuid küsimus on eesmärgis - kas maksimaalne punktisumma, või efektiivne tuli sihtmärgis. Tuleb eeldada, et kui meil tuleb oma roheliste mehikestega tegemist, on need siis Venemaalt või kohalik 5 kolonn, on neil ka kuulivest seljas, jope peal või jope all. AP ja API moona meil eriti ei ole, kuid võiks.

Link Washigton Post-ist: Tactical advantage: Russian military shows off impressive new gear

Teine link venelaste võitlusvõime kasvust (seda Ratnik süsteemi tulekut olen kuulnud mitmelt poolt): 'Ratnik' gear will make Russian troops fully-fledged soldiers of the future

Mõned pildid, ilmselt samast asjast: Militaryphotos.net päevateema

Tuleb arvestada seda, et vastase võitlusvõime kasvab hüpetena ja ei maksa vastast alahinnata, eriti rääkida igasugust sodi vastase moraali ja koordineerituse olematusest, lokkavast pohhuismist jne. Need kes meile siia tuleksid, oleks vastase paremik, kes on hästi varustatud moodsate kommunkatsiooniseadmetega (k.a andmeside), vaatlusseadmete, juhtimissüsteemidega, efektiivsete relvasüsteemidega. Kokku harjutanud ja sõjakogemusega. Kuradi raske saaks olema, eriti arvestades meil lokkavat pohhuismi, mida tahetakse kuidagi vastasele omistada. Vene uudistel on propamaik küljes küll, kuid selliste uudiste juures on seda tõtt ka parasjagu, ning kindlasti suudavad nad oma kontraktnikutele ja eriüksustele sellist nodi kokku osta (kas just süsteemi tervikuna, kuid komponente ikka, ning tavaliselt alustatakse juhtimisest ja sidest).

PaganHorde kirjutas: Donetski lennuväli sibula meedia vahendusel
https://www.youtube.com/watch?v=lPAVTiVK_4Y

Selle venemeelse poolt filmitud video juures hakkas silma sinna videole taustaks räägitud jutt. Päeval seda live ülekannet korraks jälgides, oli samal mehel, kes seda videot filmis info, et vene automaadi vastu annab kaitse ca 28 kilo kaaluv soomusvest. Venelastel pidi kasutusel olema soomusvestid (vene standardi järgi) kuulipidamis tasemega V+. See on kõvem tase, kui III ja IV mida lääneriigid kasutavad. Siit tähelepanek, et mässulistel on ligipääs vestide osas kallima otsa vestidele, mida venelane jagab ainult oma tippüksustele. Või kust tulevad ühele filmioperaatorile sellised teadmised???
Mardikatele jõudnud STSh-81 või SSSh-94"SPHERA-S http://www.rusmilitary.com/html/sphera_helmet.htm on antud taseme juures päris head kiivrid.

Sõdur võib sihtida otse keskele, aga hingeldamine ja erutusest värisevad käed tagavad selle hajuvuse, mida vaja. Pooljao koondtuli võtab sihtmärgi maha küll.

Sõdur valib sihtimispunktiks selle objekti osa, mille ta vastasena on tuvastanud. Parim näide on pimedas suitsetamine - sihtimispunkt pole mitte rindkere, vaid ainuke vastaseks tuvastatud objekt, ehk suits.

Samamoodi, rohelisel taustal sõdur ei leia seda rindkere, vaid rohelise mehikese näomoll, valge paber käes jne, saab sihtimispunktiks.

Ned praegu kasutusel olevad Grenaderi inimese ja automaadi joonistustega märgid on minumeelest küll üsna lapsikud ja tobedad. Need võiks pisut sportlikumate vastu vahetada küll. Saan aru, et laskmine kaitseväes ja kaitseliidus pole päris sport, kuid laskeväljaõppeks on korrektsed korralikud sihtmärgid paremad. Samuti lihtsalt auväärse militaarstruktuuri jaoks intelligentsemad. Miks peab olema seal mingi loll lõust automaadiga? Miks ei või märklehel olev kuju lihtsalt olla kaitsevärvi ja kandiline (ok, nurgad võivad natuke ümarad olla) üldistatud inimfiguur.
Vanasti oli rohelisi märklehti 4 põhikujuga: peakuju, rinnakuju, rindkerekuju ja püstikuju.

hummel kirjutas:...Miks peab olema seal mingi loll lõust automaadiga? ...

Veel lollim lõust võib olla. Peaasi, et realistlikum.

Laskeväljaõppe algetappidel pange "rohelisele mehikesele" neoonkollane 76x76 mm Post-It massi keskele, et aidata laskurit sihtimispunkti osas.

Tahad "intelligentseid" sportmärke lasta - liitu ISSFiga

Need näod papil on pikalt samad olnud, ilmselt on põhjuseks ka lihtne valmistamise tehnoloogia ja madal hind. Kontrastse täpi kleepimine sihtmärgi keskele on mõeldav ainult relvade sisselaskmisel, sest päriselt ei ole vormide peal selliseid neoonkollaseid või punaseid larakaid. Läänes on liikunud ka päris inimeste nägudega märklehti, näiteks on selliseid kasutatud snaiprite väljaõppes - leia sihtmärkide parvest see 1 ja õige ja lase, kuid tavasõduri väljaõppes on neid liiga kalliks peetud. Pealegi ei suuda tavasihikuga või väikese optikaga näiteks 100 m pealt ühte nägu teisest eristada, nii et praktiliselt ei ole vahet, mis nägu sihtmärgil on, selle tuvastamiseks on vaja ikka päris hea kvaliteediga optikat. Lisaks on 3 D sihtmärke, mis on väga inimese moodi, saab panna riideid selga ja kasutada erinevaid päid või nägusid, kuid neid olen ka ainult välismaal näinud.

Olen kasutanud tavalistele püstkujudele nö keelatud märgi paigutamist. Lihtsalt valge märkleht püstkuju rinna katteks, et lastaks kas näkku või makku/jalagadesse. Püstoliga täitsa toimib, päeva lõpuks saab 99% sõdureid valget tabamata hakkama.

Ajakirjas "Sõdur" kapten Plankeni ja leitnant Eesmaa sulest siis selline artikkel.

Karm kriitika olemasoleva süsteemi suhtes ja head ettepanekud. Kriitika ei tule tühja koha pealt ning autorid on välja toonud seitse erinevat katset. Mind pani eriti kukalt sügama seitsmes katse, mis kirjeldas 2014. aasta suvel reservohvitseride baaskursuse raames läbiviidud lahinglaskmine "Jagu varitsuses."

Sihtmärkides oli võimalik fikseerida 230 tabamust, mis on 15,5% kulunud laskemoona kogusest.

http://issuu.com/sodur/docs/sodur0514_v ... 9/10149224

Mis küll oleks näiteks meie tankitõrjujate tabamusprotsent? Mitte tiiru-, vaid lahinglaskmistel. Püssilaske tehakse kümneid, kui mitte sadu kordi rohkem kui TT-laske, mis peaks idee järgi tabamisprotsenti suurendama.

Lisalugemiseks sobib politsei oskuseid puudutav teema, kus Borja juba ennustas kaitseväelaste olukorda.

http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... ik#p333396

Mul oli ka seda lugeda täitsa kõhedust tekitav kogemus - jääb mulje, et kui meie vastane aktiivselt end parandab, oleme me takerdunud endaga rahulolusse ja bürokraatlikku paberite täitmisse.
Isikliku varustusega näib juba vastane olevat selle 20 aastase mahajäämuse tasa teinud. Peagi teeb ta tasa ka väljaõppe taseme (kui seda juba tehtud pole) vahe.
Sealt jääb edasi küsimus, mis need meie kvaliteedid oleksid. Kui meie kvaliteet on võrreldav ja vastane nt 4 korda arvukam, siis lüüakse meid maha ja thats it.

Tähelepanekud on ilmselt väga õiged.
Omal selline kogemus, et kui 90-date alguses sai ühe panga turvameeskonda kamandatud, siis käisime päris usinalt laskmist harjutamas tollal Pirital asunud tiirus. Kuna meil oli hea laskeinstruktor, siis seisnes harjutamine pea põhiliselt ainult laskmisest ebatavalisest asendist, liikumiselt ja kõrge pulsiga aja peale. ja ikka paarislaskudega. Kord tulid tiiru ka kõrged politseiülemad harjutama. Sai siis nendega kokku lepitud, et järgmine kord panevad nad oma võistkonna välja ja teeme võistluse. See kui haledalt politseinikud tappa said oli väga masendav.

Aga selleks peab ka vastav väljaõppeinstruktor ikka ise ka tõelina fanatt olema.