Geopoliitika vallast

Vasta
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Lemet »

Ajakirja "Natsionalnaja oborona" 7 ja 8 numbris on isand Hramtšihin ilmutanud pikema kirjutise Venemaad ähvardavatest ohtudest nii idast kui läänest. Mitmed teesid on juba ennegi kõlanud, mõningate asjadega ei tahaks väga nõus olla, aga vast pakub teistelegi huvi... Kõigepealt siis lääneteema.
http://www.oborona.ru/includes/periodic ... tail.shtml


GEOPOLIITIKA.

XXI sajandi ohud

Kust lähtub Venemaa jaoks tõeline oht- kas läänest või idast?

Pilt

Ilmselge, et nii sõjaväe ülesehitust ega ka tervikuna sise- ja välispoliitikat ei saa arendada välisohu faktorit arvestamata. Omapäraseks rahvusvaheliseks fetišiks muudetud „rahvusvaheline terrorism“ tundub selle mastaape silmas pidades olevat pisut ülehinnatud. Aga mis peamine- nagu näitab teooria ja praktika, peab võitlus sellega olema eeskätt spetsteenistuste, mitte relvajõudude asi. Afganistani näide on unikaalne, enamgi veel, suurte armeekoondiste kasutamine ei toonud seal edu ei Nõukogude Liidule ega Läänele. Loomulikult tuleb terrori ähvardust arvestada sõjalise planeerimise juures,kuid selle tõrjumiseks kasutatakse vaid tühist osa relvajõudude koosseisust. Kusjuures Venemaal on juba vastavad väeosad, millistel on kõrge mobiilsus ja eeskujulik lahingukogemus- VDV .

Александр ХРАМЧИХИН

Viimasel ajal küllaltki populaarseks saanud teooria sellest, et suuri klassikalisi sõdu enam kunagi ei tule ning võimalikud on vaid lokaalsed konfliktid, kutsub esile mõningat imestust. On täiesti mõistetamatu, millel selline teooria põhineb. Kogu inimkonna ajaloo jooksul prevaleerib lokaalsete konfliktide arv suurte sõdade üle, kuid viimased toimuvad regulaarselt ja jäävad seda alati tegema. Keegi pole ära muutnud suure Clausewitzi epohhiloovat tõdemust sõjast kui poliitika jätkust teiste, vägivaldsete meetoditega. Ja poliitikat ennast ei kaota keegi ja kunagi. Üks näide. Oma 73-aastase ajaloo vältel osales Nõukogude Armee seitsmes lokaalses konfliktis (sõda Hiinaga Ida-Hiina raudtee pärast, Hassan, Halhin-Gol, Nõukogude-Soome sõda, Ungari sündmused 1956 aastal, Damani poolsaar, Afganistan) ja kõigest ühes suures sõjas. Kuid oma olemasolu õigustas ta just Suures Isamaasõjas. Peale selle- kui riik on valmis suureks sõjaks, siis on ta automaatselt valmis ka lokaalseteks. Vastupidine kinnitus aga paraku ei päde. Tänasel päeval on Venemaa piiride lähedal kaks tõsist sõjalist jõudu, millistega teoreetiliselt on suur sõda võimalik- NATO ja Hiina. Suurema osa Venemaa nii juht- kui ka elanikkonna arvamusel kujutab NATO Venemaa jaoks põhilist ohtu ning valmistab ette Venemaa vastast agressiooni, Hiina seevastu on vaata et liitlane. Või vähemalt pole vastane. Faktid siiski kõnelevad otse vastupidisest asjade seisust.

DEMILITARISEERIMISE ARITMEETIKA

Permanentsel NATOvastasel propagandakampaanial(et mitte öelda hüsteerial) on Venemaal üks huvitav iseärasus- selles puuduvad täiesti arvud ja faktid. Sisuliselt loetakse ainukeseks tõendiks NATO agressiivsete kavatsuste kohta Venemaa suhtes alliansi laienemist itta. Selle kohta tahaks märkida, et sõditakse mitte ruutkilomeetrite, vaid vägedega. Millised peale Külma sõja lõppu oma mõõtmetes kõrvalekaldumatult vähenevad.
1990 aasta 1. jaanuari seisuga omasid 16 NATO liikmesriiki (USA, Suur-Britannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Canada, Island, Norra, Taani, Belgia, Holland, Luksemburg, Hispaania, Portugal, Kreeka, ning Türgi) Euroopas (tavarelvastuse piiramise lepingu tsoonis) 24 344 tanki, 33723 soomustatud lahingumasinat, 20 706 suurtükisüsteemi, 5647 lahingulennukit, 1605 ründehelikopterit. Viis Varssavi lepingu riiki(Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ning Bulgaaria) lisasid samal ajahetkel sellele numbrile summaarselt 12 506 tanki, 14 030 soomustatud lahingumasinat, 12 765 suurtükisüsteemi, 1855 lennukit ja 181 helikopterit. Varssavi leping lõpetas oma eksistentsi 1991 aasta juulis, kõik ülalpool mainitud riigid aga orienteerisid end veel selle lepingu elusoleku ajal end ümber NATOle. Sel kombel oli 1990 aasta 1 jaanuari seisuga 21 riigi relvajõududes, mis selleks hetkeks asusid juba reaalselt mitte erinevatel, vaid ühel pool barrikaadi, kokku 36 850 tanki, 44 753 soomustatud lahingumasinat, 33 471 suurtükisüsteemi, 7502 lahingulennukit ning 1786 helikopterit.
Tänasel päeval on asjade formaalne ja reaalne külg täielikus harmoonias- kõik viis endist Varssavi lepingu riiki (Tšehhoslovakkia kahe riigina- Tšehhi ja Slovakkia) said NATO liikmeteks. 2010 aasta 1 jaanuari seisuga on neil 22 riigil tavarelvastuse piiramise lepingu tsoonis 12 395 tanki, 23 826 soomustatud lahingumasinat, 14 560 suurtükisüsteemi, 3676 lahingulennukit ja 1164 helikopterit. Sel kombel on uus „NATO-22“ võrreldes vana „NATO-16“ vähendanud tankide arvu 1,96 korda, soomustatud lahingumasinaid ning suurtükke 1,42 korda, lennukite arvu 1,54 korda ning helikopterite osas 1,38 korda.
On veel kuus NATO liiget, kes ei kuulu tavarelvastuse lepingu raamidesse- Sloveenia, Horvaatia, Albaania, Leedu, Läti ja Eesti. Kuid nende sõjaline potentsiaal kokku ei muuda ülalpool toodud arikmeetikat. Summaarselt on neil kuskil 400 tanki, 560 soomusmasinat, kuni 1000 suurtükisüsteemi, 12 lahingulennukit ja mitte ühtegi ründekopterit. Sellest kogusest on Balti riikides kolm tanki T-55, ligi 300 soomusmasinat(kõik soomustransportöörid), enam kui 500 suurtükisüsteemi(mitte ühtegi iseliikuvat, mitte ühtegi reaktiivtule süsteemi, ainult pukseeritavad suurtükid ja miinipildujad) ning mitte ühtegi lahingulennukit.
Juba fakt niivõrd radikaalsest relvastuse vähendamisest üksi peaks võtma päevakorrast maha küsimuse võimalikust kallaletungist. Kallaletungi ettevalmistamiseks sõjalist potentsiaali kasvatatakse, mitte ei vähendata. Kuid siin on veel rida aspekte

Pilt
Vene-Gruusia sõjas 2008 aastal toetas NATO täielikult Gruusiat. Kuid ei toona, ei hiljem pole allianss Gruusiale mingit reaalset abi osutanud.

Reaalsuses on NATO potentsiaal Euroopas veelgi väiksem, sealjuures kordades. Asi on selles, et tavarelvastuse lepingus läheb arvesse ka see tehnika, mis on relvajõudude koosseisust juba välja viidud, kuid pole veel utiliseeritud.
Seoses sellega vaatleme lähemalt kahte tehnikaliiki, millisteta pole agressioon põhimõtteliselt võimalik- tanke ja lahingulennukeid.
Kõik NATOsse kuuluvad Euroopa riigid (kaasa arvatud tavarelvastuse lepingu alla mittekuuluv Türgi kaguosa ja kuus riiki, kes pole lepinguga ühinenud) omavad kokku ligi 14 500 tanki. Neist kaasaegsed(nende hulka liigitame brittide Challengeri, prantslaste Leclerci, saklaste Leopard 2-e kõigi oma modifikatsioonidega, itaallasete Ariette ning T-72 ning tema Poolas ja Rumeenias toodetud derivaadid PT-91 ja M-84) on ligikaudu 5000 masinat. Kakskümmend aastat tagasi oli sedatüüpi masinaid viis ja pool tuhat, arvestamata Jugoslaavia tanke. Ülejäänud 9,5 tuhat on lahingukõlbmatu vanaraud- Leopard 1, AMX-30, M-60, M-48, T-55, millistest 2-3 tuhat on juba maha kantud ning ootavad utiliseerimist või võetakse varuosadena tükkideks. Näiteks toome siia Rumeenia. Formaalselt võtab ta tankide osas NATO Euroopa liikmete seas oma 1280 masinaga kolmanda koha, jäädes maha vaid Türgist ja Kreekast. Kuid kõik need on T-55 ja selle Rumeenias toodetud derivaadid, millistest 1000 masinat on juba relvajõudude koosseisust välja viidud. Teine näide on Itaalia, kes deklareerib endal olevat 1196 tanki, kuid reaalselt on rivis vaid 200 Ariettet. Ülejäänud on faktiliselt juba maha kantud Leopard 1 ja M-60
Väga sarnane on lugu ka lahingulennukitega. Formaalselt on Euroopas(kaasa arvatud Türgi ja 12 Horvaatia MiG-21te) ligi 3,6 tuhat masinat. Lugegem kaasaegseteks F-16, F-18, Eurofighter Typhoon, Tornado, Harrier, Mirage 2000, Rafale, Gripen, MiG-29. Sellised on täpselt pool masinapargist ehk siis 1,8 tuhat lennukit. Siia hulka on arvestatud ka kahekohalised õppemasinad. (20 aastat tagasi oli nende masinate hulk 1,6 tuhat). Teisest poolest on ligi tuhat lennukit õhujõudude koosseisust juba välja viidud ning ootavad utiliseerimist või on siis veel lendavatele masinatele varuosade allikaks. Ülejäänuid arvestatakse õhujõudude koosseisus olevaiks, kuid lahingusse ei saada neid mitte keegi mitte kunagi. Näitena võib tuua Kreeka, kellel on tavarelvastuse lepingu andmetel võimsaim lennuvägi Euroopas- 558 lennukit. Reaalne potentsiaal on aga 295 masinat, ülejäänud on õhujõudude koosseisust välja viidud, kusjuures Ateena loeb lepingusse isegi 87 F-104 tüüpi masinat, mis kanti maha juba 90-ndate algul, kuid mis pole veel utiliseeritud. Teine samasugune näide on Portugal, kellel on lepingu järgi 120 lennukit, kuigi tegelikuses koosnevad õhujõud üheksateistkümnest F-16 tüüpi lennukist ning ülejäänud on ammuima maha kantud lahinguvõimetud А-7 Corsair II ja G.91.

Liiati ootavad kõigi Euroopa riike relvajõude majanduskriisi tõttu lähiaastatel radikaalsed vähendamised, „kirve alla“ läheb või maha müüakse ka see tehnika, mille me liigitasime kaasaegse alla(Challengerid, Leopard kahed, Harrierid, Tornadod). Ennetähtaegselt suleti Euroopa viimane tankitootmisprogramm (litsentsi alusel Hispaanias toodetavad Leopard kahed). Hävitajate Eurofighter Typhoon ostuprogramm oli niigi väike (kokku 610 lennukit Suur-Britanniale, Saksamaale, Itaaliale ning Hispaaniale), kuid nüüdseks on seda vähendatud 460 masinani ning praktiliselt on see ka täidetud. Tegelikult pole ühelgi riigil peale Suur-Britannia ja Prantsusmaa(eranditult tänu tuumarelvale) ja samuti Kreekal Türgiga(kes praktiliselt ei vaevu varjamagi, et põhilisteks potentsiaalseteks vastasteks loevad need riigid teineteist) tänasel päeval potentsiaali mitte et agressiooniks, vaid isegi mitte kaitseks, kusjuures see olukord vaid süveneb. Niimoodi agressiooniks ei valmistuta.
Liiatigi oleks hädavajalik sõjaks Venemaa vastu kasvatada mitte vaid üldist sõjalist potentsiaali, vaid eeskätt ja eeliskorras grupeeringuid eesliini rajoonides, s.t. Ida-Euroopas. Eeskätt Balti riikides ning Poolas. Kes, rõhutame seda eriti, sooviksid vägagi nimelt sellist sündmuste käiku- et nende territuuriumil hargneks maksimaalne hulk vanade“ NATO liikmete väekontingendist, eeskätt loomulikult USA vägesid. Kusjuures kuna need riigid ei kuulu tavarelvastuse piiramise lepingu raamidesse, oleks nende territooriumil võimalik täiesti legaalselt kontsentreerida suvalisi väekoondisi ning arendada ilma mingite piiranguteta nende riikide relvajõude endid.
Nagu juba öeldud, jäävad praktikas Balti riikide sõjaväed haletsusväärselt väikesteks suurusteks (ja on summaarselt nõrgemad ühestainsast Pihkva 76-ndast dessant-ründediviisist), mingeid välismaiseid väekontingente nende territooriumil pole(lugeda ohuks Venemaale nelja Leedus roteerivat õhuturbehävitajat häbenevad isegi kõige kirglikumad NATOvihkajad).
Samuti pole mingeid ameerika(ja seda enam teiste NATO liikmesriikide) sõjalisi objekte ei Poolas, Tšehhis, Slovakkias, ega Ungaris. Juba aastat viis toimuvad arutelud ameerika kattebaaside(ilma reaalse militaarkoosseisuta, vaid teenindusmeeskondadega ja materiaal-tehnilise varustusega) rajamiseks Rumeeniasse(„Mihail Kogălniceanu“) ja Bulgaariasse(Bezmer, Krahv Ignatjevo). Juba ainult nende baaside eraldatus ning militaarjõudude puudumine nendes ei võimalda vaadelda neid Venemaa jaoks tõsise ohu allikana. Aga isegi neid kattebaase ju siiani pole. Mitte ühtegi ameerika sõjaväelast, isegi tagalateenistujat ja seda enam ühtegi ühikut sõjatehnikat pole jõudnid ei Rumeeniasse ega Bulgaariasse. Ainsaks USA sõjaväebaasiks Ida-Euroopas on täna Camp Bondsteel Kosovos, 2000 kilomeetri kaugusel Venemaast, kus asuvad 800 insenerüksuste teenistujat. Kusjuures mitte Ühendriikide armee, vaid Rahvuskaardi omad. 12 aasta jooksul, mis on möödunud NATO kontingendi Kosovosse tungimisest, on ameeriklaste hulk vähenenud seal üheksa korda.
„Külma sõja“ aegadest on Ühendriikidel jäänud veel mõningane kogus objekte vanade NATO liikmete territooriumil. Kui 1990 aasta 1 jaanuari seisuga oli USAl Euroopas 5904 tanki, 5747 soomukit, 2601 suurtükisüsteemi, 626 lahingulennukit ja 243 ründehelikopterit, siis 2010 aasta esimeseks jaanuariks oli jäänud 100 tanki(20 aasta jooksul vähenemine 59 korda), 606 soomukit(9,48 korda), 206 suurtükisüsteemi(12,62 korda), 209 lennukit(3 korda)ja 48 helikopterit(5,06 korda). Jällegi- kuidagi väga veidra ettevalmistusega agressiooniks on tegu- läbi agresioonivahendite maksimaalse vähendamise. Loomulikult võiks USA teoreetiliselt kasvatada oma kontingenti Euroopas Lähis- ja Kesk-Idas asuvate jõudude arvelt, kuid selleks oleks vaja väga märkimisväärselt aega(maavägede jaoks kuid, õhujõudude jaoks nädalaid), tohutuid kulutusi ning mis kõige tähtsam- seda on võimatu märkamatult teha. Massiline USA vägede paiskamine Euroopasse on võrdne Venemaa suhtes „Teie“ peale üleminekuga. Kui agresioonis puudub ootamatuse faktor, siis kasvab selle hind automaatselt mitmekordseks. Järelikult pole Washingtoni käitumine agressiooni ettevalmistamise aspektist isegi mitte anomaalne, vaid täiesti absurdne. Vastasel juhul tuleb tunnistada, et mingit agressiooni ette ei valmistata.

USA ON LASKUVAS TRENDIS

Luumulikult on USA relvajõud tugevamad kõigist teistest NATO liikmetest kokku. Väljaspool Euroopat on neil 6100 tanki(täiesti kaasaegseid Abramseid) ning kui arvestada kõiki õhujõudude komponente, siis ligi 4000 lennukit. Peale selle asub Davis-Monthani õhujõudude baasis enam kui 1000 lennukit, mis on õhujõudude ja mereväe lennväe koosseisust välja viidud kuid mida saab teoreetiliselt rivisse tagasi tuua(tegu pole mitte F-4de, F-104de või G.91tedega, nagu Euroopas, vaid A-10, F-15, F-16 ja F-18 varajaste modifikatsioonidega.) On veel ka merel ja õhus baseeruvad tiibraketid(summaarselt ligi 4000 ühikut, kuigi korraga saab neid välja lasta mitte enam kui 2000). Sellele vaatamata kerkivad USA ette lähitulevikus tõsised probleemid. Vähe pehmemal kujul meenutavad need omal ajal NSVL relvajõududega toimunut- kui gigantsetes mõõtudes armee, kes pole harjunud endale midagi keelama, satub range kokkuhoiu režiimi.
Nagu oligi oodata, ei pidanud USA maailma ainuliidri koormusele, mis väljendus 12 aastas vahetpidamatus sõdimises ja seitsme triljoni dollari sõjalistele vajadustele kulutamises, vastu. Ameerikat ootab ees vältimatu ning väga karm sõjaliste kulutuste vähendamine- teist alternatiivi lihtsalt pole. See omakorda aga tähendab automaatselt mõjusfääri, mis püsib nimelt sõjalisel võimsusel, vähenemist.
Kõige vähem kannatab selle läbi ameerika laevastik, mis on juba jõudnud endale ehitada Arleigh Burke klassi hävitajaid. Lennukikandjad on aga praktiliselt igavesed laevad. Vaatamata sellele- agressiooni ei saa üles ehitada vaid laevadele, vaja on ka maavägesid ja lennuväge. Ühendriikide relvajõudude maapealsete komponentide pihta on väljaminekute koomaletõmbamine juba oma löögi jõudnud anda. Suletud on maavägede peamine ümberrelvastusprogramm Future Combat System ning merejalaväe Expeditionary Fighting Vehicle. Perspektiivis(kui hakatakse maha kandma Abramseid, millistest kõige uuematel on vanust juba 20 aastat) tähendab see seda, et ameeriklased kaotavad võime pidada tõsist maismaasõda tugeva ja tänapäevaselt relvastatud vaenlasega. Strykerite brigaadid, mis muutuvad USA maavägede selgrooks, omavad küll kõrget strateegilist ja taktikalist mobiilsust, kuid vägagi piiratut tulejõuduning mis peamine, pakuvad isikkoosseisule väga madalat kaitset(kuna soomusmasin Strykeri näol on tegu tavalise soomustransportööriga)koos täieliku õhutõrjevõimekuse puudumisega. See sobib partisanidevastaseks võitluseks või sõjaks väga nõrkade armeedega, kuid isegi nüüdsete VF motolaskurbrigaadi vastu pole Strykerite brigaadil mingeid šansse.

...jätkub.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas Lemet »

...järg:

...Tulevaste vähendamiste peamiseks ohvriks saab ilmselt olema USA lennuvägi. Aga nagu teada, et sõdi USA kunagi ilma õhus täieliku ülevõimu omamata. Kuigi kõik eelpool mainitud 4000 väeosades ja 1000 reservis olevat masinat on neljanda ja viienda põlvkonna lennukid, ületab nende vanus siiski suures osas 20 aastat, ründelennuväe osas on aga jõudnud juba neljakümne aasta ligi.
Ameeriklaste lennukipark vajab totaalset uuendamist. Selleks on ette nähtud F-35, kuid sellel masinal on ilmnenud tõsised tehnilised probleemid ning samuti on hakanud hoogsalt kasvama hind. Tänasel päeval on isegi naljakas meenutada, et esialgselt pidi F-35 maksumus tulema väiksem F-16 omast. Nüüdseks on lennukite arvu vähenemine USA jaoks vältimatu, mis tähendab, et relvajõudude võimekus tervikuna väheneb samuti.
Uued piloodita lennuvahendid ei muutu piiratud kandevõime, ja mis peamine, õhulahingu pidamise võimetuse tõttu hoomatavas tulevikus lennukite täisväärtuslikuks aseaineks. Piloodita lahingupidamise lennumasinad võivad saada piloteeritava lennuväe alaliigiks või isegi selle asendajaks madala intensiivsusega sõdades, kuid tõsises sõjas on neist vaid piiratud kasu.
Sel kombel on USA relvajõud läbinud oma võimsuse tipu ning siirdunud laskuvasse trendi. See omakorda aga tähendab, et agressioon Venemaa vastu muutub võimatuks. Seda enam, et VF relvajõud vaatamata oma rohkearvulistele probleemidele, ületasid 2-3 aastat tagasi madalseisu ning koguvad hetkel tasapisi pöördeid.
Veel üheks NATO poolt Venemaa vastu ettevalmistatava agressiooni tunnuseks peaks olema vastava lahinguettevalmistuse läbiviimine. Siiski pole viimase 20 aasta jooksul peale külma sõja lõppu toimunud õppustest ühtegi võimalik ei mastaapide ega stsenaariumi poolest võimalik hinnata kui Venemaale kallaletungiks ettevalmistumist. Nii lahinguettevalmistuse iseloom kui ka uue relvastuse ostud(mis on põhiliselt kerge soomustehnika, helikopterid ning individuaalvarustuse komponendid) on suunatud partisanidevastase, mitte aga klassikaliste sõja pidamiseks.


EUROOPALIKU PATSIFISMI VÕIDUKÄIK.


Tuleks rääkida veel ühest faktorist, mis tähendab vähemalt sama palju kui relvajõudude lahingupotentsiaal, kuigi seda on raske mõõta ja formuleerida. Jutt tuleb moraal-psühholoogilisest seisundist, nii NATO armeede kui ka ühiskonna omast tervikuna. Nagu näitab praktika, on Euroopas toimunud täielik psühholoogiline „demobilisatsioon“ ning armeed ja ühiskond pole kategooriliselt valmis mingiks vähegi tõsisemaid kaotusi nõudvaks sõjategevuseks. Eriti ilmekalt väljendub see Afganistanis, kuhu NATO Euroopa liikmed saadavad äärmiselt väiksearvulist kontingenti ja kus needki vähesed keelduvad sisuliselt sõdimast. Näidetega Euroopa „sõdalaste“ tegevusvõimetusest ja argusest võiks täita mitu lehekülge, näiteid kangelaslikkusest pole aga kuskilt võtta. Ja ka ameerika armee, kelle psühholoogiline vastupidavus ja taluvus on märksa parem, elas Iraagi sõja haripunktis üle lepingulisel alusel toimuva komplekteerimise teravaima kriisi. Ameeriklasi päästis see, et neil õnnestus enda poolele meelitada kohalikke sunniite(eeskätt välikomandöride äraostmise teel) vastasel juhul oleks sõda olnud kaotatud.

Pilt
Kontinentaal-Euroopa riikide seast oli Afganistanis üheks kõige lahinguvõimeliseimaks Hollandi kontingent.


Niisiis, NATO peetavad sõdu on Venemaal võetud hinnata kui ilmset tõendit alliansi agressiivsusest. Kuigi, kui asjadele objektiivselt vaadata, on need hoopistükkis tõendiks progresseeruvast tegutsemisvõimetusest.
1999 aasta Jugoslaavia vastase agressiooni käigus oli NATOl rõhuv kvalitatiivne ja kvantitatiivne üleolek. Vähem kui 100 Jugoslaavia õhujõudude hävitaja vastu (millistest 85 % olid teise põlvkonna hävitajad MiG-21) mille arv sõjategevuse jooksul kaotuste tõttu vähenes, toimetas kampaania algul 300 ja lõpus juba 600 NATO pea eranditult neljanda generatsiooni lennukit. Jugoslaavia maapealne õhukaitse koosnes 60-ndate ja 70-ndate aastate raketikompleksidest, sealhulgas vägagi piiratud koguses. NATO üleolek täppisrelvades ning lahingutagamise vahendites(side, luure, raadioelektrooniline võitlus) oli selline, et selle mahtu on raske isegi hinnata. NATO õhujõud kandsid minimaalseid kaotusi- 2 lennukit ja 16 piloodita lennuvahendit(veel kaks lennukit ja kaks helikopterit kaotati mittesõjalistel põhjustel). Mitmed „alternatiivsed“ versioonid NATO õhujõudude suurtest kaotustest ei oma paraku mingeid tõendeid. Sellele vaatamata ei suutnud NATO lennuvägi peale Serbia infrastruktuuri purustamise tekitada mingit kahju tema maavägedele. Slobodan Miloševići kapitulatsioon sel hetkel oli tema poolt otsene reetmine.
Sealjuures on oluline ära märkida tähtis moment. NATO(toona 19-liikmeline) ületas Serbiat majanduslikus ja sõjalises suhtes ligi kolm korda. Alianss, nagu me juba märkisime, ei kandnud mingeid kaotusi. Kuid NATO kulutused selles sõjas olid pea võrdsed selle kahjuga, mida tekitati Serbiale. Pole raske mõista, et selliste ekstensiivsete meetoditega saab sõdida vaid sõjaliselt võrreldamatult nõrgemate riikidega.
Ei maksa unustada ka laialttuntud sündmust vahetult sõja lõpus, kui rasket soomustehnikat, suurtükke, lennuväetoetust ja õhutõrjet mitteomav vene dessantpataljon hõivas Kosovo peamise strateegilise punkti- Slatina lennuvälja Prištinas.
Loomulikult, kui natolased oleksid tahtnud jõudu rakendada, poleks dessantnikutel poolte võrreldamatu sõjalise potentsiaali tõttu olnud mingit šanssi. Kuid rakendada nende vastu jõudu oli võimatu, sest et tegu oli venelastega. See oli ilmselt põhiline järeldus, mis Venemaal tuleks sellest sõjast ja Venemaa osalemisest selles teha. Kahjuks seda ei tehtud.

Pilt
Ründelennukid A-7 CorsairII on Portiugali õhujõududes veel arvel, kuid lahingusse neid keegi enam ei saada.



Mitte vähem näitlikuks osutus NATO mitteosalemine vene-gruusia sõjas 2008 aastal. Nagu teada, näitas Gruusia juhtkond üles erakordset aktiivsust alliansiga liitumise osas, alianss omakorda osutas Gruusia relvajõududele organisatsioonilist, konsultatsioonilist ja materiaalset abi. Aastatel 2004-2008 oli raske leida väljaspool allianssi riiki, mis oleks olnud NATOle lojaalsem kui Gruusia. 2008 aasta referendumil hääletas kolm neljandikku Gruusia rahvast NATOsse astumise poolt. Ning Brüssel koos Washingtoniga teatasid vastuseks, et Gruusia saab NATOsse kindlalt, kusjuures juba õige pea. Kuid sõja enda käigus ei osutanud NATO, kes sõnades täielikult Tbilisit toetas, sõdivale riigile vähimatki materiaalset toetust. Ning peale sõda mitte et üksnes ei võtnud Gruusiat oma koosseisu, vaid vaid seadis sisse avalikult väljakuulutamata, kuid väga karmi embargo isegi puhtalt kaitseotstarbelise relvastuse (tankitõrje ja õhutõrjekompleksid) tarnimisele, rääkimata juba tankidest ja lennukitest. Venemaal ettetulevad kinnitused selle kohta, et Gruusia relvajõudude potentsiaal taastati sõjajärgselt, ei oma mingit faktilist alust. Gruusia sündmused ja nendele järgnenud NATO käitumine peaks tegelikult päevakorrast maha võtma kõik küsimused võimaliku NATO ohu kohta Venemaa suunal. Samuti sai selgeks, kuidas suhtutakse alliansis oma liitlastesse, kui need kriitilisse olukorda satuvad- nad heidatekse külmavereliselt üle parda.
Pea kogu 2011 aasta esimese poole võisime jälgida sõda Liibüas, mis taas kord demonstreeris NATO sõjalise jõu degradeerumist. Kui võrrelda formaalselt NATO sõjalist potentsiaali Gadaffi jõududega, arvestades sõjateatri lähedust Euroopale ning Liibüa armee traditsiooniliselt madalat sõjalist ettevalmistust, siis oleks kõik pidanud lõppema mõne päeva jooksul. Tegelikult küll taandas USA end sõjast, teatades, et kolm üheaegset sõjalist konflikti islamimaailmas on nende jaoks liig. Ilma ameeriklasteta polnud eurooplased aga millekski suutelised. Selgus, et Euroopa pole suuteline koguma kokku gruppi isegi sajast sõjalennukist.
Seesama sõda Liibüas demonstreeris järjekordselt ka seda, kuivõrd keeruline on ikkagi NATOs midagi poliitiliselt kooskõlastada. Enam kui nädala purelesid alliansi riikide juhid teemal, kes keda käsutab ja kes kui suure panuse paeb andma. 28-st allianssi kuuluvast riigist vaid 11 võtsid operatsioonist mingilgi kombel osa. See on tüüpiline, kui sai läheb reaalse sõjategevuseni. Venemaal arvavad paljud tõsimeeli, et NATOs toimib kindel sõjaväeline distsipliin, kus kõik täidavad vastuvaidlematult Washingtoni käske. Tegelikult polnud see isegi Külma sõja aegadel nii, tänasel päeval aga ei oma taolised ettekujutlused tegelikkusega mitte mingit seost. Euroopa riigipäid ei pane ametisse mitte Washington, vaid oma valijad. Kes suhtuvad vägede piiri taha saatmisse, kui see ähvardab mingilgi määral tõsisemate finints ja inimkaotustega, äärmiselt negatiivselt. Selles osas on väga ilmekas Hollandi näide. Hollandi kontingenti loeti Afganistanis üheks lahinguvõimelisemaks. Kuid riigi valitsus andis neile mandaadi Afganistanis viibimiseks vaid 2010 aasta augustini. Kui kristlikud demokraadid USA palvel püüdsid seda mandaati veel aastaks pikendada, tõi see kaasa paremkoalitsiooni lagunemise ja ennetähtaegsed valimised. Kokkuvõttes lahkusid hollandlased Afganistanist planeeritud ajal, 2010 aasta suvel. Oma valijate surve osutus Hollandi juhtkonnale suuremaks Washingtoni omast.
Pole raske mõista, et venemaa vastase agressiooni korral saavad NATO kaotused nii tehnikas kui ka inimjõus olema isegi tavarelvade abil peetava sõjategevuse puhul mitme suurusjärgu võrra suuremad kui ükskõik millises siiani NATO poolt peetud sõjas. Kui „auklik“ ka Venemaa tänane PVO poleks, on ta ikkagi võrreldamatult tugevam kui Jugoslaavia, Iraagi või Liibüa omast isegi koos võetuna. Isegi ameerika lenduritel, Euroopa omadest rääkimata, pole kunagi tulnud seista vastamisi С-300П ja С-300В, С-400, «Бук», «Тор», «Панцир», Су-27, МиГ-31 tüüpi vastastega. Ja sealjuures on veel vene tuumalöögi suur tõenäolsus, kusjuures Euroopa pihta on seda märksa mugavam anda kui USA pihta.
Huvitav, mil kombel peaks keskmise eurooplase maailmavaates selline metamorfoos toimuma? Praegu on nende jaoks juba 100 inimese kaotus praktiliselt vastuvõetamatu ja korraga peaksid nad nõustuma mitmete tuhandete(ning tuumasõja korral miljonite, kusjuures valdavalt tsivilistide) kaotusega. Praegu ei suuda nad sadat lennukit korraga välja panna…ja korraga paiskavad lahingusse kõik oma õhujõud. Praegu on nende jaoks problemaatiline saata välja üks lisapataljon(mis niikuinii istuks baaslaagris) Afganistaani…ja korraga saadaksid nad Venemaale tõelisse julma sõtta kõik oma maaväed.

SÕDA NAFTA PÄRAST

Kõige sellega seoses kerkib üles küsimus- milleks üldse peaks NATO tegelikult Venemaa vastu agressiooni korraldama? Eriti silmas pidades asjaolu, et peale NSVL kokkuvarisemist puuduvad Venemaa ning Lääne vahel igasugused antagonistlikud vastuolud. Lääne irratsionaalse russofoobia versiooni jätame psühhiaatritele. Ilmselt võiks ainukeseks ratsionaalseks agressioonipõhjuseks olla Venemaa süsivesinike hõivamine.Versioon sellest, et Lääs(eeskätt loomulikult USA) sõdib kõikjal ja alati vaid nafta nimel, on kogu maailmas erakordselt populaarne, kaasa arvatud ka Vanas Maailmas. Kuid on jäänud väga tugev mulje, et antud teooria agitaatorid ei mõista, millest nad räägivad.

Pilt
Sõda Liibüas demonstreeris järjekordselt, kuivõrd keerukas on Natos midagi poliitiliselt kooskõlastada


Jugoslaavias ja Afganistanis toimunud sõjategevuses on naftaläiget isegi väga pingelise otsingu korral võimatu leida. Mis puudutab Iraagi sõda, siis tekib küsimus- mida mõista väljendi all „USA hõivas Iraagi nafta“? Kas nad pumpavad seda ilma rahata ning veavad ookeani taha? Ilmselt pole vaja spetsiaalselt seletada, et vähimatki kokkupuudet reaalse eluga sellel stsenaariumil pole. Tegelikult kuulub kogu nafta Iraagi riigile, kes seda ka müüb. Välismaised kompaniid, kas seda välja pumpavad, saavad selle eest vaid preemiat. Sealjuures on ligi paarikümnest välismaisest firmast, mis sellega tegelevad, USA omi vaid kaks(nagu, muideks, ka Venemaa omi). Ning nende osa on vaid 20 % kogutoodangust. Veelgi enam, Iraagi osaks langes 2004-2009 kõigest 5,6% ameerika naftaimpordist ning 3,6% tarbimisest(kolmandiku naftast toodab USA enda juures). Loomulikult ostab USA kogu selle nafta Iraagist raha eest, ilma mingite allahindlusteta. Iraagi naftaekspordist moodustab USA osa aga vähem kui 25%. See tähendab, et mitte ainult Iraak USA jaoks, vaid ka USA Iraagi jaoks ei kujuta endast mingit „naftaeksklusiivsust“ .
Sealjuures raiskas USA 2010 aasta lõpuks Iraagi sõjas pea 750 miljardit dollarit. Isegi hinnaga 100 dollarit barrel oleks selle raha eest võinud osta üle miljardi tonni Iraagi naftat. Tegelikuses ostis USA Saddamijärgsel ajal Iraagist veidi üle 160 miljoni tonni naftat. Tuleb välja, et arvestades sõjalisi kulutusi, oli Iraagi nafta hind ameeriklaste jaoks minimaalselt seitse(reaalselt aga 10 korda) turuhinnast kõrgem.
Seoses sellega tuleb märkida, et alates 1996 aastast oli Husseini režiimil sanktsioonidele vaatamata lubatud naftat müüa. Ajavahemikus 1996-2002 aastani müüs ta USAsse ca 150 miljonit tonni naftat. Ameeriklastel oleks olnud kordi kasulikum Husseini mitte torkida, kui et hõivata Iraak. Kui pöörduda tagasi ainukese variandi juurde, mille puhul fraas „sõda nafta pärast“ üldse mingi mõtte omandab- nafta tasuta väljavedu Iraagist USAsse- siis sellisel juhul toimuks Iraagi täielik majanduslik kollaps, kelle kogu eelarve moodustub naftaekspordi tuludest. Sel juhul kasvaksid USA sõjakulutused veelgi, sest vastupanu okupatsioonile muutuks sunniitliku seltskonna eralõbust üldrahvalikuks.

Pilt
Vaatamata ähvardavale väljanägemisele ei põle eurooplased soovist Afganistaanis reaalsetes lahingutegevustes osaleda


Analoogne situatsioon on Liibüaga. Vähemalt 85% naftast, mida Liibüas enne sõda toodeti, läks ekspordiks. 77% läks Euroopasse ning 6% USAsse. Kusjuures naftatootmisega tegelesid põhiliselt lääne kompaniid. Järelikult polnud „nafta vallutamisel“ Lääne jaoks mingit mõtet, see läks niigi kõik sinna.
Arusaadavalt läheks Venemaa gaasi ja naftaallikate ning nende transporditeede vallutamine ning enda käes hoidmine maksma selliseid astronoomilisi summasid, (isegi oletades, et selline asi on üldse võimalik), et neid tagasi teenida ei õnnestu mitte kunagi. Arvestades aga seda, et Venemaa tänase valitsuse peamiseks ülesandeks on võimalikult suurte nafta ja gaasikoguste müük läände, tundub agressioon nende vallutamiseks sedavõrd absurdne, et seda on isegi imelik arutada.
Niisiis, pole mingeid andmeid, mis kinnitaksid Nato poolset Venemaa vastase agressiooni ettevalmistamist. Küll aga on massiliselt sellist väidet ümberlükkavaid fakte.
Mis puudutab laienemist itta, siis see, nagu praeguseks selgunud, on asi iseeneses, andes gigantsele Brüsseli bürokraatiamasinale taas eksisteerimismõtte. Mis oli seoses Varssavi lepingu ja NSVL lagunemisega kadunud. Sest ükski bürokraatia maailmas ei kaota iseennast, ta mõtleb tingimata välja uue idee enese eksistentsi õigustamiseks ning hakkab seda ellu viima. Oma kontrolltsooni ekstensiivne laiendamine on ideaalseks lahenduseks. Liiati ei saanud Brüssel poliitilises plaanis Ida-Euroopa riikidele, kellele NATOsse astumine oli nende välispoliitika tähtsaimaks eesmärgiks, ära öelda.
Puht militaarses plaanis tähendas see aga üha suurema territooriumi kaitsmist üha väiksemate jõududega. Väga näitlik, et kuigi Ida-Euroopa riigid on NATO koosseisus juba 7-12 aastat, on nad siiani relvastatud valdavalt nõukogude või siis selle baasil loodud omaenda tehnikaga. S.t. see küsimus kedagi NATO juhtkonnast tegelikult ei huvitanud.
Sestap oleks soovitav NATO ohu teema sulgeda. Seda enam, et Venemaal on tegelikult olemas tõeline ning reaalne oht Idast.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
manjabes
Liige
Postitusi: 401
Liitunud: 17 Jaan, 2006 21:05
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas manjabes »

Huvitav, kuidas kommenteeriks seda juttu RK Riigikaitsekomisjon ja KM, kes pahatihti ütlevad avalikult välja (küll eri sõnastustes), et "Kui vaja, siis NATO aitab (sõdib meie eest)" ?
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39981
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Meil on kombeks kriitikat mitte kommenteerida. Või äärmisel juhul teha seda sofistika võtmes.
Miks peaks RK komisjon midagi kommenteerima? Hea kõrgepalgaline tähtis amet, pension ja värk - milleks seda kõike ohtu seada mingi riigikaitse pärast?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Bokser
Liige
Postitusi: 130
Liitunud: 26 Mär, 2011 19:53
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas Bokser »

manjabes kirjutas:Huvitav, kuidas kommenteeriks seda juttu RK Riigikaitsekomisjon ja KM, kes pahatihti ütlevad avalikult välja (küll eri sõnastustes), et "Kui vaja, siis NATO aitab (sõdib meie eest)" ?
Muide, see NATO eufooria on aja jooksul vähenenud. Pakun, et vähemalt pool riigikaitsekomisjonist ei usu NATO kiiresse abisse (paraku on kõnetoruks põhiliselt valitseva poliitilise suuna liikmeskond). Ka KM seltskond on muutumisteedel, kuid riigipoliitika ametliku esitamise nõue kehtib kõigile ametnikele, ka neile, kes sellesse väga ei usu.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39981
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas Kapten Trumm »

http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream ... sequence=1

Eriti põnevad on sõnakasutust puudutavad lisad. Võrreles nt lisa 13ga.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas Lemet »

Aga läheme siis edasi, isand Hramtšihini arvates sai lääneohuga ühele poole. Ja nüüd siis ohud Venemaale idast...



Venemaal vaevalt et õnnestub Hiina ekspansiooni ühes või teises vormis vältida.



Pilt
“Kindral pakane“ Hiina Rahvavabastusarmee diviisi ei peata

Kui NATO riikide sõjaline potentsiaal on viimase 20 aasta jooksul arvuliselt väga kiiresti vähenenud, uuenedes sealjuures kvalitatiivselt üpris vähe, siis Hiina sõjaline potentsiaal sama perioodi vältel kas vähenes mitte mainimisväärselt või siis pigem arvuliselt tõusis ning tormiliselt uuenes. Nende kahe aastakümne vältel on HRVA(Hiina RahvaVabastusArmee) jõudnud täiesti uuele arengutasemele, ta ei asu mitte lihtsalt tõusujoonel, vaid sõna otseses mõttes „sööstab taevasse“ nii otseses kui ülekantud mõttes.
1979 aasta algul Vietnamiga peetud lühikese sõja käigus demonstreerisid hiinlased äärmist fanatismi ja julmust koos häbematult madala juhtimistaseme ning lahingulise ettevalmistusega, saades häbiväärselt lüüa. Isegi veel 90-ndate algul oli HRVA mõõtudelt tohutu, kuid äärmiselt mahajäänud armee. Kõik tema 8000 tanki olid erinevad variatsioonid T-54 teemal. Õhujõudude aluseks oli 3000 hävitajat J-6, mis olid MiG-19 koopiad. S.t. esimese põlvkonna lennukid, kolmanda generatsiooni masinaid polnud üldse. Tänaseks päevaks on situatsioon kardinaalselt muutunud.
Viimase kahekümne aasta jooksul on Hiina Rahvavabariigi sõjalised kulutused kasvanud enam kui kakskümmend korda, jõudes käesoleval aastal isegi ametlikel andmetel pea 92 miljardi dollarini, mis annab Hiinale maailmas teise koha. Kusjuures on tegelikud kulutused eranditult kõigi ekspertide arvates 1,5-3 korda suuremad ametlikest. Jah, nad on 3-4 korda väiksemad USA omadest, kuid siinkohal ei tohi unustada, et need kulutused pole üks-ühele võrreldavad. Esiteks on tegu hinnakääridega(HRVA ostab relvi riigiettevõtetelt, USA relvajõud aga eraettevõtjailt), teiseks aga kulutusi isikkoosseisu ülalpidamiseks (USAs on need eriti kasvanud seoses sõjategevusega Iraagis ja Afganistaanis). Iga kuluartikkel üksinda ületab HRV sõjalist eelarvet, kuid see on seletatav eranditult toodanguhindade ja isikkoosseisu sissetulekute suurusega. Järelikult, kõik HRV ametlike esindajate ja mõningate piiritaguste „advokaatide“ sõnavõtud teemal, et Hiinas on sõjalise eelarve osa SKTst väga väike , meenutavad järjest enam veesogamist. Kasvõi seetõttu, et Hiina SKP on ise juba liigsuur ja jätkab kasvu. Ka sõjalised kulutused jätkavad kasvamist, kusjuures 1,5-2 korda kiiremini kui SKP. Sel tormilisel kasvul on täiesti konkreetsed tulemid.


Pilt


Nii Venemaal kui ka piiri taga arvavad paljud tõemeeli, et HRVA on siiani 90-ndate (kui isegi mitte 80ndate) tasemel. Seda tehnika mahajäämuse osas ja et seal suudetakse parimal juhul kopeerida midagi Venemaal või läänes toodetut. Midagi ühist reaalsusega see pilt tänasel päeval kahjuks ei oma. Jah, Hiina õpib tõepoolest kõiki tema kätte sattunud relvanäidiseid viimase kruvikeseni tundma. Kuid ei kopeeri neid tuimalt, vaid arendab loominguliselt. Enamgi veel, Hiina sõjalis-tööstusliku kompleksi „firmastiiliks“ on saanud vene, lääne ja omaenda tehnoloogiate süntees. Taoline täiesti erinevate teaduslik-tehnoloogiliste koolkondade süntees eeldab äärmiselt võimsa omaenda koolkonna olemasolu. Seda enam, kui sünteesitakse ülimalt keerulisi ning kõrgtehnoloogilisi näidiseid. Aga relvastuste ostmise struktuur annab tunnistust sellest, milliseks sõjaks Hiina täna valmistub.

TEEL OOKEANILE

Euroopa ei oota enam ammu kellegi kallaletungi ja ei kavatse seda ka ise teha. Nimelt seetõttu vähendatakse selliste tempodega Euroopa riikide relvajõude, see aga, mis neist järele jääb, orienteeritakse ümber partisanivastaste sõdade pidamiseks ja rahuvalve-politseioperatsioonideks. Hiinale ei kavatse ilmselgelt keegi kallale tungida, seda enam, et selline kallaletung oleks kõige efektiivsemaks enesetapumeetodiks (vaevalt on siinkohal seletusi vaja). Pealegi pole Hiinale kallaletungiks vähimatki vajadust, sest okupeerida kasvõi osa riigist pole esiteks võimalik elanikkonna arvukuse tõttu ja teiseks pole ka vähimatki praktilist mõtet- loodusvarade puuduse käes kannatab Hiina ise rängalt, millest tuleb juttu ka allpool.
Ainsaks kasvõi teoreetiliselt ettekujutatavaks välisagressiooni stsenaariumiks Hiina vastu oleks USA poolne merel ja õhus paiknevate tiibrakettide rünnak koos võimaliku merelennuväe kaasamisega eesmärgiga purustada „uue majanduse“ objekte, sõjalis-tööstuslikku kompleksi, sõjalis ja tsiviilinfrat HRV võimalikult tõhusaks sõjaliseks ja majanduslikuks nõrgendamiseks. Selle puht virtuaalse (virtuaalse mitte üksnes seetõttu, et tuumarelv on olemas ka Hiinal, vaid ka liigsuure ründamist vajavate sihtmärkide arvu, mis USA õhujõudude ja mereväe suutlikust ületab) ohu tõrjumiseks on hädavajalik arendada PVO-d ja merejõude, maaväed pole üldse selleks üldse esmatähtsad
Niisiis on enesekaitse seisukohalt HRVA minimaalselt juba kümme aastat ülikahjumlik. Sellele vaatamata jätkub tema potentsiaali kasv järjest suurema tempog, s.t. otse vastupidiselt NATO relvajõududes toimuvaga, Hiina ametiisikute kinnitused selle kohta, et sõjaväe ülesehitamine toimub erandlikult rahumeelsetel kaitsekaalutlustel, kõlavad iga aastaga järjest kummalisemalt ja valvsakstegevamalt. Seda on võimatu uskuda isegi kõige suurema soovi korral, tõsiasi, millest Peking ei saa mööda vaadata. Enamgi veel, järjest vähem nähakse seal mõtet veenda inimkonda oma rahumeelsetes kavatsustes.

Pilt
Kaks universaalset dokk-dessantlaeva Type 071 on juba Hiina merejõudude käsutuses. Tulekul on helikopterikandjatest dessantlaevad ja lennukikandjad



Hiina kasvatab oma mereväe võimsust, minnes moskiitolaevastikult üle ookeanilaevastikule(kuigi ka moskiitolaevastik jääb neil maailma suurimaks. Mitmeotstarbeliste allveelaevade(nii tuuma kui diiselallveelaevade) arvus edestab Hiina juba praegu nii Venemaad kui ka USAd, lähitulevikus alustatakse hapnikust sõltumatute jõuallikatega allveelaevade tootmist. Sel aastal võetakse kasutusele esimene Hiina lennukikandja, kusjuures ei jää see kindlasti ainukeseks. Ees on Arleigh Burke ja nende Jaapani analoogide Kongo/Atago tüüpi Aegis süsteemidega hävitajate ehitamine. Uusimad raketikaatrid projekt 022 on oma tehnilistelt näitajatelt võimsaimad maailmas. Rivisse on astunud juba kaks dokk-dessantlaeva Type 071, seeria ehitamine jätkub. Planeeritakse ka helikoptereid kandvate universaalsete dessantlaevade ehitust. Oletatakse kuni 1500 km laskekaugusega laevadevastaste ballistiliste rakettide DF-21 relvastusse võtmist. Kokkuvõtlikult, Hiina laevastik on lahinguvõimsuse poolest praegu teisel kohal mitte ainuüksi АТР, kuid ka terves maailmas, kusjuures see potentsiaal kasvab, üheaegselt realiseeritakse mitut laevaehitusprogrammi alates kaatritest kuni allveelaevade ja lennukikandjateni. Ja on selge, et eesmärgiks pole enam vaid kaldakaitse ja isegi mitte dessant Taiwanile, vaid jõu projekteerimine nii Vaikse kui ka India ookeani akvatooriumile, kusjuures mitte vaid lõunasse ja edelasse, vaid ka kirdesse.


...järgneb.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
mx77
Liige
Postitusi: 1452
Liitunud: 15 Jaan, 2010 20:36

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas mx77 »

Natuke küll vist tendentslik. Venelaste "kangelaslik" Pristina lennuvälja vallutamine ei põhinenud siiski vist paöjakäsi sõdinud VF sõdurite kangelaslikkusel ja NATO omade nõrkusel vaid poliitilistel põhjustel.
Sama ka Hiina osas. Meenutatud Hiina-Vietnami sõjas loetakse küll ette Hiina armee relvastuse mahajäämus aga pole poolt sõnagi sellest, et ega Vietnamil polnud midagi paremat vastu panna. Nii palju kui ma olen aru saanud, siis Hiina kaotas põhiliselt sõdurite madala võitlusmoraali tõttu.
toomas tyrk See peab ikka üks meeletu edevus ning hea enesearvamus olema, mis sunnib sellist möla sellistes kogustes tootma. Siis nüüd tekib üha rohkem ja rohkem tunne, et ju ikka keegi maksab selle eest.
vk1
Liige
Postitusi: 1605
Liitunud: 02 Juul, 2007 22:18
Asukoht: tallinn
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas vk1 »

lisaks Vietnamis olid vastasteks hästi väljaõpetatud sõjaveteranid

üsna lahmiv see Hiina jutt - Hiina ju tegelikult vähendab armeed, samaaegselt suurenades selle võimekust, kuid dessantvõimekuse vms. sihiks pole mitte Vladivostok, vaid pigem Taivan, Spratley saared jms. See, et 90-dail hakati meeletult arendama õhujõude, tuleneb sellest, et Hiina juhtkond sai tõelise šoki, vaadates, kuidas Lahesõja-aegne koalitsioon igast asendist rappis Iraaki ´nagu rannamees rotti´. Niipalju, kui mina tean, oli see suure muudatuse allikas.

See, et Hiina läheb Venemaaga sõjaliselt, all-out-war stiilis rinnutsi kokku, on ülimalt, ülimalt vähetõenäoline. Isegi, kui Hiina oma tuumaarsenali 10-kordistaks, ei suuda nad tagada Venemaa vastulöögi-võimekuse hävitamist. Kunagi siin postitasin ühe elukutselise Hiina-analüütiku vastuse sellele teemale - tuleb vist uuesti üles otsida...'
selle Hiina-võtab-kohe-kohe-Siberi-ära teemat on näidatud ainult vene poole pealt vaadatuna.

olen lugenud pikemat aega selle mehe blogi ja postitusi foorumites : http://china-defense.blogspot.com/ , tegemist on pooleldi hiina päritolu ameeriklasega, kes üle 20 aasta on jälginud hiina tegemisi ja praegu annab analüütikuna Washingtonis USA valitsusasutustele briifinguid ja peab ettekandeid.

Tema ja ühe teise hiina-vaatleja märkused antud teemal
Lähemas tulevikus (nii 20 aastat) pole see lüke eriti tõenäoline, kuna :

1. Hiina-Vene piir on üks väheseid alasid Hiinas, kus ei ole praktiliselt Hiina Rahvaarmeed (PLA) , tervet piiri valvab/kaitseb Relvastatud Rahvapolitsei
(PAP). Kaks parimat korpust asetsevad P.-Korea piiril ja nende välja-õpe käsitleb P.-Korea vastast tegevust.
2. viimasel kümnendil on PLA olnud finantseerimise vaeslaps, enamus raha on läinud õhujõududele ja laevastikule. S.t. Taivani stsenaarium on ikkagi põhiline. Siberi variant tähendaks Taivanile head teed soovimist, ja vähemalt lähemas tulevikus on Taivani tähtsus välis- ja sisepoliitiliselt suurem

Lisaks (hiina päritolu) Kanada erukoloneli etteaste:
Hiinlastel on 2 korpust, mis on saanud vajaliku väljaõppe sellisteks üritusteks - 38. ja 39. Armeegrupp )ingl. Group Army, tegelikkuses umbes korpuse-suurused üksused). Teoorias on veel olemas 4 armeed kuid reaalsuses need on pigem garnisoniüksused, kes harva lahkuvad baasist ja kelle kindlasti kohe pole logistikat etVenemaale jõuda. Oletame, et kui tühjendada terved sõjaväeringkonnad kõigest kvaliteetsemast, saaks veel kokku umbes 2 korpust, ehk kokku siis 4 korpust, u. 120000 neest.

Selleks, et saada need 2 lisakorpust, tuleks tühjendada tervelt 2 tervet sõjaväeringkonda. Arvestage seda, kui viletsad hiinlased tegelikult sellise asja organiseerimises on : viimases sõjas, Hiina-Vietnami vahel 1979 aastal, kulus 6 kuud sõjaotsusest esimese lasu tulistamiseni. Isegi arvestades Kaug-Ida-emamaa ühendusraskuseid on kaheldav, kas hiinlased suudavad end enne baasidest välja vedada, kui venelastel regioonis väed kohal on. Võidujooks oleks see igatahes.

Google andmeil on Venemaal piirkonnas 2 armeed, 5. ja 35. pinutäie iseseisvate brigaadidega ja täieliku ülekaaluga raketivägedes. Kaugida sõjav.ringkonnal üksi on rohkem tuumalõhkepäid, kui terves Hiina tuumaarsenalis.
Lisaks tunnistavad hiinlased isegi, et vene väed on paremini välja õpetatud kui isegi PLA eliitväed.

P.S. hiljutistel Hiina-Vene ühisõppustel (2009 aasta juulis) oli venelastel vaja hiinlastele seletada, miks ei ole hea mõte saata soomusüksusi linnalahingusse :)


Tsiteeri:
The live demonstration phase of the exercise lasted only 1 hour and 20 minutes, but a lot of action was packed into that time period. SOF operations were highlighted, including helicopter insertions, reconnaissance activities, use of snipers, and close quarters combat. The ground assault on the terrorists in the village of “Kunshan” emphasized Russian lessons learned in Chechnya. Several PLA leaders acknowledged that the PLA had much to learn from Russian experience. For example, 190th Brigade Commander Hua Yi stated:

Quote:
during the plan consultation, the Chinese side proposed that armored vehicles advance into city blocks to provide firepower coverage, which was quickly and specifically denied by the Russian side. According to them, once entering city blocks, armored vehicles would become targets and would be quickly destroyed. The offense should be launched with special forces as the lead, the infantry as the main force, and armor providing the coverage.70
Guo Yaodong, commander of the 9th Army Aviation Regiment observed

Quote:
. . . in every shooting with live ammunition, Russian helicopters always entered at extremely low altitude, fired at extremely low altitude, and exited at extremely low altitude. Such an assault method was capable of thoroughly making use of a helicopter’s advantage in launching attacks from a treetop level and rapidly and stealthily engaging the enemy.
From the exercise, I felt that in our regular flight training, we must further enhance the training according to actual combat, transform from seeking stable flights to rapid mobility, accurate strikes and effective command of the air, and test the training quality according to the requirements of actual combat.71
The difference in helicopter attack profiles was mentioned in another article noting “the Chinese and Russian sides each used helicopters in its own way. In attacking the enemy, the Chinese helicopters would generally pull up, then dive and fire, then pull up again and withdraw. Russian helicopters would generally go straight in and straight out, fire directly at the enemy, and then depart on a level flight path.”

Pan Liangshi, commander of the 39th Group Army, “was deeply impressed by the Russian military’s ‘taking everything seriously.’ The Russian military strictly follows regulations and rules. . . . When cleaning and maintaining equipment, the Russian troops did not miss any key parts in the equipment that could determine its tactical and technical performance. The maintenance was meticulous and thorough. But they did not care too much about a clean and beautiful appearance of the equipment.”


see siis pärast seda, kui maailmas on kirjutatud tonnide viis raamatuid Groznõi õppetundidest
:)
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas Lemet »

...järg.


Mitte põrmugi väiksema tempoga arenevad HRV õhujõud. Möödunud aastal viidi lahingukoosseisust välja viimane J-6(reservis nad siiski veel on). Tänasel päeval on ligi 2000 lahingulennukist, mis HRVA õhujõudude ja mere-lennuväe koosseisus on, üle veerandi neljanda põlvkonna masinad(Su-27/J-11, Su-30/J-12, J-10). Sel kombel ei jää Hiina alla isegi mitte Venemaale, kellel on ligi 700 neljanda põlvkonna lennukit, millistest üle 100 asub reservis, möödudes kõikidest teistest riikidest peale USA. Sealjuures kerge hävitaja J-10 ja J-11B tootmine (litsentsita toodetav Su-27) tootmine on alles algusjärgus. Seetõttu möödub Hiina lähema kahe-kolme aasta jooksul kaasaegsete hävitajate arvult kindlalt Venemaast. Pealegi on Hiina masinate füüsiline vanus märgatavalt väiksem kui vene või ameerika lennukitel. Lisaks töötab Hiina J-11) ja J-10 lennukikandjatele mõeldud variantide kallal. Selle aasta algul sai aga maailmasensatsiooniks J-20 esmalend. Tõepoolest, täisväärtuslikuks viienda põlvkonna hävitajaks seda esialgu lugeda ei saa, kuid ka vene T-50 ilmus alles eelmisel aastal. Hiinal on esialgu veel raskusi lennukimootorite ja radaritega, kuid selle riigi hoogne tehnoloogiline progress näitab, et mahajäämus nendes sfäärides likvideeritakse kõige lähemas tulevikus. Praegu veel jääb Hiina tugevalt maha ründelennuväe osas, kuid ka see probleem leiab lahenduse. Esiteks on andmeid J-11 ründeversiooni väljatöötamisest(J-17), mis on vene Su-34 analoog. Teiseks, taktikaliste ja operatiiv-taktikaliste raketikomplekside arvu poolest on Hiina end hiiglasliku vahega kogu maailmast lahti rebinud ning arvestus käib siin minimaalselt tuhandetes, mis kompenseerib igasuguse mahajäämuse ründelennukites. Kolmandaks on Hiinas viimastel aastatel loodud mitmeid piloodita lahingumasinaid (WJ-600, СН-3,“Ilong“), selles sfääris ületab Hiina peajagu Venemaad ja on ilmselt möödunud ka USAst
Hiina on märkimisväärselt tugevdanud maapealset PVO võimekust Venemaalt ostetud õhutõrjesüsteemidega С-300ПМУ1 ja ПМУ2 (kokku seitse polku 26 divisjoniga) ning nende baasil loodud (loomilikult ilma litsentsita) seniitsüsteemiga HQ-9. Satelliiditõrje relva katsetati Hiinas aga isegi varem kui USAs
Kuid huvitavamaks meie jaoks on muidugi Hiina maavägede areng.
Pilt
Hävitaja J-10. Mitte vähem kui veerandi Hiina õhujõududest moodustavad neljanda põlvkonna hävitajad.


INFOVÕRGUD LIIDETUNA MASSIARMEEGA

Tanke maetakse maha regulaarselt juba alates vähemelt Araabia-Iisraeli sõjast 1973 aastal. Aga nad ei taha kuidagi surra, jäädes siiani maavägede põhiliseks löögijõuks. Mõlemad XXI sajandi sõjad- 2003 Iraagis ja 2008 Gruusias kinnitasid järjekordselt, et klassikaline maismaasõda „armee armee vastu“ võidetakse vaid tankide abiga. Nagu artikli esimeses osas näidatud, toimub NATO kõigi relvaklasside vähendamine kõige kiiremini just tankide osas ning tankide uuendamine omakorda toimub viimases järjekorras. Täpsemalt ei uuendata tanke üldse, kõik põhilised tootmisprogrammid suleti Läänes 90-ndate algul ja ameeriklaste Future Combat System sulgemine tähendab seda, et mingeid perspektiivseid tanke NATOl enam ei tule. Ehk siis „agressiivne imperialistlik blokk“ ei plaani läbi viia sügavaid pealetungioperatsioone, mille jaoks tankid on esmajärjekorras ette nähtud. Mis puudutab Hiinat, siis viimase 20 aasta jooksul on tankide arv, mis olid variatsioonid T-54 teemal (Туре 59/69/79/80), vähenenud umbes 8500-lt 4500-5500 ni. See-eest on ilmunud uue põlvkonna tankid- Туре 88С (umbes 500), Туре 96 (2500-3000) ja Туре 99 (umbes 500), kusjuures Туре 96 ja Туре 99 tootmine jätkub. Sel kombel on tankide arv HRVA isegi pisut suurenenud ja nende kvaliteet radikaalselt paranenud. Seoses sellega, et VF relvajõududes on tankide arvu regulaarväeosades ja säilitusbaasides vähendatud 2100 masinani, on Hiina nihkunud soomusmasinate arvus maailmas esikohale. Samuti on ta esikohal nende tootmises, „stampides“ valmis 100-500 lahingumasinat aastas. Sealjuures on Туре 96 ja Туре 99 oma lahinguomadustelt Т-72/80/90 ühel tasemel.Spetsialist võib muidugi leida detaile, mille poolest vene tankid Hiina omadest paremad on, aga samas võib sana spets leida ka vastupidiseid näiteid. Type 99 on esimene tank maailmas, millele on olemas laserrelv(jälgimissüsteemide ja nende operaatorite pimestamiseks. Enamgi veel, Hiinas valmistatakse ette printsipiaalselt uue tanki ehitust, mis kõige järgi otsustades saab endale kaheliikmelise meeskonna ja inimesest vabastatud torni. Oletatakse, et lisaks pearelvale võib tank olla relvastatud kahe kuuetorulise kiirlaskesuurtükiga erinevate sihtmärkide tabamiseks, kaasaarvatud juhitavad tankitõrjeraketid. Võimalik samuti, et tankis saab olema koht väikesegabariidilisele luurerobotile. Raske on ette kujutada, et niivõrd suuremahulist tankipargi kasvu uute masinate abil viiakse läbi vaid kaitseotstarbel.
Loomulikult ei arebndata Hiinas „rahumeelsel eesmärgil“ ainult tanke. Näiteks on seal loodud unikaalne amfiibmasinate perekond jalaväe lahingumasina ZBD-05 baasil. Need on juhtimismasin, kerge tank, iseliikuv suurtükk ZTD-05 jtt. Analooge need masinad maailmas ei oma, taoliseks pidi küll saama ameeriklaste EFV, kuid nagu eelpool tähendatud, see programm suleti. Kutsuda aga amfiibsoomustehnikat kaitseotstarbeliseks pole siiani veel suurt kellelegi pähe tulnud.
70ndatel ja 80-ndatel jäi Hiina maailmast tugevalt maha kogutule reaktiivseadmete osas. Tänasel päeval võib selleski vallas tähendada läbimurret. Kuigi Hiina ei unustanud muidugi kopeerida ka venelaste „Smertši“ (А-100 ja PHL-03), lõi ta iseseisvalt reaktiivtule süsteemid WS-2 laskekaugusega 200 km. Välja on töötatud ka selle modifikatsioon WS-2D, mille laskekauguseks on 400 km. Iga seade kannab kuute kuni üheksat raketti, nende hulgast kuni kolme spetsiaalset isesihituvat piloodita lennuvahendit. Sel kombel ületab see süsteem oma tehnilistelt andmetelt nii venelaste „Smertši“ kui ka ameeriklaste MLRSe, liites eneses kokku kogupaugu reaktiivseadmete ja operatiiv-taktikaliste raketikomplekside omadused ning kindlustades võimaluse tekitada vaenlase teise ešeloni vägedele massilisi purustusi oma tagalast. Üldine reaktiivsüsteemide arv on HRVA kuni 2500 ning see arv ei vähene, vaid hoopis suureneb.

Pilt
Tankide arvult on HRVA täna maailmas esikohal

Kuni viimase ajani oli HRVA maavägede „Achielluse kannaks“ armeelennuvägi. Tänasel päeval ta mitte lihtsalt ei arene kõigis suundades(näiteks läks tootmisse rünnakukopter
WZ-10), vaid muutub deklareeritult toetusvahendist maavägede põhiliseks löögijõuks. Selline transformeerumine on võimalik vaid rünnakule suunatud sõjalise doktriini raames.
Seoses sellega tuleb alla kriipsutada põhimõttelist momenti. Lääneriikidest (eeskätt USAst) aluse saanud kõrgtehnoloogilist sõjatidamiskontseptsiooni vaadeldakse kui alternatiivi traditsioonilisele massiarmeele. Kuna kõrgtehnoloogia võimaldab relvastuse ja tehnika kasutamise efektiivsust märkimisväärselt suurendada, siis arvatakse, et selle arvelt võib märkimisväärselt vähendada vägede arvukust.
Sealjuures lastakse tihti silmist asjaolu, et kõrgtehnoloogia suurendab sõjalise potentsiaali rakendamise efektiivsust, mitte aga sõjalist potentsiaali ennast. See tähendav, et kui näiteks tanki lahingukomplektis on 50 mürsku, siis ei suuda ta mingilgi kombel hävitada üle 50 sihtmärgi.
Hiinas valitseb põhimõtteliselt teistsugune poliitika, mida formuleeritakse kui mehhaniseerimise ja informaatika ühendamist. See tähendab et jätkatakse traditsioonilise massiarmee arendamist koos kvaliteedi ja kvantiteedi kasvatamisega klassikalise suuremastaabilise sõja pidamiseks, juurutades sealjuures selles massiarmees laialdaselt kõrgtehnoloogilise sõjategevuse võimekust ja meetodeid. Sel kombel suurendavad lääneriigid efektiivsust, vähendades selle arvelt potentsiaali, Hiina aga kasvatab nii potentsiaali kui ka selle kasutusefektiivsust. Selline kooslus teeb HRVA automaatselt maailma tugevamaks armeeks ning seda juba väga hoomatavas tulevikus.


...järgneb.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19908
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas Lemet »

...järg.

LOOMULIKUD VAJADUSED JA RUUMI LAIENDAMINE.
Niisiis, samal ajal, kui NATO oma ründepotentsiaali vähendab, kasvatab HRVA seda hoogsalt, tehes seda kõikides tehnikaliikides. Ja seda eriti kiirtempos eesrajoonides. Esmajoones suunatakse uusim tehnika(eeskätt tankid) Pekingi ja Shenyangi sõjaväeringkondadesse, millistest esimene on orienteeritud Venemaa Taga-Baikalile ning teine Kaug-Itta. Teises järjekorras saab uue tehnika kätte Jinani sõjaväeringkond(siseringkond, mis on ülejäänud sõjaväeringkondade jaoks reserviks ja kus toimub uue relvastuse ja nende kasutamismeetodite väljatöötamine) ning Lanzou sõjaväeringkond,(mis on orienteeritud Kesk-aasiale ja Lääne-Siberile) Isegi „Taiwanivastane“ Nankoingi sõjaväeringkond saab tunduvalt väiksema tähelepanu osaliseks, kui „venevastased“. Kaks lõunapoolseimat ringkonda saavad aga tehnikat sedapidi, mis teistest üle jääb ning ei oma ühtegi tankikoondist.
Ka lahingu ettevalmistuse pilt harmoneerub kõige eelpool kirjeldatuga. Viimase viie aasta jooksul viib HRVA läbi maavägede ja õhujõudude suuremastaabilisi õppusi, mille käigus töötatakse läbi pealetungioperatsioonide läbiviimist sügavusega 1500-2000 km, seda mitmete suurte väekoondiste või isegi kogu relvajõudude koosseisus. Õppuste stsenaarium ei võimalda neid mingilgi kombel vaadelda kui dessandi maandamist Taiwanile, ameeriklaste dessandi tõrjumist või siserahutuste mahasurumist.

Järelikult- kui NATO tegevustes pole võimalik leida mingeidki ettevalmistusi agressiooniks, siis Hiina tegutsemises on kõik taolise tegevuse tunnused ilmselgelt olemas. Seda enam, et eelpool toodud põhitunnustele võib lisada veel mitmeid täiendavaid. Nii on viimase paari aasta jooksul Hiina suurtes linnades alanud massiline maa-aluste varjendite ehitus kogusummas mitmele miljonile inimesele. Hiina juhtkond annab ehitustöödele väljakutsuvalt absurdse seletuse- varjendid on ette nähtud inimeste kaitsmiseks…maavärinate eest. Kuigi iga inimene, kes on kasvõi veidigi tuttav seismoloogia või tsiviilkaitse põhialustega, teab suurepäraselt, et maa-alune varjend võib maavärina puhul olla ainult ja eranditult vennashauaks. Selline seletus ei saa olla midagi muud kui otsene väljakutse Washingtonile ja Moskvale- Peking ei pelga tuumalööki ning valmistub selleks varakult.
Samaaegselt on Hiinas loodud nafta strateegilised varud mahuga 180 miljonit tonni(umbes 40% aastasest vajadusest), aastaks 2020 plaanitakse viia varud kuni 800 miljoni tonnini(mis sel ajal kujutab endast ilmselt aasta tarbimist). Harilikult luuakse selliseid varusid sõjaks valmistudes. Arvatud on, et Hiina kardab USA laevastiku poolt Aafrikast ja Lähis-Idast tulevate kommunikatsioonide läbilõikamist, milliste kaudu saabub Hiinasse põhiline osa naftast. Formaalselt on see tõepoolest võimalik. Kuid hetkel ehitab Hiina aktiivselt naftajuhtmeid Venemaalt ja Kesk-Aasiast, milliseid ameeriklased juba kindlasti vigastada ei suuda. Milleks siis sellised gigantsed varud?

Pilt
Ründekopter WZ-10.



On veel üks huvitav moment. Hiina on teatanud valmisolekust päästa euro(s.t. sisuliselt kogu Euroliidu projekti), ostes välja probleemseimate riikide ehk siis Kreeka, Portugali, Hispaania võlakohustused. Sealjuures esitatakse vaid üks tähtis tingimus- võtta maha Euroliidu embargo relvaekspordile Hiinasse. Kas tõesti on Pekungil veel vähe relvastust. Milleks talle nüüd veel ka Euroopa relvad?
Lõpuks ei saa jätta märkimata ka asjaolu, et Hiina sõjalise kontseptsiooni nurgakiviks on „strateegiliste piiride ja eluruumi“ kontseptsioon, mis õigustab agressiivsete sõdade pidamist. Kontseptsioon põhineb vaatenurgal, et elanikkonna kasv ja ressursside piiratus kutsub esile loomuliku vajaduse ruumi laiendamiseks kindlustamaks riigi edasist majandustegevust ning suurendamaks tema „loomulikku eksistentsisfääri“. Eeldatakse, et territoriaalsed ja ruumipiirid märgistavad vaid neid rajajooni, millistes riik reaalse jõu abil võib „efektiivselt kaitsta oma huve“. „Eluruumi strateegilised piirid" peavad vastavalt riigi „komplektse võimsuse“ kasvuga ümber paiknema.

KAS HIINAS TAHETAKSE SÕDA?


HRVA tase reaalses lahingutegevuses pole leidnud kontrollimist alates eelpool tähendatud sõjast Vietnamiga 1979 aastast saati. Psühholoogiaga, muideks, oli selles sõjas Hiina sõduritel kõik korras, vangi nad ennast praktiliselt ei andnud, rünnakule Vietnami kuulipildujate vastu läksid usinalt. Selles ajast möödunud 32 aasta jooksul on HRVA oma sisemise koosseisu poolest muutunud, selles teenivad nüüd valdavalt haritud linnanoorukid, mitte aga parimal juhul vaid alghariduse saanud maapoisid. Asi on selles, et Hiina armee põhineb ajateenistusel, kusjuures eksisteerib hiiglaslik kutsealuste ressursi ülejääk. Jutud sellest, et HRVA moodustab vaid 0,32 % elanikkonnast, on samasugune veesegamine, nagu ka avaldused Hiina tillukestest sõjalistest kulutustest. Hiinale pole rahuajal lihtsalt rohkem vaja, isegi need 0,32% annavad maailma suurima armee. Sestap saavad hiinlased võimaldada endile luksust võtta sõjaväkke parimaid (muideks, sõjaväkke mittekutsutud läbivad ettevalmistuse reservis, mis on umbkaudu 20 korda suurem regulaararmeest). Säilitavad linnalapsed endise vastupidavuse lahingus, on raske öelda. Selle vastu kõneleb tõsiasi, et nad kujutavad endist „väikeste imperaatorite" põlvkonda, ainukesi lapsi peres, kes on väga hellitatud. Teisalt aga, nagu näitab Hiina interneti uurimine, on just linnanoorsoo hulgas väga suur šovinismi ja agressiivsuse tase välismaalaste suhtes, kes on alati „solvanud“ Hiinat ja jätkavad justkui ka praegu seda tegevust. Muideks, pole vähimatki kahtlust selles, et ka linnastunud hiinlased sõdivad vähemalt eurooplastest märksa paremini ning vaevalt et ameeriklastest halvemini.
Loomulikult ei saa Hiinas olla poliitilisi probleeme nagu neid on NATOs. Kasvõi juba seepärast, et Hiina on üks totalitaarne riik, aga mitte 28 demokraatlikku. Sealjuures tuleb eriti arvestada generaliteedi mõju riigi sise- ja välispoliitikale.
Isegi NSVL, rääkimata juba tänapäevasest Venemaast, midagi taolist polnud. Väga ilmekas on seegi, et peamiseks juhtivaks ametiks loetakse Hiinas mitte HRV esimehe ega isegi mitte Hiina Kommunistliku Partei Keskkomitee Peasekretäri oma, vaid Kesksõjanõukogu esimehe oma. Alles sellel ametipostil muutub inimene riigi reaalseks liidriks.
Nüüd siis kõige põhimõttelisem küsimus- miks peaks Hiina läbi viima agressiooni Venemaa vastu?

Pilt
HRVA õppuste stsenaariumid on valdavalt strateegilisel tasemel pealetungioperatsioonid.


HRV siseprobleemide arutamiseks võiks pühendada vähemalt teise samapika artikli. Äärmiselt kokkusurutud kujul on olukord järgmine.HRV majanduse ja elanikkonna(mis on kaks korda suurem kui USA ja Euroliit kokku) heaolu edasise kasvu korral ei jätku väga lähemas tulevikus enam mitte ainuüksi riigi, vaid kogu maailma ressurssidest. Eriti tuleb alla kriipsutada, et HRV majandus- see on eeskätt tootmissfäär, mitte teenendussfäär, nagu Läänes. Sestap vajab Hiina toorainet võrreldamatult rohkem ja sellle tarbimistempod on Lääne omadest märksa kõrgemad. Peale selle võib majanduse kasv viia tõelise ökokatastroofini, mis ei puuduta üksnes Hiinat, vaid kogu maailma. Kuid tempo alandamine viib sotsiaalprobleemide teravaks muutumisele- töötuse(mis Hiinas niigi juba suur on) kasvule, ning elanikkonna elatustaseme langusele(kusjuures märgatav osa HRV elanikest elab niigi äärmises vaesuses ja arvab, et saab Hiina triumfaalsetest reformidest liiga vähe osa).
Tõsiseimaks probleemiks on hiiglaslikud vahed sissetulekutes ja sotsiaalses kindlustatuses linna ja maa ning mereäärsete arenenud rajoonide ja mahajäänud sisemaa vahel.Ilma jätkuva ekstensiivse kasvuta on neid vahesid ületada võimatu, nende vahede kasv aga võib lõppeda tugevate sotsiaalsete vapustustega.
Kõigi eelloetletud probleemide põhjuseks on riigi äärmine ülerahvastatus, mida süvendab asjaolu, et pea kogu rahvastik elab vaid poolel territooriumil, kus koormus ümbritsevale keskkonnale ja infrastruktuurile on juba piiripealne. 70-ndatest läbi viidav ühe perekonna ühe lapse poliitika oli pealesunnitud sammuks. Kuid esiteks täideti seda tegelikuses vaid linnades, mis suurendas omakorda elatustaseme vahesid ja teiseks tekkis sellega veel kaks teravat sotsiaalset probleemi- elanikkonna vananemine väga nõrgalt arenenud pensionisüsteemi taustal ja „pruudidefitsiit“(poiste ja noorukite märkimisväärne arvuline ülekaal tüdrukute ja neidude üle nooremates vanusegruppides). Kokkuvõttes on tekkinud olukord, kus ühest küljest ühe lapse poliitikat on vaja mitte üksnes jätkata, vaid karmistada, teisest küljest aga tuleks see viivitamatult ära muuta. Üldiselt on Hiina probleemide sasipundar selline, kus ühe probleemi lahendamine süvendab teisi.
Hiinas on seda juba mõistetud ning räägitakse üha avalikumalt sellest, et HRV ees on valik kodusõjaks üle kasvava sotsiaalse katastroofi ja ressursside ning territooriumite vallutamiseks toimuva välisekspansiooni vahel. Kolmandat võimalust pole, selline on objektiivne reaalsus ja sellel pole mingit pistmist ei ideoloogia ega valitseva sotsiaal-majandusliku korraga.Sellest, et kui Hiina ei taha saada kodusõda, on hädavajalik valmistuda agressiivseks sõjaks, on väga selgelt kirjutatud kaks aastat taagasi ilmunud raamatus „Rahulolematu Hiina“, mis suurema osa ekspertide arvates väljendab Hiina juhtkonna arvamust


Järgneb...
Viimati muutis Lemet, 28 Dets, 2011 12:58, muudetud 1 kord kokku.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Kilo Tango
Liige
Postitusi: 9067
Liitunud: 14 Aug, 2008 15:40
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas Kilo Tango »

Kõigi nende Hiina ekspansionistlikest kavadest rääkivate lugude puhul tekib minul alati üks küsimus - kuna Hiina majandus on tugevalt ekspordist sõltuv, siis mida tähendab agressiivse sõjategevuse korral Hiina majandusele sellega vältimatult kaasnevad majanduslikud sanktsioonid. Kui USA ja EL teataksid ühel hetkel, et "sorry aga SELLISTELT hiinalstelt ei osta mitte papptaldrikudi kah." Mis saab siis Hiina majandusest?

Ehk siis kui laiemalt mõelda, siis sisemist konflikti ära hoida väliskonflikti tekitamise abil ei ole võimalik.
mulks
Liige
Postitusi: 67
Liitunud: 25 Sept, 2009 8:10
Asukoht: Lõunaosariigid
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas mulks »

Kilo Tango kirjutas:Kõigi nende Hiina ekspansionistlikest kavadest rääkivate lugude puhul tekib minul alati üks küsimus - kuna Hiina majandus on tugevalt ekspordist sõltuv, siis mida tähendab agressiivse sõjategevuse korral Hiina majandusele sellega vältimatult kaasnevad majanduslikud sanktsioonid. Kui USA ja EL teataksid ühel hetkel, et "sorry aga SELLISTELT hiinalstelt ei osta mitte papptaldrikudi kah." Mis saab siis Hiina majandusest?

Ehk siis kui laiemalt mõelda, siis sisemist konflikti ära hoida väliskonflikti tekitamise abil ei ole võimalik.
USA ja EL ei ütle midagi, vähemalt ei midagi erilist. Sest nad ise ei tooda enam peaaegu mitte midagi, kõik tuleb Hiinast. Selleks, et Hiinaga kobisema hakata peaksid EL ja USA kõigepealt ise tootma hakkama ja teiseks oleks vaja tohutut mentaalset muutust. Pealegi omab Hiina arvestatavat osa USA riigivõlast ja võib soovi korral kokku osta piisaval hulgal EL riikide võlga. Euroopaga on kööga nii sõjaliselt, mentaalselt, kui ka majanduslikult. USA ilmselt veel mõnda aega sipleb... kui kaua ta sipleb sõltub sellest, kui osavalt Hiina oma kaarte välja käib.
... this fucking world is not any redemption, no mercy, no justification ... exist only repentance and sorrow!
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39981
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Suur teineteisest sõltuvus võib tähendada ka teatud stabiilsust, seda enam, et rivaal on Läänel ja Hiinal üks ja seesama.
Venemaad on aga vaja ressursside pärast (teist nii rikaste loodusvaradega riiki naljalt ei leia).
Kõigil on kõike vaja.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
alax
Liige
Postitusi: 1491
Liitunud: 07 Dets, 2005 15:53
Asukoht: Lõuna-Eesti
Kontakt:

Re: Geopoliitika.

Postitus Postitas alax »

Natuke üle aasta tagune jutt samalt autorilt Lemeti tõlkes
Vaata 13.09.2010
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... &start=300
Osalenud Eesti piirivalve ülesehitamisel. Raadioside. NLiidu sõjaväes 40. tankidiviisi 75.motolaskurpolgus Gussevis 1970-1972. Lasketiiru elektrik. 50a. metsas ja soodes jooksnud.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist