Kui me räägime selle riigi kogemustest, millise koosseisus me oleme pikka aega olnud ja n.ö. "kust me viimati tulime", siis:
1. varjendid jagati ehitamise järgi põhimõtteliselt kahte kategooriasse:
a) Spetsiaalselt pommivarjenditeks ehitatud ehitised (hermeetilised, tugevdatud, erinevate lisadega jne, ehk spetsiifilist kaitset pakkuvad ehitised)
b) Pommivarjenditeks kohandatud ehitised (tavalised, pakuvad kaitset peamiselt kildude ja tavarelvade tule vastu, ehk elementaarset ja lihtsat kaitset pakkuvad ehitised))
Esimestega on asi selge. Olenevalt otstarbest (keemiakaitse varjend, tuumavarjend jms) on sellise ehitise kaitsevõime ja vastupidavus erinevates tingimustes, määratletud varjendi tüübile esitatavate nõuete ja vastavate arvutustega. Siia kuuluvad siis n.ö. spetsvarjendid.
Teise kategooriasse kuuluvad siis nn "tsiviilkaitse varjendid".
Teistega on asi selles mõttes keerulisem, et n.ö. "kohandatud" varjendeid võib olla seinast-seina parameetritega ja sellest tulenevalt ka seinast-seina kaitsevõime, ning vastupidavusega. Lisaks jagunevad sellised varjendid veel ka omakorda põhimõtteliselt kaheks - pommivarjendiks kohandatud ehitised, mille ehitamisel ei ole arvestatud selle püsivust sõja olukorras (täiendavate ehituslike ja insenertehniliste meetmete rakendamisel varjendiks kohandatud), ning pommivarjendiks "kohandatud" ehitised, mille ehitamisel on arvestatud ka selle püsivust sõja olukorras (teatud tingimused ja nõuded on sätestatud juba ehitise projekteerimisele).
Seepärast jagati NLiidus sellised tsiviilkaitsevarjendid, kaitseehitised ja hübriidehitised (hübriidehitised = nt. elamu, või kolhoosikontor koos varje või varjendiga keldris) omakorda põhimõtteliselt kahte alamkategooriasse: Esimene kategooria ja teine kategooria.
* Esimese alamkategooria varjendite puhul on arvestatud ka võimalusega, et see võib saada otsetabamuse.
II MS aegne kogemus Leningradi näitel oli NLiidus selline, et linna pommitamisel ja raskerelvadest tulistamisel, oli ehitiste otsetabamuse protsent ca 20%. Seepärast ei loetud igasuguste varjete ja varjendite rajamisel otsetabamuse võimalust eriti tõenäoliseks. Sellele vaatamata üritati nõuete seadmisel siiski lähtuda ka võimalusest, et ehitis võib saada otsetabamuse. Umbes sama kogemus on ilmselt ka Gruusias toimunud lühikesest sõjast (otsetabamuste protsent on suht madal). Erinev kogemus ma arvan on Tšetšeenia sõjast ja ka käimasolevast Ukraina sõjast, sest seal on sihtmärkideks olnud otseselt ka tsiviilkasutuses olevad korruselamud (otsetabamuse protsent on suht kõrge). Seega tegelikult tuleks teema veel omakorda lahti liigitada ja mõtestada selliselt, et eraldi vaatluse all on n.ö. "tavasõdades" kasutatavad praktikad ja eraldi vaatluse all on näiteks II MS aegne Dresdeni pommitamine, või "VF poolt tänapäeval praktiseeritavates lahendustes", kus miski pole püha ja vajadusel pühitakse maapealt minema ka mõni elamurajoon, või terve linn.
Viimasel puhul pole enam vahet, millisesse kategooriasse tsiviilkaitse varjend kuulub, või kas neid üldse olemas on, sest mingitki arvestatavat kaitset pakub ainult spetsiaalselt pommivarjenditeks ehitatud ehitis.
Selliseks mahukaks tööks, kus kõik võimalikud liinid ja erisused on põhjalikult läbi mängitud, ning kõikide eelnevate lähiajal toimunud sõdade statistilised näitajad on välja otsitud, neid võrreldud ja erinevad numbrid tabelites ritta seatud, mul paraku praegu aega ja motiivi ei ole. Saate ju isegi aru, et selline töö nõuaks aega rohkem kui mingi pool tunnikest eksole
Vaatleme siis
lühidalt olukorda, kus me eeldame, et tegemist on "tavalise" konventsionaalse sõjaga ja seal rakendatavate põhimõtetega, ning seda siis projitseerides tsiviilkaitse varjendite teemasse NLiidu aegsetele kogemustele tuginedes (mida tihti meile eeskujuks tuuakse) selles vallas.
NLiidus oldi seisukohal, et linnatingimustes, kus pommitamise korral on vaja kaitset pakkuda suurele hulgale elanikele piiratud vahenditega, on nn
"kohandatud tsiviilvarjendiks" kõige sobilikumad just mitmekorruseliste korterelamute keldrid, sest olenevalt ehitusmaterjalidest ja hoone korruselisusest, võib sellise ehitise kaitsevõime olla parim võimalikest muudest reaalselt olemasolevatest lahendustest. Oli välja arvutatud näiteks, et 5-6 korruseline betoonpaneelidest vahelagedega korrusmaja (vahelagede õõnespaneelide paksus tavaliselt ca 22cm), millel on ca 80cm paksune täisbetoonkonstruktsioonist keldri lagi (tavaliselt on nõuka aja korruselamutel kas 22, 32, või 40cm õõnespaneel keldrilaeks), peab vastu kuni ca 100kg pommi otsetabamusele.
Leningradi linna II MS kogemuste põhjal siis näiteks 5 korruselises kivimajas, puidust vahelagede korral, lõhkes enamus 50kg - 250kg lõhkekehadest otsetabamuse korral enne keldrini jõudmata esimesel, või vahel isegi teisel korrusel, (raskemad lõhkekehad aga juba otse keldris), kuid plahvatuse lööklaine purustas siiski lisaks ka esimese korruse vahelae + keldrilae (purustused olenevalt siis, kas 50kg või 250kg eksole), ning lõhkus laiali silikaattellisest sise/välisseinad kuni 15-25m raadiuses plahvatuskohast esimesel, või esimesel ja teisel korrusel (silikaattellistest puitvahelagedega hoone võis kukkuda seega ka enamasti kokku).
Samas betoonpaneelidest vahelagede korral lõhkesid sellised (50-250kg) lõhkekehad enamasti pärast kahe-kolme vahelae läbimist + võisid purustada lööklainega veel 1 kuni max 2 vahelage allpool plahvatuse epitsentrit.
Lisaks leiti (see on ka loogiline), et pommi otsetabamuse korral on oluline lisaks ka ehitise konstruktsioonide sidusus ja vaheseinte paiknemine/tihedus/hulk, elik silikaattellisest või väikeplokkidest seintega ehitis võib keldri peale kokku variseda otsetabamusel vägagi tõenäoliselt, samas kui betoonpaneelidest seintega ehitis jääb tõenäoliselt siiski suhteliselt tervena püsti.
Sellest tulenevalt peeti esimese alamkategooria tsiviilkaitse varjenditeks sobilikuks
vähemalt 5 (soovitavalt kuue) korruselisi betoonpaneelidest seinte ja betoonpaneelidest vahelagedega, võimalikult väikese, või olematu aknapinnaga keldrikorrusega ehitisi, mis kaitseks üldjuhul ka enimkasutatavate lõhkekehade otsetabamuse eest. Lisaks tõdeti, et hoone otsetabamuse oht (ca 20%) on suhteliselt väike, võrreldes ohuga, et hoonet (hoone välisseinu) kahjustab pommitamisel pigem lööklaine hoone kõrval/lähedal (ca 80%) ja sellest tulenevad maalihked. Ära märgiti eraldi korruselamute puhul oht, mis tuleneb sellest, et sellistel majadel on väga suur klaasitud akende pind, mistõttu saavad eriti ohtlikuks suurel kiirusel lendavad klaasikillud ja nende võimalik suhteline kogus/tihedus (ehk siis, et esmatähtis on kaitsta majade elanikke igasuguste kildude eest). Nii klaasikildude, kui maalihetest ja lähedasest lööklainest tulenevate kahjustuste eest kaitsmiseks, peeti selliste elamute keldreid kui varjendeid, täiesti rahuldavaks. (Siia lisanduvad arvutused ja nõuded keldrite sügavusele elik keldrilae kõrgus maapinnast, uste tugevus ja tihedus, varuväljapääsud ja nõuded neile, ventilatsioon, avariivalgustuse/veevarustuse/kanalisatsiooni eksistents keldris, vaheseinte/laetugede hulk jms lisad).
* Teise kategooriasse kuulusid variendid, mis ei vastanud eeltoodud esimese kategooria nõuetele (varem juba valmis ehitatud ehitised), kuid millistest oli võimalik lihtsate ümberehituste ja täienduste kaasamisel ehitada vähemalt mitte otsetabamuse eest kaitsmiseks mõeldud tsiviilkaitse varjendid. Siia kuulusid siis enamus tavalisi keldreid, mille kohal oli korruste arv väiksem kui 5 ja/või millel olid puitkonstruktsioonist seinad/vahelaed ja/või mis olid ehitatud tellistest või väikeplokkidest. Selliste kergemini lagunevate ehitiste puhul, et kedrit saaks/võiks kasutada teise kategooria tsiviilkaitse varjendina, kehtisid järgmised nõuded:
Silkaattellistest, puidust vahelagedega (korruse kõrgus ca 3-3,5m, vahelagede paksus ca 30-40cm), betoonpaneelist katuselaega ehitis, kandevseinte sammuga kuni 5m ja paksusega 54cm peab vastu pidama (või siis peab vastu arvutuste kohaselt) plahvatusjõule/koormusele:
2 korruselise ehitise puhul 1000kg/m² kohta
3 korruselise ehitise puhul 1600kg/m² kohta
4 korruselise ehitise puhul 2200kg/m² kohta
5 korruselise ehitise puhul 2800kg/m² kohta
6 korruselise ehitise puhul 3400kg/m² kohta
Sellises nõrgemat sorti ehitises, hakkab hoone püsivus ja vastupanuvõime/püstipüsimise võime langema drastiliselt alates 7 korrusest, ning on 7 korruselise elamu puhul sama mis 4 korruselise puhul, ehk siis 2200kg/m² kohta ja jõuab 9 korruse juures (ja sealt edasi) enam-vähem stabiilsele tasemele, mis on 1600kg/m² kohta.
Mis puudutab aga keldri seinte paksust ja kasutatud materjale, siis kuni nn. "moodsate majade" (~1970 ja edasi) ehitamiseni olid selliste elamute keldrid laotud kas maakivist, või paekivist, paksusega 60; 75; 90 cm (vahel ka kuni meeter ja enam). Selline keskmine 70-80cm paksusega kivisein peab vastu tavalise 50kg pommi lõhkemisele kaugusel kuni 2m seinast, 100kg pommi lõhkemisele kaugusel kuni 3m ja 250kg pommi lõhkemisele kaugusel kuni 5m seinast.
Leningradi kogemustest ja esimese, ning teise alamkategooria varjenditest rääkides siis:
ca 20% varjenditest/elamutest, mille all oli varjend said otsetabamuse, ning väga raskeid kahjustusi
ca 35% varjenditest jäid terveks, või said väheseid kahjustusi, kuid elamu nende kohal kukkus kokku
ca 45% varjenditest jäid terveks, või said väheseid kahjustusi ja elamu nende kohal jäi püsti
1977a pandi NLiidus paika projekteerimistingimused, mis käsitlesid m.h. ka tsiviilkaitse varjendeid (reguleerib m.h. korruselamute ehitamise nõudeid nii, et nende keldreid oleks võimalik kasutada tsiviilkaitse varjendina).
Seega meie elamufondist suur osa on (või peaks olema
) ehitatud nendest normatiividest lähtuvalt.
Hiljem on NLiidus ja VF-s sisse viidud rida täiendusi ja lisasid, kuid põhiolemuselt on jäänud nõuded samaks, mis 1977 kehtestati.
Ise nt. elan praegu 80-ndate tüüpprojekti järgi ehitatud 5 korruselises paneelmajas, kus on kedri korrusel ette nähtud tsiviilkaitse varjend koos avariivalgustuse (toiteks on rajatud varuliin), WC-de/kraanikausside/veevarustusega otse keldris, ventilatsiooniga (ventkorstnad lõppevad keldris, mitte esimesel korrusel), tulekindlate vaheustega (plekiga üle löödud) ja varuväljapääsudega (teine väljapääs on maja teisele küljele).
Selliseid maju ehitati siin meil Eestis ja NLiidus hulgim 70-date lõpust alates, kuni 90-ndate alguseni.
Ja seda nii Tšhinvalis, Donetskis kui Groznõis.
VF-s praegu kehtivate normatiivide järgi peab olema varjendi ehitusel kasutatud järgmise vastupidavusega materjale:
Silikaattelli, tellis, väikeplokk : 100kg/cm²
Muu (looduslkik) kivi : 150kg/cm²
Segud : 50kg/cm²
ehk siis sisuliselt ja põhimõtteliselt on tsiviilkaitse varjendite puhul tegemist samade näitajate/nõuetega vastupidavusele, mis eelpool juba NLiidu ajast välja sai toodud.
Lisaks siis paar pilti meeldetuletuseks, kui palju betoonpaneelidest või tellistest hooned sõjas kokku kukuvad ja kui palju neist püsti võib jääda vaatamata kahjustustele, või otsetabamustele
Groznõi 1995
Tšhinvali 2008
Ukraina 2014-2015
Materjalid:
Под. ред. Котляревского В.А. Убежища гражданской обороны. Конструкции и расчет
http://dwg.ru/dnl/448
СТРОИТЕЛЬНЫЕ НОРМЫ И ПРАВИЛА
Защитные сооружения гражданской обороны
СНиП II-II-77
http://www.vashdom.ru/snip/II-II-77/
ЗАЩИТНЫЕ СООРУЖЕНИЯ ГРАЖДАНСКОЙ ОБОРОНЫ
В ПОДЗЕМНЫХ ГОРНЫХ ВЫРАБОТКАХ
СНиП 2.01.54-84
http://www.snip-info.ru/Snip_2_01_54-84_%281998%29.htm
СТРОИТЕЛЬНЫЕ НОРМЫ И ПРАВИЛА
ИНЖЕНЕРНО-ТЕХНИЧЕСКИЕ МЕРОПРИЯТИЯ ГРАЖДАНСКОЙ ОБОРОНЫ
СНиП 2.01.51—90
http://www.snip-info.ru/Snip_2_01_51-90.htm
СП 88.13330.2014 «Защитные сооружения гражданской обороны. Актуализированная редакция СНиП II-11-77
http://www.mchs.gov.ru/document/4312501