www.militaar.net

tere,sõbrad

pole pikemat aega enam osalenud, aga nüüd leidub jälle aega.

Sellist lehekülge, nagu omalooming ju pole ja kasutan seetõttu jutujätku oma.
Olen mõnd aega luulega nokitsenud ja osalt seostub see muinasaja, muistse vabadusvõitluse ja järgnenud orjapõlvega.
Panen täna ühe neist üles ja ootan meelsasti tagasisidet

Kõlab sõjasarv mets vastu kajab
ärka Numekund, Rävala ka
Hõõru unerähm silmist ma palun
Sakala ja Ugandimaa.

Pole küsimus rüüstamisretkes
või mulluse tasumis neim.
Meie olemisrõõmu ja õigust
on rüüstamas võõramaa hõim.

Kõik see mees – nüüd on aeg Koiva taha
kus raudmeeste arvukas jõuk.
Ja reetjate lisaunduv vägi,
kellel meelest läind maaisa võim.

Pole tähtis, kes on meie vastas
suurt võitu ju arbuja toob
Elu jalg valge täku all langes,
meie püüdlustel krooni ta toob.

Meie usk võitis tookord raua ja
ikkest jäi puutmat me maa
Ja hiites – me ammustes kalleis
said maaemad elada.

minu käpardik arvutikasutusoskus jättis lõpusalmid välja:

Aga need, kes metsa kord jäivad
ei võinud arvata veel
Kuidas kustuvad Jüriöö tuled
ja paljud hiljemgi veel.

Siiski kõik need, kes tookord seal surid
küsivad ikka me käest
On see mõttetu, mida nad tegid
On sest midagi alles meil veel