KAITSELIIDU JUTT
Möödunud nädalal jälgisin, kuidas minu kuldses keskeas sõbrad filmi ja kultuurimaailmast läbisid Kaitseliidu "sõdurioskuste kursuse" (SOK-i) intensiivset versiooni, mis kestis järjest 10 päeva. Nende hulgas olid minu lähimad kolleegid, napilt üle 50 daamid, keda Euroopas tuntakse peamiselt rahvusvaheliste filmikoostöö võrgustike haldajatena. Nüüd olid neil seljas Eesti Kaitseväe rakmed, killuvest, peas kiiver ja käes neile ilmselgelt liiga raske AG-3 (AK4 raskemaks tehtud norra versioon).
Muidugi olen ma uhke nende üle, sest 10 päevane intensiivne laager, kus tegevust jagus igal päeval 14 tunni jagu ja magada tuli väljas, oligi esmalt stressitaluvuse treening. Nädalavahetuse suudab igaüks üle elada, aga katsu sa pikemalt seda kõike teha. Raske.
Mingil hetkel sai selgeks tõsiasi, et 30 aastase inimese organism on tugevam kui 50 aastase inimese oma. Kui rännakul võeti mu hea kolleegi automaat, sest tema kätes oli miski välja veninud ja "närvipõletikuks" kasvanud, mis tegi raskete asjade hoidmise talumatult valusaks, pidin ma ometi küsima nende väljaõppe otsetarbekohasuse üle.
Astume sammu tagasi ja vaatame mõnda eeldus.
1) Iga inimese kaitsetahe tuleb ära kasutada, sest meil ei ole palju valida. (Sellega on justkui kõik arusaadav.)
2) Terava kriisi olukorras, peaks pärast väljaõppe lõppu võitleja suunduma oma ülesannet täitma. (Antud juhul suundusid mõned vanemad võitlejad arsti juurde. Sellega oli probleem.)
3) Kaitseliit näeb süsteemselt ette, et lisaks võitlejatele on meil hädasti vaja ka võimaldajaid ja võimendajaid. (Ja siin on meil tegelik probleem väljaõppes.)
Me tegelikult ei õpeta süsteemselt välja võimaldajaid ja võimendajaid. Sisuliselt tagalat. Samal ajal näitab kasvõi Eesti tegevus Ukraina toetamisel, et ilma tagala korraldamiseta ei oma eesliini võitlejate varpusel mitte mingit tähendus. Kumb oli enne, kas kana või muna küsimus, leiab siin oma vaste võitlejate ja tagala võrdluses.
Pakun illustratsiooniks kaks vägagi võimalikku stsenaariumit, mis ei tähenda sugugi Eesti halvustamist, vaid osutab, et relvastatud kriisi korral saabub igal juhul kaose hetk.
Niisiis saabub hetkel vähetõenäoline sõda. Meil õnnestub kiire formeerumine suurepäraselt ja juba järgmisel päeval on mingi kaitseliidu üksus intensiivses lahingus. Ta laseb kiiresti ära oma kolm päevanormi (DOS) laskemoona. Kõik õppustel käinud võitlejad teavad, kui kiiresti võivad salved tühjaks saada. Sisuliselt poole tunniga avastad, et Sul ei ole ühtegi padrunit enam alles. Mis teha? Liigud kuhugi taha ära, otsides laskemoona...? Sõja/kriisi kolmandal päeval avastab sinu üksus, et kõik varud on ammendatud ja millegipärast tavaline varustussüsteem enam ei toimi. llmselt suunab riik prioriteetselt oma varustuseteed Kaitseväe kõige treenitumate üksuste toetamiseks, mis tähendab, et Kaitseliit kui maakaitse jääb prioriteetide seast välja. Sel hetkel hakatakse ära elama sellest, mida pakub teie rahuaegne tutvusringkond. Ja teie üksus efektiivsus ei sõltu järsku enam üksikvõitlejate rambo mentaliteedist või isegi üksusesisesest koostööst, vaid ainult sellest, kui hästi leiutatakse alternatiivseid varustuskanaleid.
Kõik Ukrainat toetavad abiorganisatsioonid on seda näinud. Meie olukord on parem, kuid samad probleemid jõuavad meieni igal juhul.
Veel hullem perspektiiv. Meenutame COVID kriisi ajal olnud juttusid intensiivravi kohtade hulgast meie meditsiinisüsteemis. Võttes arvesse Ukraina kogemuse, ei ole sugugi välistatud, et võimaliku intensiivse lahingutegevuse esimestel päevadel saame iga päev ca 500-600 haavatut, kellest näiteks 100 vajavad kirurgilist sekkumist ja intensiivravi. Ma ei julge ennustada, kuid hiljemalt töönädala lõpuks on intensiivravi ressursid lootusetult lõhki. Ka kõik tsiviilhaiglad on täis. Sisuliselt ainuke võimalus on neid haavatuid jooksvalt kuhugi Läänemere teisele kaldale edasi saata. See tähendab, et lisaks arstidele peab meil tööle hakkama olulisel hulgal meditsiinilise logistika personali, keda meil täna loomulikult vaja ei ole.
Kui häda käes, siis loomulikult leitakse lahendusi. Ilma irooniata. Ometi on Ukraina sõja üks olulisemaid õppetunde Eestile seotud välismaise toetuse ja tagala tähtsusega. Ükskõik, kuidas me siin ette ei ladustaks, kui meil õnnestub vastane peatada rindel, siis pigem varem kui hiljem (lakke vaadates spekuleerin näiteks kuu ajaga) on meil vaja sõpradelt saada juurde kütust, suurtükkidele laskemoona, purunenud masinatele ja relvade varuosi, lõpuks ka toidupakke jne. Välksõda võidetakse targa manöövriga, kõik pikemad sõjad võidetakse logistika ja tagala parema korraldusega.
See kõik tähendab hüppelist vajadust ka inimeste järgi, kes seda logistikat korraldavad. Hüppeliselt suureneb ka vajadus inimeste järgi, kes Lääne liitlaste juures selgitaksid, miks nende jõupingutus on vajalik.
See on ilmselt ka minu heade kolleegide kaitsetahte kõige õigem kasutamine selles võimalikus mustas stsenaariumis. SOK-i kursus on vajalik, et aru saada, mis toimub rindel, aga laiem ülesanne seisneb nüüd tagala teadvustamine eesliinil võitlejate mõtetes.
Kui kogu see jutt panna konkreetsetesse nägemustesse, siis
1) Üle 50 aastastele kaitseliitlastele tuleks teha veidi modifitseeritud SOK, mis oma suunitluselt sisaldaks kahte põhimoodulit:
a) tavatu sõjapidamine, kus leitakse üles iga inimese parim kasutus vastavalt tema eeldustele. (Näiteks raudsihikuga väga raske püss on küpses eas daamidele mõttetu relv, kuid juba punatäpiga või optilise sihiku ja kergema kaaluga relvaga, muutub daam jälle väga tapvaks. Sama on õige ka küpses eas džentelmenide kohta.)
b) logistikaõpe koos logistika õppustega, mis sisaldab ka välismaiste varustusteedega arvestamist.