Ahah, no see on päris huvitav fakt, kui saaks veel teada kuidas nad võisid välja näha (no mõni foto ehk), siis võiks millalgi ju mudelilegi mõelda
Aga nüüd viimane osa, trükin nagu järjejuttu
Enesestmõistetav on ka see, et ümbertegemisele saadeti eelkõige lühiraudse kahuriga (SA18) relvastatud tankid, kuna need omasid väiksemat lahingulist väärtust. Prantsuse trofeetankide ümberehitamist liikursuurtükkideks juhatas kapten Alfred Bekker ning töö viidi läbi Pariisis ja Krefeldis 1942 aasta lõpus – 1943 aasta alguses. Selge on, et vastavat kogemust omamata oleks selline ülesanne keerulisevõitu olnud, mistõttu firma Alkett, mis oli Saksamaal juhtivaks ettevõtteks liikursuurtükkide konstrueerimise alal, konsulteeris seda protsessi ja osutas ka vajalikku abi.
Ümbertegemisele saabunud veermikel tugevdati esimese tugirattapaari kärusid, nende liigendikohale keevitati peale terasest lisaplaadid. Toiming oli hädavajalik, kuna suurem osa lisanduvast kaalust mõjus just masina esiosale. H-39 kere koosnes viiest valatud detailist, mis ühendati omavahel poltidega: esiosa, tagaosa, alusvann, tornialune karbik ja mootorikate. Kaks viimast monteeriti ümberehitamise käigus maha, allesjäänud osale keevitati lahtise ülaosaga karbik. Viimane koosnes erineva paksusega soomusterase plaatidest, esiosa paksus 34 mm, küljed 20 mm ja tagumine sein 10 mm. Küljed koosnesid kahest tahvlist, need olid seatud erinevate nurkade alla, mis andis karbikule kirstu meenutava kuju. Tagumises seinas olid suured, kahe poolega uksed meeskonna sisenemiseks ja väljumiseks, samuti ka lahingumoona laadimiseks. Kuuesilindriline mootor, samuti Hotchkiss –i tehase toode, mis pärast algse soomuskatte demonteerimist jäi “paljaks”, ümbritseti metallist kastiga, millel oli hooldustöödeks äravõetav ülaosa. Kuna soomuskarbik oli pealt avatud, siis radiaatori jahutusõhk võeti otse meeskonnaruumist, jahutusõhu väljumiseks olid tagumise seina alumises osas võred. Nende kõrvale kolis ka väljalaskesüsteemi summuti.
Valatud esiosas asuv algne juhiluuk keevitati kinni, juht sisenes ja väljus nagu ülejäänud meeskondki, tagumiste uste kaudu. Juhi näo ees asuvasse soomusplaati monteeriti väike luuk vaatepiluga. Kahur, mis kõrgus vahetult juhi istme kohal, asus spetsiaalsel alusel. Liikursuurtükkide relvastamiseks ei kasutatud uusi, vaid juba kasutuses olnud kahureid. 7,5 cm PaK 40 monteeriti masinatele ilma mingite muudatusteta, haubitsatega olid lood keerulisemad. Asi oli selles, et kasutusse läksid mitte ainult 10,5 cm LeFH18, vaid ka hulga varasem mudel – LeFH16. Mõlemat tüüpi haubitsal tuli soomustada toruga paralleelselt asuvad tagasilöögi leevendamise seadmed, tagasilöögi vähendamiseks varustati nad ka suudmepiduritega.
Kahuri ja haubitsa monteerimine oli üsna sarnane, suurtüki alumine osa lõigati maha koos rataste ja tugede kinnitusega. Keevitati kokku metallist konstruktsioon, mis toetus veermiku porilaudade kohale, moodustades sillataolise tumba, otse selle all asus juhi pea. Sel kombel saadud liikursuurtüki horisontaalne laskesektor nii vasakule, kui ka paremale, oli 30 kraadi, vertikaalsed sektorid vastavalt –5 ja + 22 kraadi.
Peale juhi kuulusid meeskonda veel komandör, sihtur ja laadija, komandör istus kahurist paremal ja omas ümbruse jälgimiseks käärpikksilma, samuti oli ta käsutuses vastase jalaväe eest kaiteks mõeldud kuulipilduja MG-42. Arusaadavalt asus paremas pardas ka kuulipilduja kinnituskronstein ja salvede pesad. Sihtur asus nii kahurist kui ka haubitsast vasakul, tema kõrval asusid raadiojaamad Fu 5 ja Fu 2, nende taga asetses bensiinipaak. Laadija asukoht oli kahuri või haubitsa taga.
Ühtekokku valmistati 24 PaK 40 –ga relvastatud liikursuurtükki, millede ametlik tähistus oli 7,5 cm PaK 40 (Sf) auf Geschützwagen 39H(f), nende teiseks nimetuseks, nagu teistelgi 75 mm kahuriga liikursuurtükkidel, oli “Marder I”. Haubitsaga LeFH18 ( või siis LeFH16) relvastatud liikursuurtükke valmistati ühtekokku 48 masinat, nende ametlikuks tähistuseks oli 10,5 cm LeFH(Sf) auf Geschützwagen 38H(f).
Antud masinaid ei saa pidada eriti õnnestunuteks – Hotchkiss-i veermik oli tugevalt ülekoormatud, piisab kui mainida, et haubitsaga variant kaalus 32,5 tonni, samal ajal kui algse H-39 kaal piirnes 12,1 tonniga! Selge, et kiirus langes 36 –lt 25 km/h –ni, kuid maastikuläbitavust ei maksaks meelde tuletadagi, see oli pea olematu. Kordades suurenenud erisurve pinnasele tegi võimatuks pehmetel pinnastel liikumise, üsna kõrgele tõusnud raskuskese muutis probleemseks isegi suhteliselt väikestel kallakutel sõitmise, masin võis kergesti ümber minna. Tegutsemiskaugus ei ületanud 90 kilomeetrit. Kuid kuna need masinad olid otseselt mõeldud Prantsusmaa kaitsmiseks, kus oli suhteliselt tihe heade teede võrgustik, siis võis kõige sellega leppida.
Masinad jaotati pataljonidesse, igaühes 12 liikursuurtükki. Hetkel on teada, millistesse üksustesse suunati kolm pataljoni haubitsatega relvastatud liikursuurtükki, nendeks olid 1/155 Motorsiert Artillerie Regiment, 21 Panzer Abteilung, Sturmgeschütz Abteilung 200 ja 8 Panzerartillerie Abteilung. Kõik masinad läksid lahingusse peale liitlaste maabumist Normandias ja hilisemas võitluses Prantsusmaa pärast, kus enamus neist kaotati 1944 aasta jooksul. Huvipakkuvaks faktiks on ehk see, et tankidel H-39 tuli veel võidelda ka peale 45 aastat, Palestiinas.
Tänase päevani on säilinud üks haubitsaga relvastatud liikursuurtükk, mida eksponeeritakse Prantsusmaal Saumur’i muuseumis, PaK 40 –ga relvastatud eksemplar asus varem Belgias, Arloni linnas paiknevas Võidu Memoriaalmuuseumis, mille kollektsioon osteti 2000 aasta paiku Dean V. Kruse poolt ja nüüd asub masin Ameerikas, paari tunni tee kaugusel Indianapolisest.
Puhh, selleks korraks kõik, pärastpoole kriban üles ka mõtted, mis tekkisid pärast lähemat tutvust Trumpeteri poolt välja lastud mõlema variandiga.
Tuleks mõelda, kas on plaanis tegeleda mudelitega ka tulevikus, kui jah, siis oleks värviprits ja kompressor kasulik investeering.
