www.militaar.net

Kui sõjaväkke ei lähe, siis, kus saab inimene relvakäsitlust ja taktika põhitõdesid õppida???

Neile, kes sôjaväkke ei lähe (Aga miks ei lähe?) on väga heaks ja kasulikuks taktika ja relvakäsitluse ôpikuks "Kamasutra"

nagu mingis vanas sõjafilmis kui mees silitab kuulipildujat ja ise kiidab -aga mul on vägev riist-

no miks nüüd niimoodi nalja teha?

Küsisin ju ilusasti!

Sellepärast, et elu on teise suuna võtnud, läksin peale gümn. ülikooli, mitte sõjaväkke, nüüd vahetasin eriala ja ei taha enne bakalauruse õpet sõjav'kke minna! Sest õppima peab järjepidevalt, muidu ei ole kasu. Peale bakalaurust aga olen juba 25, siis plaan magistrisse minna kuskile piiritaha!

Lihtsalt on läinud nii!

võiks olla nii, et need kes tahavad koolis sammuda saaksid suviti teha 3 kuulisi väljaõppeid! See oleks juba midagi.

potentate kirjutas:no miks nüüd niimoodi nalja teha?

Küsisin ju ilusasti!

Sellepärast, et elu on teise suuna võtnud, läksin peale gümn. ülikooli, mitte sõjaväkke, nüüd vahetasin eriala ja ei taha enne bakalauruse õpet sõjav'kke minna! Sest õppima peab järjepidevalt, muidu ei ole kasu. Peale bakalaurust aga olen juba 25, siis plaan magistrisse minna kuskile piiritaha!

Lihtsalt on läinud nii!

Ilmselgelt ei ole tegu tulevase filoloogiga, sest kuidas muidu ei teaks ta kuidas kirjutatakse bakalaureus. Siit ka küsimus, miks on tal arvamus, et keegi "piiri tagant" tahab teda magistriõppesse. Tuleb meelde ka ühe minu õppejõu kommentaar teaduskonna meililistis sarnaste inimeste kohta:

õppejõud kirjutas: Dekanaat, eksmattige see mõttetu nähtus.

Üldse, argumendid on nõrgad ja kodanik vajaks kerget kokkupõrget reaalsusega. Ajateenistus oleks selleks suurepärane koht.

Läksin ka pärast gümnaasiumi ülikooli ja lõpetasin bakalaureuseõppe ettenähtud ajaga. Enne ajateenistusse minekut sain magistriõppesse sisse. Praegu olen jaoülem (ei saa kiitlemata jätta - eriala NAKi parim) ja tsipa alla kahe kuu jäänud.

hillart kirjutas:Neile, kes sôjaväkke ei lähe (Aga miks ei lähe?) on väga heaks ja kasulikuks taktika ja relvakäsitluse ôpikuks "Kamasutra"

2 lapsega pääses isegi Nõukogude armeest.
Inimesi sundida ükskõik mida tegema ei ole keeruline aga see ei too kaasa mingitki tahtmist midagi teha. Ehk minu seisukoht on et need kes ei taha armeesse minna tuleks sealt hästi kaugel hoida! See ainult tõstaks armee prestiiži.

ja mille kuradi pärast sa sis tahad neid taktika põhitõdesid õppida? ja mis taseme põhitõdesid: tahad osata roomata ja söösthüppeid teha või kohe pataljoni taktikat?
küsimus tuleneb sellest, et kuna on suht ilmne, et sind sõjaväekohustus ei huvita, siis mille pärast kõike seda teha tahad?

MINE KAITSELIITU!

Vabandust bakalaureus... pole ime, et ssinust magistris asja ei saanud. Vastik tähenorija!

Aitah, hea vastuse eest!

Sesmõttes, et huvi on, kuid ei raatsi nagu aega näpata selleks! Vähemalt aastat järjepanu mitte.
Nagu aru sain, on vastu siis kokkuvõtvalt selline: püssi lase maja taga metsas ja meeskonnatööd õpi jalgpalli meeskonnas!

Kaitsevägi on kool, nagu iga teinegi. Ja kui keegi peab sellele haridusele kulutatud aega raisatuks, siis ...
"Ei kommentaari!"

Krt! Ei seedi selliseid siidikäsi.

Eelneva väljaütlemise ôigustuseks jutustan ühe väga näitliku loo. (Ma vähemalt ise arvan selliselt.)
Aastat 10 tagasi, kui olin parasjagu uhel kursusel Meegomäel, toodi sinna kah terve bussitäis just selliseid samuseid huvilisi. TÜ-st. Ja tuleb öelda, et 2/3 neist olid tüdrukud, kes paistsid silma, erinevalt kaasasolnud isiklikke mune omanud inimestest, hoopis asjalikuma käitumise ja ka küsimustega. Meid siis rakendati ametisse selle seltskonna ringivedamisel.
Tuli mul vestlus ühe sellise pikajuukselise längusôlgse kidurikuga. Väitis siis kah samasuguseid asju nagu neid aastaid samas laadis (nagu katkine grammafon) vôib järjepanu kuulda-lugeda. Et kaitseväeteenistus on mahavisatud aeg ja, et peale sôjaväeteenistust pole pea enam vôimeline mitte midagi omandama. Et ... jne., jne. Noh, et mis teil viga, et teie ju olete seda ja teist.
Ma siis seletasin talle, et mina kah jôudsin enne ülikooli vene kroonus ära käia ja sellegipoolest polnud mu aju veel ära kärbunud, kuigi keskkooliajast oli 5 aastat möödas.
Peale seda oli loikamil mokk pikk ja rääkida ta kah enam ei tahtnud.
Lôppes see üritus aga saalis, kus seltskonna küsimustele vastas KV juhataja. Torkas silma, et vähemalt 2/3 küsimustest esitati selle 1/3 isaste ajuhiiglaste poolt, ja keskendunud olid need eranditult probleemile, et kuidas ikka Kaitseväest mööda saaks. Et peb ju olema mingi vigur, et oma eriti kôrget intellektuaalset potentsiaali ei peaks mitte madalalaubaliste kaitseväelaste keskel ruineerima.
Sssa, krdi-krt!

Vaat, sellised lood siis.

Paistab, et paljudele ei taha ikka veel kohale jôuda, et ajateenistus Kaitseväes on lihtsalt üks osa Eesti Vabariigi kodaniku haridustees. Ja pidada seda aega mahavisatud ajaks? (Minupoolne ôlakehitus. )
Ajateenistus on aeg, mille jooksul Eesti Vabariik ôpetab oma kodanikke, et need suudaksid teda kaitsta. Ehk siis, valmistab ette oma immuunsüsteemi-kaitsevôimet.
Ja rääkida, et riigikaitse on vabatahtlik asi ning, et sellega tegelegu vaid need, kellel muud teha pole ja kes seda ise soovivad, on tobe.
Toon allegoorilise näite. Ehk siis - puust ja punaseks.
Riik on nagu meie keha. Pätt (näiteks idavaenlane) tuleb kallale. Meie tahame end kaitsta, kuid näiteks vasak käsi otsustab, et tema sellega tegelda ei taha. Môtleb, et tehku seda see, kellele see meeltmööda on ja suvatseb hoopis end taskusse peita. Parem käsi aga on küll suurt tahtmist täis (kuuldud ka sarnaseid kommentaare, et küll ta siis tuleb, kui vaja), kuid kuna ta pole ühtegi vôtet ôppinud ja lihast, mis jôudu annaks, kah seal taga pole, siis ka sellest pole asja ja ainuke, mida sealtpoolt näha saab on kaootiline vehklemine. Vasak jalg aga otsustas, et see pole tema asi ja, et tema on "pass". Parem jalg siis pôrutab - kuid sellest on vähe. Esimese korraga ei saa pihta ja teistest jäsemetest abi kah pole.
Ja keha, kes polnud suuteline ennast kaitma, kukub selili porri. Üritab küll siputada, kuid asjata.
Ja tampiski pätt meid porri. Vôtab ära rahakoti, tômbab sôrmest meie abielusôrmuse ja randmelt käekella. Sülitab veel paraja rögakolli lausa silmaauku ja lahkub naerdes. Arvestades idakultuuride omapärasid pole välistatud ka päti naudinguohkeid sisaldav toimetamine meie tagapoole juures ning sellele järgnev meie jalahoopidega rahvarohkele tänavale (maailma üldsus) saatmine.
Kaunis rôve pilt. Mis? Aga just selline pilt (ülekantud tähenduses) saab olema väga tôenäoline praeguse asjade seisu juures.

Ja aega kummivenitamisega sisustada saab igal pool. Sôltub ikka mehest endast, mida ta seal kaitseväes teeb ja kas see aeg on talle raiskuläinud vôi mitte. (Ma ei saa aru näiteks noortest poistest, kes oma 8 kuud laatsaretis lapilükkajana mööda saadavad ja sellega kangesti rahul on. Vaat, neile on see aeg tôepoolest mahaoleskletud. Ja pärast pajatavadki, et kaotatud aasta oma eriti kallist elukesest.) Iga poisi selja taha veeblit panna pole ju vôimalik. Lasteaed.

Seega - jään ikka oma seisukoha juurde.
Vôta "Kamasutra", poja, ja ôpi selgeks! Ôpi taktikat ja oma personaalse relva kasutamist ning vôib-olla kunagi hiljem saavad sulle selgeks ka keerukamad strateegilised küsimused. Lootust on, et selle ôppematerjali abil vastavas valdkonnas perfektsele väljaôppetasemele jôudes hakkab sinu eriti väärtuslik ja üliôrn (seega vist ka üliôhuke) hallaine aru saama ka iseenda, kui EV kodaniku, kohustustest ja ülesannetest. Vôib-olla.

Ja igasugustest terariistadest ja, jumal hoidku, laskeriistadest, hoia ennast kaugemale! Vôid veel sôrme lôigata vôi, mis veel hullem, kellegile viga teha. Jäta need asjad ikka meeste pärusmaaks, poja!

Oi, ma olen jälle väga kuri! Krdi kuri!

potentate kirjutas:Sest õppima peab järjepidevalt, muidu ei ole kasu.

Ei vasta tõele. Käisin enne ülikooli sõjaväes ära ja õppisin sellele vaatamata hästi ja "kasulikult".

Järjepidevalt õppida, sesmõttes, et olen juba ülikoolis! Õpin EKA ´s ja seega on oluline läbida õpe ühe robinaga ja soovitavalt ka praktikaga välisriigis. Oluline sesmõttes, et muidu oled lihtsalt üks vaene värvinina kuskil mõtetus kohas.


Ei ütleks enda kohta ei längu vajunud õlgadega supinahk ega ka lõngus!

Mul jälle on teine kogemus! Kunagi, 10 klass oli see vist, korraldati Tartu külje all meie kooli noortele sõjaväelaste poolt laager. Nädal aega, väga meeldiv kogemus, sai maadelda ja sporti teha, õpetati tuld kustutama(autot, inimest) ja esmaabi andma, püssi ja tussi kätte muidugi ei antud - selge see!


Lihtsalt tahtsin teada, kas on ka muid variante! Ega ma nüüd tüli ei norinud ja sõjaväge maha teinud.
Lihtsalt ajasin eriala vahetamisega oma graafiku aasta pooleteisega sassi vot!

Oleks ju hea, kui saaks selle 8 või 12 kuuse treeningu jagada 3 + 3 + 2(või viimane jagada nädalavahetuste peale aastaks) kuud... kolme bakalaurEuse aasta peale! Vähemalt oleks ka riigi PAREM käsi suuteline näpuga vaenlasele silma torgata!
Nii, et vasak ei peaks oma üüratuid muskleid liigutama pidevalt!

Mine kaitseliitu ja sealt saad vajaliku väljaöppe ,kui tahad.

Esiteks pean tõdema seda, et inimene õpib kogu elu, lihtsalt teemad on erinevad.
Teiseks vahetab üks enamik inimesi oma elu vältel päris mitu korda oma tegevusala, see tähendab aga ka seda, et avastab enda jaoks uusi huvialasid ja õpib ka vastavalt sellele midagi juurde.
Kolmandaks ei seisne sinu tulevane töö ainult ülikoolis saadud erialaste kogemuste rakendamises. Õigupoolest oleks veel täpsem öelda, et ülikoolis õpitut läheb selle otsesel kujul üldse ülivähe vaja. Ülikool annab mingi laiema teadmiste raamistiku, millele toetudes sa oma praktilised oskused ise hiljem juurde hangid.
Neljandaks pean sulle teatavaks tegema tõsiasja, et sinu edu või ebaedu valitud erialal sõltub eelkõige sellest, kuidas sa suudad oma kaastöötajatega läbi saada, s.t. pead suutma hakkama saada igatsugu imeliste tegelastega ja seda ülikool sulle ei õpeta, kui sa just psüholoogiks ei õpi.
Kaitseväe teenistus on aeg, kus sul on võimalus tundma õppida nii ennast, kui ka teisi sinust erinevaid inimesi ja seal leiad ka aega oma elu üle vähe järgi mõelda.
Ma mäletan hästi seda aega, kui ma ise keskkooli lõpetasin ja siis oli mul ka hirmus kange soov kohe elama hakata ja kuidagi ei tahtnud jälle mingisse kindlate reeglitega kohta sattuda, kui aga kahe aasta pärast sõjaväest tagasi tulin, siis leidsin, et olin sellest kogemusest õppinud järgnevaid asju:
- kuidas vajadusel oma ego kehtestada
- kuidas vajadusel oma ego maha suruda
- kuidas teha vahet neil kahel olukorral
Need kolm oskust on mulle ka edaspidi vajalikuks osutunud ja pean sulle ütlema, et need on ilmselt ka minu akadeemilisele karjäärile kaasa aidanud - olen kokku 14 aastat erinevaid asju ülikoolis õppinud.

hillart kirjutas:Kaitsevägi on kool, nagu iga teinegi. Ja kui keegi peab sellele haridusele kulutatud aega raisatuks, siis ...
"Ei kommentaari!"

Äkki ikka „kommentaarid”?
Minu noore aeg oli Ida-saksas ja kuna olin juba varasemas elus õppinud, et mölisemisest tuleb ainult probleeme siis ei oskagi nimetada midagi mida kasuliku oleks sealt saanud, et Afganistanis hakkama saada.
Olen samuti mingi hulluse sunnil Meegomäel käinud ja see oli ikka totaalselt nutune. Alguses teevad sellised ülespuhutud enesehinnanguga ja ühe raamatu tarkusega tegelased nalja aga kui avastad, et nad on enamuses ja siis tabad ennast mõttelt, et need samad tüübid peaksid organiseerima Eesti kaitsmist tuleb nutt peale.
Nii et palun ehk põhjendad mulle miks sellised tegelased kes ise ei taha on armeele vajalikud? Kui tahad ilmtingimata armeed hariduseks lugeda (millega ma ei saa nõustuda) siis meenutan sulle iga inimese põhiseadusliku õigust loll olla