Intervjuu kaitseministriga
Postitatud: 06 Okt, 2015 3:10
Hanso: häbi, et sotsid tahtsid kunagi kaitsekulutusi vähendada
Täna 44. sünnipäeva tähistav kaitseminister Hannes Hanso (SDE) ütles, et lähiaja olulisim ülesanne on leida kaitseministeeriumile uus asekantsler ja teabeametile uus juht. Kaitseväelaste pagulastevastastele sõnavõttudele tahab ta aga lõpu teha.
Kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond Sven Mikseri teie vastu vahetas, oli mõlema esimene reaktsioon üllataval kombel sama: väga kahju on lahkuda. Miks te kaitseministri koha vastu võtsite ja kelle huvides vahetus oli?
Esmalt suuremast poliitilisest pildist. Meil toimus üle kuu tagasi volikogu, kus otsustati, kas me üldse valitsusse jääme. Mina pooldasin valitsusse jäämist, aga hääletustulemus oli võrdlemisi napp.
Sealt edasi läksin kohe lähetusse Pariisi. Kui naasin, oli toimunud erakonna juhatus ja Jevgeni Ossinovski otsus oli vahetada välja kolm ministrit, sealhulgas kaitseminister. Minu esimene reaktsioon oli, et meil on fraktsioonis inimesi, kes on juba ministriametit pidanud, ja kindlasti mõni, kes ka tunneb valdkonda.
Nende otsus oli seda kohta ennekõike pakkuda mulle. Ma saan aru, et minister oleks nii või teisiti välja vahetatud, küsimus oli lihtsalt selles, kas mina võtan selle vastutuse või mitte. Mul oli otsustamiseks umbes 24 tundi. Magasin halvasti, aga ma ei tea, kui palju kordi selliseid ettepanekuid inimesele elus tehakse. Siis oligi minu vastus ikkagi jaatav.
Kaitseministeerium on tegelikult see, mis tõi mind üldse Eestisse tagasi. Olin aastaid välismaal ja nii karjääri kui ka pere mõttes juba Londonis juured alla ajanud. Lõpetasin seal 2005. aastal magistrantuuri, kui kaitseministeerium mind sealt tagasi tõi (Hanso oli aastatel 2005–2007 kaitseministeeriumi nõunik – O. K.).
Kui mind nüüd ministeeriumi kollektiivile tutvustati, siis oli see natuke nagu koolikokkutulek. Mõnd inimest ei olnud aastaid näinud, aga teadsin, et seal hakkama saamine ei lähe kindlasti raskustega. Mis puudutab Sveni, siis meie läbisaamine on jätkuvalt väga hea. Leidsime esimesel võimalusel aja kohtuda ja tõesti rääkisime tööst.
Olete lubanud, et kaitsepoliitikas suuri muudatusi ei plaani, küll aga ministeeriumi koosseisus.
Kõik on õige. Meil on täitmisel terve rida ametikohti. Kaitsepoliitika asekantsler on vaja leida ja ametisse panna – üks konkurss, nagu teate, luhtus.
Teine väga vastutusrikas ametikoht on teabeameti uus juht. Töö uue inimese leidmiseks käib, kohtun kandidaatidega. Nimesid ei ole ma veel valmis välja ütlema. Minu jaoks on oluline, et Eesti jaoks üliolulise tähtsusega asutus saaks kindlasti parima võimaliku juhi ja avalikkus saab tema nime kindlasti õigel ajal teada.
Kas skandaaliga konkursilt eemaldatud Margus Kolga olnuks teie eelistus uueks asekantsleriks?
Ma tunnen Margus Kolgat väga kaua ja minu jaoks on ta kaitsepoliitika valdkonnas kindlasti väga autoriteetne inimene. Aga täna on see ikkagi riigikogu pädevuses, kuidas selle teemaga edasi liikuda. Ma ei ole ise neid pabereid näinud, aga õiguskantsler on sel teemal oma arvamuse avaldanud. Saan aru, et ta on seal leidnud mingeid riiveid põhiseadusega, aga edasine on riigikogu põhiseaduskomisjoni pädevuses.
Teised ministrid võivad teid kadestada. Kaitse-eelarve kasvab järgmisel aastal üheksa protsenti, 449 miljoni euroni. Suurim investeering on taristusse: 56 miljonit. Mida, kuhu ja miks hakatakse ehitama?
Oleme murrangulises punktis, kus Eesti kaitsevägi hakkab tegema kvalitatiivset hüpet. Kui vaatame töös olevaid suuri hankeid, siis Hollandist jalaväe lahingumasinate CV90 hanke suurus on kokku üle 120 miljoni euro. Sel aastal saabuvad meile esimesed komplektid Ameerika Ühendriikidest hangitud kolmanda põlvkonna tankitõrjesüsteeme Javelin. Uutele masinatele tuleb rajada ka toetav taristu, nagu hooldushallid ja väljaõppealad, kokku läheb uute sõjaliste võimete loomiseks neljandik kaitse-eelarvest.
Mis puudutab olmeteemat, siis 21. sajand nõuab nii ajateenijatele kui ka elukutselistele maksimaalselt häid töötingimusi. Taristu arendamine on oluline, et me hoiaks sõjaväge atraktiivsena.
Tapal on tulekul väga suur investeering: kaks uut kasarmut, neist üks kasarmu 240 ajateenijale ja teine liitlastele. Samuti arendame liitlaste jaoks harjutusalasid ja rasketehnika vastuvõtmisega seotud rajatisi. Kokkuvõttes on kaitseministeeriumi haldusala lähiaastatel ilmselt riigi suurim hankija.
Mõnevõrra üllatuslikult saavad meie kolm miinitõrjelaeva lähiaastail tervelt 30 miljoni euro eest parendusi. Sellel peab olema mingi eesmärk – kas näeme oma laevu tulevikus näiteks Pärsia lahel?
Praegu kokkulepet laevade saatmiseks – näiteks Pärsia lahele – pole. Alates 1990. aastate algusest, kui meie miinitõrjelaevad ehitati, on tehnoloogia lihtsalt ajast maha jäänud. Meie eesmärk on nüüd saavutada selles nišis maailmatasemel võimekus. See haakub väga selgelt ka liitlaste vajadustega – meil on praegugi üks miinitõrjelaev kogu aeg väljas koos liitlastega.
Absoluutset tipptehnoloogiat ei saa osta nagu poeriiulilt, et paned näpu peale. See tuleb iga laeva jaoks eraldi ehitada ja see on väga kallis. See hakkab igal aastal käima, üks laev korraga, 10 miljonit eurot laeva kohta. Olemuslikult vahetatakse välja kogu elektroonika, alates sonarist. Moodsamaid miinijahtijaid siis enam maamunal ei ole.
Märkimisväärsed seitse miljonit eurot saab eelhoiatus- ja luurevõime. Millele see kulub?
Enamik sellest on teemad, mida detailselt ei saa avada. Meie huvi on teada võimalikult täpselt, mis meie piiride taga toimub. Ütleksin, et teame seda täna päris hästi, aga kulude näol räägime asjadest, mis on ultramodernsed. Meie huvi on, et meid keegi üllatada ei saaks. Kulude sees on näiteks liitlastega ühised UAVde (droonide – toim) maksed, mitmesuguste sensorite ja muude riigi kaitsmiseks oluliste vahendite hankimine, millest ei saa avalikult väga täpselt rääkida.
Sotsidel on ajalooliselt olnud komme olla kõva kahe protsendi kaitsekulutuste kriitik. Kas julgeolekupildi paranedes hakkate jälle sama poliitikat ajama?
Minul isiklikult on võrdlemisi piinlik, et selliseid hääli on ka minu enda erakonnast tulnud. Ise ma kindlasti sellist seisukohta kunagi toetanud ei oleks. Loomulikult on riigieelarve kohutava surve all, aga kaitsevaldkond on see, kus, ma usun, me lihtsalt ei tohi latti alla lasta. Usun, et ka sama konsensus on olemas ka ühiskonnas.
Eks igal erakonnal on oma turunišš. Võib-olla riigikaitset ei peeta sotside vundamendiplokiks, aga kui vaatame minu või minu eelkäija Sven Mikseri reaalseid tegevusi, siis loomulikult seisame sada protsenti kaitsekulutuste taseme säilitamise eest.
Millal saite teada, et Eston Kohver välja vahetatakse?
Mul oli Kohvrist juttu kaitsepolitseiga mõni päev enne vahetust. Vahetuse kohta ei olnud mul aga mingit indikatsiooni – sain sellest teada sisuliselt samal ajal kui üldsus. See peegeldab meie ametkondade professionaalsust – see on teadmisvajadus ja kord peab majas olema. Kui on kokku lepitud, et isikute ring on väga piiratud, siis nii ka on.
Nüüd, kus Kohver on teemana maas, mis on Eesti uus suurim väljakutse seoses Venemaaga?
Need on tegelikult endised. Venemaa käitumine viimastel aastatel ei ole mitte ühegi normaalse mõõdupuu järgi aktsepteeritav. Välispoliitiliselt on meie suurim väljakutse säilitada liitlaste ühtsus Venemaa küsimuses. Igat erimeelsust, nõrkust ja sõltuvust kasutab Venemaa momentaanselt ära, et liitlaste ja näiteks ka Euroopa ja USA vahele kiilu lüüa. Sõjalist ohtu Eestile hetkel ei ole.
Kuidas Eesti reageerib, kui Türgi satub ISISe-vastases võitluses hätta ja palub NATO liitlaste abi, näiteks reaalsete üksuste näol?
Oleme NATO liikmed ja artikkel viis kehtib ka siis, kui meie peame abistama teisi. Kui Türgis peaks olukord olema sedavõrd kriitiline, siis loomulikult kokkulepe kehtib. Samas tuleb alati arvestada, millised on meie võimekused. Näiteks õhu- ja ilmselt ka mereväega ei oleks meil Türgis kuhugi panustada.
Ma loodan, et asi siiski selleni ei lähe – Türgi on ikkagi NATO suuruselt teine sõjavägi. Ta on ka ise väga võimekas ja vahepeal lähetati sinna veel liitlaste Patrioti raketisüsteeme.
Kas näete reaalset võimalust, et meie kaitseväelased võiksid siis sattuda Türgi-Süüria piiril kokkupuutesse Bashar al-Assadi eest sõdivate Venemaa hävitajatega – ja kui, siis mis see oleks? Kas koostöö?
See on nii hüpoteetiline, et ma ei hakka sel teemal spekuleerima.
Riigikaitse valdkonda on tänavu tabanud üks skandaal teise järel, kui kaitseväelased on pagulasi nimetanud murjaniteks ja mugavusprussakateks. Jordaania visiidilt naastes oli teie esimene sõnum, et müüt, nagu tahaks pagulased tulla Euroopasse hea elu peale lulli lööma, on hämmastavalt vale. Kas tunnete, et organisatsioonis tuleb hakata tegema selgitustööd?
Seda on ka juba tehtud. Loomulikult on sellised sõnavõtud absoluutselt taunitavad ja olen neid avalikult ka hukka mõistnud. Mitte ainult pagulastemaatikat puudutavaid, vaid ka neid kommentaare, mis puudutavad siin elavaid inimesi, kellest suur osa on Eesti passiga kodanikud. Seda me kindlasti tolereerida ei kavatse. Need ei ole teemad, kus arutada, mis on õige ja mis on vale – me teame, mis on õige.
Uhhuduuri järgmine rattareis peaks algama aastal 2018. Kuressaare linnapeana saite osaleda. Kuidas mahuks reis ajakavva ministrina ja vahetult enne valimisi?
See on kõige raskem küsimus. Meil tõesti on kokkulepe, et üritame saavutada reiside vahele keskmiselt neli aastat pausi, aga ega see kivisse raiutud ei ole. Ma pean tunnistama, et sellest ajast, kui ma minister olen, pole me kõik kokku veel sattunud. Kuressaare linnapeana võtsin ma lihtsalt välja oma puhkuse.
Reis kestis üle kolme kuu, mistõttu ühinesin eelmisel korral poole reisi pealt ja tulin ka enne lõppu ära. See oli juba väga valus kompromiss. Poliitikuna pean loomulikult aru saama, mis on prioriteet ja vastutus, ning kavatsen seda ka kanda.
Kindlasti tuleb ka järgmine Uhhuduuri reis. Me teame, kus see Lõuna-Ameerikas algab ja kus lõpeb, aga millal see juhtub, on kokkuleppe küsimus.
Täna 44. sünnipäeva tähistav kaitseminister Hannes Hanso (SDE) ütles, et lähiaja olulisim ülesanne on leida kaitseministeeriumile uus asekantsler ja teabeametile uus juht. Kaitseväelaste pagulastevastastele sõnavõttudele tahab ta aga lõpu teha.
Kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond Sven Mikseri teie vastu vahetas, oli mõlema esimene reaktsioon üllataval kombel sama: väga kahju on lahkuda. Miks te kaitseministri koha vastu võtsite ja kelle huvides vahetus oli?
Esmalt suuremast poliitilisest pildist. Meil toimus üle kuu tagasi volikogu, kus otsustati, kas me üldse valitsusse jääme. Mina pooldasin valitsusse jäämist, aga hääletustulemus oli võrdlemisi napp.
Sealt edasi läksin kohe lähetusse Pariisi. Kui naasin, oli toimunud erakonna juhatus ja Jevgeni Ossinovski otsus oli vahetada välja kolm ministrit, sealhulgas kaitseminister. Minu esimene reaktsioon oli, et meil on fraktsioonis inimesi, kes on juba ministriametit pidanud, ja kindlasti mõni, kes ka tunneb valdkonda.
Nende otsus oli seda kohta ennekõike pakkuda mulle. Ma saan aru, et minister oleks nii või teisiti välja vahetatud, küsimus oli lihtsalt selles, kas mina võtan selle vastutuse või mitte. Mul oli otsustamiseks umbes 24 tundi. Magasin halvasti, aga ma ei tea, kui palju kordi selliseid ettepanekuid inimesele elus tehakse. Siis oligi minu vastus ikkagi jaatav.
Kaitseministeerium on tegelikult see, mis tõi mind üldse Eestisse tagasi. Olin aastaid välismaal ja nii karjääri kui ka pere mõttes juba Londonis juured alla ajanud. Lõpetasin seal 2005. aastal magistrantuuri, kui kaitseministeerium mind sealt tagasi tõi (Hanso oli aastatel 2005–2007 kaitseministeeriumi nõunik – O. K.).
Kui mind nüüd ministeeriumi kollektiivile tutvustati, siis oli see natuke nagu koolikokkutulek. Mõnd inimest ei olnud aastaid näinud, aga teadsin, et seal hakkama saamine ei lähe kindlasti raskustega. Mis puudutab Sveni, siis meie läbisaamine on jätkuvalt väga hea. Leidsime esimesel võimalusel aja kohtuda ja tõesti rääkisime tööst.
Olete lubanud, et kaitsepoliitikas suuri muudatusi ei plaani, küll aga ministeeriumi koosseisus.
Kõik on õige. Meil on täitmisel terve rida ametikohti. Kaitsepoliitika asekantsler on vaja leida ja ametisse panna – üks konkurss, nagu teate, luhtus.
Teine väga vastutusrikas ametikoht on teabeameti uus juht. Töö uue inimese leidmiseks käib, kohtun kandidaatidega. Nimesid ei ole ma veel valmis välja ütlema. Minu jaoks on oluline, et Eesti jaoks üliolulise tähtsusega asutus saaks kindlasti parima võimaliku juhi ja avalikkus saab tema nime kindlasti õigel ajal teada.
Kas skandaaliga konkursilt eemaldatud Margus Kolga olnuks teie eelistus uueks asekantsleriks?
Ma tunnen Margus Kolgat väga kaua ja minu jaoks on ta kaitsepoliitika valdkonnas kindlasti väga autoriteetne inimene. Aga täna on see ikkagi riigikogu pädevuses, kuidas selle teemaga edasi liikuda. Ma ei ole ise neid pabereid näinud, aga õiguskantsler on sel teemal oma arvamuse avaldanud. Saan aru, et ta on seal leidnud mingeid riiveid põhiseadusega, aga edasine on riigikogu põhiseaduskomisjoni pädevuses.
Teised ministrid võivad teid kadestada. Kaitse-eelarve kasvab järgmisel aastal üheksa protsenti, 449 miljoni euroni. Suurim investeering on taristusse: 56 miljonit. Mida, kuhu ja miks hakatakse ehitama?
Oleme murrangulises punktis, kus Eesti kaitsevägi hakkab tegema kvalitatiivset hüpet. Kui vaatame töös olevaid suuri hankeid, siis Hollandist jalaväe lahingumasinate CV90 hanke suurus on kokku üle 120 miljoni euro. Sel aastal saabuvad meile esimesed komplektid Ameerika Ühendriikidest hangitud kolmanda põlvkonna tankitõrjesüsteeme Javelin. Uutele masinatele tuleb rajada ka toetav taristu, nagu hooldushallid ja väljaõppealad, kokku läheb uute sõjaliste võimete loomiseks neljandik kaitse-eelarvest.
Mis puudutab olmeteemat, siis 21. sajand nõuab nii ajateenijatele kui ka elukutselistele maksimaalselt häid töötingimusi. Taristu arendamine on oluline, et me hoiaks sõjaväge atraktiivsena.
Tapal on tulekul väga suur investeering: kaks uut kasarmut, neist üks kasarmu 240 ajateenijale ja teine liitlastele. Samuti arendame liitlaste jaoks harjutusalasid ja rasketehnika vastuvõtmisega seotud rajatisi. Kokkuvõttes on kaitseministeeriumi haldusala lähiaastatel ilmselt riigi suurim hankija.
Mõnevõrra üllatuslikult saavad meie kolm miinitõrjelaeva lähiaastail tervelt 30 miljoni euro eest parendusi. Sellel peab olema mingi eesmärk – kas näeme oma laevu tulevikus näiteks Pärsia lahel?
Praegu kokkulepet laevade saatmiseks – näiteks Pärsia lahele – pole. Alates 1990. aastate algusest, kui meie miinitõrjelaevad ehitati, on tehnoloogia lihtsalt ajast maha jäänud. Meie eesmärk on nüüd saavutada selles nišis maailmatasemel võimekus. See haakub väga selgelt ka liitlaste vajadustega – meil on praegugi üks miinitõrjelaev kogu aeg väljas koos liitlastega.
Absoluutset tipptehnoloogiat ei saa osta nagu poeriiulilt, et paned näpu peale. See tuleb iga laeva jaoks eraldi ehitada ja see on väga kallis. See hakkab igal aastal käima, üks laev korraga, 10 miljonit eurot laeva kohta. Olemuslikult vahetatakse välja kogu elektroonika, alates sonarist. Moodsamaid miinijahtijaid siis enam maamunal ei ole.
Märkimisväärsed seitse miljonit eurot saab eelhoiatus- ja luurevõime. Millele see kulub?
Enamik sellest on teemad, mida detailselt ei saa avada. Meie huvi on teada võimalikult täpselt, mis meie piiride taga toimub. Ütleksin, et teame seda täna päris hästi, aga kulude näol räägime asjadest, mis on ultramodernsed. Meie huvi on, et meid keegi üllatada ei saaks. Kulude sees on näiteks liitlastega ühised UAVde (droonide – toim) maksed, mitmesuguste sensorite ja muude riigi kaitsmiseks oluliste vahendite hankimine, millest ei saa avalikult väga täpselt rääkida.
Sotsidel on ajalooliselt olnud komme olla kõva kahe protsendi kaitsekulutuste kriitik. Kas julgeolekupildi paranedes hakkate jälle sama poliitikat ajama?
Minul isiklikult on võrdlemisi piinlik, et selliseid hääli on ka minu enda erakonnast tulnud. Ise ma kindlasti sellist seisukohta kunagi toetanud ei oleks. Loomulikult on riigieelarve kohutava surve all, aga kaitsevaldkond on see, kus, ma usun, me lihtsalt ei tohi latti alla lasta. Usun, et ka sama konsensus on olemas ka ühiskonnas.
Eks igal erakonnal on oma turunišš. Võib-olla riigikaitset ei peeta sotside vundamendiplokiks, aga kui vaatame minu või minu eelkäija Sven Mikseri reaalseid tegevusi, siis loomulikult seisame sada protsenti kaitsekulutuste taseme säilitamise eest.
Millal saite teada, et Eston Kohver välja vahetatakse?
Mul oli Kohvrist juttu kaitsepolitseiga mõni päev enne vahetust. Vahetuse kohta ei olnud mul aga mingit indikatsiooni – sain sellest teada sisuliselt samal ajal kui üldsus. See peegeldab meie ametkondade professionaalsust – see on teadmisvajadus ja kord peab majas olema. Kui on kokku lepitud, et isikute ring on väga piiratud, siis nii ka on.
Nüüd, kus Kohver on teemana maas, mis on Eesti uus suurim väljakutse seoses Venemaaga?
Need on tegelikult endised. Venemaa käitumine viimastel aastatel ei ole mitte ühegi normaalse mõõdupuu järgi aktsepteeritav. Välispoliitiliselt on meie suurim väljakutse säilitada liitlaste ühtsus Venemaa küsimuses. Igat erimeelsust, nõrkust ja sõltuvust kasutab Venemaa momentaanselt ära, et liitlaste ja näiteks ka Euroopa ja USA vahele kiilu lüüa. Sõjalist ohtu Eestile hetkel ei ole.
Kuidas Eesti reageerib, kui Türgi satub ISISe-vastases võitluses hätta ja palub NATO liitlaste abi, näiteks reaalsete üksuste näol?
Oleme NATO liikmed ja artikkel viis kehtib ka siis, kui meie peame abistama teisi. Kui Türgis peaks olukord olema sedavõrd kriitiline, siis loomulikult kokkulepe kehtib. Samas tuleb alati arvestada, millised on meie võimekused. Näiteks õhu- ja ilmselt ka mereväega ei oleks meil Türgis kuhugi panustada.
Ma loodan, et asi siiski selleni ei lähe – Türgi on ikkagi NATO suuruselt teine sõjavägi. Ta on ka ise väga võimekas ja vahepeal lähetati sinna veel liitlaste Patrioti raketisüsteeme.
Kas näete reaalset võimalust, et meie kaitseväelased võiksid siis sattuda Türgi-Süüria piiril kokkupuutesse Bashar al-Assadi eest sõdivate Venemaa hävitajatega – ja kui, siis mis see oleks? Kas koostöö?
See on nii hüpoteetiline, et ma ei hakka sel teemal spekuleerima.
Riigikaitse valdkonda on tänavu tabanud üks skandaal teise järel, kui kaitseväelased on pagulasi nimetanud murjaniteks ja mugavusprussakateks. Jordaania visiidilt naastes oli teie esimene sõnum, et müüt, nagu tahaks pagulased tulla Euroopasse hea elu peale lulli lööma, on hämmastavalt vale. Kas tunnete, et organisatsioonis tuleb hakata tegema selgitustööd?
Seda on ka juba tehtud. Loomulikult on sellised sõnavõtud absoluutselt taunitavad ja olen neid avalikult ka hukka mõistnud. Mitte ainult pagulastemaatikat puudutavaid, vaid ka neid kommentaare, mis puudutavad siin elavaid inimesi, kellest suur osa on Eesti passiga kodanikud. Seda me kindlasti tolereerida ei kavatse. Need ei ole teemad, kus arutada, mis on õige ja mis on vale – me teame, mis on õige.
Uhhuduuri järgmine rattareis peaks algama aastal 2018. Kuressaare linnapeana saite osaleda. Kuidas mahuks reis ajakavva ministrina ja vahetult enne valimisi?
See on kõige raskem küsimus. Meil tõesti on kokkulepe, et üritame saavutada reiside vahele keskmiselt neli aastat pausi, aga ega see kivisse raiutud ei ole. Ma pean tunnistama, et sellest ajast, kui ma minister olen, pole me kõik kokku veel sattunud. Kuressaare linnapeana võtsin ma lihtsalt välja oma puhkuse.
Reis kestis üle kolme kuu, mistõttu ühinesin eelmisel korral poole reisi pealt ja tulin ka enne lõppu ära. See oli juba väga valus kompromiss. Poliitikuna pean loomulikult aru saama, mis on prioriteet ja vastutus, ning kavatsen seda ka kanda.
Kindlasti tuleb ka järgmine Uhhuduuri reis. Me teame, kus see Lõuna-Ameerikas algab ja kus lõpeb, aga millal see juhtub, on kokkuleppe küsimus.
