www.militaar.net

harilikult oli see mingi plokk mille said sekternoi tsastist ja mis käis raadiojaamale vahele niiet kui niisama kuulasid siis kostis ainult imelik mulin


huvitav kuidas see asjandus töötas,pidi hirmus salajane värk olema

oli mingisuguse metallkohvri sees mis raadioreleejaama paigaldati

Praegu oleks huvitav selliste aparatuuride mõju katsetada.
Ei tea paljud füüsikud ning tehnikud selliste ehitamisega hakkama saaksid?

kuule nad võibolla siiamaani kasutavad sellist jama kõne muundamiseks

ER kirjutas:Ei tea paljud füüsikud ning tehnikud selliste ehitamisega hakkama saaksid?

Sellise seadme ehitamine ei ole kuigi keeruline. Ilmselt nihutatakse kõnesignaali spektrit mingile koodile vastavalt.

kalleb kirjutas:harilikult oli see mingi plokk mille said sekternoi tsastist ja mis käis raadiojaamale vahele niiet kui niisama kuulasid siis kostis ainult imelik mulin

Pead silmas ZAS-i ("zasekretšivajuštšaja apparatura svjazi") ?

jah seesama

Ei muudetud mitte spektrit vaid tegemist oli nn silpide vahetusega. Sees istus trummel millele salvestati juttu peale ja maha lugedes vahetati lihtsalt lõikude järjekordi. Kui mingi loogikakivi vahelt uisu andis oli eetris sellel kohal auk. Lõikude taasesituse järjekord pandi paika võtmega mis lükati seadmesse, seal taga istusid lihtsalt mikrolülitid mis määrasid järjestuse. Kui võtit polnud või oli vale võti, siis piltlikul sai aru mis keeles käib jutt aga selle sisust polnud küll sittagi aru saada.

mind õpetati Riias utšepkas kodeerijaks - töötama masinaga, mis oli ilmselt sakslaste "Enigma" edasiarendatud variant, 10 muudetava konfiguratsiooniga ketast pika pöörleva telje otsas. Selle juurde kuulusid veel igasugused kooditabelid jms jura. See aparaat oli ka ainus klahvidega kirjutusmassin, millel olen pimesi õppinud tippima (tähegruppe toksides polnud võimalik mujale vaadata, kui vale klahvi lõid, oli sõnum mokas ja ei avanenud enam). Arvutil vaatan siiani klaverile, kui kirjutan.

Raadiojaama värki ei tea, aga ZAS-telefon käis meil läbi kummutisuuruse kasti, kus oli mustmiljon transistoridel loogikalüli. Väidetavalt maksis miljon rubla (julgen kahelda). Võti oli teletaibilindi jupil, mida vist kord nädalas vahetati ja käis plommitud kaane alla. Mis viguriga seda linti loeti, enam ei mäleta. Aegajalt oli võtmega mingi jama. Ohvitserid nimetasid seda telefoni "bulbulkaks". Vot täpselt sellist häält kostiski torust vale võtmega ja keegi sai jälle vastu päid ja jalgu, nii et niutsus. Seda võtme vahetust ei oleks tohtinud näha, aga noh...
Enigma vene varianti olen ka näpuga katsunud, kuigi oli rangelt keelatud isegi ukse vahelt sisse piiluda, aga jälle noh...
Kuna 1,5 aastat tuli teletaipi peaaegu iga päev paar korda toksida, ja vene klaviatuur on hoopis teise paigutusega, siis arvutiajastu alguses tuli hirmsat vaeva näha "vale" paigutusega klahvidega. Nüüd ei saa enam vene klahvidele pihta. Aegajalt tulid salajased telegrammid millegipärast minu teletaipi ja vahel anti mulle lindirull ja kästi ära saata. Vist oli sideliinidega mingi jama, ei mäleta. Ükskord toodi mulle kogemata kodeerimata telegrammiga lint (tavaolukorras tagus masin paberile mingi täieliku jura, nii saates kui ka vastu võttes; vastuvõetud lint läks ZAS-telegraafi, kus "Enigma" selle siis lahti harutas). Teletaip kukkus ootamatult täiesti arusaadavat teksti kolisedes ja ragisedes paberile taguma. Minu silmad läksid ehmatusest punni ja ZAS-telegrafisti, kellele ma muret kurtsin, kaame nägu on mul siiani meeles. Eks talle kangastusid jääkarud, kelle juurde meid ähvardati saata, kui suurema jamaga hakkama saad. Ega minugi enesetunne suurem asi polnud...

Endal Petseri utšebkast meeles raadiojaam, mis andis morset edasi korraga mitmel sagedusel. Ja kasutusel olid ühekordsed šifrid. Kui keegi nüüd meelde tuletaks selle margi...

Vast ikka saatis iga jupikese erineval sagedusel. Sellist tilu-lilu on üpris raske pealt kuulata, sest võtit, mille järgi konkreetne saatja ja vastuvõtja(d) ümber häälestuvad (näiteks 100 korda sekundis), keegi teine ei tea.
ППРЧ võiks mälu värskendamisel abiks olla. Selliseid raadiojaamu on juba tükk aega tehtud. Mina nii moodsaid pille näppida ja isegi mitte piiluda ei saanud.

See minu ajale ka liiga uus. 87.a kevadel Petseris selliseid ei olnud.
Siin pildil on näha väliskuju:http://www.polk1071.ru/Vzvod_na_marshe.jpg

kalleb kirjutas:harilikult oli see mingi plokk mille said sekternoi tsastist ja mis käis raadiojaamale vahele niiet kui niisama kuulasid siis kostis ainult imelik mulin


huvitav kuidas see asjandus töötas,pidi hirmus salajane värk olema

oli mingisuguse metallkohvri sees mis raadioreleejaama paigaldati

Minu autol oli selline pidevalt peal, nimega "Jahta". Kasutati koos erineva aparatuuriga. Väljasõidu eel oli vaja sekretnaja tšast-ist saada koodivihik. Auto kongi eraldatud osas aparatuuriruumis eraldi ukse taga oli põranda külge kinnitatud seif selle vihiku ja päeviku hoidmiseks. Seif oli minu pitsatiga pitseeritav. Kood kehtis ööpäeva. Kastil oli kaks pesa, millesse käisid "võtmed", sellised raamikujulised. Nendesse tuli koodilehe järgi 20min. enne keskööd laduda 49 nummerdatud ja 49 erinevas kohas asuva kontaktiga metall-lehekest ja raam asetada pesasse. Keskööl tuli kastil asetsev tumbler ümber lülitada, möödunud päeva võti välja võtta, ribad välja ja vana koodileht põletada 20min. jooksul.
Salastatuse aste: 49x49...jne. varianti. Selge see, et sai kasutada ainult operatiivsete andmete salastamiseks.

Huvitav oli see, et seifi mahtus ilma kolksumata 1 pudel joodavat. Au knstruktorile. Selle avamist said minult nõuda vähesed ülemused (mitte kunagi keegi KPP-l). Sekretnaja tšast asus linnas staabis ja selle vastas üle tänava oli pood...

Sellised erivennad kes töötasid kodirovshikutena said harilikult 25 aastase nõukogude liidust lahkumise keelu, kirjutasid alla paberile ei ei lähe , mul oli ainult 5 aastane väljasõidukeeld raketiväeosa tõttu