Arnold Rüütli tagasivaade aastatele 1987-1991

[virguja]

Jutt on uue administraatori nimest putsistide nimekirjas, mitte sellest kas vastav isik ka sellest teadlik oli, niiet teadmata asjaolusid, pole alust kohe reeturiks nimetada.

[Roamless]

OMONi tagasihoidliku rolli eest Eestis võlgneme osaliselt tänu Marko Tibarile (sellest ei maksaks nüüd arvata, et tal erilisi teeneid Eesti rahva ees oleks, pigem ei soovinud ta siia enda kontrolli alt väljas olevat jõudu).
Intervjuu Tibariga Ekspressist (NB!, kindlasti on mõnes osas tegu oma rolli tagantjärgi positiivsema näitamises)

“Kuidas õnnestus Eestil ainsa liiduvabariigina OMONi loomist vältida?”

Tibari vastus oli ootamatu: “Mitte sellepärast, et tekkinud tuleviku lootused oleks olnud mulle õudselt kallid ja armsad. Meil ei olnud võimalust seda komplekteerida.”

Moskva käsu kohaselt tuli OMONi värvata Eestist kohapealt 150 meest. Samal ajal oli Tibaril juba 220 miilitsakohta täitmata, sest keegi ei tahtnud seda tööd teha.

“Pealtnäha on 220 tühiasi! Aga ei ole tühiasi, nagu selgus! Selleks on vaja teatud vanusega inimesi, teatud haridusega inimesi, teatud füüsilise ettevalmistusega inimesi ja muidugi poliitilise ustavuse probleem. Mul poleks olnud neid mehi kusagilt võtta. Lihtsalt polnud võtta!”

NSV Liidu siseminister Vadim Bakatin pakkus poisse nõukogude Kesk-Aasiast ja Kaukaasiast. Tibar pidas seda ohtlikuks lahenduseks.

“Ma ütlesin, et kujutage ette, meil koguneb rahvuslik seltskond, marurahvuslik seltskond, loosungite, valjuhääldite ja poliitiliste nõudmistega mingile väljakule. Ja neid tuleb siis laiali ajama kumminuiade ja kilpidega mingisugune kuradi kasahh või tšetšeen või usbekk. Ta ei oska vene keeltki, rääkimata kohalikust keelest. Missugune on siis selle asja tulem?”

Bakatin tegigi Eestile erandi. Aga Tibaril oli teinegi motiiv uuest eriüksusest loobumiseks.

“OMON oli mõeldud üleriigilise juhtimiskeskusega. Et rahulikul hetkel allub ta mulle, aga kui läheb midagi lahti, siis on juhtimine sealpool ja mina olen täitja rollis, isegi mitte kaasarääkija rollis. See mulle ei meeldinud, sest vastutamine oli ju minu peal, mitte OMONi peal.”

Muide Tibar väidab samas intervjuus, et Tartus polnud ametlikult mingeid miilitsakoeri ja Ansip polnud üldse kuidagi asjaga seotud (see viimane võib ka tõsi olla)

Tartu tänavatel toimunut on seostatud Andrus Ansipiga, kes töötas EKP Tartu rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhatajana. Ansip on lükanud süüdistused ümber väitega, et viibis sel õhtul hoopis ämma sünnipäeval.

Tibari sõnul kamandas Tartu sündmusi spetsiaalne meeskond. Sinna kuulus EKP Keskkomitee sekretär, siseministeeriumi ja julgeoleku kindralid.

“See staap istus mingis kabinetis koos ja Ansipil sinna ruumi pääseda oli välistatud. Pärast koputamist ja katset tulla tuppa oleks ta välja aetud: “Ärge segage, me töötame siin!”

Ühtlasi vaidles Tibar vastu üldlevinud arvamusele, et miilits kasutas meeleavaldajate vastu koeri. Tema teada oli Tartu miilitsal käepärast vaid üks teenistuskoer ja üks kutsikas.

“Tol perioodil oli juba selge, et suurlinnades koertega ei ole suurt mitte midagi teha, parasiitlõhnade rohkuse tõttu.”

Jutud koertest vallandusid kohe pärast Tartu sündmusi. Tibar möönis, et tal tekkis kahtlus, et võib-olla läks mõni teenistuskoerte kasvatajate klubi miilitsale omal algatusel appi.

“Et kui teil jõudu on natuke vähevõitu, me tuleme koeraga nagu seltsi ja see loob niisuguse mulje, et jõudu on rohkem.”

Tibari sõnul vaadati siseministeeriumis läbi Tartu sündmuste filmimaterjal. Ühtegi kaadrit koertega toimunud tagaajamisest, rääkimata kellegi näksimisest, ei leitud.

Mis puutub nõukogude armee taustaga eestlastest ohvitsere, siis ei saa jälle üldistada. Nende hulgas oli palju lojaalseid nõukogude võimule, kuid oli ka piisavalt erandeid. Üheks näiteks on Laaneots, kelle kohta tunnistas üks eks KGB-lane kunagi Ekspressis, et tema ülesanne oli Laaneotsa jälgida. Kuna Laaneots tegutses selgelt NSVLi huvidele vastu, oleks ta kindlasti kinga saanud ja veel midagi hullemat, kui antud KGB-lane oleks korralikult oma ettekandeid ülemustele esitanud, kuid ka teda oli väidetavalt haaranud (just väidetavalt) IME pisik ja ta vaikis kõik maha. See viimane võib muidugi olla järjekordne endise KGB-lase nn tagantjärgi plära.

[Kapten Trumm]

No tegelikult see kohalik "omon" oli siin olemas (sellest sai hiljem K-komando) ja vähemalt ühel juhul vaatasid Eesti ja Läti OMON-i "kolleegid" üksteist ka piiril läbi sihikute.

Mis asja point on - 80ndatel loodud eeldused lõid pinnase selleks, et siin ei toimunud Gruusia, Vilniuse või kõige hullem, Transnistria teemad. Seda rahulikku lahknemist on hiljem Eestis tekkinud rahvuslikud jõud üritanud endale omistada, kuid väiksel uurimisel selgub, et selline käsitlus pole tõsi.

[Yks]

Mis asja point on - 80ndatel loodud eeldused lõid pinnase selleks, et siin ei toimunud Gruusia, Vilniuse või kõige hullem, Transnistria teemad. Seda rahulikku lahknemist on hiljem Eestis tekkinud rahvuslikud jõud üritanud endale omistada, kuid väiksel uurimisel selgub, et selline käsitlus pole tõsi.

Asjale ei saa mingit ühist ponti leida. Isegi Leedu ja Eesti on juba nimetatutest tegelikult üsna erinevad 80ndatel ja 90ndate alguses.
Eestis "loodud eeldused" 80ndatel (tinglikult ennem 1987.aastat) lähtusid algselt mitte ettevalmistuseks "täieliselt iseisesev kodanilik Eesti" või isegi mitte "isemajandav Eesti NSV" vaid sellest, et noile eestlastest funktsionääridele (parteilased ja parteitud), kes ei pidanud internatsionalismi päris omaasjaks, tuli seetõttu pidevalt laveerida kohalike (ja vähem kohalike) venelaste ja ka venemeelsete eestlaste vahel, et:

a) eelkõige säilitada üldse oma kohta ja hüvesid, milliste olulisust ja olemust tänapäeval kuidagi vähendama kiputakse, kuid mis omas ajas olid justnimelt kõige "A" ja "O". Lisaks võimu nautimisele.
b) alles võibolla siis oli kellegile eestlastest oluline eesti keelt näiteks lasteaias või koolis (mõnel ainult lasteaias, pidades kooli puhul täitsa OK venekeele osakaalu suurememist näiteks)
c) säilitada omanäolist kultuuri kui sellist (kuipaljude puhul nomenklatuurist oli see esimesel kohal või üldse oluline 80ndate esimesel poolel on tegelikult tagantjärgi pea võimatu tuletada)


Nüüd, kui me vaatame Leedu NSV vastavat etnilist statistikat nomenklatiuurist (parteilased ja mitteparteilased), kes vabariigis ruulisid, siis seal sellist laveerimist justnimelt etnilise koosseisu ja kasvõi keele ning nn internatsionalismi tõttu eriti vaja polnud v.a. näiteks II sekretäriga asjaajamisel. Seetõttu saidki leedukad igal tasandil olla palju-palju kompromissitumad juba 80ndate lõpus, mis päädis Vilniuse teletorni sündmustega.
Vaatame Gruusia vastavaid näitajaid ja me näeme samuti, et etniliselt (ja seekord teatavtel kommunistliku riigi ajaloost lähtuvatel põhjustel, kus esimese suurusena on kirjas nimi STALIN) olid ka grusiinid (jah loomuliul oli seal igatsorti protogrusiine ja muid mägilasi, kes aga siiski olid vägagi kompaktselt omade eest sel ajal väljas) hoopis teises võtmes, kui eestlased 1945-1987 ning kus hakkasid tooni andma ka Suur-Gruusia šovinismi ilmingud, millistest meil siin peale Kesküla aega vist enam eriti keegi midagi ei mäleta...

Rääkida siin aga meie kohaliku nomenklatuuri poolt teadlikult loodud "eeldustest", mis tekksid 80ndatel sihiga tulevikku ehk 90ndate alguse sündmusi ettenägelikult silmaspidades... Huumori nurk!

[Yks]

Mis puutub NSVL relvajõududes teenivatesse eestlastesse. Siis nende nö tagasisaabumine "koju" ei olnud ainult meie liiduvabariigi "privileeg". Sisuliselt toimus säärane "kojupöördumine" ka mujal. Sageli võis initsiatiiv tulla näiteks sõjaväeringkonna ülema tasemelt. "Kuule sa pärit ju Leedust? Mul on seal ja seal sõbramees, kas tahad kuulan maad mis võimalused teenistuseks sul oleksid tagasi pöörduda? Uued ajad on saabumas vennas!"

Veelgi täpsemalt - NSVL kõrgemad ohvitserid arvestasid asjaoluga, et liiduvabariikidel oli õigus Nõukogude Liidu koosseisust välja astuda ning enamik ohvitsere (eriti nn slaavlased ja teised valgetverd ohvitserid) ei soovinud seda õigust jõuga maha suruda.
(v.t. näiteks: Millist nõu andis mulle Džohhar Dudajev ja mis on selle tulemus. A.Kuznetsov – Mitme tule vahel. Tartu: 20. Augusti Klubi - 2011. lk 519–534)

Aga see tendents või arusaamade levik NSVL ohvitserkonnas oli pigem siiski valdav juba peale 1989.aastat.

Üldse oleks raske näha siinsete juhtpoliitikute (olgu nad siis endised või uued) rolli Eesti soost ohvitseride kojupöördumises ennem kui loodi Eesti Ohvitseride Liit 1991.aasta septembris!

Ja isegi siis tuli sageli ikkagi pidada päris korralike läbirääkimisi juba - nii näiteks väidab Savisaar oma raamatus, et peale iseseisvumist 20. augustil vältasid läbirääkimised Moskvas Nõukogude Liidu kaitseministeeriumiga ligi kuu aega, et lõpetada Eestis relvajõudude tegevus ja fikseerida vägede väljaviimiseks esmased abinõud. Loodeti, et osa relvastust ja varustust antakse üle Eestile. Aga siis oli juba põhjuseks siinsete venelastest ohvitseride kartus, et vägede väljaviimisel satuvad nad Nõukogude Liidus kehvemasse olukorda. Vene ohvitserkond soovis enda võrdsustamist Eesti kodanikega ning armee käsutuses oleva kinnisvara armee omandiks tunnistamist. (Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990–1992. E.Savisaar - 2004 lk.765).
Just nende läbirääkimiste eel ja käigus hakatigi Eesti (värvivahetanud) poliitkute poolt mõtlema, kes ja kuidas hakkab Eestis (oma)sõjaväega toimetama.


Mis ma tahan öelda on see, et 70ndatel ei saanud eriti palju eestlastest kõrgemaid sõjaväe ohvitsere koju teenima tulla, sest neid oli sel hetkel teenistuses suhteliselt vähe (võrreldes näiteks 50ndatega). 80ndatel oli neid aga "tänu" erinevatele motivatsiooniprogrammidele tekkinud taas piisaval hulgal, et isegi väikese osa saabumine siia (näiteks põhjusel, et nüüd oli olemas piisavalt kõrgel teenistuspulgal tegelane eestlane, keda sai määrata ühele või teisele kohale) tekitas petliku tunde, et nüüd on toimumas mingi organiseeritud kodumaale pöördumine-koondamine. Ei olnud. Rohkem jäi neid "sinna" kui saadeti-tuli "siia".

[aest]

Miks te arvate et nimetet persooni näol tegemist aatelise eesti mehega? Milles on need tema "aatelisusest kantud teod" enne kaheksakümnendate lõppu seisnemas? Äkitselt on hoopis tegemist aatelise tuulelipuga elik elukutselise konjukturistiga, keda ei ole iial huvitanud miski muu kui võim ja selle aupaistes poseerimine,ning kes kaheksakümnendate lõpul rehkendas välja et ainus tee jääda võimuks nimetatava molli juurde kus saaks edaspidigi oma imetlusväärseid lokke lehvitada ja muhedat juttu veeretada - on teha kannapööre ning minna kaasa enamuse eesti rahvaga?

[Lemet]

Väike näide kõrgemate ohvitseride Eestisse toomise kohta. Konkreetselt Laaneots, aga selliseid asju on kirjeldanud ka mitmed teised. Mõistagi pidi selleks soov olema ka tulijatepoolne.

Kaheksa kuud pidasid Eesti NSV sõjakomissar kindral Rein Põder ja EKP juht Vaino Väljas bürokraatlikku kirjavahetust, kuni neil õnnestuski Valgevenesse tankidiviisi komandöriks määratud Ants Laaneots Eestisse ära tõmmata.

[Yks]

Miks te arvate et nimetet persooni näol tegemist aatelise eesti mehega? Milles on need tema "aatelisusest kantud teod" enne kaheksakümnendate lõppu seisnemas? Äkitselt on hoopis tegemist aatelise tuulelipuga elik elukutselise konjukturistiga, keda ei ole iial huvitanud miski muu kui võim ja selle aupaistes poseerimine,ning kes kaheksakümnendate lõpul rehkendas välja et ainus tee jääda võimuks nimetatava molli juurde kus saaks edaspidigi oma imetlusväärseid lokke lehvitada ja muhedat juttu veeretada - on teha kannapööre ning minna kaasa enamuse eesti rahvaga?

Aateline inimene saab olla vaid see, keda sügaval nõukaajal peeti paremaljuhul ullikeseks (valdav eestlaste suhtumine dissidentidesse) ning kes teinekord (kahjuks) ei suutnud uute aegade tulles oma "rollist" väljuda, sest juba siis kujutas või idealiseeris ta saabuvat vaba Eestit selliselt, et see idealistlik olukord ei saanudki kunagi tekkida.
Aatelisteks saab pidada näiteks - Madissoni, Tartot või Laari. Olenemata sellest, et kuidas keegi hiljem ära pööras või ei pööranud, või mida arvab ühe või teise maailmavaate esindaja neist vabas Eestis täna.

Lisaks saab aateliste juurde lisada igaühe noist 40 kirja autoritest (ja neist, kes taktikalistel põhjustel jäeti välja - teine pereliige näiteks), kui ei selgu kunagi et keegi konkreetselt pandi organite poolt allkirja andma. Siiani ei ole selliseid leitud. Need inimesed olid selgelt julged, kindlasti ka naivistlikud, aga eelkõige julged ja aatelised.

Lisaks olid aga inimesed, kellede tegevusest on väga raske mustvalget pilti luua. Kes flirtisid mingite oma agendade (sageli justnimelt Eestimaa) nimel võimude või isegi repressiivorganitega, samas tehes seljataga koostööd meie emigrantidega, kahjustades teinekord selgelt ENSV "laitmatut" kuvandit. Lennart Meri oli selline näiteks.

Siis olid veel inimesed, kes südames olid selgelt sinimustvalged (olid seda ka oma tegudega minevikus piisavalt demonstreerinud, kuid omaste pärast (olles ise näitesk represseeritud) hoidsid tagasihoidliku joont või ajasid "sinimustvalget" ridadevahelt, olles isegi veel 1990'ndal pigem vaoshoitud. Jaan Kross näiteks.

Rüütel on selgelt konjukturist, kes samas ei ole nõukaajal otseselt represserimistel initsiatiivi ülesse näidanud. Mida aga ei saa öelda päris mitme teise tegelase kohta. Aateline ei ole see mees aga selgelt mitte. Minu jaoks.

"Karuks istus vangitornis" raamatus on minuarust väga detailselt kirjeldatud nii mõnegi hilisema "kogu aeg töötasin Eestimaa nimel" tegelase tegudest stagnaajal. Sealhulgas Väljase tegevusest ennem kui ta sattus opositsiooni uue ENSV KK peasekretäriga, mil tegelikult alles tema siingi kiidetud "sirgjoonelisus" nö välja kujunes.

[Yks]

Väike näide kõrgemate ohvitseride Eestisse toomise kohta. Konkreetselt Laaneots, aga selliseid asju on kirjeldanud ka mitmed teised. Mõistagi pidi selleks soov olema ka tulijatepoolne.

Kaheksa kuud pidasid Eesti NSV sõjakomissar kindral Rein Põder ja EKP juht Vaino Väljas bürokraatlikku kirjavahetust, kuni neil õnnestuski Valgevenesse tankidiviisi komandöriks määratud Ants Laaneots Eestisse ära tõmmata.

On neid näiteid veel või mitte? Kas see on erand või regulaarsus. Mis oli selle põhjuseks? Ei saa lihtsalt võtta midagi ja esitada seda kui "nii oligi" kõigi puhul...

Laaneotsa puhul räägime me üsnagi olulisest anomaaliast. Sama kehtib ka Heina kontekstis, keda oli Väljasel vaja tsiviilkaitset juhtima. Väljasel oli vaja kahte-kolme vastaval ametipulgal eestlast ja seda mitte mingist "varsti tuleb Eestile oma kaitsevägi" agendast lähtuvalt. Lihtsalt eelmised ei olnud tema jaoks "sobivad" ja eks 1989.aasta oli juba midagi muud kui 1985.aasta.
Tiru tuli ka 1989.aastal. Mäletamistmööda mitte Väljase kutsel.

Aga Roosimäe, Küüner ja Loemaa jpt tulid juba kõik 1991.aastal.

Ja laseme asjaolusid õige meenutada Kõige Tähtsamal Asjaosalisel endal?
"Personali valik oli vähene. Kui kaitseväe personaliosakond 1992. aasta alguses selgitas välja erinevates relvajõududes teeninud eesti ohvitserid, saadi koguarvuks 421, sealhulgas 16 lääneriikidest, kuid praktilisse töösse õnnestus neist rakendada vaid mõnikümmend" A.Laaneots lk. 174
"Eesti kaitsejõud aastail 1991–2011. – Kakskümmend aastat taasiseseisvust Eestis, 1991–2011". Välis-Eesti Ühing, Eesti Euroinfo Ühing, lk 167–223.

[Lemet]

Aviaatoris kirjeldab autor nii enda kui ka mõne teise vanemohvitseri Eestissetulekut. Õhtul võin tsitaadi panna.

[Castellum]

Siis olid veel inimesed, kes südames olid selgelt sinimustvalged (olid seda ka oma tegudega minevikus piisavalt demonstreerinud, kuid omaste pärast (olles ise näitesk represseeritud) hoidsid tagasihoidliku joont või ajasid "sinimustvalget" ridadevahelt, olles isegi veel 1990'ndal pigem vaoshoitud. Jaan Kross näiteks.

Lauri Vahtre on oma mälestustes kirjeldanud siis oma põlvkonna (ülikooli lõpp 1983) meelelaadi - kellelgi polnud mingeid illusioone Nõukogude süsteemi suhtes. Aga loodeti, et leitakse naine/mees, kes pole lihtsalt abikaasa, vaid on mõttekaaslane; suheldakse sõprade ringis, leitakse mingi mitte-ideoloogiline töö (uuriti ju palju Eesti 19. sajandi ajalugu, etnoloogiat jms mittepoliitilist)...ühesõnaga, ehitatakse oma maailm ja suheldakse võimalikult vähe selle punasega...

Lähedasesse põlvkonda kuuluvana võin tunnistada, et sellised mõtted olid levinud...ent ise ei olnud ma oma maailma ülesehitamisel sugugi nii sihikindel kui LV...

Rüütel on selgelt konjukturist, kes samas ei ole nõukaajal otseselt represserimistel initsiatiivi ülesse näidanud.

Üks lugu siit:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=13728096

Teisalt on öeldud, et pärast Tartu Sügist, kui ülikoolis oli vastav seltskond löödud laiali ja tasalülitatud, tekkis teatud mõttes sisepagulus hoopis EPA-sse. Paljudel oli mõttes õppida metsandust, olla pärast seetõttu eemal suurtest linnadest ja üldse "vene värgist", astuda jahiseltsi jne.

EPA tekkis oma kirjanduslik/rahvuslaste seltskond ja almanahh, uuriti eesti rahvakultuuri jms. Seda kõike siis rektor Rüütli valitsemisajal.

Neid pro et contra lugusid tuleks ilmselt veel...

[kaugeltuuriv]

Vahest pani Kremlit rohem kohalikku kaadrisse panustama juba Gorba ajal,see mis juhtus aastal 1986 Kasasthanis.
Seal nimelt topiti Kunajevi asemel toolile,mingi Tambovi oblasti sekretär,mis ajas kasahhid nii tigedaks,et toimusid kokkupõrked kasahhide ja venelaste vahel,mis kohalesaadetud Nõuka sisevägede ja nn.druzinnikute abil(venemeelsetest tehastest moodustatud kambad,a la nagu meite Lõssenkolased aga taparelvadega ametlikult varustatud),muidugi kasahhide jaoks erilise verise lõpuga lõppes.
Kindlasti oli Kremlil ka KGB ettekanded rahvuslikust meelsusest Eestis(ega ju eriti palju polnud mõõdas sellest Propelleri kontserdi järel tekkinud noortemäsust+kindlasti ka olid agentuuri andmed,mis võisid kirjeldada reaalset situatsiooni Eestis).
Kasahhis ametlikult räägitakse nüüd 400 hukkunust aga kohalikud peavad surmasaanute arvuks üle tuhande nooruki.
Mäletan,et meie poliitneljapäeval teenistusel Moskvas,küsisid kasahhidest vennad partorgilt tigedaid küsimusi selle veresauna kohta.Kõige jubedam oli olnud Almata juures toimunud rongi intsident.Kus pealinna sõitvad kasahhid peatati ja rongi läbiotsimist olla toimetanud druzinnikud,muidugi läks tapluseks ja rongi väljast piiranud siseväelased olla vagunitest välja pudenenud kasahhe hakanud tulistama.
Kreml kohe kindlalt ei tahtnud oma näidisvitriinis 80-keskel ja 80-nendate lõpus,sellist jama,see oleks olnud Läänele halb signaal.
See,mis toimus 91 aasta alguses Leedus ja Lätis oli juba omaette ooper,siis hakkasid derzaavameelsed juba avalikult Gorbat komposteerima ja enam vitriini,kui sellist vaja enam ei olnud.
Lihtsalt osa tollasest Eesti eliidist otsustas endale rohkemat seljatagust saada ja seljataguse hulgas oleks ju soovitav omada ka sõjaväelasi.Juba paljalt info liikumise pärast.
Isiklikult arvan,et see "härra" oleks vist pidanud omama mingit ülevaadet Eestist ja kohalikust eliidist,seega,sellist Vaino tüüpi Siberi eestlast vaevalt,et teist korda oleks saadetud.Seega keegi kohalikest,kes oleks omanud nii sidemeid Moskva Keskomiteega,teadnud KGB struktuure ja osav telepuldis.
Allik...kahtlen,ta oli tollal liiga pisikene poiss,rohkem ikka keegi kõrgemalt.Pakuks kas tollasest Eesti EKP-st,või kellegi,kelle Väljas minema kupatas.Keegi,kes oli tuttav ka KGB-ga ja omas mingit imidzit.Pakun näiteks Ristlaant,minema saadetud,parajalt kibestunud vennike.Aga samas eelnevalt olnud ideoloogiasekretär ja tundis ka selletõttu vahest paremini halle kardinale Moskvas.Nõuka ajal käis ideoloogia ja KGB käsikäes.Lihtsalt pakun.

[Yks]

Selle "käsu" andimisega Hindi kaasuses oli ka nii nagu ta oli tollel ajal. Ei selgu noist dokumentidest, kas ta oli ka initsiaator või täitis korraliku kommunistina ja mutrina oma kohustust. Mis muidugi ei vähenda tema vastutust, sest mahalaskmine, keeldumisel selles jamas osaleda, Rüütlit ju ei oodanud..

[Kurjam]

Intervjuu Rüütliga

http://uueduudised.ee/video-arnold-ruut ... b-ulemaga/

[Fucs]

Mõned vanad asjad ajaviitelugemiseks.
Osa materjale netist kadunud. Ei leia ka WEBiarhiividest.
Omal ajal sai mõned asjad aga täismahus alla sikutatud ja osa algsetest artiklite lisadest panen niisama juurde.

2005 aastal intervjueerib Urmo Soonvald Õhtulehes Jaak Allik`ut.
Artikli pealkirjaks "Kommunistide tagasitulek"
http://www.ohtuleht.ee/173211/kommunistide-tagasitulek

Ansipi kohta kirjutasid Tarmo Vahter, Sulev Vedler 2007 aastal Eesti Ekspressis artikli "Peaministri suur saladus", peale mida pandi igasugused Ansipit puudutavad arhiivimaterjalid keelu alla. Ka see artikli versioon, mis praegu netist veel leitav, ei ole see, mis algselt esitati. On natuke kohitsetud.
http://ekspress.delfi.ee/kuum/peaminist ... d=69142681

ansip1.png (3.13 KiB) Vaadatud 2638 korda

ansip2.jpg (14.83 KiB) Vaadatud 2638 korda

ansip3.jpg (39.14 KiB) Vaadatud 2638 korda

Artikli juures olnud viited arhiivimaterjalidele, mis tollal olid avalikud, on nüüd parooli all.
EKP Tartu rajoonikomitee 25.11.1988 pleenumi protokoll
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/9B03F1 ... 77006076E7
http://ekspress.delfi.ee/kuum/ekp-tartu ... d=69143401

Peaminister Ansipi tundmatu elukool
http://ekspress.delfi.ee/kuum/peaminist ... d=69145641

Mida tegi peaminister Ansip 20 aasta eest?
http://ekspress.delfi.ee/kuum/mida-tegi ... d=69144717

Edgar Savisaare punaminevikust
http://web.zone.ee/eestieest/savisaar.pdf

2006a Eesti Ekspress räägib Bruno Saulist (sekka põgusalt ka Rüütlist, Savisaarest ja Kallasest) Pekka Erelti artiklis "Sauluste aeg"
http://ekspress.delfi.ee/kuum/sauluste-aeg?id=69013285

2004a jälle Eesti Ekspressis Tarmo Vahter, Argo Ideon artikkel pealkirjaga "Siim Kallas - Euroopa Liidu kommunist nr 1". Mainitakse ka Rüütlit jt tegelasi põgusalt.
http://ekspress.delfi.ee/kuum/siim-kall ... d=69079477

2013a Tarmo Multanen`i artikkel Estonian World Review pealkirjaga "KGBst, süümevandest ja punasest rotatsioonist. Selektiivse mälu (mälukaotuse) kronoloogia"
http://www.eesti.ca/kgbst-suumevandest- ... ticle40109

Ja lõpetuseks 2009 Sirp, ning Kaarel Tarand "Mäleta kommunisti!"
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsi ... ommunisti/