https://ekspress.delfi.ee/artikkel/9305 ... spioneerib
Kremli võluvad linnukesed: kuidas Vene režiim seksagentide abil läänes spioneerib
Venemaa on kasutanud sõltumata riigikorrast noori naisi, et pääseda Lääne võimustruktuuridesse. Viimase kümnendi paljastused näitavad, et inimlik nõrkus on ka digiajastul turvasüsteemide hapraim lüli.
Indrek Lepik
„Ljoša, oled sa üldse mees või mitte?“ õrritab Maria Butina Venemaa esidissidenti. „Ma olen väsinud sellest virisemisest,“ lajatab ta. Butina kirjutab suhtlusplatvormile Telegram postitatud sõnumis, et meest peetakse ju ometi ühes Venemaa parimas koloonias.
32aastane Maria Valerjevna, kes on istunud spioneerimise eest poolteist aastat USAs trellide taga, mõnitab oma läkituses äsja näljastreiki alustanud Aleksei Navalnõid. Butina ütleb, et Ühendriikidega võrreldes on opositsiooniliidri elu hea. Pidi ju tema oma suureks šokiks jagama vanglat ka transsoolistega.
Spioneerimist ei tunnista Butina tänaseni, kuid nüüd, kui töö jätkamine Ühendriikides ei tuleks kõne alla, on tal uus amet. Venemaa propagandaringhääling RT on saatnud ta Moskvast sada kilomeetrit itta – Vladimiri oblastisse, kolooniasse number kaks, kus Navalnõi kannab oma ligi kolmeaastast vanglakaristust. Olgugi et mees tahaks seljamurede tõttu hoopis arsti, saab ta Kremli käepikenduse telereportaaži.
Vladimir Putinile on Butina praegu kasulik just sellises rollis. Kuid enne seda pidas noor naine ametit, milles on nähtud nõrgema soo esindajaid juba ammu enne teda. Niinimetatud pääsukeste või varblaste abil töötasid nii sajandi eest tšekistid kui ka nüüd välisluureteenistuse SVR agendid. Linnukeste ülesanne on selles süsteemis lihtne: võluda end armusuhete abil spioneerimissihtmärkide külje alla.
Kurski ööbik tšekistide teenistuses
Nadežda Plevitskaja sündis 1884. aastal Kurski lähedal. Temast sai laulja – esmalt Kiievis, siis juba Moskvas. Ta oli armastatud rahvalaulik ja ratsaväelase abikaasa. Kuid siis tuli sõda, siis revolutsioon ning peagi laulis ta ülistuslaule juba punaarmeele. Ta luuras valgekaartlaste järel, veetis nendega aega – ka voodis – ning kandis sellest ette kommunistidele.
Lõpuks jäi Plevitskaja vahele, ent pääses hukkamisest tänu temasse armunud valgekaartlasele, hilisemale abikaasale Nikolai Skoblinile. Peagi sai ka mehest tšekistide spioon.
Kui enne revolutsiooni oli Plevitskaja tsaar Nikolai II lemmiklaulja, siis pärast kodusõda hulkuv emigrant ning seejärel juba Jossif Stalini korraldusel pillava eluviisiga spioon Euroopa südames – Pariisi lokaalides ja bulvaritel. 1937. aastaks, kui ta lõpuks uuesti sisse kukkus, seekord juba Prantsuse politseile, oli tema südametunnistusel nii valgete reetmine kui ka kommunistliku revolutsiooni agiteerimine.
Temataoliste naiste kasutamine oli noore ja revolutsioonilise Nõukogude Liidu välisluurele efektiivne vahend. Ka lapsekingades Eesti Vabariik, kelle jaoks olid valgekaartlased kohatised liitlased, pidi tunnistama, et Vene ohvitseride nõrkus ilusate naiste vastu maksis rindel valusalt kätte.
Pekka Erelt on kirjutanud Ekspressi ajalookülgedel ka Maarjamaal värvatud linnukestest, nagu Marie Jürkina või Eugenie Blumberg.
Kuid see oli siis.
Punane varblane Washingtonis
2018. aasta alguses jõudis Ühendriikides kinodesse mõõdukaks kassahitiks kujunenud spioonitriller „Punane varblane“. Lugu oli johnlecarrelik: raskustes inimese värbamine, seejärel omakorda topeltagendiks sattumine, pettumine süsteemis, reetmine ja nii edasi. Loo, mille pani esmalt kirja Luure Keskagentuuri CIA veteran Jason Matthews, keskmes oli just säärane linnuke ja ka kurikuulus niinimetatud Neljas Kool Tatarstani pealinnas Kaasanis, mille eesmärk oli selliseid naisi välja õpetada. Matthewsi sõnul kooli enam pole, kuid võtted püsivad.
Mõni kuu hiljem, sama aasta juulis, lõi Föderaalne Juurdlusbüroo FBI käed raudu Maria Butinal. Süüdistus: USA pinnal Venemaa kasuks spioneerimine, õieti selle lahjem variant, välisagendina tegutsemine. Temagi teekond USA poliitika mõjutamisse käis meeste kaudu.
Kohtudokumentidest selgub, kuidas Butina pakkus informatsiooni ja mõjuvõimu hankimiseks seksi. Samal ajal väljendas ta FBI andmetel jälestust mehe suhtes, kellega oli mõne aasta eest Ühendriikides leivad ühte kappi pannud.
Kohtudokumentidest selgub, kuidas Butina pakkus informatsiooni ja mõjuvõimu hankimiseks seksi.
Butina sattus avaliku tähelepanu orbiiti kümme aastat tagasi, kui võitles (näiliselt) venelaste õiguse eest relvi omada. Ehkki Venemaa mõistes oli tegu marginaalse liikumisega, pälvis see nii mõneski ameeriklaste ringkonnas poolehoidu. On ju USA põhiseaduse teine parandus pühendatud relva omamise õigusele ning selle eest võitlevad tulihingeliselt praegugi kodanikuaktivistid ja poliitikud, eeskätt vabariiklased.
Butina kohtus 2013. aastal vabariiklaste ja riikliku relvaühingu NRA mõjuisiku Paul Ericksoniga. Venelanna alustas Ericksoniga intiimsuhet ja kolis peagi endast 26 aastat vanema mehega kokku. 2016. aastal sai temast juba Washingtonis üliõpilane ning tal õnnestus luua kõrgetasemelisi kontakte nii NRA kui ka vabariiklastega, sealhulgas Donald Trumpi kampaaniameeskonnaga.
Kaks aastat hiljem sai aga pidu läbi. Ametlikult mõisteti ta süüdi ebaseaduslikuks välisagendiks olemises – ta tegeles seadusevastase lobismiga, sest ei registreerinud oma tegevust justiitsministeeriumis. Butina eitas süüd, protesteeris vangla tingimuste vastu, istus ära oma 18 kuud ja vabanes 2019. aasta oktoobris. Peatselt saadeti ta välja Venemaale.
Veel üks punapäine linnuke
Ehkki koos filmi laotud taustsüsteemiga pälvis Butina lugu suurt tähelepanu, polnud see ka mitte USA lähiajaloos esimene kord, kui noored Vene naised spiooniks osutusid. Alles 2010. aastal oli FBI kinni nabinud kümme niinimetatud illegaalide programmi kuuluvat spiooni, nende seas ka nägusa Anna Chapmani.
Chapman, neiupõlvenimega Kuštšenko, sattus läände sajandi algul. 19aastaselt kohtas ta Londonis tehasereivil Alexi-nimelist meest, kellest sai peagi tema abikaasa. Anna ei saanud üksnes Chapmani nime, vaid ka Briti passi, mis võimaldas tal hiljem hõlpsasti hankida USAs elamisluba.
Aastaid hiljem, kui uudis naise vahistamisest rahvusvahelisse meediasse jõudis, sõnas tema selleks hetkeks juba eksabikaasa vaid üht: ta pole üllatunud.
Chapmanid olid lahutanud 2006. aastal, misjärel kolis Anna New Yorki. Seal sai temast äkitselt edukas ettevõtja. Eksabikaasa väitel veel Londonis võlgades vaevelnud firmal oli ühtäkki uhke kontor Wall Streeti lähistel ja poolsada töötajat.
Anna Chapman on pärit teeneka KGB agendi perekonnast.
„Suhe muutus nende abieluaastatega. Naine jäi üha kaugemaks ning veetis aega kõige rikkamate ja võimsamate inimestega,“ kirjeldas Alex Chapman oma agendi vahendusel. Ent miks polnud ta üllatunud, et naisest spioon sai?
Anna Chapman on pärit teeneka KGB agendi perekonnast. Väidetavalt oli tema isal Vassili Kuštšenkol ka suur mõju oma tütre üle. „Kõik kohtumised ja üritused käisid ilmselt otsesemalt või kaudsemalt tema isa kaudu,“ väidab abikaasa.
Chapman vahistati koos saatusekaaslastega 2010. aastal. Erinevalt Butinast ei istunud ta aga USAs vangis – ta oli osa vahetustehingust, millega pääses läände Venemaal riigireetmise eest vangis istunud Sergei Skripal.
Kaheksa aastat hiljem Skripali mürgitatakse, kuid ta pääseb eluga. Samal ajal selgub, et Alex Chapman suri juba 2016. aastal. Pere sõnul „loomulikku surma“, Briti tabloidide väitel üledoosi.
Briti politsei ja vastuluureametkond pelgavad Skripali mürgitamise valguses, et Vene agentuure võib seostada üle tosina Suurbritannias aset leidnud surmajuhtumiga.
Ka Eesti mees on nõrk
„Lahtein on väga tark inimene, selles ei ole kahtlustki, aga seesama asi, mille sisse ta nüüd sattus, näitab ka tema hobisid,“ kirjeldab üks allikas Eesti Päevalehele kümmekond aastat tagasi. Ka Eestis on lahvatanud linnukestega seotud skandaal.
Eesti asjur Valgevenes Harry Lahtein peab esitama tagasiastumispalve, sest Minskis tuleb seksuaalse ahistamise süüdistusega lagedale anonüümsust palunud 20aastane noor naine. Ta kirjeldab, et tundis asjurit aasta jagu ning langes lõpuks ahistamise ohvriks. Veel enne oli ta saanud aga koos sõbrannadega Lahteinalt „tänulikkuse märgiks“ Schengeni viisad.
Meediasse jõuavad ka pildid sigarit suitsetavast Lahteinast, kel on kuskil lokaalis istudes silmanähtavalt hea tuju. Teda ei paista häirivat ka fotograaf, isegi siis mitte, kui ta parajasti oma kätt põlvel istuva noore naise rinnal hoiab.
Aastaid hiljem astub sama reha otsa kaitseväelane Deniss Metsavas. 2018. aastal arreteeritud Metsavas edastas isa abiga Vene luurele riigisaladusi, sest oli kompromiteeritud.
Ta tunnistab juba vangistuses viibides USA kuukirjale The Atlantic, et veetis 2007. aasta suvel Smolenskis sugulasi külastades ööklubis käimise järel ühe naisega öö. Hommikul lähenesid talle aga erariietes agendid, kel oli pakkuda talle nii videosalvestist öösel juhtunust kui ka kirjalikku tunnistust, kus naine teda vägistamises süüdistab.
Järk-järgult mässitakse mees süsteemi sisse ning kümneaastane spioneerimine lõpeb Viimsis, kus käeraudades Metsavas lükatakse kaitsepolitsei mikrobussi.
Päästab üksnes uhkus
Noorte Vene spioonide võlu on viinud hukatusse arvukalt nõrku mehi. See on lõpetanud karjääre, lekitanud riigisaladusi ja tekitanud muud laadi korvamatut kahju.
Kuid ajaloost on näiteid ka eranditest. Indoneesia iseseisvusliikumist juhtinud Sukarno, kellest sai hiljem riigi president, jäi samuti Vene luure hambusse.
Saareriik oli külmas sõjas strateegilise tähtsusega ning kui Sukarno külastas 1960ndatel Moskvat, nägi KGB oma võimalust. Naistemehena tuntud riigipea magatas visiidi ajal seltskonda stjuardesse (kes osutusid palgalisteks kompromiteerijateks) ning nõukogude luurajad võtsid selle linti.
Erinevalt kõigist eelnevatest juhtumitest ei saavutanud aga Moskva oma eesmärki. Sukarno polnud isegi mitte häiritud, legendi järgi soovis ta hoopis koopiat salvestisest. Koduriigis mitut naist pidanud Sukarno pidas tegu uhkuseasjaks ning tagantjärele tarkusena võinuks plaani lühinägelikkust märgata ka luurajad ise. Ent kõik mehed pole Sukarnod.