Kilo Tango kirjutas:
Kui keegi viitab täna UKR kogemusele, eriti tsiviiltaristu ja elanikkonna kaotuste kaitsmise mõttes, siis võiks tuua statistika: palju kaotusi on tekitatud õhust, rakettidega või suurtükkidega. Täna pole seda kuskilt võtta. Igaüks kes midagi väidab, paneb umbes, emotsioonidelt vms. Jällegi, ma ei ütle, et pole mõtet võimet arendada. Ma juhin täheepanu, et KMÕT ei lahenda kõiki ohte mida silmas peetakse.
UKR suhteliselt väheste tsiviilkaotuste peapõhjus tundub ikkagi olevat toimiv tsiviilkaitsesüsteem. See tähendab, et:
1. On hoiatusvõrk radaritest ja jälgijatest.
2. On kuhu varjuda.
Tsiviilkaitse vajadus muide ei sõltu mis moon on sisse tulemas parajasti. Ja loota, et mistahes über-"keskmaa ÕT süsteem" hoiab meie õhuruumi steriilsena ... noh, las sellised heietused jäävad sinna Helmede ja Karilaidude tasemele.[/quote]
Ukraina miljonilinnade (nt Kiiev ja Harkiv) puhul on muidugi see asi, et need linnad olid NSVL ajal Tallinnast klass kõrgemad (tsiviilkaitses tuntud kui klass I) ja seal ehitati varjendeid palju arvukamalt kui meil ja ehitati ka üldkasutatavaid (mida Tallinnas samahea kui polnud). Kõik need massiivsed betoonehitused, eriti kui need asusid hoonete all, on jäänud ju alles ja eks 2014 sõja õppetundide mõjul tehti neid ka korda ja vaadati, et sireenid undaks.
Nn I klassi linnade puhul (seal peaks latt olema 1M elanikku) oli üldiselt ette nähtud ka metroo (erand on Tbilisi siin - seal ehitati metroo ja väiksemasse linna) ja teadupärast nõuka metrood ei olnud selline pakasuhha, mida Euroopas näha võib, kus tunnel on praktiliselt tänasillutise all. Seal olid varjendina kasutatavad metroojaamad 50-100 m sügavusel ja suutsid üle elada ka päris jõhkraid tabamusi.
Aga noh, kui ma vaatan videosid uudistes, siis näen, et varjendite ruumid on värskelt värvitud, tegu on ikka spets ehituse, mitte suvakeldriga, koolide varjendites on pinkidele märgitud, kes seal istub - ehk siis on tunnuseid, et UKR tsiviilkaitse pole vaid NSVL ajast säilinud varemed, vaid selle korrashoiuga on ka vahepeal tegeletud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.