Õpilastepoolset õpetajate kiusamist on Eestis kõige põhjalikumalt uurinud Kristi Kõiv ja Sandra Tikk. Kõivu 2003. aasta uurimistöö tulemustest selgus, et õpetajate kiusamises õpilaste poolt oli verbaalse kiusamise liikide kogemine sagedasem võrreldes füüsilise kiusamise kogemisega. Kõige sagedamini olid õpetajad (ligikaudu 20% küsitletutest) kogenud õpilastepoolse kiusamisena karjumist ja põhjendamatuid nõudmisi ning õpilastepoolset solvamist, näägutamist, sõimamist, negatiivsete hüüdnimede andmist.
Alusetute juttude levitamist oli kiusamisena kogenud 8–14% õpetajatest. 4–5%-l juhtudest oli õpetajate kiusamine õpilaste poolt seotud narritamise, alandamise, tõrjumise, hirmutamise ja väljapressimisega (Kõiv, 2006, lk 32–36).
Eestis 2013. aastal läbi viidud kordusuurimuse eesmärk oli kirjeldada muutusi kümne aasta jooksul erinevate kiusamisliikide ulatuses, vaadeldes õpetajaid kui kiusamise ohvreid (Kõiv, 2015, lk 129).
Uurimuse tulemused näitasid oluliselt õpetajatele suunatud kiusamise ulatuse suurenemist 2013. aastal, võrreldes 2003. aastaga läbi erinevate kiusamise kategooriate (oht professionaalsele staatusele, oht isiklikule staatusele, isolatsioon ja füüsiline agressioon). Kõige enam olid õpetajad kogenud õpilastepoolsete kiusamise liikidena õpilastepoolset karjumist (37%), põhjendamatuid nõudmisi (36%) ja solvanguid (33%). Õpilastepoolset näägutamist, sõimamist, alandamist, asjade äravõtmist, hirmutamist, narritamist, negatiivsete hüüdnimede andmist ja alusetute juttude levitamist oli kiusamisena kogenud 13–21% õpetajatest. Kõige vähem (2–4%) olid õpetajad kogenud õpilastepoolse kiusamise liikidena sotsiaalset isolatsiooni ja füüsilisi rünnakuid (Kõiv, 2015, lk 131–133).
Kristi Kõiv on võrrelnud ka õpetajate ja
sotsiaaltöötajate hinnanguid tööalasele kiusamisele, sealhulgas lapsevanemate ning töökaaslaste toimepandud kiusamisele. Ilmnes, et õpetajad ja
sotsiaalpedagoogid langesid teiste õpetajate ja juhtkonnapoolse kiusamise ohvriks 11–17% juhtudel (olulisi erinevusi ei ilmnenud),
kuid nii lapsevanemapoolset kiusamist kui ka teiste koolitöötajate poolset kiusamist
olid sotsiaalpedagoogid kogenud oluliselt sagedamini kui õpetajad (Kõiv, 2017, lk 134, 137).
Õpetajate kiusamist põhikoolide õpetajate näitel on uurinud Sandra Tikk oma 2017. aasta magistritöös. Uurimistöö valimi moodustasid kahe Eesti Vabariigis asuva kooli õpetajad. Õpetajaid osales uurimuses kokku 104, kellest 91,3% olid naissoost. Uurimistöö näitas, et viimase poole aasta jooksul oli 40% uurimuses osalenud õpetajatest langenud õpilastepoolse kiusamise ohvriks ja kõige sagedamini oldi kogetud õpilaste karjumist ning solvavaid märkusi. Õpilastepoolset kiusamist oma õpetajakarjääri vältel olid kogenud 63,5% uurimuses osalenud õpetajatest ja õpilaste poolt kogetud kiusamine oli oma iseloomult eelkõige verbaalne ja seotud õpetaja ignoreerimisega (Tikk, 2017, lk 50–51).
Ajateljel hiliseim on Martin Ehala poolt 2018. aasta lõpul eesti õppekeelega õpetajaskonna hulgas läbiviidud küsitlus (Ehala, 2019). Ehala töös analüüsiti 702 respondendi vastuseid. Selgus, et suur osa õpetajaist kannatab õpilaste ja lapsevanemate vaimse terrori all ning suisa 19% õpetajaist kogeb õpilaste sõimu ja ähvardusi korra nädalas või tihemini. Kiusamist kogevad õpetajad Martin Ehala andmetel ka lapsevanemate poolt. Paljud lapsevanemad süüdistavad õpetajaid pedagoogiliste pädevuste puudumises (Ehala, 2019).
Varasematest uurimustest järeldame, et Eestis kannatavad kiusamise all paljud õpetajad ja tegemist on tõsise probleemiga. Järgnevalt vaatame, kuidas sellesse mustrisse sobituvad Ülenurme ja Põlva gümnaasium....
https://akadeemiake.ee/wp-content/uploa ... googid.pdf