Bomber gap

Vasta
London Bridge
Liige
Postitusi: 618
Liitunud: 15 Aug, 2015 18:48
Kontakt:

Bomber gap

Postitus Postitas London Bridge »

Dr.Sci kirjutas:II maailmasõda alguses sellist massilise õhusõja kontseptsiooni ei olnud - pigem käis suurem jahmerdamine selle üle kes hakkab kontrollima Inglismaa õhuruumi
Palun täpsustada, mida akf. mõtleb sellise massilise õhusõja kontseptsiooni ning jahmerdamise all.
Juba I ms. ajal tabasid osad vennad ära, et õhusõda hakkab mängima väga olulist rolli tulevikusõdades. Sõja lõpust pärinevad kuulsad laused, et (parafriseerin) ainus kahju Saksamaale tehti õhust ja et õhujõududest on saanud riigi põhiline kaitserolli ning rünnakinitsiatiivi kandja. Taibati õhuülemvõimu olulisust ning lennukite potentsiaali erinevates rollides, vaieldi CAS vs. interdictioni doktriinide üle ning kardeti pommituslennuväge. Oli vist Baldwin see, kes ütles, et the bomber will always get through, ning keelitas inglasi desarmeerumist lõpetama ning enda kaitseks veel massilisemat pommituslennuväge ülesehitama. Ehk siis pommitajate hävitusjõus nähti omamoodi MAD rahutagavat printsiipi.
Mingi "jahmerdamine" käis võib olla ainult esimesel I ms. sõjaaastal. Tolleaegsete kiiresti arenevate ja tehnoloogia viimase sõnaga peeti hiljemalt sõja teisest kolmandikust alates väga moodsat ning massilist õhusõda, kus lendurid tegid mitmeid lahinglende päevas ning langenuid lennukeid loeti riikidel kümnetes tuhandetes. II ms. eelõhtuks oldi doktriine ning taktikaid arendatud ja lihvitud, tehnoloogiad aretatud ning aretised kasutusele võtmisel, mis kõik loomulikult aitas kaasa õhusõja kujunenud põhimõtete kasutusviide evolutsioonile peatselt sõdivates riikides. Mis jahmerdamisest ja puudunud kontseptsioonidest siin veel rääkida?

Läheb küll teemast mööda, aga vast austatet mode liigutab postituse sobivamasse teemasse, nagu Tal võib olla juba harjumuseks saanud.

pre-EDIT:
mart2 kirjutas:d) Manööversõda oma kõige klassikalisemas tähenduses kasutasid juba Hannibal, Tšinghis-khan ja Napoleon. Eriti osav oli selles "vana mongol". Ei midagi uut taeva all, lihtsalt sakslastel oli ratsanike asemel kasutada tankid ja lennukid. Areng oli/on tehnilistes lahendustes ja nende poolt pakutavates võimalustes, mitte manöövri kasutamise põhimõttes.
Sekundeerin tugevalt! Loodan, et mitmed akf-d panid hoolega tähele.
My fair lady.
Dr.Sci
Liige
Postitusi: 3299
Liitunud: 30 Okt, 2015 11:59
Kontakt:

Re: Süüria (kodusõda)

Postitus Postitas Dr.Sci »

London Bridge kirjutas:
Dr.Sci kirjutas:II maailmasõda alguses sellist massilise õhusõja kontseptsiooni ei olnud - pigem käis suurem jahmerdamine selle üle kes hakkab kontrollima Inglismaa õhuruumi
Palun täpsustada, mida akf. mõtleb sellise massilise õhusõja kontseptsiooni ning jahmerdamise all.
Juba I ms. ajal tabasid osad vennad ära, et õhusõda hakkab mängima väga olulist rolli tulevikusõdades. Sõja lõpust pärinevad kuulsad laused, et (parafriseerin) ainus kahju Saksamaale tehti õhust ja et õhujõududest on saanud riigi põhiline kaitserolli ning rünnakinitsiatiivi kandja. Taibati õhuülemvõimu olulisust ning lennukite potentsiaali erinevates rollides, vaieldi CAS vs. interdictioni doktriinide üle ning kardeti pommituslennuväge. Oli vist Baldwin see, kes ütles, et the bomber will always get through, ning keelitas inglasi desarmeerumist lõpetama ning enda kaitseks veel massilisemat pommituslennuväge ülesehitama. Ehk siis pommitajate hävitusjõus nähti omamoodi MAD rahutagavat printsiipi.
Mingi "jahmerdamine" käis võib olla ainult esimesel I ms. sõjaaastal. Tolleaegsete kiiresti arenevate ja tehnoloogia viimase sõnaga peeti hiljemalt sõja teisest kolmandikust alates väga moodsat ning massilist õhusõda, kus lendurid tegid mitmeid lahinglende päevas ning langenuid lennukeid loeti riikidel kümnetes tuhandetes. II ms. eelõhtuks oldi doktriine ning taktikaid arendatud ja lihvitud, tehnoloogiad aretatud ning aretised kasutusele võtmisel, mis kõik loomulikult aitas kaasa õhusõja kujunenud põhimõtete kasutusviide evolutsioonile peatselt sõdivates riikides. Mis jahmerdamisest ja puudunud kontseptsioonidest siin veel rääkida?
Vabandust, võibolla ma väljendasin end ebaselgelt. Nii I kui II MS puhul oli (tänu puudulikele lennuvahenditele , seda eelkõige I MS ajal) eesmärkideks saavutada õhus ülemvõim ja pärast seda rünnakutega maha suruda vastase manööverdusvõime (+meresihtmärkide hävitamine ja IIMS lõpus lauspommitamine). Puht õhulöökidega ei suudetud tollal hävitada terve riigi vastupanuvõimet, nii nagu tehti seda Iraagis. Aga kontrollisin üle ja tõesti, I ja II MS puhul on üllataval kombel lennuvahendite kaotused päris suured ka kampaaniates kus tavaajalugu õhujõududest kipub vaikima (ntx Rommel Aafrikas, tanke kaotatud sakslaste poolel 2500, lennukeid 8000)
London Bridge
Liige
Postitusi: 618
Liitunud: 15 Aug, 2015 18:48
Kontakt:

Re: Süüria (kodusõda)

Postitus Postitas London Bridge »

No worries. All's good.

Sõdadevahelise aja õhusõja juures tuleb mängu veel üks aspekt, mis tänapäeva vaatlejal jääb sageli kahe silma vahele. Ma oma eelmises ma juba korraks viitasin, kuid:
Puht õhulöökidega ei suudetud tollal hävitada terve riigi vastupanuvõimet
on tagant järgi tarkus, mis on meile tundub ilmselge. Pommituslennuväge ja selle purustusvõimet nähti umbes (mingil määral) samas valguses kui ICBMde kantuid tuumalõhkepäid pool sajandit hiljem. Kardeti, et uus sõda tuleb õhusõda, mille otsustab kiire ning massiivne õhulöök pommituslennukite poolt nii militaar- kui ka (või just eriti) tsiviilobjektide vastu. Seda on näha nii tolleaegsete poliitikute kõnedes, riikide esimestes sammudes taas- ja/või võidurelvastumisel, nn. bomber gap, ning ka kultuuris üldiselt. Paljud filmid ja raamatud, mis käsitlesid järgmist või tulevikusõda, kujutavad suurt rolli suurtel pommituslennukitel. Loomulikult on selline stseen visuaalselt-emotsionaalselt mõjus ja selles on oma osa modernismi ja futurismi ajastul, kuid ka I ms. kogemus andis selleks hirmuks alust. Londonile heidetud pommide ja reidide koguarv on küll väike, kuid mõju rahvale oli märkimisväärsem - eriti brittide kontekstis, kus sinnani olid nende saared olnud praktiliselt puutumatud. Samuti ei jäänud 20ndatel, kui ma õigesti mäletan, pommitajad kiiruses hävituslennukitest nii palju maha kui hiljem sõja ajal. See, lisaks veel välja arendamata avastamismeetoditele ning õhus koordineerimise puudulikkusele, tähendas, et teoreetiliselt oli täiesti arvestatav võimalus, et hunnik pommitajaid suudavad läbiviia üllatusrünnaku, mille õigeaegne avastamine ja püüdmine ning peatamine oli väga keeruline. Hirm oli reaalne ning arvestatav, kui valemisse lisada süüte- ja gaasipommid - jälle I ms. taak.

Et strateegiline pommitamine ei olnud lõppude lõpuks nii efektiivne Saksamaa võitlusvõime halvamisel, tuli välja pigem pärast sõda, kui tekitatud kahjusid hindama ja analüüsima asuti. Sõja alguses aga paistis Varssavi ja Rotterdami (või oli see Antwerpen?) näide aga tõestavat veel vastupidist. Sealt ka brittide suur keskendumine õhukaitsele ning hoidumine sõjast kolmekümnendate teisel poolel kuniks hinnati oma õhukaitset ja hävituslennuväge piisavalt tugevaks. See tase plaaniti saavutada 39. aasta kevadeks.

Praktika on küll tõe kriteerium, kuid enne praktikat tuleb teha otsuseid ikkagi teooria pealt.
My fair lady.
Poti soldat
Liige
Postitusi: 1702
Liitunud: 02 Dets, 2012 12:44
Kontakt:

Re: Bomber gap

Postitus Postitas Poti soldat »

Enne sõda teoretiseerisid õhuväe kindralid väga tõsiselt sellest kuidas pommituslennuvägi üksi vastase põlvili surub, aga probleemiks oli et sajad ja tuhanded neljamootorilised strateegilised pommitajad osutus enamike riikide jaoks lihtsalt liiga kalliks investeeringuks, kuna samal ajal oli vaja ka muid relvajõude ülal pidada ja moderniseerida. Lõpuks said pommituslennuväele tõsiselt keskendumist endale lubada ainult UK kes tänu Inglise kanalile väga suuri maavägesid ei vajanud, ning USA kelle tohutu majanduslik võimsus tollal varjutas päikese.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39981
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Bomber gap

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Paljud ehk ei tea, et enne WWII oli ühemaailma suurima raskepommituslennuväe omanik NSVL.
Samas aga juhtus üsna idarinde võitluste alguse eel selline kummaline liigutus, et kuigi NSVL-s oli välja töötatud igati loodustandev raskepommitaja TB-7 (hiljem Pe-8), siis peatati nende masstootmine (milleks oli ehitatud moodne tehas Kaasanis - seal toodetakse raskeid pommitajaid tänini), kuid ühel hetkel tõmmati pidurit ja valmis jõuti sõja lõpuni ehitada ainult 98 masinat. Väidetakse, et masstootmist ei peatanud mitte sõda, vaid Kremlist tulnud käsud. Sõja ajal mõistagi pidurdas nende tootmist nii suurem vajadus samas toodetud Pe-2 järele kui ka Mikulini AM-35 mootorite puudus (vastav tehas tootis eelkõige Il-2 mootoreid. AM-35 oli aga ainus mootor NSVL-s, mis oli piisavalt töökindel ja mis venitas lennuki näitajad rahuldavale tasemele peale õnnetuid eksperimente lennukidiiselmootoritega (!).

Võrdluseks, eelmist mudelit TB-3 ehitati natuke üle 800.

Kauglennuväe abil üritas NSVL 1944 veebruaris põlvili suruda Soomet, kuid tulemused olid pehmelt öelda tagasihoidlikud. Kui Tallinna tabas üks märtsipommitamine, siis Helsinkit tabas kolm märksa tõsisemat veebruaripommitamist, millest suurimal osales üle 900 lennuki. Kuna "õigeid" raskepommitajaid oli mõnikümmend, siis põhimassi moodustasid hädavisked, keskmised kahemootorilised pommitajad ning pommitajaks kohandatud transpordilennukid DC-3/Li-2. Tulemused aga olid kehvad - mõneteistkümnest tuhandest pommist, mis lendu viidi, loeti Helsinkis tabamusi mõnisada. Ehk enamik pomme läks Läänemere turskadele. Ja ehk seetõttu Helsinki veebruaripommitamisi soomlased erinevalt märtsipommitamisest, eriliseks traagikaks ei pea. Ja mõistetavalt, peale taolist "põlvili surumist" Soome järgi ei andnud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist