www.militaar.net

Kas kroonu tagant ka midagi pihta pandi või oli ainult noorsõdur see kelle hambahari ära varastati? Kas pätsati vaid oma tarbeks või ka müügiks, et elujärge parandada? Või oli armee ise see hunt kes kodust ja selle ümbert murdma õpetas?

Väeosa spetsiifikast tulenevalt oli peamine "valuutaartikkel" bensiin. Eraautode omanikud (tšainikud sõnast tšastnik, mis tähistas nende ettearvamatut loperdamist sõiduradade vahel) olid Moskvas asuva autobaasi ümber kobaras. 20-nene kanister maksis mäletamise järgi 3 rubla (pool riiklikust hinnast). Varastasid kõik - väeosa komandörist kuni reameheni. Polkovnikud muidugi ise kanistreid ei tassinud. Üks mägede poeg suutis komandeeringus olles sellise sõidulehe kokku joonistada, et oleks selle järgi kulutatud bensiini loojakarja saatmiseks pidanud rooli kinni siduma, tellise gaasipedaalile panema ja laskma oma Zil'il ööpäevaringselt ümber ehitusobjekti vurada Natuke viibutati sõrme ja kõik Väeosas, kus meie eraldiasuv autorood asus, sai kokkade käest laupäeviti tehtavat rosinatega pilaffi bensiinitalongide eest terve poti "na rõõla". Noorsõduritele laudadele antavate pottide sisu oli sama maitsev, aga seal leidus ehk nelja mehe portsjon kümnele
Kui Moskva GAI oli talongi ka kolmanda augu teinud (sõduritele rahatrahvi ei saanud teha, alati saime iga jama eest augu), siis koguti patused kokku ja mindi miilitsasse komisjoni. Ka seal pidi 70-100 liitri jagu bensutalonge kaasas olema, et uus talong saada. Samal põhjusel komisjoni kutsutud eraautojuhid oli üllatusest keeletud, kui me alati uute talongidega uksest välja marssisime.

Statistika, põhineb nähtul- kogetul:
bensiin koos bensiinikanistritega,
kõikvõimalikud veoautode osad, eriti nõutud Zil-130 ja Gaz-66 esilaternad ja veljed,
ehitusmaterjalid, nõutumad tsement, tellised, okastraat, segumasin läks ka kaubaks,
toiduained, eriti konservid, pärm (samaka ajamiseks!), kõlbasid ka kuivained,
voodilinad, tekid, padjapüürid jne.
Kuna Venemaal oli ikkagi kohutav vaesus, siis läks tegelikult kaubaks kõik. Tsurkad varastasid isegi trussikuid, maikasid ja majapidamisseepi ning saatsid pakkidega koju. Ju siis oli turgu või läks kodusesse kasutusse?
Aga parim näide oli see, kui väeosast kadus nagu vits vette terve raadiosaatejaam, mis oli monteeritud Zil-130 kongi, koos autoga muidugi!

Isa oli kroonus lao juhataja ,ning oli tarvis inventuuri teha.Suures laos olid 200 l. tünnid valge värviga,tegelt aga värv ammu maha müüdud ja telliseid täis topitud.

Meil oleks tellised ka müügiks läinud...

Mina tõin 1970 04.juunil kodu poole tulles kaasa tankisti sooja šlemmi ehk talvise tankistimütsi. See polnudki peidetud, lebas üsna süütult minu demblikohvris käteräti sisse keeratuna. See mul siiani alles ja heas korras. Ainuke - ei ole kindel, kas raadioside mikrofonid enam töökorras on, need ju ka n.ö. kaasavarana mütsi küljes kaasas.
Selle "ära tõin" panin pealkirjaks, sest ja Joosep Toots ütles pärast veinipuideliga allakukkumist - ära tõin.

Varastamist oli ikka päris palju. Meil oli ka kanistri hind 3 rubla, aga tavaliselt müüsime ikka sadade liitrite kaupa. Ajasime auto lennuki kaponiiri ja väravad kinni. Prapor või leitu veeretas siis 200-sed tünnid välja ja sai mõlemad paagid tühjaks lastud. Juhtus isegi seda, et sai 2 korda päeva jooksul paagid tühjaks. Möliseti ka, kui vahele jäid, aga mitte eriti. Ohved (pataljoni ülemused ja roodukas) varastasid tsisternidega. Osobist lasi ka tihti oma autojuhil meie paake tühjendada. Oli aeg kus roodukas pitseeris meie paake plastiliiniga ,aga varsti ta tüdis sellest. Ka oli meil käsk rohkem kütust maha kirjutada. Kadus meil huvi ju, kui me endale ei saanud teha.
Samuti varastati autode varuosi. Ohved laost, meie autode jaoks NZ-st.Korra jäid ka pataljoni ülemuste pojad vahele sellega, et käisid laost öösel autojuppe varastamas. Lugu lõppes sellega, et tatikad pidid jupid tagasi tooma.
Praporid ja ohved põllumajandusega ei tegelend.Sõites Tiraspoli hapniku järgi, oli tavaline, et neil olid kartulikotid kaasas. Põldude ääres pidasin kinni ja praporid loopisid kotti peete, kapsast jne.
Oma kapis ma ka midagi ei hoidnud .Isiklikud asjad olid kas auto spetsaparatuuri uste taga (lukus) või kaptjorkas staršina hoole all (asjadest 2 nimekirja-1 minul ja 2. staršinal).

Eks see piztiitamine sai alguse juba utsepkast.Igasugune juurvilja baasides käik pidi lõppema kõikvõimaliku kraami kokkukandmisest seerudele ja roodukale.Ja kui tsasti saadeti,oli praapor alati see ,kes käskis sul kõike tarvilikku "leida".Ja ega siis inimest sõdurisinelis ka kohaliku rahva poolt hätta jäetud.Sügav kummardus Ukraina rahvale.
Juhtus ka selline lugu,et omakasupüüdlikkus kord välja lõi.Nimelt tuli mingi haholl kroonust koju ja vaja ju igapäevast fiszarjatkat edasi edendada.Tuli siis oma mure ja kolmeliitrise suhkrupeedi viinaga meie totskale.Meil olid õues rööbaspuud ja turnik.(see asi,mille peal sai podjom perevarot ära õpitud)Palju rekord oli?Sai kaheksa korda järjest tehtud ja viina polnud enam vaja.Niisiis sõbral turnikku vaja.Ja peale kolme liitrit sai kaup ära tehtud.Viime talle laupäeva hommikul selle kaadervärgi ja saame veel kolm liitrit samakat.Aga pühapäeva hommikul suure peavaluga läksime ja tõime oma imušestva tagasi.
Olen ikka mõelnud,mis jama sellest oleks võinud tulla.Mingi metalljurakas nagu nõiaväel kadunud.Hloptõ,službu zavalili,štoli!

Utsepkas oli mul kodust saadetud raha sineli sisse õmmeldud. Nad leidsid selle ka üles ja panid pihta.Hea et sinel alles jäi...
Väeossa jõudes oli esimene asi mis ära tõmmati utsepkas antud koka tunnistus. Eks mõnel tšurkal isa kodus rõõmustas, et pojal jälle uus amet juures ja ei pidanudgi lambaid ära andma.

niisiis juba eesti söjaväes olles käis kompanii veebel kompanii bussiga(eravärvides) kadaka turul vorme ja muud varustust myymas. relvurohvitser oli nöus vahetama rakette amfi vastu.
kui yleajateenijad yhel hetkel avastasid et liiga palju bensiini on vasakule pandud siis lavastati nagu oleks see öösel ära varastatud ja ma kui vahtkonnaylem pidin kirjutama mingit lolli seletuskirja milleski mida tegelikult ei toimund. kui ryhmaylema tuttavatel kaitseliitlastel oli vaja padruneid et laskmist harjutada siis tehti meil paberi peal fiktiivne lahinglaskmine ,padrunid kanti maha ja anti yle uutele omanikele.

ludvig kirjutas:niisiis juba eesti söjaväes olles käis kompanii veebel kompanii bussiga(eravärvides) kadaka turul vorme ja muud varustust myymas. relvurohvitser oli nöus vahetama rakette amfi vastu.
kui yleajateenijad yhel hetkel avastasid et liiga palju bensiini on vasakule pandud siis lavastati nagu oleks see öösel ära varastatud ja ma kui vahtkonnaylem pidin kirjutama mingit lolli seletuskirja milleski mida tegelikult ei toimund. kui ryhmaylema tuttavatel kaitseliitlastel oli vaja padruneid et laskmist harjutada siis tehti meil paberi peal fiktiivne lahinglaskmine ,padrunid kanti maha ja anti yle uutele omanikele.

Liiga sinisilmne just ei ole aga loodetavasti on see lugu pärit üheksakümnendatest ja siin mainit tõprad juba Kaitseväest kinga saand...

yheksakymnendate keskelt.ja mainitud lugude peategelased on tegusad kaitseväelased tänaselgi päeval.

Huvitav palju on ette nähtud ajateenija peale padruneid? Mina sain ainult salvejagu aasta jooksul ära lasta, kui sedagi.

Tänapäeval on tavalisele jalaväelasele ettenähtud ca 2-3000 padrunit, kuulipilduritele u 2-3 korda rohkem. Lahingutoetusüksused saavad muidugi veidi vähem, eks neil ole jälle omad mänguasjad.

kangelaspioneer kirjutas:Tänapäeval on tavalisele jalaväelasele ettenähtud ca 2-3000 padrunit, kuulipilduritele u 2-3 korda rohkem. Lahingutoetusüksused saavad muidugi veidi vähem, eks neil ole jälle omad mänguasjad.

Seda muidugi lahingutegevuses, aga ma mõtlesin oma postituse all seda, palju on tavalisele reamehele eraldatud padruneid ajateenistuse ajal laskeharjutuste läbiviimiseks?