www.militaar.net

Kiviõli I lahing.

1. juulil 1941 toimunud rünnakust Kiviõlile annavad ülevaate kolm otsest asjaosalist Maidla suurlaagrist, kes oli selle rünnaku korraldaja. Kirjeldused on Arnold Pajoselt, Jaan Lumistelt ja Alfred Nurgalt. Nende kirjelduste alusel oli selle kallaletungi siht relvade hankimine Kiviõli miilitsatelt, kellel luureandmete järgi neid teati olevat, sest seal formeeriti hävituspataljoni, kelle jaoks oli toodud umbes 30 püssi. Need relvad olid aga hävituspataljonile välja andmata, seega miilitsata hoole all, kelledega loodeti tulevat kergesti toime. Need andmed saadi endiselt kaitseliitlaselt August Vareselt.
Et relvi oli, oli teada, kuid raskem oli saada andmeid nende asukoha kohta. Selleks läksid siis Maidla suurlaagri koosseisust ltn. Jaak Varik koos Maidla mehe Jalastoga Kiviõlli luurele. Tagasi tulles tõid nad andmed, et Kiviõlis pidi olema 5-6 miilitsat ja mõned punaväelased. Hiljem täienesid veel andmed, et punaväelasi pidi olema 4 meest, neist üks komandör ja need pidid olema majutatud vene kirikusse, kus pidid asuma ka relvad. Sellel ajal, kui luure hankis andmeid, valmistati laagris vankripussidest “käsigranaate”, mida võis minna tarvis. Luure andmetest koostati vastav kava, mis tehti 30. juuni õhtul kokkukogunenud meestele teatavaks. Laagri üldine koosseis oli siis 60 meest 46 relvaga.

Rünnaku kava ise oli järgmine:
Meeskond jagati gruppidesse, kellele igale anti kindel ülesanne.
I Peagrupp: umbes 20 meest, vabatahtlikud, pidi piirama miilitsate hoone. Hoone tagaküljele määrati 5 meest, kes pidid igaüks eriti määratud akendest sisse viskama “granaadid”. Peale granaatide lõhkemist pidid viskajad ise ka akendest sisse hüppama. Tekkinud segaduses pidid kõik majja tormama. Selle grupi eesmärgiks oli: miilitsad tappa, et saada kätte nende relvad. Grupi juhid olid lpn. O. Lauri ja ltn. Jaak Varik.
II grupp: koosseis 6 meest, pidid lülitama postkontori välja sidevõrgust postkontori kommutaatori lõhkumisega ja peale selle pidid võtma oma valdusesse jaamahoone. Grupi eesmärgiks oli: hoiduda, et tegevuse ajal ei tuleks teadmatult sisse mõni juhuslik sõjaväerong ja et ei saadaks telefoni teel kutsuda sõjaväelist abi. Grupi juhiks oli H. Sikk.
III grupp: koosseis 6 meest (A. Pajose andmeil 4-5 meest), pidi vallutama vene kiriku, hävitama punaväelased, välja tooma relvad, kusjuures neile oleks abi tulnud miilitsate maja juurest, kui see juba vallutatud, sest miilitsaid peeti vastupanuvõimelt kõige tugevamaiks. Grupi eesmärk oli seega peasiht - saada kätte relvad. Grupi juhiks Ants Lääne.
IV grupp: koosseis 8 meest, pidi vallutama ametiühingute maja ning vangistama seal leiduvad tähtsamad bolševikud. Sellegrupi koosseisu ning käsutusse kuulusid veel 8-mehelised patrullid raudteejaama juures väljas, kes pidid silmas pidama, et ida pool ei lastaks rakette, milleks saadeti paar meest Püssi, valvama umbes kompanii suurust punaväeüksust. Nende appituleku puhul pidi lastama üles 2 raketti leppemärgiks.
Helisignaalidena lepiti kokku: üks pikk ja rida lühikesi vilesid - koguda; kaks pikka vilet tegevust jätkata. Viled pidi andma rünnaku üldjuht allohvitser Alfred Nurk.
Seega oli tegutsemiseks üksikasjaline kava, täpselt läbimõteldud ja konkreetsete ülesannetega. Kuid oli ka teisi kavu ja nende kohta väljavõte J. Lumiste kirjutusest: “Meie sihiks oli, peale Kiviõli vallutamist puhastada Kiviõli tööstusalevik täielikult kommunistidest. Peaaegu kõik vähegi kahtlusäratavad elanikkude nimed said kaalumisele võetud, kui oli kommunistlikku hõngu küljes ja venelane - “ära”. Eestlasi nii peenest filtrist läbi ei lastud. “ ... “Ka eestlased-kommunistid, eesotsas Rausi ja Raudsikuga ei leidnud meie silmis rohkem ega vähem hukkamõistmist. Ka nende kohta tehti sama otsus, mis venelastegi kohta.”
Kas see suurem vallutamise kava ka juhtkonnal oli, on vaevalt usutav, sest seesugune põhjalik puhastus olnuks igal juhul teostamatu, kuna igal ajal oleks võinud Kiviõlisse sisse tulla mõni suurem ešelon punaväge. Arvatavasti oli puhastamis- ja vallutamisplaan vaid mõningate keevavereliste meeste omaalgatuslik mõte.
Kavakohaselt hakkasid grupid liikuma täielises sõjaväekorras laagrist Aruvälja küla lähedal 30. juunil kell 23.30 ja jõudsid kell 01.46 Kiviõlist lõunapoolsesse metsaserva nn. kompressihoone lähedusse, kus peatuti ning otsustati tegevusega alata kõigis ettenähtud punktides täpselt kell 03.00, s. o. 1. juulil. Lpn. Lauri käis algul veel veidi luurel ja siis liiguti vaikselt edasi käitise kontori suunas, teel kohates veel kolme töölist, kellelt saadi mõningaid andmeid. Kontori taga lepavõsas peatuti ja sealt hakkasid grupid hargnema.
Esimesena liikus välja gr. nr. II - ülesandega hävitada sideühendus. Kümme minutit hiljem hakkasid liikuma teised grupid.
Esimene, peagrupp liikus alevikku “kantiini” tagant suunduvat tänavat mööda ning juhtus enne raudteevalli ületamist hävituspataljoni tunnimehele, kes kallaletungijaid märkas. Ltn. Jaak Varik laskis tunnimehe revolvrist haavatuks ja see hakkas vastu laskma. Tunnimehe laskis maha keegi sõdur Vesmis Manfried, kes sai omale sellel teel püssi, kuna oli rünnakul laenatud relvaga. Seega lahing algas kell 01.48. Kohe esimeste paukude peale algas tegevust vene kiriku juures Rk., mis oli üllatuseks. Nagu hiljem selgus, oli peale luure lahkumist Kiviõlisse tulnud terve autotäis punaväelasi, kes asusid vene kirikusse. Samuti oli sinna magama koondatud hävituspataljoni mehed. Seega oli pealöök metsavendadel suunatud märgist mööda ja vene kiriku vallutamiseks saadeti liialt vähe mehi.
Rk tulistas raudteevalli. Paljud mehed ei julgenud üle raudteevalli hüpata ning asusid selle varjule, hakates vastu tulistama. Miilitsate majani jõudis ainult 10 meest. Visati küll “käsigranaadid” akendesse, kuid need ei lõhkenud peale ühe, mis aga põrkas aknaraami vastu ja tagasi välja. Viga ei saanud sellest keegi, nii sees kui ka ründajad väljas. Tulistati miilitsate maja akendesse ja taoti need puruks. Ruumides aga polnud kedagi näha ja sellepärast ei mindudki majja sisse. Osa mehi läks siis kohe koos ltn. Jaak Varikuga vene kiriku juurde. Peale selle tuli siiski üks sõjaväevormis mees miilitsate jaoskonna uksest välja ja läks kõrvaluksest sisse. Algul arvati see mõneks metsavendade hulka kuuluvaks sõduriks, kes maja teise külje aknast sisse pugenud, ning nüüd väljus. Kui aga mees ukse vahelt metsavendi laskis püstolist, siis teati, et on vastane ja hakati teda tulistama. Arvatavasti tabati teda läbi ukse. Peale selle läksid kõik vene kiriku juurde. A. Pajose kirjelduse järgi oli seal olukord järgmine: “... esimeste laskude järgi ärkasid kõik punaarmeelased ning miilitsad, hakates suurest ruumist läbi valgustatud eeskoja teise ruumi jooksma padruneid tooma. Eeskotta viiv välisuks oli klaasist, millest valgus välja paistis, ning kuhu seega hea tulistada oli. Sinna siis ka tuli suunati, surmates 2-3 punaarmeelast ning haavati raskelt umbes 9-12 isikut. Järgmisel päeval viidi 3 punase risti auto täit raskesti haavatuid Rakverre haiglasse ning üks kord kaetult veoautoga surnuid kuhugi kaugemale matmiseks. Kergesti haavatuid raviti kohapeal.”
Lahing kestis 3/4 tundi, ilm selgines ja segadusse löödud venelased ning hävituspataljoni mehed toibusid esimesest ähmist, hakates õige tihedalt vastu tulistama, kusjuures neil oli relvade ülekaal. Sellest tingitult andis A. Nurk kogunemiseks signaali.
Teine grupp, mis oli jõudnud juba raudteejaama taha, kuulis tulistamise algust, jooksis kohe jaama, kus tegi puhta töö, rikkudes täielikult kõik seadeldised ja lõigati läbi keskjaama peakaabel.
Peale taandumise signaali kogunesid mehed tule all enamikus raudteejaama taha lepikusse, kust anti kogupauke veel kiriku suunas, et bolševikud ei hakkaks korraldama vasturünnakut.
Haavata said metsavendadest 2 meest: miilitsate maja juures kaelast kergelt Maidla mees Karl Põld. Raudteetammilt üle hüpates sai aga kõhust haavata Ernst (A. Pajose andmete järgi “Jaan”) Tiib. Tiib sai õige raske haava, kuid liikus siiski teistele järgi kaaslaste abiga, kuid suri veel sama päeva õhtupoolikul Soonurme külas - kell 16.45. Arstiabi ei olnud võimalik otstarbekohaselt teostada. Vajalik operatsioon ehk oleks veel suutnud päästa.
Peale lahingut kogunenud mehed otsustasid taanduda ja jõudsid laagrisse Aruväljale kell 05.00. Üksikuid mahajääjaid tuli tagasi veel järgmisel päevalgi. Laagrisse jõudnult olid mehed puruväsinud, nagu märgib J. Lumiste.
Nagu hiljem saadi kuulda, oli vastase kaotus selles lahingus olnus surnutena 8 meest, peale selle hulk raskelt ning kergelthaavatuid, kelle arvu pole olnud võimalust selgitada. Metsavendade kaotus üks surnu ja haavatu. Saagiks saadi vaid üks vp., kui arvestada relvadehankimist kui sihti.
Kokkuvõtliku üldhinde annab aga osavõtja hr. A. Pajos järgneva: “Üldiselt kujunes rünnaku tagajärg, peaasjalikult puudulikkude luureandmete tõttu, mitterahuldavaks. Suur osa rünnaku ebaõnnestumise põhjustest tuleb panna esmakordselt lahingus ja Rk tule all olevate meeste arvele, keda kuulipilduja tuli araks lõi. Ühe tähtsa ülesande täitis see rünnak siiski. Kohalikud punased pidid metsavendadega kui “jõuga” arvestama. Üllatus oli aga tegelikult nende pool veelgi suurem, kui seda arvata võis.
Et meie alevikku sissetungi õigustada, luuletati meid “saksa parašütistideks”, keda olnud umbes 100 meest ja kes olnud varustatud igasuguste automaatrelvadega.”
Kokkuvõte:
Andmed vastasest: Kiviõlis 5-6 miilitsat ja 4 punaväelast, 30 püssi.
Ülesanne: Vastane hävitada, relvad ära tuua.
Oma jõud: 44 puuduliku relvastusega meest.
Vastase jõud: rühmitus punaväge Rk-ga, miilitsaid, hävituspataljon.
Aeg: 01. 07. 41 kell 01.48-03.00.
Koht: Kiviõli.
Tulemused: Rünnati ja vaenlase ülemvõimu ees taandati.
Sõjasaak: 1 vp.
Oma kaotused: 1 surnu ja 1 haavatu.
Vastase kaotused: 8 surnut ja 3 autotäit haavatuid.