www.militaar.net

Kaugele maale

Olime teineteisesse väga armunud, aga kokku polnud eriti saanud, kuna mina olin TRÜ-s õppimas ja minu tüdruk oli teises linnas tööl. Siis selle viimase öö veetsime koos. Eks oli teada, et väga vähesed ootavad selle 2 aastat ära. Kõndisime jala 3 km sõjakomissariaati, kl 6.00. pidin seal olema. Tartu Jakobi 41 praeguse aadressi järgi. Varem olid kogunemised hilisemad, aga kuna tekkisid suured kaklused tõsteti kellaaeg mingil ajal varasemaks. Kõik olid unised ja kurvad ja saatjaid oli palju. Jätsin hüvasti ja astusin hoonesse sisse, seljakotis oli veidi söögikraami ja tädi antud kuivikud, sest tal olid kogemused Siberi ajast. Olime hoone koridori põrandal, mõned veel napsused. Ühel praegusel ajal soliidset elukutset pidaval mehel, pool pead karvane ja pool pead kiilas. Üks taksojuht oli juba 26 ja soliidse kõhuga, abielus, ühe lapse isa. Ise ajasin juba mõne päeva eest pea kiilaks, arvati, et kui sõjaväes aetakse, siis võib see valus olla. Oli 10. november 1985. a. Vana hall sõjaväepilet, mis oli 2 aastat tagasi antud ja kus oli mingi müstiline kood, mida „targad“ tõlkisid lennuväeabiteenistuseks, kaotas kehtivuse. Pass võeti ära ja polkovnik Jüri Kallit andis mulle helepunase sõjaväepileti. Läksime bussi ja sõitsime pimedas Tallinna poole. Jõudsime Lasnamäe jaotuspunkti, ilm polnud eriti külm. Vedelesime lavatsitel kõik koos, käisime arstlikus komisjonis, saime vaktsiinid. Toitu oli meil küllalt, aga isu polnud. Lootsime, et jääme kodu lähedale. Esimest korda hakkasid kohalikud venelased, kes olid määratud mereväkke, laiutama ja tundsid ennast kuidagi teistest paremana. Mingi ohvitser haakis 30 kutsealust sappa, kõik TTÜ ja TRÜ üliõpilased, jõudsime Moskvasse, seal passisime lennujaamas. Toitu oli lademes ja lennukis sai ka süüa. Edasi siis lend Habarovskisse, vist 8 tundi lendamist. Alla vaadates tundus kogu Siber maastik ühesugusena. Habarovskis oli -15 kraadi külma ja palju lund. Meid viidi mingisse väeosasse. Siis tuli niinimetatud „saun“ võeti kõik asjad ära, kirjutasin aadressi seljakotile ja pakkisin tsiviilriided sinna sisse. Selge oli, et vaevalt see pakk koju jõuab ja ega ei jõudnud ka. Midagi väga väärtuslikku ma kaasa ei võtnud. Nüüd olid meil paguniteta sõjaväe mundrid ja kirsad jalas. Olime ühe kasarmu nurgas mattide peal hunnikus koos nii päeval kui öösel. Kirsad olid hirmus harjumatud jalas. Aeg-ajalt toimetasid kohalikud sõdurid läbiotsimisi, kõik aeti püsti ja otsiti läbi. Oma söök oli läinud, söögiks anti mingit laket. Päeval saadeti territooriumi puhastama mingi tsurkast nooremseersandi juhtimisel. See ütles, et kes talle raha annab, saab edaspidi parema elu peale. Andsin 3 rbl. ja see oleks mattide peal nii või teisiti ära võetud. Minu viimane raha oli mõned Lenini pildiga rublased, need peitsin mattide alla ja nii õnnestus säilitada. Hämmastas elanike vaesus, kiled akende ees (ilmselt siiski kile oli pandud klaasi peale lisaks). Territooriumile minnes anti mulle mingi kaltsujope, millega keegi oli armeesse tulnud. Varsti oli üks pereema kohal minu koristamise juures ja nurus lastele jopet. Andsin talle ja sain veel kaltsuma vastu. Nüüd läks jälle autoga reisiks. Kui mingi läbilaskepunkt oli üritasid sõdurid pommida raha, mida enam pea kellelgi polnud. Tulid autokasti ja nõudsid raha. Edasi jõudsime rongi peale ja hakkasime sõitma veel kodust kaugemale. Toitu meile ei antud ja nüüd kulusid need paar „Leninit“ saiade peale jaamapuhvetis, eks mõnel veel oli mingi ime läbi raha säilinud. Sõit siis kusagil 1.5 ööpäeva Komsomolskisse Amuuril. Minu jaoks tähendusrikas, kuna isa oli 10 aastat Magadanis surmalaagris olnud. Sõidu peal äratasime vanemate olijate huvi. Mingid suvalised tüübid tagusid meile paar „pankat“ (löök rihmapandlaga vastu tagumikku) vastu tagumikku ja kirjutasid linoleumrihma peale, et me oleme täieõiguslikud sõdurid, et siis pidi väeosas lihtsam olema. Muidu läks sõit plaanipäraselt, aga selle lõpp oli masendav.

Noorsõduri kursus

Rong peatus jaamaosmiku ees, millel kiri „Podali“, millest ka kehva venekeele oskusega inimene võis aru saada, et tegu on mingi pärapõrguga. Oli väga külm, ootasime jaamas autot. Edasi läks siis sõit pimedas kuhugile, nagu kombeks mingile kilomeetrile, näiteks 56 kilomeeter. See kilomeeter oli väeosa nr 65273 ja juba oli 15. november 1985.a. Lund oli umbes 1 meeter, külma -15 ja kasarmu oli kolmekordne ehitis. Meie siis kõige ülemisel korrusel. Kõikjal kuhu kasarmus vaatad, ainult tsurkad. Tehti veel mingi väiksem arstlik kontroll ja sõeluti välja 3-4 inimest kellel oli tripper. Algas noorsõduri kursus, pidime kõigepealt sinised lennuväe pagunid ja lõkmed peale õmblema ja sinelitesse kloorlubjaga oma nimed kirjutama. Üks Hiiumaa poiss ei osanud õmmelda. Pagunite õmblemine oli päris raske. Rutiiniks sai, et kõik mis on varastatakse varem või hiljem tumbotskast ära. Eriti alguses, kui oli veel midagi lootust varastada. Hommikul oli „rota sorok pjat sekund podjom“, seda oli raske teha, aga ka mitte võimatu. Too eelpool kirjeldatud taksojuht lendas koos oma kõhukesega ja seda oli veider vaadata. Söök oli söödav. Ükskord oli aga kisell nii hall, et jätsime selle joomata. Räägiti, et sinna pannakse mingit ainet, mis teeb nii, et enam ei tõuse. Väljas tegime rivi, mis mulle ei meeldinud. Mis oli tippmasendav, et kogu see sõjaväeosa valvas u 4 meetri pikkusi keemiapomme. Lennukeid polnud, ainult lõputud riidad u 4 m kõrged, keemiapommidega, nii kaugele kui silm ulatus. Väeosas oli kaart ja sealt oli näha, et kogu väeosa (ainult tsurkad) mõte oli käia ümber pommide ja neid valvata. Loomulikult tuli pomme ka laadida virnadesse ja lund palju koristada pommide juurest. Veel oli üks õuetöö kivisöe laadimine vagunist. Kivisüsi oli ära külmunud ja seda tuli kangidega aegamööda lahti taguda. Meil oli üks saarlasest jalgpallipoiss ja tema sai suvalise tsurka käest kangiga silma alla, seda oli kole vaadata. Nagu muud head asjad, algas ka dedovshina. Mingi mulle nabani hirmus vana välimusega tsurka väitis mulle, et ta on „ded“. Ma ei osanud midagi arvata. Siis ronis laua peale, et mind lüüa, aga pihta ei saanud. Selle peale minu ülemus, tsurkast seersant viis mind peldikusse ja käskis põrandal kätekõverdusi teha ja samal ajal tagus jalgadega vastu külgi. Alandav. See oli minu esimene dedovshina kogemus. Aeg-ajalt tsurkad rivistasid meid ülesse ja käskisid seista käed küljepeal ja siis lõid piku mune. Selline profülaktika. Teine variant, et pidime karjuma Lenini toas nii kõvasti kui jõudsime poliitõppuse vastuseks. Teine pool noorsõdureid olid tsurkad, osad neist ei teadnud, kes too Lenin ongi. Veel seisime tumbotchkal päevnikuks. Küsiti ka mida me teha oskame. Ma oskasin joonestada ja mul oli teine spordijärk matkamises. Sellist jama polnud kellelgi vaja. Too taksojuht võeti ülemuse autojuhiks. 24. novembriks olime piisavalt eelkirjeldatud väljaõpet saanud. Meid viidi tagasi jaama ja algas mitmepäevane rongisõit Eesti poole Blagovesentshkisse Hiina piiri ääres. Ma olin söelaadimisel külma saanud kõrvad valutasid ja lausa jooksid mäda. Oli ka palavik.

...
Vend oli ka Habarovski krais ("Sovetskoje Gavno-s"), aga paar aastat hiljem. Moskvas lennukit oodates kommenteerisid nad ühte tibi eesti keeles üsna kuuldavalt. Alles edasi lennates ütles tibi selges eesti keeles, et tõenäoliselt ei ole siin enam kedagi, kes meist aru saab ja tegi häälekalt teatavaks, mida ta enda pihta suunatud kommentaaridest ja kommenteerijatest arvas.

Väino kirjutas:Vist ikka sorok pjat sekund, vaevalt teile 45 minutit aega anti.
Vend oli ka Habarovski krais ("Sovetskoje Gavno-s"), aga paar aastat hiljem. Moskvas lennukit oodates kommenteerisid nad ühte tibi eesti keeles üsna kuuldavalt. Alles edasi lennates ütles tibi selges eesti keeles, et tõenäoliselt ei ole siin enam kedagi, kes meist aru saab ja tegi häälekalt teatavaks, mida ta enda pihta suunatud kommentaaridest ja kommenteerijatest arvas.

Parandasin ära.

frantzus isiklikult kiidab mehi kes kribavad, enam-vähem sama põlvkond. ja nagu näha siis teenistus oli kõigil totaalselt isemoodi, ja seda ongi huvitav lugeda kuna sama ustaavi järgi samas armees teeninud, vist .

Jah, ma loodan väga, et siia sektorisse ka lisa laekub. Algas igatahes hästi. Jutt, ma mõtlen, mitte teenistus

Haiglas

26. novembril jõudsin rongiga Ledinaja (jälle hea nimi) jaama ning sealt jälle mingile kilomeetrile utsebkasse. Utsebka asus Svobodnõis (väeosa nr 23202 Tsitaa oblastis). Õppeväosast alustasin prappori saatel kohe tagasiteed jaama. Sealt jõudsime Belogorski linna haiglasse. Haiglas tuli kõik asjad ära anda hoiuruumi ja anti mingi halatt ja tapotshkad jalga. Mul oli kõrge palavik ja eriti väga aru ei saanud, mis ümberringi toimub. Nüüd saadeti edasi palatisse, seal pani mingi turske tsurka (ka haige) mind põrandat pesema. Kutsus mind Ernestiks (et nagu sakslane). Kui arst läbi vaatas, siis uuriti esmalt, et kes mind lõi. Arvati, et kõrvad jooksevad peksmisest mäda. Polnud ime sest oli terve osakond, kellel olid lõualuud traadiga kokku seotud ja need said söögiks tooreid mune. Ühega rääkisin ka, see oli sõjaveterani kõige noorem poeg, väikest kasvu, isa oli alustanud kahurväega Talvesõda Soomes ja lõpetanud kusagil Saksamaal. Poiss oli muidugi uhke. Ta tahtis sünnipäeval linnaluba, aga tsurkad peksid ta selle puhul hoopis läbi. Sünnipäev oli muidu ainuke päev kui sõdurit paremini koheldi ja anti ka linnaluba. Ravi hakkas pihta ja süstiti mingit rohtu, nii et oli tunne nagu tuleks persest sooja auru. Nimetati gorjatchi ukol. Kamandas kogu halattides „väeosa“ jälle mingi tsurka. Ütlesin, et olen pool aastat teeninud, aga eks need loeti kõik duhhideks. Hommikul oli razvood ja too tööpati tsurka siis saatis õue territooriumi puhastama konidest ja prahist või siis põrandaid pesema. Tsurkast ülemus oli saanud kusagilt paar dessandi linnukest ja sinist lõkmet ja kavatses koju minnes peale panna ning dessantnikuna koju minna. Too tsurka kes mind Ernestiks kutsus käskis laule laulda, laulsin. Teinekord tahtis ka seksuaalvahekorda astuda, oli veider et mehed midagi sellist tahavad. Haiglast polnud võimalik koju kirjutada põhjusel, et polnud paberit ja ümbrikku. Mingi pöörase ime läbi jõudis minu tüdruku saadetud 3 rbl kirjaümbrikus kohale ja selle eest sain kirjatarbeid osta. Lisaks koristamisele sain tööle kööki. Seal tuli hommikul „titaan“ tööle panna sooja vee jaoks ja siis toit laiali jagada. Toored munad „lõuakestele“ ja muu hea parem kõigile teistele. Kõige rohkem köögile. Näiteks piim oli väga tänuväärne ollus, keetsid tee ära ja veidi piima hulka, nii et valge oleks, ülejäänud läks endale joogiks, piim oli sealmail haruldane. Polnud pärispiim, see tehti hoopis piimapulbrit kuuma veega segades enne meile toomist. Hakkasin varsti ilusti juurde võtma. Köögis töötasid ka kohalikud naised, nood tegid endale metsikust kanepist tõmmist ja käisid Eestis kaubareisidel. Mõelda, et oma vist 8000 kilomeetri takka. Eks ikka helikopteri või lennukiga. Haiglas oli igasuguste rempatide mehi: autoremontijad, raudteeremontijad. Raudteel oli raske kuna liiprid söövitasid käsi ja külm külmetas leiva ära, nii et see ei kõlvanud süüa. Üks sellistest remontijatest oli simulant. Oli mitmeid kordi lumehanges maganud aga ikka polnud korralikult haigeks jäänud. Ainult silmaalused olid tumedad. Tilgutas verd uriini sisse, et koju pääseda. Selline asi vaevalt küll aitas. Minu sõbraks oli üks poiss Vladivostoki lähedalt Nahhotkalt, sinna tuli kontrabanti Jaapanist, seega oli ta uuema rokkmuusikaga kursis ja meil oli millest rääkida. Väga palju oli haigusena põskkoopa põletikku ehk haimoriiti nagu seda nimetati. Raviks torgati ninasse ora ja lasti kõik mis tuli välja, see tundus olevat valus ja rõve protseduur.

Sektor gazovoi ataki kirjutas:Haiglas
....Väga palju oli haigusena põskkoopa põletikku ehk haimoriiti nagu seda nimetati. Raviks torgati ninasse ora ja lasti kõik mis tuli välja, see tundus olevat valus ja rõve protseduur.

Kuna koroonaproovi "põskkoopakaabe" käib sealtsamast siis luban armulikult seda protseduuri teostada alles pärast seda kui olen sussid jäädavalt sirgu visanud... kuna sedasama põskkoopaloputust tehti mulle teismelisena 2x päevas 2 nädala vältel tänases PERHis täiskasvanute osakonnas samadel aastatel kui siinsed memuaarikirjutajad oma kroonuteenistust alustasid. Nojah... palatikaaslane oli nats hullemas seisus - põskkoobaste füüsiline avamine ja sealse sisemuse traadiga ära koristamine. Lohutuseks/motivatsiooniks öeldi et kui ei ravist keeldun siis läheb nagu Georg Otsal (kelle ametlik surmadiagnoos küll ajukasvaja on) Aga kuna haiglakogemuste memuaarid pole siinse foorumi teema siis sellega praeguseks lõpetan...

Osa põskkoopapõletikke vist imeti ka süstlaga läbi põse ära...?

Utsebkas

Elasime ühekordses kasarmus pool roodu ühel pool sissekäiku ja pool roodu teisel pool. Meie üle valvas jefreitor ja tema ülemuseks oli seersant. Vargus polnud väga probleem, kuna eriti mingeid isiklikke asju polnud. Aga kui hommikul ülesse aeti või häiret anti tuli esimese asjana oma sinel üles leida. Kuna kasarmus oli jahe, siis võttis jefreitor ja veel mõni suvaline sõdur endale sineli lisatekiks ja seega ei pruukinud sinelit ülesse leida. Eestlased olid nüüd segamini venelastega, vähemalt tsurkasid ei olnud. Teises poolroodus, samas kasarmus olid ülejäänud eestlased. Seega vene keel eriti ei edenenud. Kui seersandid tahtsid teha mingit dedovshinat, siis istus aknal suhher ehk ström (vanglasläng). See oli nagu tunnimees, kes valvas ohvitseride tulekut. Näiteks lasti mingit demblil meelepärast laulukest sõduritel laulda. Teine võimalus oli, et kamandati koiku otste peale ja kästi kätekõverdusi teha. Pakkidest võeti parem osa kapterkas ära ja eks me siis arvestasime kohe sellega ja lasime ainult hädavajalikku saata. Mida aeg edasi seda rohkem hakkasid ka venelased, kes olid meiega koos dedovšinat aretama. Hommikul tulid kõik kiiruga üles otsisid oma sinelid ja siis jooksma, see oli piin nendele kes joosta ei jõudnud, neid aeti jalahoopidega tagant. Vahelduseks tehti kükk-kõndi ja see oli ebamugav, kuna sinel segas. Ma ise olin hea jooksja. Siis lasid kõik põie kortsu. Voodid tehti ära, peksti tekid kanti ja joondati tumedad tekivöödid niidi järgi. Rivistusel võidi ka läbi otsida, et ega ole midagi üleliigset taskus. Seepärast tuli isiklikud asjad alati korralikult püksi peita. Isiklikeks asjadeks oli mõni kiri mida alles tahtsid hoida ja mõni pruutide saadetud foto. Siis sööma. Söömine toimus kiiruga ja toitu oli vähe. Olime alati näljas. Puder tegi näo paksuks, aga keha oli buhhenvald. Mingeid lisaportse polnud. Ükskord jäi hommikusöök hiljaks ja kõik olid väga ärevad. Major Lobatch oli nimelt hommikul sööklasse läinud ja palunud kausikese putru. Seejärel oli ta kõik malmpotid toiduga põrandale pildunud ja käskinud uue keeta. Meie aga ootasime. Peale sööki läksime õppeklassi, kus tualetti enam polnud. Hiidlane kellest enne juttu oli tahtis teinekord pissile, kuna oli nii harjunud. Ei lubatud ja hakkas lõpuks nutma. Tema käsi käis ka kõige halvemini. Mõnel ööl magas ta voodi all paljal põrandal, kuna keegi oma prizõõvi venelane sai kiusamisest mõnu. Õppeklassis õppisime päevad läbi morsetähestikku. Igale tähele vastas „napev“ ehk selline lauluke, A - ai-daa – punkt ja kriips. Kui õppeväosasse saabusin võttis üks tsurkast efreitor (mitte meie oma) mind enda ruumi, ähvardas ja õpetas mõne tähe. Seega oli lisaõpe, et teistele järele jõuda lõppenud. Radist pidi saatma morsevõtmega teatud hulga märke ja ka need vastu võtma. Õppeklassis olid igal laual võtmed ja kõrvaklapid. Õpetaja sai ka kiirust reguleerida ja segajaid peale panna. Oli hirm et ei saa neid tähti eksami ajaks selgeks. Kellel oli muusikaline kuulmine, see sai paremini selgeks, tähtede puhul ju ei tea, millal üks või teine täht lõpeb ja teine algab. Minul muusikalist kuulmist polnud. Oli ka üks vana raadiojaama stend õppeklassis ja kõik. Kui õppimine ei edenenud, sai kohe õppeklassi maja kõrval staadioniringe ühiselt joosta või kükk-kõnnis läbida. Kui ei peaks üldisemalt õpe edenema, ähvardati öiste õppustega. Neid tehti kokku vaid 1 kord. Peale lõunat oli pool tundi seedimiseks ja siis jälle õppeklassi tagasi. Siis õhtusöök ja otboi.

Utsebkas II

Elu oli suhteliselt üksluine ja midagi huvitavat ei toimunud. Mõnikord tehti rivi, siis käisime jälle kinos. Oli ka pisike pood, võimla ja raamatukogu. Poodi eriti asja polnud, sest jefreitor ja seersandid võtsid sõduripalga ära. Tänapäeva mõttes väljaõpet ei toimunud, kuna sõdur pidi kõike lennult haarama. Eks siis tuupisime lõputult morset ja selle vahele lugesime Ustaavi. Need olid sellised hallid raamatukesed, mille keegi oli oma hulluses kirja pannud ja mis vist tõesti tuli pähe õppida, kuna midagi aru ei saanud. Kes Ustaavist karauuliga seotud kohad selgeks sai, sai karauuli. Mingeid endisi või kaasaegseid rakette valvama. Räägiti et seal oli ka radioaktiivne. Mulle hakkas see ustaavi jura nii vastu, et ei suutnud seda pähe õppida. Karauul polnud ju ka teab mis ihaldatav koht, keset täies jõus Siberi talve. Kes karauuli ei läinud sai kas svinarnikusse või siis kööginarjaadi. Svinarnik oli koht kus tegid tiba tööd ja siis pidid vaatama, et kui öösel kontrollima tullakse, siis oled võimeline kiiresti unest toibuma. Miks üldse ohvitser pidi sigalat kontrollima jäi arusaamatuks. Kööginarjaad oli väsitav, aga sai vähemalt süüa. Olid suured potid mille seintesse juhiti auru ja nii keedeti toitu. Kokk saatis mind katlamajasse auru küsima ja läksin sinna ja lasin ukse taga kella. Seal valitsesid tsurkad nagu ka mujal Kamtsatkadel ehk katlamajades. Eks need siis sõimasid hirmsasti ja tahtsid kallale tulla, kuna olin valesti kella lasknud. Kella tuli lasta kindel signaal, et katsigarid teaksid ette võõra inimese tulekust. Uusaasta paiku läksin korraks narjaadi ajal välja ja mõtlesin, et pean siin külmas veel 2 aastat olema, jube!
Lisaks morsele panime üks kord ennast ka himmkondoonidesse ja siis suusad alla ja minekut mööda ilusat maastikku, mis nägi välja nagu botaanikaaias, kuna osa liike olid põhjamaised ja osa just lõunamaised, näiteks mandžuuria pähklipuud ja amuuri korgipuud. Suusatamine oli mõnus, aga paljud ei osanud ju suusatada. Oli ka spordisaal ja korra käisime ka spordisaalis. Pallid olid viletsad ja korv- või võrkpallist ei tulnud suurt välja. Ja varsti peale seda hõivasid saali partisanid. Nood kandsid mingeid kursantide eraldusmärkideta sineleid ja mõni nägi juba raugaeas välja. Nad elasid oma elu ja me omavahel kokku ei puutunud.
Üks kord käisime ka laskmas, anti paar padrunit ja lasid need lamades märklaua pihta. Oma või naabri märklaua pihta. Ma polnud varem automaadist lasknud. Aga ega kedagi eriti tulemused ei huvitanud, ohvitserid võtsid oma laskemoona välja ja kukkusid andma.
Tolle aja ilusaim elamus oli, kui sattusin „karauuli“. Väeosa õuele toodi uued R-140 raadiojaamad. Need olid väga võimsad raadiojaamad, ajateenijad kes nendes kongides töötasid said head moodsat lääne mussi kuulata. Minu ülesandeks oli uusi raadiojaamu valvata ja istusin siis lihtsalt autokabiinis ning muretsesin endale sööklast leiba ning konservi. Relva mul polnud.
Meeldejääv oli veel Eesti ja muu maailma (venelaste) maavõistlus tõstmises. Et siis pandi korralik kamp jõumehi mõlemalt poolt välja ja kumb pool rohkem sangpommi tõstab. Eestlased võitsid, aga venelased ikkagi hakkasid just utsebka lõpupoole ülbama ja harva ka peksma kui selline olukord tekkis. Üks venelane lõi mingi labidatöö ajal labidaga tsurkale pähe. Ta saadeti disbatti, kuigi pole kindel, et ikka sinna jõudis, sest ikka vene värk.
Aeg-ajalt tehti tunnikontrolle ja pidid piiksude järgi paberi peale tähed saama. Enamasti tuli hulga vigu. Siis tuli ise saata, oli tunne, et saadad kõik õigesti, aga vaevalt teine oleks aru saanud. Räägiti suurest eksamist, mis on tulemas. Kes 60 märki (oli vist) minutis vastu võtavad saavad radisti paberid ja 3 klassi spetsialisti märgi. Aga ei tulnud mingit eksamit ja meist said radistid. Pahategijaid hakati nüüd ähvardama saatmisega kohtadesse, kus on dessant ja räägiti kohanimedest mille eesliitesse kuulus sõna „jebannaja“ ehk siis karmidesse teenistuskohtadesse. Meelde on jäänud Magotša ja Magdagatši. Esimese kohta oli isegi kõnekäänd, et kurat oli tolle linna oma vihas loonud. Tublimad venelased läksid ülbeks ja hakkasid oma utsebkasse jefreitoriks või seersandiks jäämist ootama.

See oli minu R-140M , ZIL 131 masina peal , kui väeosasse toodi oli täiesti tutikas - muhha ne jabala

Ma olin seal starsii radiotelegrafist , tagumine kond kõikide raadiojaamadega oli minu

http://museum.radioscanner.ru/r_140/r_140m.html

Siin vähe värvilisemat pilti ka

https://zen.yandex.ru/media/channel_ham ... 03e2d976fa

Pilt demblimärkmikust. Autor R-159-ga.

Veel utsebkast

Eks vahepeal tehti „smert na polah“ ehk siis põrandate küürimist näiteks klaasikildudega või tünnivitstega lihvides ja hiljem valati tasikutest vesi põrandale ja hakati küürima. Lund oli vähe, seega saime hoopis igasugu konisid ja muud prahti korjata ja peita. Kord õmmeldi öösel salaja naaberroodu kasarmu ees kasvava puu külge rohelised lehed. Väljaõppest oli veel ka üksainus kord käsitsivõitlust, õpetati kuidas tunnimeest kahjutuks teha. Ükskord saime väeosa kõrval taigas tulekahju kustutada, õnneks oli see alles algamas ja tulime toime. Tulekahjud olid sealkandis tavalised ja põlengud algasid just talvel. Nagu eelpool mainisin, vene keel eriti ei edenenud, kuna eestlased rääkisid enamasti omavahel. Polnud keelepraktikat. Lisaks koolis õpitule saime selgeks vaid mõned üksikud sõnad: hlorka - kloorlubi, izvest – lubi, veinik – luud, aida’ – lähme jne. Seersandid ja jefreitor nõudsid, et me teaksime nende kõigi ees- ja isanimesid, see rõhutab Venemaal inimese tähtsust. Kui oli õhtune rivistus ja hõigati vanakese nimi, pidid kõik täiest kõrist karjuma palju tal veel teenida on jäänud viimasest sajast päevast. Kui vanake ligi astus ja küsis pidid talle ütlema palju veel teenida on jäänud, muidu võisid füüsilise märkuse saada.
Väeosast välja taigasse saime mõne üksiku korra: siis kui käisime laskmas, siis kui käisime suusatamas, tulekahju kustutamas (kohe väeosa kõrval) ja siis veel kord kui käisime ise taigas pildistamas mõne sõbraga, seega 4 korda. Selleks ronisime taiga kohale torni otsa ja turvalisuse mõttes tõmbasime ennast püksirihmadega tippu kinni, see võis olla mingi raketi stardiseadeldis, täpselt ei tea. Foto on siiani alles.
Lisan veel ühe kirjelduse sõduri igapäevasest kaaslasest, milleks olid nälg ja masolid. Kuna kirsad vajusid lönti täpselt kanna tagant, siis hõõrdusid kannad ära ja olid alaliselt katki. Sinna sisse läks mustus ja haav läks mädanema. Aeg-ajalt käisid san-tsastis neid siis vesinikülihapendiga puhastada laskmas. Teinekord tekkisid tohutud punnid ka säärtele. Põhjus võis olla, et ei vahetatud alati partjankasid, kuigi vahetus pidi ametlikult iga nädal toimuma. Jooksmisel oli kannahaav valus aga pikapeale harjusid ära ja oli nagu veidike kõdi ainult.

Teenistuse algus 11. Dessant ründebrigaadis

Õudusunenägu oli täide läinud ja olime jõudnud linna mille legendi järgi olla kurat oma vihas loonud ja nagu eelpool öeldud kasutati teinekord linnast rääkides eesliidet „ebannaja“. Tegemist pidi olema NL kaardi järgi päris olulise linnaga, aga tegelikult oli see üks pisike linnake, kus oli kunagi kulda kaevandatud. Tänavad nägid välja nagu ajaloo tunni plakatil keskaja kohta. Siiski oli ka viiekorruselisi maju.
Hirmuäratav dessant ilmus meile, hommikul rongiga saabunud neljale eestlasele, räsitud välimusega ja ilma püksirihmadeta. Need olid siis kubu elanikud, kes territooriumi koristasid. Dessantbrigaadist eraldi oma vähemalt poolteist kilomeetrit linnulennul asus kopterite lennuväli ja seal kõrval mitmesugused väeosad. Meie eestlased jaotati seal asuvasse kahte sideroodu. Väeosa number oli 36998. Mina ja üks tartu poiss läksime raadiotelegrafistiks ühte sideroodu ja teised kaks eestlast lokaatoritega tegelema teise sideroodu. Maja, ühekordne šlakkbetoonist ilmselt sõdurite poolt ise ehitatud kasarm, oli jaotatud pooleks. Pool ühele ja pool teisele roodule. Osad sõdurid kandsid dessandi mundreid, osad tavalisi siniseid paguneid nagu meiegi ja mõned olid koguni dressides. Nood olid mingi pahateo toime pannud, näiteks sõjaväe autoga purjuspäi kraavi sõitnud ja molutasid siis nüüd karistuseks üle aja.
Vastuvõtt oli sõbralik, see kuulus dedovšina juurde, et esimene päev oldi duhhide (slonide) vastu sõbralik. Kui kaks võõrast sõdurit kohtusid siis küsti kust pärit ja kas: „babu jebal“ (eite oled nikkunud). Vastama pidid, et“konechno jebal“ (loomulikult olen nikkunud) ja siis küsiti, et kudapidi see naiste suguelund paikneb. Kes oli jõupositsioonil võis ka tsurka (tõmmu tegelase) käest küsida „tõ ischaka ebal“ (eeslit oled nikkunud). Paljust vanglaslängist ei saanud üldse aru. Näiteks küsiti: „tõ mutnõi?“ (kas sa oled peast segane), millist sõna nagu ametlikult polnudki ja vastasid pika pärimise peale jah, siis oli nalja palju.
Siis hakati uurima, et kes kuskilt pärit on. Rahvuste järgi olid kõige kõrgemal astmel siberlased ehk tsiifid nagu nad ennast kutsusid. Kunagi oli olnud Tšitinski-Irkutski föderatsioon ja sealt see sõna. Ülejäänud rahvad olid enamasti samal pulgal. Halvemas kirjas tavaliselt moskvalased ja baltlased. Moskvalasi peeti liiga tsiviliseerituteks ja intelligentseteks, eestlased olid fašistid ja ebaõiglaselt majanduslikult liiga heal järjel. Sakslasi ametlikult üldse polnud ja vaatamata oma fantastiliselt kummalistele perenimedele peeti neid venelasteks. Kui tšuktsid ja juudid välja jätta siis oli kõiksuguseid rahvusi. Juute meil ei olnud, aga mõni teistes väeosades leidus. Isegi tsehhi ja ungari olid ühe sõduri näol esindatud. Jakuudi kohta öeldi: „Kak jakut, tak jebut“ (kuidas koer külale, nõnda küla koerale).