Vladimir POOL

Raamatud, ajakirjad, muud trükis ilmunud materjalid. Filmid. Webilehed. Muud kohad kust infot ammutada...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Vladimir Pool (79) on saanud valmis käsikirja „Zampred KGB Estonskoi SSR“. Pool oli 1988–1991 Eesti NSV KGB ülema asetäitja. Tegemist oleks esimese julgeolekutöötaja mälestusraamatuga Eestis.
http://ekspress.delfi.ee/teateid_elust/ ... d=83413037
See oleks kindlasti valgustav lugemine, sest "organite" tegemisi on seni peamiselt valgustanud vastaspool, peamiselt teisitimõtlejad.

Samas tont teab, kui objektiivne see jutt seal on - kui mees päevikut päris ei pidanud ja arhiividokumente kodus ei hoidnud, siis selles eas kipub mälu selektiivne olema. Taolist probleemi märkasin nt Vello Vare memuaarides (2 raamatut), näiteks strateegiliste objektide tugevusnäitajaid oli kõvasti väiksemaks näidatud, näiteks on raamatus juttu selle Kose-Vardja juhtimispunkri ehitusest, mille vastupidavuseks näidatakse tagasihoidlik 2 kg/cm2, sellise vastupidavusega on ikka Tallinna tehaste varjendid 0,5 m paksusest betoonist, aga Vardja oma on 2,5 meetri paksune. Kas mehel vedas mälu alt või udutas meelega, kartes võibolla vene võimu tagasitulekut ja enda vastutuselevõtmist suure saladuse levitamise eest (raamat on ilmunud vabas Eestis 2000ndate hakul).

Eelkõige on huvitav see, palju see KGB siis ikkagi reaalselt nuhkis ja asju mõjutada suutis - hetkel tundub, et tänu mõnede teisimõtlejate värvikatele mälestustele on see võime koledalt suureks mõeldud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas Kriku »

Kapten Trumm kirjutas:Eelkõige on huvitav see, palju see KGB siis ikkagi reaalselt nuhkis ja asju mõjutada suutis - hetkel tundub, et tänu mõnede teisimõtlejate värvikatele mälestustele on see võime koledalt suureks mõeldud.
Vastus oleneb üsna palju sellest, mis ajast jutt. Laulva rev. ajal nad juba ainult vaatlesid toimuvat.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Eks vastus on ka peidetud kaadriohvitseride arvu. Kuigi koputajaid oli näiliselt palju, siis nende efektiivne juhtimine eeldas jällegi kaadriohvitsere ja siin on omad piirangud sõltumata riigikorrast. Näiteks üks inimene ei suuda efektiivselt juhtida rohkemat kui 10-t inimest. Lisaks tollal polnud taolisi tehnilisi võimalusi info massi sorteerimiseks, mis on täna. Kui täna tähendab 10 tuhande inimese kirjavahetuse sõelumine mõne spetsprogrammi kasutamist, siis tollal tähendas see ju 10 tuhande ümbriku avamist ja kirjade füüsilist läbilugemist, mida jällegi ei saanud anda koputajatele teha, vaid seda pidi tegema kaader.

Mulle lihtsal tundub, et see julgeoleku-KGB (mitte piirivalve) oli samasuguse pokasuhha protsendiga nagu muud vene elu asjad. Olen natuke liikunud piiritsoonis (mis tollal eeldas piiritsooni luba, mida andis jällegi kohalik KGB kontor), siis seal käisid ringi sellised tüübid (joodikud, igasugu tülide tekitajad jne, keda nimetataks tollal "ebausaldusväärne element"), kellele mina poleks küll mingeid lube andnud - eks neid loataotlusi keegi kuigi tõsiselt ei kontrollinud ja kui nimi konkreetsele kaadriohvitserile tuttav ette ei tulnud, löödi tempel alla ja kogu lugu. Lube endid kontrolliti küll piirivalve toimkonna poolt pisteliselt, aga kui see juba käes oli ja sa millegagi hakkama ei saanud, siis olid ka õige mees.

Ilmselt enamik siin on kunagi läbi käinud Kuivastu sadamas olnud piirivalve kontrollpunktist - noh bussitäit inimesi nad küll ei kontrollinud ja kui bussi tagaistmel istunuks 3 USA agenti, kelle eest oleks antud mingid suva passid, siis oleks nad suure tõenäosusega ka üle selle piiri pääsenud. Minuarust isegi ei loetud inimesi üle (et esitatud passide arvuga klapiks). Küll aga olen kuulnud paarist juhtumist, kus piirivalvelaevalt on tuli avatud paatide pihta, mis kooserdasid öösel ringi (päikseloojanguks pidid sadamas olema tagasi) ja seesolijatel on käsi raudu pandud. Ühesõnaga, keskmine inimene, kes sünnipäevalauas rääkis anekdoote Breznevist ja õhtuti kuulas läbi segajate Ameerika Häält, suure tõenäosusega KGB sõelale ei jäänud, sest taolist inimmassi jälgida polnud lihtsalt reaalne. Kes aga hakkas avalikult vehkima, see võis erinevat tähelepanu oodata (kuni tina saamiseni välja piirireeglite rikkumise korral).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Pilditasku
Uudistaja
Postitusi: 4
Liitunud: 18 Okt, 2015 4:30
Kontakt:

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas Pilditasku »

KGB kontrollis eliiti kellel oli võimalus õhiskonda mõjutada. Pööbel neid eriti ei huvitanud
AMvA
Liige
Postitusi: 3529
Liitunud: 09 Dets, 2018 20:26
Kontakt:

Vladimir POOL

Postitus Postitas AMvA »

Kas keegi on järsku V. Pooli raamatut sirvinud? Kas tasub osta?
NGolf
Liige
Postitusi: 3035
Liitunud: 16 Juul, 2013 11:48
Asukoht: Sakala
Kontakt:

Re: Raamatud (ja soodukad)

Postitus Postitas NGolf »

AMvA kirjutas:Kas keegi on järsku V. Pooli raamatut sirvinud? Kas tasub osta?
Sirvisin kiirelt 1991. aasta osa, tundus põnev, kuidas GRU majorid käisid ka kohaliku KGB eest salaja siin koostöös Tondi väeosa eriosakonnaga riigipööret korraldamas ja hiljem tõmbas Moskva-mees nende käiku kirjeldanud lehekülje valvežurnaalist välja. Ostsin ära.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Raamatud (ja soodukad)

Postitus Postitas Kriku »

Ei ole sirvinud, aga üldiselt on selliste raamatutega nii, et Poolt usud, poolega petta saad.

Esiteks on autor eelduslikult ebausaldusväärne. Teiseks on tema huvides justnimelt põnevate või värvikate seikade rohke raamat ning nende fantaasiasisalduse kontrollimiseks puudub üldjuhul võimalus.

Muidugi on ka see raamat ajalooallikas nagu kõik luurajate, riigipöörajate, äärmuslaste või kurjategijate mälestused (kas te näiteks Harald Habermani omi olete lugenud?), aga neisse suhtuda tuleb ikka väga allikakriitiliselt ja anda endale aru, et faktitäpsusel ei pruugi autori prioriteetide hierarhias kõrget kohta olla. Hea, kui see seal üldse sisaldub.
Kasutaja avatar
Svejk
Liige
Postitusi: 3758
Liitunud: 13 Jaan, 2010 18:32
Asukoht: Põllul
Kontakt:

Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas Svejk »

VIIMANE EESTI NSV KGB VASTULUURE ÜLEM: Enamik, keda agentideks värvati, pidas seda suureks auks
http://www.pealinn.ee/tagid/koik/viiman ... ks-n238934
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas Kriku »

Poolt usud, poolega petta saad.
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas andrus »

Svejk kirjutas:VIIMANE EESTI NSV KGB VASTULUURE ÜLEM: Enamik, keda agentideks värvati, pidas seda suureks auks
Stolitsa leidis väga õige päeva selle avaldamiseks. Ja muidugi ka kasulikud idioodid teevad kõik endast oleneva, et KGB jutud jõuaksid mälestuspäeval kõigi mälestajateni.
Kasutaja avatar
Svejk
Liige
Postitusi: 3758
Liitunud: 13 Jaan, 2010 18:32
Asukoht: Põllul
Kontakt:

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas Svejk »

andrus kirjutas:Ja muidugi ka kasulikud idioodid teevad kõik endast oleneva, et KGB jutud jõuaksid mälestuspäeval kõigi mälestajateni.
Esimene inimlolluse seadus sätestab kahemõttelisuseta, et kõik alahindavad alati ja paratamatult ringluses olevate lollide indiviidide arvu.
Cipolla kirjutas:Hoolimata sellest, kui kõrge on inimlolluse määr, on see korduvalt ja korduvalt jahmatanud faktiga, et:

a) inimesed, kes on arvatud ratsionaalseks ja intelligentseks, on sootuks häbematult lollid;

b) päev päeva järel ühes lakkamatu monotoonsusega kimbutavad kellegi tegemisi lollid inimesed, kes ilmuvad äkki ja ootamatult kõige ebamugavamates kohtades ja kõige võimatumail hetkil.
Sedasi alustab Carlo M. Cipolla "Inimlolluste alusseadused" oma esimese punktiga https://kunnark.wordpress.com/2014/10/1 ... sseadused/
Miks ma sellest räägin?
Teatan tagasihoidlikuks vihjeks sm andrusele, et idioot võin ma olla küll, aga ilma selle "kasuliku" elemendita.... 8)
Selline vale, laimu ja ebatõe külvamine tuleb küll silmapilkselt kohe äralõpetada! Et mitte paremini ütelda! :)
Sest nimetatud seaduse neljandamas punktis on vägaselgelt väljatoodud, et:
Mitte-lollid inimesed alahindavad lollide inimeste kahjutekitavat võimu.
Eriti unustavad mittelollid, et igal ajal ja kohas, kõikidel tingimustel on lolli inimesega tegemist tegemine kulukas viga.
Niisiis ei saa loll inimene olla kasulik mitte kellelegi, kaasa arvatud iseendale,
ja sm andrusel kui äraütlemata selgelt mittelollide tunnustega isendil on see kasulik enesele kõrva taha panna... :)
Sest muidu võib ta rumalama mulje jätta, kui ta tegelikult ongi.... :D
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)
NGolf
Liige
Postitusi: 3035
Liitunud: 16 Juul, 2013 11:48
Asukoht: Sakala
Kontakt:

Re: Raamatud (ja soodukad)

Postitus Postitas NGolf »

Lugesin V. Pooli raamatu läbi ja soovitan küll. Ei märganud ühtegi juhtumit, mil minu ajalooteadmised teoses kirjeldatuga vastuollu läksid, palju oli ka materjale, mida autorile lisaks teab vaid väga väike ringkond KGB siseelu tundjaid ja neid väiteid muidugi kontrollida ei saa. Siberist tulnud Venemaa eestlase (kes juba 1968. aastal Tšehhi saadeti reservistina, kuid ometi autoroodu zampoliidina) ning kelle pool suguvõsa töötas punavõimu usaldusisikutena (mh. VIPide ihukaitsja, Pooli vanaonu poeg Helmut Lang, vend Mihkel Pool tippjuhtide autojuht jne) tutvusringkond oligi tõenäoliselt selline, mis võimaldab tal ausalt kirjutada, et "1968. aasta Tšehhi vägede viimist keegi minu tutvusringkonnas otseselt hukka ei mõistnud, pigem toetati". Päris uut infot, mis kusagil enne avaldatud pole, on KGB teenistuse ajast muidugi napilt (aga on!). Autor hoiab aktiivselt silma peal kõigel, mis teema kohta avaldavad tema endised kolleegid memuaaride kujul, samuti Valgevene, Ukraina ja Vene erialaajakirjandusel, ning mis seal juba mainitud on, nende sündmuste kohta annab omalt poolt natuke lisainfot. Võimalik, et tuleb ka järg.

Oma värvingu annab eestikeelsele väljaandele ka fakt et raamat on algselt kirjutatud vene keeles ning sellest ümber pandud eesti keelde. Tõlkijate vähene silmaring tuleb mitmel korral väikeste näpukate kujul ka välja: "reamehe kõrgeim auaste oli jefreitor" ja raketisüsteem "C-75" selle asemel, et S-75. Mõned on veel, aga väga hullu sellest pole, aru saab. Eriolukord oli ka kuidagi imelikult tõlgitud.
Roamless
Liige
Postitusi: 3798
Liitunud: 22 Okt, 2005 20:57
Kontakt:

Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas Roamless »

VIIMANE EESTI NSV KGB VASTULUURE ÜLEM: Enamik, keda agentideks värvati, pidas seda suureks auks
http://www.pealinn.ee/tagid/koik/viiman ... ks-n238934
Limukas laimab Alfons Rebast, eriti hea on lause, et "natukene aega" oli agent. Miks nad teda tulistasid ja fiktiivseid toimikuid "sõjakuritegudest" koostasid, kui ta nende agent oli. Lisaks unustas "seltsimees" ka ilusti selle, et Briti luure lekkis hoopis kõrgemalt, kui Rebase tasand (Philby). Samuti, kui mälu mind ei peta, üritati Rebast ka nö meeleheitlikult neutraalsemale pinnale meelitada, kus tema röövimine kergem oleks, ei kõla ka just kaastöölise aitamiseks mõeldud tegevusena. Jutul oleks mingi usutavus, kui Rebane tõesti kusagilt "imeliselt pääsenud" oleks.
Unforeseen consequences
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Vladimir POOL-i raamat..

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

..et mida ühelt t_blalt oodatagi - t_bla jääb t_blaks :|
Eesti NSV KGB tippjuhi Vladimir Pooli mälestused mustavad meie ajaloo suurkujusid ja ülistavad KGBd

PEKKA ERELT

Vladimir Pooli memuaarides „Minu elu ja teenistus KGBs“ annavad tooni salatsemised ja pool(i)tõed. Raamatusse tuleb suhtuda kriitikameelega ega võtta kirjapandut kullana.

Vladimir Pool: „Minu elu ja teenistus KGBs“. Vene keelest tõlkinud Liivia Anion ja Taavi Minnik. Postimees 2019, 384 lk.
Lugeja, kes Eesti NSV KGB esimehe asetäitja Vladimir Pooli raamatu kätte võtab, ei tohi hetkekski unustada, et Venemaa kodanikust ja Venemaa sõjaväepensioni saav autor pole kirjutamisel vaba. Ta lähtub KGB ametivandest, ametisaladuste hoidmisest ja KGB mõttelaadist, kuigi tõdeb, et „pole seda riiki, mida me tol ajal ustavalt teenisime“. Endisi luurajaid pole olemas ning juba eessõnas paneb vana vastuluuraja piirid paika: „Aga sellest, millest praegu veel rääkida ei tohi, pole ma iitsatanudki.“ Pool teab täpselt, mida ja kui palju võib rääkida (näiteks juba avalikes allikates mainitu või surnud isikute kohta) ja mida mitte.
Nii jääb suur osa tema ja KGB tööülesandeid – just tähtsamad, huvitavamad, keerukamad, julmemad ja seega kõige salajasemad operatsioonid ja värbamised – raamatus mainimata. Ja miski ei sunni Pooli selleks, sest sisuliselt likvideeris ENSV KGB end nii, nagu ise tahtis, viies ära või hävitades kõik olulised dokumendid. Sestap maalib raamat lugejale siinsest KGBst positiivse pildi: tore asutus, kus töötas palju toredaid inimesi. Ometi oli KGB Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu julm surve- ja repressiivorgan.
Kahetsust või vabandusi on Poolilt asjatu loota, ta tunneb oma KGB-töö üle rahulolu ja uhkust. Nende suhtumist, kel pole KGBga isiklikke mälestusi ja kes sellest asutusest vähe teavad, võib see raamat kahtlemata mõjutada. Autor on kirja pannud ridamisi huvitavaid ja põnevaid juhtumisi, mõni neist tõsiselt naljakas (näiteks lugu, kuidas Urve Tauts „paljastas“ Pooli), mõni pikantne (lugu end kurgiga rahuldanud välismaalannast). Ja kirjutada oskab ta hästi. Positiivne ongi see, et Pool üldse kirjutas – esimesena ja ilmselt ka viimasena ENSV KGB töötajaist.

Millest Pool ei räägi
Mõne huvitavama operatsiooni kirjeldamise jätab Pool poole pealt katki. Miks, võib vaid oletada. „Ühest Skandinaavia pealinna numbritoast leiti ülespoodult Eesti KGB luureosakonna major. Enesetapp oli selgelt lavastatud. Ning selge see, et mitte skandinaavlased ei teinud seda, organisaatoriteks olid palju mõjukamad jõud.“ (lk 179) Ent kes see major oli, kus ja mida ta tegi ning kes ta tapsid, autor ei ava.
Pool jätab lõpuni lahti seletamata ka Riho Mesilase koostöö KGBga, kuigi on asjaga kursis. „Mesilase põgenemise lugu on segane ja selle üksikasju ma esialgu avama ei hakka.“ (lk 183) Ka looga seotud Eesti KGB polkovniku nime ta ei avalda. Suhtumine Läände ärahüpanuisse on Poolil negatiivne või pilkav. „Kriminaalse grupipõgenemise panid 1984. aastal toime neli uljast noort eestlastest avantüristi...“ (Alex Lepajõe jt). Või „Oma endise eluga jätsid nad liigutavalt hüvasti – asetasid lilli Lenini monumendi jalamile...“ (Leila Miller ja Valdo Randpere). (lk 182)
Ei avalikusta Pool ka teisitimõtlejaid jahtinud kurikuulsa KGB 5. osakonna töötajaid. Ta kirjutab kellestki alampolkovnik Maist (Mai-1), kes nimetas end „oper baabaks“. „Oper-baaba oli Eesti KGBs ainuke naine, kes värbas agentideks mitte ainult naisi, vaid ka mehi ja tegi nendega head tööd.“ Rääkimata sellest, keda ta värbas ja milles see hea töö seisnes. Pool jätab enda teada ka Mai-2, operatiivtehnilises osakonnas töötanud tipptasemel käekirjaeksperdi nime, kes KGBst läks üle Eesti eriteenistusse.
Niisamuti ei saa me ka suurt midagi teada majandusvastuluure operatsioonidest, mida Pool juhtis. Neile viitab ta leheküljel 324, kui räägib oma edutamisest KGB esimehe asetäitjaks. „Lahkumise hetkeks oli osakond komplekteeritud haritud inseneride-vastuluurajatega, käsil oli rida huvitavaid asju, sealhulgas vastuluure-operatsioonid „Orbiit“ ja „Kern“. Nendest pole kusagil veel kirjutatud, ei hakka ka mina esimesena nende olemust lahkama.“ Samas peatükis lahkab Pool KGB kaadripoliitikat, ent taas ei ühtki nime ja lõpulause: „Kaadritöö KGB süsteemis on lai teema ja kõikest ei saa avalikult rääkida.“ Justkui tunneks autor vajadust kellelegi korrutada: ma hoian keele hammaste taga.
Küll aga kirjutab autor detailselt teada-tuntud lugudest. 2013. aastal avaldas Maaleht kirjelduse Pärnu noorterahutustest juunis 1973, millega tegeles ka Pool. Et asjaosaliste KGB töötajate nimed on seetõttu avalikkusele teada, ei varja neid ka Pool (lk 201–205), ent teeb sündmuse kohta pilkava torke. „Ülejärgmisel päeval pärast „ülestõusu“ /---/ toimusid valimised, kus pärnakad andsid pea sajaprotsendiliselt oma hääle kommunistide ja parteitute blokile.“
Avameelsemalt kirjeldab Pool sedagi, kuidas ta rajoonilehe fotokorrespondendi kattevarju all käis Eesti NSV delegatsiooniga aprillis 1978 nõukogude kultuuripäevadel Luksemburgis. „Selle soliidse Eesti delegatsiooni turvalisuse tagamine usaldati mulle.“ Pooli sõnul osutus juba enne sõitu probleemiks kunstnik Olev Subbi, kuna ta võis ära hüpata. „Naiivne inimene“ Subbi ei teinud oma plaanist Pooli ees saladust ning viimane pidi kunstniku ümber veenma.
Pooli raamat sisaldab ka suisa absurdseid väiteid. Kirjutades N Liidu bakterioloogilise relva loomisest, väidab autor, et „just selle töö käigus leiti rõugetevastane vaktsiin, mis võimaldas selle haiguse kogu maailmas likvideerida“. Teatavasti avastas vaktsiini Inglise arst Edward Jenner juba aastal 1796.

Tõukuldi sperma ja atentaat Savisaarele
Pooli juhitud 6. osakond tegeles ka Lääne tehnika ja seadmete hankimise ja varastamisega. Näiteks juba perestroika ajal hangiti agrotööstuskomiteele saksa tõukuldi spermat. „Kuid see oli juba aeg, kui eestlased hakkasid laulma ja tantsima ning minusse hakati suhtuma ettevaatlikult. /---/ inimesed hakkasid mind vältima, kartes, et neid võidakse süüdistada kuritegelikes sidemetes hirmsa KGBga, ja minu siiras kingitus kodumaisele seakasvatusele lükati tagasi.“ (lk 290)
Pool oli lähedalt tuttav Eesti NSV parteituusadega ja austas neid sügavalt kuni lõpuni. Tema erilise lugupidamise teenib ära Johannes Käbin. „Ma laususin talle veel mõned soojad sõnad: rahvas mitte ainult ei mäleta, vaid ka austab teda. Käbin tunnistas, et ta ei suuda nii huvitaval ajal kodus istuda ja üritab oma nõuannetega noorele riigile uue elu ehitamisel abiks olla. Sain aru, et ta konsulteerib Kadriorus oma ammust sõpra, Ülemnõukogu Presiidiumi esimeest Arnold Rüütlit.“ (lk 225)
Raamatu ajalooliselt huvitavamate lugude sekka kuulub kindlasti NLKP Keskkomitee sekretäri Vadim Medvedjevi salajane visiit Eestisse 1987. aasta suvel, mille korraldas siinse KGB juht Karl Kortelainen ning millest kohalikud partei- ja valitsusjuhid ei teadnud. Pool kirjutab, et talle on selle visiidi tõeline eesmärk jäänud tänaseni arusaamatuks ja „millist osa mängis see Gorbatšovi otsustes, mis puudutasid Eestit ja Balti riike“. (lk 311–313)
Pool avaldab ka saladuse, et fosforiidisõja aitas võita mitte Juhan Aare, vaid autori poolt ühelt Eesti teadlaselt tellitud õiend fosforiidi kaevandamise katastroofilistest tagajärgedest, mille ta saatis Moskvasse KGB peamajja. Teadlase nime Pool ei ütle, kuid annab talle võimaluse ise end avalikustada.
Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine Eesti NSV ülemnõukogus 16. novembril 1988 sündis Pooli kinnitusel osalt tänu KGBle! Nimelt vaadanud rahvasaadikud, kuidas hääletab endine KGB esimehe esimene asetäitja kindral Venjamin Porõvkin. „Kui Porõvkin hääletas poolt, hingas saal rahulikult välja – kui KGB on poolt, pole meil, lihtsurelikel, midagi karta! /---/ Nii pani vene inimene, KGB kindral, teeneline NSV Liidu julgeolekutöötaja, rindemees Venjamin Porõvkin Eesti suveräänsusdeklaratsiooni i-le rasvase täpi!“ (lk 335)
Pooli mälestuste üks huvitavam osa ongi putšiaegsed vestlused ENSV KGB ülema tagurlike asetäitjate Ivan Tšernoivanovi ja Arnold Arroga, mille tõelevastavust ei saa aga kontrollida. Ise pidas Pool end uuendusmeelseks, ta oli kohaliku OMONi loomise vastu, samuti kodukaitse ja piirivalve raadioside pealtkuulamise vastu jne. Samas ei avalda ta 1991. aastal putši päevil Moskvast siia saadetud kahe GRU majori nimesid (lk 366-367) ega Savisaarele kavandatud atentaadi tagamaid. Kes ikkagi oli see tähtsate Moskva-sidemetega eestlane, kelle jutule aasta enne putši tulid Tšernoivanov ja keegi GRU kindral ning kes keelitas neid plaanist loobuma. Või kes oli see GRU töötaja, kes pakkus välja plaani tappa Toompea komandandimajas olevad kodukaitsjad ja piirivalvurid?
Aeg-ajalt on räägitud, et KGBl oli agentuur Rahvarindes, ERSPs, Eesti Kodanike Komitees jm. Pool mainib, et neis „olid komiteel tugevad agentuurpositsioonid“. Ent taas ei täpsusta ta midagi: mida agentuur tegi, kas saadi infot ja/või mõjutati otsuseid? (lk 354)
Pool ei jäta puudutamata – kuigi taas detailidesse laskumata – ka KGB arhiivide teemat, kirjeldades, kuidas esimestena viidi „ühte Siberi linna“ KGB agentide isiklikud ja töötoimikud. Takistamatult toimetati minema kogu Eesti NSV KGB arhiiv, siia jäi „tühi-tähi“. Loomulikult peab Pool seda „õigeaegseks ja õigeks“. Kahju tunneb ta vaid selle üle, et ruumipuudusel hävitati Siberis hulk sõjaeelse Eesti avalike tegelaste toimikuid, säilitades vaid kümmekond „rohkem tuntud ja hinnatud vanade agentide toimikut“.

„Agendid“ Tõnisson, Päts ja Rebane
Pooli sõnul otsustas polkovnik Tšernoivanov 1990. aastate algul puhta renomeega ja iidoli staatuses Jaan Tõnissoni Eesti ühiskonna ees kompromiteerida. „Arhiivist võeti välja Tõnissoni isiklik toimik ja selle põhjal kompileeriti kokku karm ja paljastav artikkel, /---/ aga seda artiklit ei avaldatud ja hiljem sain teada, et Tõnissoni toimik põletati.“ (lk 351) Inimene, kes sellega tegeles ja kes toimiku hävitas, elab Pooli kinnitusel tänini ning aastal 2001 rääkis talle, kuidas 1938. aasta presidendivalimistel kaotanud Tõnisson ilmus solvununa N Liidu saatkonda Helsingis ja „kaebas Pätsi peale, kes tema sõnul sooritas riigipöörde ja usurpeeris võimu. Edaspidi hoidis Tõnissoniga kontakti saatkonna töötaja, kogenud Nõukogude luuraja Boriss Rõbkin. Temast sai vanale Tõnissonile meeldiv vestluspartner.“
Nii sai Tõnissonist NKVD agent, kusjuures ta „ei teadnud, et ta töötab NKVD heaks“. Pool ei jäta kasutamata võimalust sama väita ka president Pätsi kohta. „Üldiselt võib mõtte, mille ma väljendasin /---/ Tõnissoni kohta, täies ulatuses üle kanda ka esimesele Eesti presidendile Konstantin Pätsile, keda loetakse Nõukogude sõjaeelseks mõjuagendiks.“
Agendiks tembeldab Pool ka legendaarse sõjamehe Alfons Rebase, Rüütliristi kavaleri ja hilisema Briti luure MI-6 eksperdi. Seda väitnud talle siinse KGB vastuluuret juhtinud polkovnik Endel Miller. „Rebane oli enne sõda NKVD agent. Ta teenis Eesti sõjaväes ja kui 1939. aastal Eestisse olid ultimaatumi järgselt paigutatud Nõukogude vägede baasid, loodi temaga agentuurisidemed. /---/ Raadiomängudes MI-6ga saavutasid NSV Liidu julgeolekuorganid suurt edu ja peab ütlema, mitte ilma standartenführer Alfons Rebase abita.“ (lk 213) Milles see abi seisnes, ei pea autor vajalikuks selgitada.
Eelkirjeldatu on ilmekas KGB stiilinäide, aga ka infosõja võte – segaduse tekitamine valusal teemal: ka Eesti ajaloo suurkujud olid agendid, kusjuures ühtki faktiviidet ei esitata. Pool vihjab, aga ühiskond arvaku ja otsigu ise ehk praadige edasi omas rasvas. Tõnissoni kohta infot jaganud ENSV KGB seltsimehe nime Pool ei avalda, öeldes, et ta võiks kõigest rääkida, aga viis aastat tagasi keelas Eesti talle arusaamatutel põhjustel sissesõidu.
KGB seltsimees rääkis Poolile ka Tõnissoni saatusest. „1941. aasta juulis viidi 72aastane Tõnisson koos teiste uurimisalustega Uuralitesse ja lasti sealses vangilaagris aasta pärast maha. Tõnisson oleks võinud ellu jääda, ent teda vedas alt tema enda „kapriis“: talle /---/ pakuti, et ta osaleks sakslaste okupeeritud Eestile suunatud raadio propagandasaates, kuid ta ütles ära.“ Hämmastav on see, et muidu nii suur ajaloohuviline Pool ei küsinud ei vangilaagri nime ega Tõnissoni surmadaatumit, mida too KGB seltsimees kindlasti teadis. Ent kas see lugu pole KGBlik desinformatsioon, osalt väljamõeldis?
Rahvusarhiivis säilinud Tõnissoni toimikud küll viitavad sellele. Jaan Tõnisson arreteeriti 12. detsembril 1940 ning pärast ülekuulamisi Tartus toimetati ta Tallinnasse Patarei vanglasse. Lõppvaatus saabus 29. juunil 1941, kui koostati süüdistuskokkuvõte, millele Tõnisson andis allkirja 2. juulil. Samal päeval toimus ka kohus Tõnissoni üle, ent langetatud otsust ega ka märget selle täideviimisest ei Jaan Tõnissoni ega teiste samal päeval süüdimõistetute kohta toimikutes aga pole. Tõnissoniga paralleelselt uuritud Friedrich Karl Akeli kohta on hiljem siiski selgunud, et ta mõisteti surma ja hukati 3. juulil 1941, arvatavasti Kosel Scheeli krundil. Suure tõenäosusega oli samasugune ka Tõnissoni saatus ning Venemaale teda ei viidud. Seda kinnitab ka 9. veebruaril 1942 Sverdlovskis koostatud dokument, milles teatatakse, et sinna on jõudnud küll Tõnissoni uurimistoimik, kuid mitte uurimisalune ise. Julgeolek otsis Tõnissoni jälgi korduvalt hiljemgi, isegi veel 1964. aastal, ent tulemusteta. Nii et see anonüümne seltsimees ENSV KGBst ajas pehmelt öeldes udu, kui ta üldse olemas on.
Milleks ja kellele see katse Eesti ajaloo suurkujude ümber taas tolmu üles keerutada kasulik on, jäägu aruka lugeja otsustada. Küll aga lasub suisa kohustus asjas selgust tuua raamatu kirjastanud Postimehel, mille asutaja ja hing Jaan Tõnisson oli.


Kokkuvõttes oleme Pooli mälestuste näol saanud raamatu, mida küll vürtsitavad mitmed huvitavad faktid, ent autor ei räägi asjast ja isikutest täpsemalt või lõpuni, jättes väited õhku rippuma. Pool on teinud subjektiivse valiku vaid talle teadaolevatel motiividel ja endale sobivalt. Samas on kõik memuaarid subjektiivsed ja valikulised, eriteenistuste endiste töötajate omad veel eriti. Oskuslikult segatud pooltõdede kokteilid (poolvaled) on aga hullemad täisvalest, mille võib ära tunda.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Vladimir POOL

Postitus Postitas Kriku »

Agaraks kirjameheks hakanud KGB polkovnik Vladimir POOL väärib omaette teemat. Pole selge, kas siin või propaganda osakonnas, aga olgu praegu siin.

Jaak Valge on kirjutanud väga hea arvustuse tema hiljutisele üllitisele Pätsi kohta: https://www.err.ee/1124678/jaak-valge-a ... stroloogia

---

LISATUD: Pool Praha kevadest: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 11#p430311
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist