Austla "sõda" 1897. aastal

Muistsed linnused, keskaegsed kindlused, kõik sõjad ja lahingud. Mis iganes leidis aset enne XX sajandit...
Vasta
Kasutaja avatar
Siki
Liige
Postitusi: 1261
Liitunud: 09 Juun, 2020 14:29
Kontakt:

Austla "sõda" 1897. aastal

Postitus Postitas Siki »

Küsisin siin hiljuti milneti viktoriinis 1897. aastal Saaremaal Lümanda kandis toimunud talurahva ja tsaaririigi ametnike vahel toimunud kokkupõrke kohta:

viewtopic.php?f=25&t=162&start=13065

Leidsin nüüd 1930. aastate ajakirjandusest ühe naisterahva mälestused toonaste sündmuste kohta. Kuna need on omast kohast huvitavad ja otsapidi militaariasse puutuvad (paugutati käsitulirelvi ja talupojad peitsid maantee alla ning õhkisid improviseeritud lõhkeseadeldise ehk IED), siis toon need veidi kärbitud kujul siin ära:

"Ratta sõda" Lümandas
Viimane suuremaid "maasõdasid" Eestis

"Sõda", millest siin oma isiklike mälestuste järgi kirjutan, leidis aset 1897. aastal. Siis oli Jüri Ratas Lümanda vallavanemaks ja Uusi Matis tema abiks. Ratas oli omast kohast edumeelne mees ja kange karsklane. Et rahvaharidust paremale järjele tõsta, tahtis ta asutada valda suurema kooli ministeeriumikooli nime all. Pandigi kool käima Viidul, kahe õpetajaga. Siis püüti rahvale selgitada, et oleks hea, kui koolimaja oleks suurem kui harilik talumaja. Räägiti rahvale, et riik ehitab koolimaja valmis. Rahval tuleb ainult see pakkumine vastu võtta ja koolimaja ehitusel mõnes kohas kaasa aidata. Algas siis uue koolimaja ehituse töö. Küll käisid igast talust puu- ja kivivedajad, kuid töö ei tahtnud edeneda. Kuuldavasti sellepärast, et ehitajad olevat seejuures liiga palju rõhku pannud oma isiklikele "taskuhuvidele". Sellised kuuldused ärritasid rahva vihale. Valla elanikud polnud koolimaja ehitamise vastu, küll aga ühenduses sellega rahvale peale pandud uue orjuse vastu, kuna oli ka küllalt põhjust arvata, et ülemus (sel ajal oli talurahva asjade komissariks hiljem kelmiks osutunud Kassatski) oma käsilastega riigi poolt koolimaja ehituseks antud rahast suure osa oma tasku pistavad, selle arvel
suurendades rahva orjust koolimaja ehitamisel. Paljudele talunikele, kes ei suutnud nende peale pandud kohustusi koolimaja ehitamisel täita, tehti oksjonid. Esmalt tehti sellist röövimistööd Kipi külas Kepi talus. Sealt võeti lehm ja viidi linna. Ei hoolitud perenaise ahastusest ega laste pisaraist. Järgmine oksjon peeti samas külas, Laasijaagu talus. Muu seas müüdi ara ka perenaise pearätikud. See oli alles "imetegude hakatus" ja seejuures ette tulnud kokkupõrked olid väiksed ja tähtsusetud. Tõsisem "lahing" aga leidis aset Austla külas.
Kaks nädalat enne "sõda" käisid Ratas ja Matis Austla küla koolimaja juures künkal ja noomisid rahvast. Mul on veel selgesti meeles, ehkki siis veel väike olin, kui Matis ütles: "Teil on mustad prillid ees, ja teie külas pole nisu, vaid ainult umbrohtu!" Temale vastati rahva seast: "Meil on kõigil selged silmad, aga meil on kivised põllud- ei need kasvata nisu." Kuuldus ka pilkesõnu Matise aadressil.
Nagu teistelgi "maasõdadel", nii olid ka Austla ehk "Ratta sõjal" omad ettevalmistused, maakuulajad ja piilurid. Terve nädala kindlustas meie küla rahvas oma varandust, et seda kaitsta röövimise eest. Kõik loomad aeti kaugemale mere äärde pelgu. Vankrid viidi metsa. Riided maeti kastides maa sisse või peideti mujale. Ainult need riided, mis elanikel seljas olid, jäid nähtavale. Vallavanemal Rattal oli see kõik teada, oma "salakuulajate" läbi. Räägitakse, et "salakuulaja" kohuseid täitnud Karala külast Miina Haavik ja Mihkel Tampakk, sest Ratas olevat neile kinkinud vallale tasuda oleva "musta võla". Austlas rutati ettevalmistustega, kuna tõsisem kokkupõrge ülemuse ja külarahva vahel osutus möödapääsmatuks. Kolm ööd olid küla noored mehed väljas valvel, et vaenlane teadmata külla ei pääseks. Ühel päeval toodi vallamajast külla käsk, et külavanem ja kohtumees pidid hommikul kell 6 vallamajja ilmuma ja teatava hulga köisi kaasa võtma. Siis oli kõigil selge, mis tulemas oli. Ka meie mehed ei maganud, kõik olid jalul. Ka lastele ja vanadele anti oma töö. Meie, lapsed, pidime loomad teatavasse kohta ajama, kuna koju jäänud vanemate inimest hooleks jäeti suur katel veega täita, keema ajada ja rukkijahu sisse lasta. See selleks, et kui vaenlane külla sisse pääseb, siis neid igas talus keeva rukkiroka pildumisega vastu võtta. Meie, lapsed, saime juba aegsasti oma tööga valmis ja läksime "lahinguplatsile" vaatama, et tuua vanematele inimestele teateid, mis sünnib seal. Kui jõudsin lahinguväljale, tuli vaenlase vägi Tammi välja põllu otsast nähtavale, gorodovoid oma valgete jakkidega kõige ees, siis teised linnahärrad. Jõudnud Kaasiku saadu juurde, jätsid nad oma kalessid ja vankrid sinna ja hakkasid tulema küla lähedal seisva rahvahulga poole. Mõlemilt poolt paugutati püsse, nagu sõjaajal kunagi. Lasti hirmutiseks õhku. Rahvas läks tulejaile vastu, varsti oli ainult Kadariku jõgi vaenlaste ja Austla küla elanike vahel. Praegu, kus neid ridu kirjutan, on see pilt minu lapsepõlvest nii selgesti minu silme ees, nagu oleks see eile olnud. Kaks pikakasvuga noormeest vaenlase väest tahtsid ilma meie nägemata üle jõe hiilida. Kuid üks meie meestest nägi seda ja lõi nii tugevasti ühele üle jõe tulnud vaenlasele rindu, et see oleks kukkunud, kui kaaslane poleks teda toetanud. Meie pool olid kõigil, ka naistel ja neidudel, kivid käes, ja igaüks neist ütles vaenlasele, nagu ajades oraselt lambaid: "Kus te lähete! Kus te lähete!” Ja kivid pandigi lendama vaenlase suunas. Kive lendas kui rahet. Nähes, et vaenlane kartma lööb, tungisid meie omad üle väikse jõe ja ruttasid suurel hool vaenlase poole, kividega loopimist vahetpidamata jätkates. Selle ägeda
pealetungi ees lõi vaenlane taganema. Meie omad aga surusid neile järele. Eriti ägedad meie poolt olid kaks naist, kes suurel hool jooksid just vaenlase väe sekka, hoolimata sellest, et vaenlased omalt poolt paugutasid püstoleid. Selle peale tõstsid naised jalga üles ja ütlesid: "Meil on paremad püstolid kui teil!" ja, kivid käes, tormasid edasi. Teised neile järele. Nähes, et rahvas meeletult vihane ja millestki ei hooli, arvasid vaenlased nähtavasti paremaks siit põgeneda, vähemalt selleks korraks.
Küll oli tore pilt! Suured paksud mõisahärrad jooksid vihase rahva eest kõigist ihu ja hinge väest, et aga ennem saada vankrite juurde ja põgeneda. Mitmed neist komistasid ja kukkusid maha. Meie kergejalgsetele meestele ja naistele tegi see aina lõbu neile järele joosta. Juba eemalt andsid härrad kutsareile käsu, et hobused umber pöörda ja sõiduks valmis seada, mida kutsarid ka tegid. Vallavanem Ratas ja komissar Kassatski olid kogu selle aja vankrite juures aia varjus, kust nad lahingu käiku pealt vaatasid, ilma et oleksid julgenud lähemalegi tulla. Meie mehed said mõnedki härrad, enne kui need vankrite juurde jõudsid, kätte, ja andsid neile tunda oma rusikate jõudu. Tõsisemat häda neile härradele siiski ei tehtud, kiirustati neid vaid põgenemisele. Siin said mõisnikud tunda, et Eesti võim ei ole veel surnud. Kiiresti asusid saksad vankritele ja kalessidele ning algas põgenemine linna poole tagasi. Kutsarite piitsad lehvisid kui lipud tuules, milledega hobuseid nüpeldati, sest meie mehed jooksid kalesside järel ja loopisid kive kalesside pihta, nii et saksad tõllas hirmul olid, kartes isegi oma elu eest. Meie mehed jätkasid tagaajamist kuni Atla kõrtsini, kus siis seisma jäid, mines kõrtsi, lahingu vaeva peale õllega keelt karastama.
Pärast seda lahingut ei julgenud Kassatski ega Ratas oma senist taktikat kohaliku rahva vastu enam jätkata. Oksjonid jäidki pidamata. Varsti pärast Austla "sõda" said paljud kohaliku küla elanikud kutse ilmuda linna kohtu-uurija juurde. Eeltoodule olgu juurde lisatud, et enne lahingut oli Austla külla viiva Kõrvetaguse maantee sisse peidetud mingisugust lõhkeainet. Plahvatades tegi see suure mürtsu, kuid ohvreid nõudmata. Vaenlase väge see plahvatud üldse ei puudutanud.
Pärast seda läks vallavanemal Rattal Lümandas jalgealune palavaks, mida suurendas veel saladuslik rahakadumine valla kassast. Ratas rändas oma perega siit Venemaale elama. Sinna ta ka suri. Praegu aga seisab veel Lümanda koolimaja, suur kahekordne kivihoone, kus praegu asub Lümanda algkool ja põllumajandusklass. Aastakümneid on möödunud Austla "sõjast", mitmed selleaegsed Austla inimesed on juba surnud. Kuid paljud elavad veel. Nemadki mõistavad hinnata selle koolimaja kultuurilist väärtust, ja see aitab pehmendada mõndagi kibedat mälestust, mis seoses selle maja ehitamisega nende hinges säilinud.
Vallavanem Jüri Ratta teguviis rahva suhtes oli siiski hoiatavaks eeskujuks. Seepärast sooviks ka mina, et iga meie riigiametnik, samuti iga kooliõpetaja ja kirikuõpetaja, oleks oma meelsuselt õige eestlane ja tõsine rahvasõber. Ratas paindus liialt võõrast rahvusest võimumeeste mõju alla ja kasutas liiga laiapiiriliselt ja omameelselt tema kätte usaldatud ametivõimu. Seega on siis ka täiesti arusaadav, miks tema nime ja avaliku tegevuse külge on jäänud teatud tume plekk.

Austla naine
Kasutaja avatar
Siki
Liige
Postitusi: 1261
Liitunud: 09 Juun, 2020 14:29
Kontakt:

Re: Austla "sõda" 1897. aastal

Postitus Postitas Siki »

Screenshot_20210310-071750~2.png
Kasutaja avatar
Siki
Liige
Postitusi: 1261
Liitunud: 09 Juun, 2020 14:29
Kontakt:

Re: Austla "sõda" 1897. aastal

Postitus Postitas Siki »

Lisan kärbitud kujul ka ametliku kokkuvõtte, mis ilmus aastal 1898 ajalehes Saarlane:

"07.03.1897 andsid kolme küla elanikud teada, et nad kooli asutajate hulgast välja astuvad. Nüüd lasti raha eest palgid ära vedada, vastuhakkajate kulu peale. Ka muust koolimaja kulukandmisest lõid nad lahti, nii et maksu eest teisi töölisi pidi võetama. Et maksude kokkuajamisest palju välja ei tulnud, otsisid kohalikud ülemad paremat nõu, kuidas maksusid välja pärida. Sellepärast palus Saaremaa taluasjade komissar kohalikku maakonnaülemat appi tulla Austla küla elanikkude käest maksuvõlga välja nõudma. Et talupoegade vastuhakkamist karta oli, võttis maakonnaülem oma vanema abilise, kolm kordnikku, kuus linnavahti ja ühe politsei-kantseleiametniku kaasa ja läks 23. augusti hommikul Austla küla poole teele. Kell 8 jõudsid ametnikud Lümanda vallamaja juurde, kus vallavanem Ratas omalt poolt tõendas, et avalikku vastuhakkamist karta on. Selle pärast võttis maakonnaülem veel mõned vallaametnikud ja koolimaja ehitajad kaasa, nii et saatjaid umbes 30 meest oli. Nüüd mindi vallamajast 10 versta eemal oleva Austla küla poole. Veel oli 1,5 versta külasse minna, kui tee alla pandud püssirohutünn plahvatas ja kõige ees oleva linnavahi Sepa mulda täis lõi. Muidu ei olnud kellelgi häda, ja järele vaadates leiti, et miin nõrgasti laetud oli ja sellega ainult hirmu taheti teha. Miini põlemasüütajat ei nähtud aga kusagil. Edasi minnes kostsid künka tagant külast mitu püssipauku, mispärast 10 kaasas olevat talupoega araks läksid ja põgenesid. Küla ääres oli hulk inimesi. Ametnikke nähes hakkas rahvas käratsema, kostis mõni püssipauk. Hobused jäeti künkale ja maakonnaülem ühes saatjatega läks jala edasi. Vaevalt olid nad laskekaugusele jõudnud, kui neid kivide ja püssipaukudega vastu võeti, kusjuures üks haavlitera kordnik Ülemit kulmu kohalt haavas. Peale selle olid haavlid kordnik Tuulingil pükse ja linnavaht Segenfeldil kuube kriimustanud. Maakonnaülema abiline parun Nolcken tahtis vastuhakkajatega kõnelema hakata, atsus neile mõne sammu lähemale ja lehvitas rätikut. Vastuseks tuli aga veel sagedasem kivisadu. Üks püssiga mees sihtis parun Nolckeni peale, lasi aga mööda. Siis pöörasid ametnikud hobuste juurde tagasi, kusjuures rahvas neid taga ajas. Tunnistajate varal tehti hiljem vastuhaku juhid kindlaks, aga uurimisel ei tunnistanud ennast ükski süüdlaseks, väites, et nad märatseva rahvahulga seas ei ole olnudki. Advokaatide südi kaitsmise läbi mõistis ringkonnakohus neile kerged karistused."
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline