Huvitav, kas selline asi polnud võimalik, et võistlusmossede (vähemalt tehase esindajate omade) mootoriplokid valati mingist tugevamast ja paremast materjalist? Et muidu tavalistega identsed, aga tugevamad ja kvaliteetsemad?
NSVL-s mingeid võistlusmossesid väikeseerias minuteada ei toodetud. Meil olid kättesaadavad kolme sorti väikeseeria võistlusautod
1. Vihur 1300 (ka Vihur Ralli), mida toodeti Vihuris 21011-st
2. VFTS, mida toodeti Leedus 2105-st.
3. Vihur 2105, millest on teada vähe (ei saa aru, kas seerias üldse tehtigi)
AZLK-s ja Izevskis olid olemas enda tehasesõitjate tiimid, kelle jaoks mõistagi olid avatud kõik autotehase tehnoloogilised võimalused teha mida iganes.
Kuid näiteks Eesti sõitja pidi arvestama, et kui sa Ladani ei küüni ja tuleb mossega leppida (mosse oli koos volgaga nn rahvamajanduses kasutatav auto ja seda said asutused vabamalt kätte), siis tuleb seda suuresti oma jõududega ehitada tehasejuppide abil.
Näiteks kuidas ehitada kuullaagreid väntvõlli peale? Õige vastus on, et väntvõll peab olema juppidest kokku käiv. Päris põlve otsas seda ei tee. Ka kolhoositöökojas ei tee.
Vihur Rallist saab lugeda
https://www.facebook.com/groups/4082507 ... 3XxEI&_rdr
Väidetakse 105 hobujõudu 7500 pöördel ja maksimaalkiirus 165 kmh.
Legendid räägivad, et selle auto ehitamisele andis rohelise tule nõuka WWII superäss Aleksander Pokrõskin, kes oli toona ALMAVÜ boss NSVL-s.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.