www.militaar.net

Kinokroonikaid vaadates võib märgata, et liitlaste pommituslennukitel asuvad pommid lennukis kõülili, nina lendamise suunas.
Aga sakslastel kukuvad pommid lennuki kõhust jabural moel. Nad on nimelt asetatud vertikaalselt. St nad väljuvad pommitamisel "saba ees", keeravad end alustuseks õiget pidi ja alles siis alustavad teekonda maapinna suunas!

On raske uskuda, et seda tehti niisama. Mingi point peab ju asjal olema. Esialgu märlan vaid viga. Niiviisi on pommi pikkus fikseeritud pommitaja kere kõrgusega.

Kas oskab keegi sellesse loosse selgust tuua?

See vist sõltub lennukitüübist, vaatsin kiirelt ühe arhiivifilmi läbi ja seal tundus, et Ju-88 pommid kukkusid nii nagu tavaliselt kukuvad - nina ees kassetist.

Ehk olenes pommide tüübist, kuidas parem laadida ja sütikuid seada.
Huvitav teema, peaks uurima.

Ei andnud endale ka küsimus rahu. Kõige parem seletus mis leidsin on see, et nendel pommidel mis saba ees kukkusid oli ohutusmehhanism mis aktiveeris sütiku siis kui pomm nina allapoole keeras. Lennukis nina üleval seistes oli pomm ohutu.
Osadel liitlaste pommidel olid ees ka väikesed propellerid mis aktiveerisid sütiku peale teatud arvu propelleri ringe.

See sakslaste versioon tundub ikkagi kahtlane, sedasi pommid lennuki all kohe tiirutama panna, võivad 2tk kokku lennata. Stabiilselt nina ees lennukiga kaasa liikudes ja kukkudes näeb asi palju parem välja.

viidet pole, suht-koht kommentaaridest korjatud inf.

Sellised vertikaalsed pommišahtid olid ainult He 111 lennukeil. Ja vist ka mitte kõigil versioonidel. Väidetavalt olevat hilisematel neist loobutud.

Miks pommid olid nina ülespidi - sest saksa lennukipommidel oli ninas tõsteaas (kasutati ka pommi kinnitamisel lennukis) ja seetõttu oli lihtsam pommid sedapidi üles sikutada. Ja alates 50 kg olid kõik saksa lennukipommid elektriliste sütikutega. Sütikute ohutuks tegemiseks kasutati kahe kondensaatoriga vooluringi (kondensaatorite ümberlaadimise ajal sütik ei toiminud). Ning päästmiseks vedrulehest kontakti, mis kokkupõrkel sulges vooluahela.

Olen omal ajal sama küsimuse kallal juurelnud. Kusagilt on meelde jäänud, et see oli He 111 teema ja tingitud selle lennuki või tema pommiruumi konstruktsioonilistest eripäradest. Viited jään paraku võlgu. Edasi on meelde jäänud, et sellisest lahendusest teiste pommitajate konstrueerimisel loobuti kuna pommide korraga päästmisel võisid omavahel kokku põrgata ja seetõttu valllandati pomme ühekaupa. Andmaks aega neile ümberpööramiseks, aga see on väga udune teadmine ja ei pruugi õieti meeles olla.

Dok.filmidest meeles et tulevad need pommid püstiselt välja ikka ükshaaval ja ühest kohast - kas pommid asusid lennukis mingil rullteel või kassetis ja liikusid üksteise järel heiteava poole?

Selle asjanduse nimi on ESAC - Elektrische-Senkrecht-Aufhängung für Cylinderbomben

Märksõnaga otsides leiab üht-teist. Tekst küll hispaania keelne, aga piisavalt pilte asja illustreerimiseks. Ja guugl tõlgib hispaania keelest inglisse üsna talutavalt.
https://decoartmunitis.com/2014/02/01/

Minu jaoks oli üllatus, et ka Ju 52 peal kasutati, mitte ainult He 111. Aga Heinkelil oli selliseid peal kaheksa. Ja pomme sai päästa nii ühe kaupa kui seeriatena. Ja seeriatena päästes hoidis automaat vahet, et need üksteisele selga ei lendaks lennukist väljumisel.

Olen ka lennukisse vertikaalselt paigutatud pommide üle pead murdnud. Vaadates kinokroonikates neid uperpallitavaid pomme, tekkis kahtlus, et ega see optimaalne lahendus ei ole. Samas kusagil selgituste otsa ei ole sattunud. Ühe põhjendusena olen suutnud välja mõelda, et horisontaalselt ei mahtunud vähegi suuremad pommid lihtsalt ära. Ilmus see lahendus kõigepealt Ju-52 ja Ju-86 juures, mis mõlemad konstrueeriti algselt reisilennukina (vähemalt ametlikult). Vabalt kandev tiib oli veel uudne lahendus ja kindluse mõttes topiti sinna kolm kandvat põhitala enam-vähem meetrise vahega. Kui nüüd reisijate asemel pommid lastiruumi topiti, tekkis küsimus: kuidas neid alla pilduda? Teepeal ees olevat keskmist tiivatala ei saanud eest ära võtta ilma kogu tiiva konstruktsiooni muutmiseta. Niisiis paigutati pommid vertikaalselt. Protsessi lihtsustamiseks töötasid sakslased välja standardse pommikasseti, mida sai siis moodulitena lennukisse paigutada vastavalt vajadusele. Junkersid kandsid nelja kassetti, He-111 mahutas juba kaheksat. Sinna oleks minu meelest juba pommid ka horisontaalselt ära mahtunud, aga järgiti võib-olla lihtsuse huvides juba väljatöötatud standardit. See kõik on muidugi kõigest minupoolne oletus.
Kasseti puuduseks oli sobiva moona piiratud valik. 250kg pommist suuremad sinna ei mahtunud. Kui sõda läks vihasemaks ja oli vaja kõvemat pauku teha, tuli suuremad pommid riputada horisontaalselt lennuki kõhu alla, õhuvoolu kätte. Mis loomulikult ei tulnud kasuks kiirusele ega lennukaugusele. Vahest nähti seda probleemi ette, kui Do-17 ja Ju-88 pardale pommid "normaalsel viisil", horisontaalselt paigutati?
Huvitaval kombel on ka vene SB pommilastist suurem osa (aga mitte kõik) vertikaalse paigutusega. Ja ka itaallaste SM-79 pommilast on vertikaalselt.