Varjendid nõukaaegsete korrusmajade all

[vanahalb]

Endiste tsiviilkaitse funktsionäride meenutuste kohaselt pidi Tallinna tabama kaks 200 kilotonnist laengut.

See oli ilmselt siis plaan "Dropshot" mis wikipedia järgi 1977 a prügikasti visati.
Eesmärk oli siis kogu NSV tööstuse ja õhuväe hävitamine ühe matsuga.
Ei ole sugugi kindel et kas mõnel tuumariigil tänapäeval üldse analoogne plaan on. Praeguses mõistes on see sõjakuritegu (see selleks) kuid peale maakera tuksikeeramist vist erilist efekti pole.

[Peeter]

Kindlasti tehti, see on ju bojevaja podgatovka üks osa. Ja kindlasti tehti seda perioodiliste poolaaasta õppuste kokkuvõttena. Kas kasutati selleks õppepomme-rakette, või kas ja millal üldse kõige ehtsamat teravat moona, vat seda ei pruugi keegi teada või rääkida, aga kindlasti toimusid arvestuste andmiste käigus erinevad õppeharjutused. Ilmselgelt vähemalt üks kord pidi seda tehtama, kasvõi sellepärast, et fikseerida: süsteem töötab, edasised harjutused viia läbi õppematerialidega ja lahingmoon hoiustada lattu. Ma olen ise laadinud näiteks ZRK Ossaad rakettidega. Teinud läbi kõik kohustuslikud kontrolltoimingud ja asetanud konteineri kolme raketiga pesadesse. Loomulikult tegime õpperaketidega, aga meile räägiti, et need kes Embale laskma nüüd siit lähevad, siis need teevad seda sama asja juba päris rakettidega ja tulistavad ka päriselt märki. Igaüks teist siit võib trehvata (ka siit otse) Embale. Ja siis peate olema valmis, et rakett paigaldades lendu ei läheks, siis olete "läinud mehed". Seda, et kordagi lahingmoon ei viibinud Raadi lennuväljal, vat seda ma küll ei usu, räägi mida tahad....

P.S. Sellise grupistardi jaoks kasutatakse ka lennuvälja pikkuse ja kõrguse hajutamist. St starditakse järjest lähemalt, et suuta tõusta varem ja üle , et mitte sattuda eesliikunu tekitatud keeristesse. Selle meetodi abil saab vähendada startide vahet. Sõltub oludest loomulikult. (Kasutatakse muideks ka tsiviillennunduses)

[Kriku]

Seda ma arvasingi. Mistõttu ei saanuks keegi ka pommide vedu Lohkvast eelhoiatusena käsitleda, teadmata, kas tegu on õppusega või mitte.

Ühesõnaga, nagu juba öeldud, tsiviilidel polnud essugi muud teha kui oodata ja loota.

Vabandan teemast hälbimise pärast.

[Peeter]

Sellisele objektile oleks antud löök Saksamaal asuvate keskmaarakettidega, mis ei lenda siia kauem kui 10 minutit. 10 minutiga ei lenda raskepommitajate polk mitte kuskile.

Aga seda ma rääkisingi, et ei jõua sa evakueeri(u)da midagi. Siin on tegemist puhtalt ennetava rünnakuga, ja seda mõlemalt poolt. Ja antud juhul eelisessse paigaldaks lennuvälja ründaja. Samas ääremärkena, et selle asja tõsidus ja põhimõttelisus on nii suur (et milleks seda tehakse ja mida ära hoida tahetakse kui olukord on juba nii kaugel), et ainult lennuraja lõhkumine oleks "lati alt läbilend", oluline on ikka kogu pesa hävitada, mitte ainult herilasepesa avaust torkida.

[Kapten Trumm]

Küllap NSVL-s siiski teati, millal nad suurt sõda pidama hakkavad ja sellest lähtudes tehti plaanid. Tuumasõda oleks igal juhul puhkenud NSVL algatusel, kas siis maismaarünnaku käigus Saksamaal (mille käigus plaaniti kulutada kõvasti tuumarelva, jutt on sadadest laengutest) või ilma selleta, esimesena strateegilist tuumarelva pruukides.

See asetab selle elanikkonna teema teise konteksti. Mõne asjaolu (sh ka tsiviilkaitse ülesehitus) tundub, et nad USA üllatusrünnakut ise väga tõsiselt vist ei võtnud kah.

Elanike evakuatsiooni vajadus linnadest ja varjendite puudumine seal oli vastaspooltel sarnane, mis tähendas, et suurlinnad muutusid rahu pantvangideks. Evakuatsioon on lihtsalt avastatav (nt saatkonnatöötajate poolt) ja võtab aega, mis annab vastasele eelhoiatuse.

[Kriku]

Tuumasõda oleks igal juhul puhkenud NSVL algatusel

See on tagantjärele tarkus. Ise ei pruukinud nad selles hoopis nii kindlad olla.

[Kapten Trumm]

Peale selle tsiviilkaitse korralduse (mis sõltus tugevalt eelhoiatusest) arvatakse ka, et vedelkütuserakettidel põhinev NSVL strateegiline raketivägi (tankimine võtab tunnikese aega) oleks USA üllatusrünnaku korral koos baasidega hävitatud ilma, et nad lasta oleks suutnud. Siit võiks ehk järeldada, et NSVL strateegia oli ofensiivne, siis asuvad nii need evakuatsioonid kui raketitankimised oma kohale.

[Kapten Trumm]

Kuigi keldris asuv varjend tundub olevat jällegi keerulise probleemi "lihtne lahendus", siis kätkeb see ka mitmeid probleeme tulenevalt mitte eriti tugevast hoonest varjendi kohal.

1. varjendi konstruktsioon peab lisaks tuumarelva efektidele ka vastu pidama koormuse, mis kaasneb hoone varisemisega varjendi laele.
2. kuna hoone võib seal süttida põlema (plahvatus kaugemal), siis on lisaks "betoonile" laepaneelide peal vaja rajada ka termoisolatsioon, muidu kuumeneb varjend seal põrgukuumaks (slaki kiht). See tõstab lae paksust, kuid mitte tugevust. Ka tuleb samal põhjusel rajada ventilatsioonikorstnad koos shahtidega hoonest eemale (et varing nend kinni ei mataks).
3. hoone purunemisel matab varing väljapääsud, mis asuvad ju hoones. Selle vältimiseks tuleb rajada (vene süsteemis ühildati need ventilatsiooniga) varuväljapääsud 1,5 kordse hoone kõrguse kaugusele hoonest, kust minimaalselt roomates saab varjendist välja. Sellised korstnad on muide rajatud NSVL ajal ka keslinnas olevate bastionivarjendite jaoks, ilmselt siis varisemisvõimaluse pärast. Korsten rajatakse raudbetoonist ja ventilatsiooni/väljapääsu võred vinkelrauast, neid võresid saab avada seespoolt.

Soomes näiteks olen mitmel pool näinud ka haltuurat. Näiteks Suomenlinna muuseumi andminhoone (rajatud kümmekond aastat tagasi) varjendi ventkorstnad asuvad otse hoone seina ääres. Hoone varing (punasest tellisest) mataks need enda alla ja seesolijad lämbuvad.

[Peeter]

Ukraina sõja näiteil ei sobi korrusmaja kelder varjendiks juba seetõttu, et tabamuse korral (mille eest ju peitu minnaksegi) kukub maja või majaosa kokku ja ühe trepikoja keldrist teise pääsemine (millest ehk väljuda õnnestuks) pole võimalik või on väga keeruline ja võimalik ainult kõhnakestele. Keldrid on trepikodade kaupa eraldatud ja piki maja liiklemine võimatu. Kui torude läbiviiguavad seinte (paneelide) vahel on tiba suuremad, siis mahub ehk kõhna poiss ilma varustuseta läbi, aga kui need on "korralikult kinni laotud", siis ei lähe sealt kass kah läbi. Lisaks Trummi eelpool mainitud puudused. Ja veel lisaks: 2.maailmasõja ajal Dresdeni pommitamise ajal surid inimesed nii varjendites kui keldrites ülal oleva tulekahju kuumusesse. Lihtsalt küpsesid ära... Raamatus on kirjeldatud: kui lõpuks keldri juurdepääs vabastati, oli seal ainult põlenud liha.... (okei, seal oli ka megatulekahjud. On kirjeldatud, et linna mingisse suurde purskkaevu-basseini tulekahju eest vette peitu läinud inimesed lihtsalt keedeti ära.).

[Kapten Trumm]

Mina olen oma elust mõned aastad elanud paneelmajas, mille keldel oli kohandatud lihtradiatsioonivarjeks. Keldel oli paaris kohas akendega muide. Kuna antud maja koosnes kahest poolest, siis varje oli ühes pooles, kus kahe trepikoja vahel võimaldas vahekäik liikumist - ühe trepikoja keldrist sai teise omasse minna.
Oli WC kahe potiga, kaks kraanikaussi ja ventilatsiooniseade tolmufiltriga, kusjuures seda sai käitada nii elektriga kui vändaga. Keldri uksed olid toona tavalised puust uksed, Vasara lukkudega. Väidetavalt oli keldri lagi toestatud rohkemate vundamendiplokkidest "postidega" kui teisel, tavalise keldriga majapoolel.

Muidu oli tegemist tavalise poolkeldrikorrusega, mis ulatus meetrijagu maapeale, seinad olid vundamendiplokkidest, tükati plokkidevahelised augud lapitud silikaadiga, monoliitsus puudus (plokid olid mätsitud üksteise otsa väga tsemendivaese seguga, ilma armatuure kokku keevitamata), seina ka lae vahelt puhus tuul sisse. Lagi oli tavalisest vene 6 m õõnespaneelist ilma mingi lisabetoonita, kuid nagu ütlesin rohkemate tugipostidega kui tavaliselt.

Elekter ja vesi tuli linna võrgust, mingeid veepaake või genekaid polnud. Elektri kadumisel oleks pimedas istunud ja käsitsi kordamööda seda venti vändatud.

Mingit pommitamist või tuumalööki see üle ei elaks, shansid olid kauge plahvatuse või radioaktiivse saasta korral. WWII lõpupoole saksa linnade "tuletormid" oleksid NSVL aegsed klassiga "varjendid" üle elanud (tuumaplahvatuse järel on samuti masspõlengud), kuid hermetiseerimata ja termoisolatsioonita keldrites istujad oleks hukkunud samamoodi nagu Dresdenis.

[Peeter]

Oi tuhat vabandust!!! Loomulikult Dresden. No-ma-ei-saa-aru kust ma selle Lepzigi sinna sain?
P.S. Oleksin läinud riiulist raamatust tsitaati täpsustama, siis oleks kohe taibanud näpukat!

[tommy]

Ukraina sõja näiteil ei sobi korrusmaja kelder varjendiks juba seetõttu, et tabamuse korral (mille eest ju peitu minnaksegi) kukub maja või majaosa kokku ja ühe trepikoja keldrist teise pääsemine (millest ehk väljuda õnnestuks) pole võimalik või on väga keeruline ja võimalik ainult kõhnakestele.

Ukraina sõjast selliseid näiteid eriti ei meenu.
See selleks.
Vene kirjanik/blogger Arkadi Babtšenko, omades kogemusi mõlemast Tšetseenia sõjast räägib just vastupidist..

Если уехать не получилось и вы оказались в районе боевых действий, перебирайтесь в подвал панельной многоэтажки. Это самые устойчивые здания. Их можно обрушить только бомбардировкой. Не думайте о подвале, как о чем-то временном. Обустраивайтесь сразу так, как будто вам придется там провести месяца два. Собственно, примерно так оно и будет.

https://starshinazapasa.livejournal.com/1399351.html

[vanahalb]

Trummi väljatoodud kriitikast on kaks esimest täiesti vaieldav.

1. Kui paneelmaja kokku variseb siis 99% juhtudest jääb õõnespaneelidest ja tugevdamata keldrilagi terveks. Kui varing hakkab kuskilt kõrgemalt siis isegi esimene korrus ei varise maatasa.
Siin on üks iseloomulik video Tapalt kus kaitseväelased paneelmaja trossidega alla tõmbavad. Teise korruse kõrguselt ja isegi esimene jääb osaliselt terveks. Keldrist rääkimata.
https://www.youtube.com/watch?v=hS4ciPmiZdY

Kusjuures neid maju ei üldse lihtne varistada. Üks eesti kaitseväe hukkaläinud katsetus, kui õigesti mäletan tuli lõpuks ikka ekskavaator ja tiris allaejäänu maha. Minuarust jäi püsti sellepärast et kõik laengud lõhkesid samal ajal. Üldteoreetiliselt peavad need juhtuma viitega ja maja tuleb tasakaalust välja viia et ta enda raskuse all kokku variseks.
https://www.youtube.com/watch?v=zRC9fY90SGA
9-korruselised ei varise sugugi lihtsamalt ja mida kõrgemalt varistada seda rohkem korruseid püsti jääb. Kui Trummi tuumasõda ette kujutada, õhus plahvatusega, siis suurem osa paneelmajast variseb kokku küll. Arvestama peab, et iga korrus mis kukub tekitab täiendava takistuse ja isegi kui 5-kordsel majal lähevad kõik viis korrust jääb keldri peale 4-5 meetrine täiendav kaitsekiht.
Tavasõda ja lennukipommi otsetabamus võib olla ohtlikum. Suurtükist või tankikahurist summimine jällegi üsna edutu sest need löövad ainult auke tubadesse.

2. Tulekahju ei ole päris õige Dresdeni tuletormiga võrrelda sest neis paneelmajades polegi eriti põlevat materjali. Parkett või laudpõrand põleb ära , mööbel ja raamatud kellel neid on. Katuselt bituumen kah. Vahelaed ja seinad on betoonist. II MS aegsed elumajad olid klassikaliselt tellisest ja kogu sisu heast kuivast puust. Eestis kasvõi staliniaegsed korrusmajad mida kõrgete lagede tõttu hinnatakse. Niipalju kui ma ned olen torkinud on nad laotud tellistest aga kõik siseseinad ja vahelaed on puhas puit. Kui selline pommitamisel põlema läheb tekib kohe korstnaefekt ja keldris läheb päris palavaks. Lisaks kukub põlenud või kuuma saanud tellissein erinevalt betoonseinast päris lihtsalt iseenesest kokku ja annab tulele ainult hoogu juurde.

3. Sissekäigud ja õhuvõtukohad on jah murekoht. Neil mida ma olen näinud ja varjendiks on nimetatud on õhuvõtukohad hoonest tükk maad eemale viidud. Isegi me koolis oli. Sissekäik oli jah enamasti hovne seest ja kui maja kokku variseks siis sealkaudu enam käima ei pääseks. Samas ongi õhuvõtukanal mõeldud varuväljapääsuks (või sissepääsuks) ja inimene mahub sealt üldjoontes läbi. . Mõni kanal on niisugusena ehitatud et kummargil saab ka liikuda.
Muidugi kõikide tsiviilkaitseõpikute järgi mindi varjendisse enne pommitamise algust ja siis kui vaikseks jäi pidid tulema päästesalgad neid koopaid lahti kaevama.

[Kapten Trumm]

Monolitiseerimata, õõnespaneelidest keldrilae puhul ei ole varjendis olijate hukkumiseks vaja rohkemat kui viga saanud/paigast nihkunud paneelidega lagi laseb läbi liiga palju. Kuna põlemissgaasid on õhust raskemad, siis vajuvad need keldrisse.

Lisaks varisevad kokku keldri sisse/väljapääsud, mis on enamasti trepikojaga kokku ehitatud ja mida katab pealtpoolt umbes 5 cm paksune betoontrepp.

Niiet kelder seal, kus maja variseb, muutub tõenäoliselt seesolijatele surmalõksuks ka siis, kui paneellagi terveks jääb.

Dresdenis jne oli peamine varjendis olijate hukkumise põhjus (temperatuuri kõrval) siiski asjaolu, et keldrid pole hermeetilised, hapinik põletati ära ja keldrisse tunginud põlemisgaasid tapsid inimesed. Välja aga minna ei saanud, sest seal oli tulemöll.

Klass III tsiviilkaitsevarjend oleks selle pommitamise suhteliselt lõdvalt üle elanud.

[vanahalb]

Selletarbeks hoitaksegi varjendis ülerõhku et välisõhk ja põlemisgaasid väiksematest vigastustest sisse ei pääseks. Ja kui on juttu kasvõi elementaarset varjendist mitte lihtsalt keldrist siis polnud sugugi keeruline ehitamise ajal panna keldri laele armatuurvõrk ja kiht betooni juurde valada.
Nõukogude taseme juures betoneeriti isegi ilma kavatsuseta varjendit ehitada - kui nulltsükli tööde kõrgus märgist mööda pandi ja tuli see hakatuseks põranda paksusega õigeks ajada.

Isegi tavalises keldris on lahingute ajal ohutum kui oma korteris vannis elada. Sellest viimasest on kirjeldusi Donetskist.
Dresdeni moodi tulekahju Lasnamäe või Mustamäe taolistes asumites ei teki. Põlevat kraami on liiga vähe.