www.militaar.net

Krael on (1932 kehtima hakanud?) väeosa trafarett. Skänni järgi ei saanud aru, kas seal on LB või D3. Aga trafareti kasutamise aega ning Alberti teenistuskäiku kokku viies on foto tehtud kuskil 1934/35. Kui Grauen viid üle Lennubaasi ja enne 1935. a vormi kasutuselevõttu.

Aitäh täpsustamast!

Lendurikutse käes, 1930ndad möödusid Albertil lennunduse ja laskmise tähe all, viimasest homme pikemalt. Peale Lennukooli oli ta kuni 1934 lenduriks, 1934-1938 lennukite töötoa aviomehaanik-kalkulaator, alates 1938 jälle lendur.

Tema atestatsioone lugedes jääb silma, et viisakas ja taktitundeline polnud sõnad, millega Albertit aastast-aastasse iseloomustati. Korra on ta pidanud paar päeva kartsas istuma ebaviisaka kõnepruugi pärast, ka atestatsioonilehtedel märgitakse ära, et ta „laseb tihti lendu labaseid võrdlusi“, kaaslasi nimetab sageli „matsiks või tõpraks, ilma et seda pahatahtlikult mõtleks“. Et ei jääks täitsa vale muljet mehest, siis samuti käib iseloomustustest läbi, et ta on ka väga energiline ja algatusvõimeline, kiire otsustaja ja teeb oma otsused ka kiiresti teoks. Aviomehaaniku ajast on ka märgitud, et ta „ei taha erialast tööd otsida, vaid tahab tegeleda rohkem kõrvalülesannetega, nagu lendamisega ja üleajateenijate laskespordiühingu asjaajamisega. /…/ Kuid kõrvalülesannetes, lendamises ja laskmises, on spetsialist.“ Kõlab nagu Maverick (varsti meielähedastes kinodes)...

Tänane pilt on taaskord netiavarustest leitud, Albert seisab paremalt teisena. Võin ka eksida, aga riietuse ja vanuse järgi pakun, et pilt on tehtud 1930-ndate teisel poolel, võib-olla isegi 1940-ndate alul. Kui keegi oskab pildi kohta rohkem konteksti pakkuda, oleks huvitav kuulda.

Nagu juba mainitud, laskesport oli Alberti jaoks oluline. Täpseid daatumeid ei tea, kuid atestatsioonidest selgub, et mingi aja täitis ta ka laskespordiühingu esimehe ülesandeid. Kui tänapäeval on laskesport Eestis küllaltki marginaalne, siis tollal oli see üks tippalasid, kus saavutati ka märkimisväärset rahvusvahelist edu (1937 ja 1939 Argentina karikas).

Albert oli ka ise kõva laskur, kuigi kaitseväes oli tast ka täpsemaid mehi (nt maailmameister Kristjan Vilberg). Siiski kuulus ta 1938 sõjapüssist laskmises Eesti meistriks tulnud viieliikmelisse Üleajateenijate Laskespordi Keskühingu meeskonda, 1939 tuli taas meistritiitel, seekord Allohvitseride Laskespordi Keskühingu meeskonnas. Individuaalselt oli ta korduvalt poodiumil sellistel aladel nagu näiteks 200m lahinglaskmine, olümpia ja püstolist kiirlaskmine, 500-600-700m kauglaskmine.

Jahipidamisega jätkas Albert ka peale sõda, tema jahimehejutte saab lugeda digiteeritud ajalehtedest.

Tänane pilt viimane "mitte oma", vaid netist leitud. Hiljem tuleb sellele ka sõsar enda kogust.

30-ndate lõpul elu Eestis muutus, nii ka Alberti puhul. Ajakirjanikule on Albert 50-ndatel öelnud järgmist: "1937. aastal oli mul selge, et läheb sõjaks ja kui baasid tulid, kinnitasin oma sõpradele ja tuttavatele, et meie elu hakkab nüüd kitsaks minema... Soome Talvesõja puhkedes võtsin ühenduse Soome saatkonnaga Tallinnas ja pakkusin end lenduriks Soome väkke. Mulle anti esialgu teisi ülesandeid, millest on praegu varajane rääkida."

Pole selge, kas ja mil määral Albert oma mälestusi on jäädvustanud, kuid üks kild neist on järgmine: "Stop! 1939-st algab minu elus röövle filmide Bond 007, vaatan et kogu jama paberile panna, viiks kuradima pikale, aga mina mõnel sobival ajal loen need lood lindile, see käib palju lihtsamalt." Pole teada, kas need lindid on olemas.

Asi, millest Albert veel 50-ndatel ei tahtnud kõneleda, oli see, et ta hakkas soomlasi varustama infoga Eestis paiknevate Nõukogude baaside, lennukite ja lendude kohta. Muuhulgas aitas ka selline info soomlastel Vene lennukite reide paremini tõrjuda. Eesti ametlik positsioon ei võimaldanud meil riigina soomlasi väärikamalt abistada, mis on kindlasti me ajaloo üks häbiplekke. Küll aga on meil ka rasketel aegadel hõimuvendi isikliku initsiatiivi läbi toetatud, nagu Alberti lugu näitab.

1940 märtsis otsustas Albert koos ühe kaaslasega suuskadega üle Soome lahe minna. Tema loo järgi olevat Eesti ranniku lähedal kaks punaväelast üritanud neid takistada, kuid täpsuslaskur Albert, kel käed üles käsutati, olevat salaja suutnud revolvri haarata ja punaväelased maha lasta. Jällegi, raske ametlikest allikatest tõestada, kuid mitte võimatu.

Soome jõudnud Albertit teavitati 1940 suvel, et tema teenete eest Soomele on talle omistatud sõja mälestusmedal ("sodan muistomitali miekoilla ja soljella", 15.08.1940). Kõnealusest dokumendist on ka koopia säilinud. Hea meelega otsiks Soome arhiividest selle kohta lisainfot, aga seni pole veel õnnestunud. Kui siin foorumi lugejate seas on kedagi, kel võib olla selles suunas kontakte, siis hea meelega ootaks selle kohta sõnumit.

Täna siis viimane sissekanne Albertist, homsest selle projekti viimane osa, Alberti aerofotode ja lennuväefotode album.

Soomes liitus Albert Erna grupiga. Mihkel Theodor Simmo on oma päevikus kirjeldanud Erna tegemisi, ka Albert käib sealt paarist kohast läbi. Tuntuim on vast see, et kaaluti ka salga Eestisse saatmist ühe sõjasaagiks saadud lennukiga, kuid lendur Albert ei suutnud sellega õhku tõusta. Hiljem on ta tunnistanud, et pidas plaani liiga riskantseks ja meelega ebaõnnestus õhkutõusus.

10. juulil 1941 maandus Erna rühm Kolga rannas, Albert osales kõigis edasistes võitlustes. On välja toodud, et 14. juulil ründas viieliikmeline salk Alberti juhtimisel Ravila vallamaja juures, hukkunud olevat kaheksa nõukogude sõjaväelast, neli sai haavata. Väidetavalt olevat Erna juht kolonel Kurg lubanud Alberti esitada Rüütliristile, kuid seda talle omistatud pole, mistõttu jäi see vaid jutuks.

Juuli lõpus asus Albert looma sidet kolonel Leithammeli moodustatud Harju malevaga, Albert määrati selle üksuse pioneer-instruktoriks. Ta õpetas meestele Molotovi kokteilide valmistamist ning kui 31. juulil lennukilt Pädaka jõe äärde langevarjuga heidetud relvakastides relvad viga said, tegi Albert koos ühe kohaliku peremehega püssidele uued kabad ja õgvendas torusid, et nendega jälle lasta saaks.

Tema edasine tegevus on täpselt teadmata. Väidetavalt läks ta 1942 taas suuskadel Soome, et uurida eestlaste võimalust võidelda Punaarmee vastu Soome sõjaväe üksusena. Seal pannud aga Soome kaitsepolitsei ta valiku ette: tagasi Eestisse või astuda Soomes tööteenistusse. Albert jäi Soome kuni 1948, mil ähvardas reaalne oht saada välja antud Nõukogude julgeolekule - taas tuli võtta ette ohtlik põgenemine, seekord suuskadel Lapimaa kaudu Rootsi.

Eksiilis tegeles muuhulgas lendamisega (lenduripaberite lõppedes 1980 oli tol hetkel vanim lennuluba omav Rootsi kodakondne), jahipidamisega, mesilaste pidamisega, käis ooperis, reisis palju (Jaapanist Põhja-Ameerikani, välisajakirjanduses on teda 1960-ndatel nimetatud üheks enim reisinud eestlaseks) ja tegeles fotograafiaga. Oli täiskarsklane, poissmees, elas väga askeetlikult. Väga julge ja omapärane, samas vastuoluline mees, kellest nii okupatsiooni ajal kui ka aastakümned peale tema surma aeg-ajalt ikka juttu tuleb. 80-ndate lõpul käis esimest korda taas Eestis, ligi 90-nesena oli endiselt väga heas vormis, mängis võrkpalli (servis ülevalt!). Ka surm vabas Eestis 1992. aastal oli ehk sümboolne - kalal käies. Maetud isa kõrvale Järva-Jaani kalmistule, hauakivil märgitud tema poolt kõige olulisemaks peetud tunnustus - Mannerheimi tänu abi eest Talvesõjas.

Tänasest siis projekti viimane osa, pildid ühest Alberti poolt 1930. aasta detsembris sugulasele kingitud albumist. Mul puudub info, kas Albert on need ise pildistanud või kasutanud mingeid sõjaväes üldiselt tehtud aerofotosid või muidu pilte. Piltide kvaliteet, mida siin postitan pole päris ideaalne. Fotod albumis on väga hea kvaliteediga ja teravad, aga nad on albumisse liimitud ja ma pole tahtnud albumit väga käänata-väänata, et seda skänneriklaasile lamedaks saada. Seetõttu on tegu fotodega fotodest, kohati juures mingid veidrad läiked vms, mida originaalil pole.

Mitmed linnad ja asulad on teada ja tuntud, mõned aga tundmatud. Kui keegi oskab need tuvastada, siis hea meelega ootan tagasisidet, mis kohaga võiks olla tegu. Samuti, kui mõni pilt siin peaks suuremat huvi pakkuma, et sellest parema kvaliteediga fotot või skänni saada, siis saatke sõnum, saame arutada.

Alustame siis algusest, esimene foto Toompeast.

Teine pilt albumist on mulle teadmata kompleksist. On kellelgi aimu, kus selline koht Eestis võiks asuda?

huviline77 kirjutas:Teine pilt albumist on mulle teadmata kompleksist. On kellelgi aimu, kus selline koht Eestis võiks asuda?

Jõgeva mõis Laiuse kihelkonnas Tartumaal

Kas pildistamisaasta on teada?

Aitäh tuvastamast, üks valge laik kaetud!

Pildistamisaasta: enne 1930 detsembrit

Tänane pilt taaskord Tallinnast. Kena terav foto Estonia teatrist, Eesti Panga kvartalist, Teatri väjakust, Sibulakülast...

Tänasel pildil vist taas mõni mõis - kas keegi oskab öelda, kus pilt tehtud?

huviline77 kirjutas:Aitäh tuvastamast, üks valge laik kaetud!

Pildistamisaasta: enne 1930 detsembrit

Saatsin teile erasõnumi (näeb avalehel ülal vasakul oleval viitel klõpsates).

huviline77 kirjutas:Tänasel pildil vist taas mõni mõis - kas keegi oskab öelda, kus pilt tehtud?

Mõdriku mõis Viru-Jaagupi kihelkonnas Virumaal. Pilt on lõunakaarest peahoone poole

Suur aitäh pildi tuvastamise eest! See viis täitsa uute avastusteni (minu jaoks). Internetiotsinguga "Mõdriku mõis" hakkas ühe esimese pildivastena silma see sama foto, mille ka ise avaldasin (kuigi minu oma on parema kvaliteediga kui arhiivi skänn). Foto viitas FOTIS'es olevale säilikule EFA.66.4, kus on paarsada Üksiku lennuväedivisjoni nr. 1 fotot - aerofotod ja elu-olu. Konkreetselt Mõdriku mõisa juures arhiivis olev kirje "1932" on päris kindlalt vale, kuna minu foto pärineb 1930 detsembris tervikuna kingitud albumist. Aga käesolevas säilikus olevad fotod läbi vaadanud, näen, et ka mõni järgnev foto on seal olemas; samas on ka mitmeid, kus asula on sama, aga foto teisest rakursist. Igatahes aitas see säilik mul mõne järgevatest fotodest ka ise tuvastada, aga mitte kõiki - tundmatutega ootan siis endiselt foorumi lugejate abi.

Tänane foto Emajõe Ateenast.