www.militaar.net

See pole nüüd küll küsimus. Aga kuna ei tahtnud teisi teemasid risustada, panin ta üles siia. Oma tuba, oma luba:

Üsna tore jutt mingilt kindralmajorilt.

http://www.youtube.com/watch?v=am_8EqJKDFs

Ma jäin sellise asja üle mõtlema ,et suure sõbraliku nõukogude liidu ajal õpetati ENSV-s rangelt vene keelt ja õpetati ka inglise keelt? Miks oli vaja nõukogude inimesel üldse roiskuva ja vaenuliku lääne keelt osata? Kirjandust polnud-turiste polnud-välismaal käia ei saanud. Kas sellepärast ,et siis nõukogude inimene paitaks maailma mastaabis haritud võõrkeele oskajana välja?

Õpetati muideks ka saksa keelt...

Meie koolis oli võõrkeel valikuline - kas saksa või inglise, klass jagunes umbes pooleks. Tunnid toimusid samaaegselt, pool klassi läks ühte ja pool teise tundi. Tollal sügaval stagna ajal muidugi oli valik lihtsam (puudusid eelistused) - kuigi nt saksa keele rühma meelitati sedasi, et võib-olla saab mingi reisi vennalikku Saksa DV-sse. Mina õppisin inglise keelt ja kohustuslikku vene keelt, saksa keelega alustasin ülikoolis ning seal sai ka täiendatud nii vene kui inglise keelt.

Vene keel oli mõistagi kohustuslik - ja mitte ainult keel, vaid ühel hetkel lisandus ka vene kirjandus, mis kahekordistas sisuliselt vene keele mahti (vist 2 tundi nädalas oli kumbagi).

Ma jäin sellise asja üle mõtlema ,et suure sõbraliku nõukogude liidu ajal õpetati ENSV-s rangelt vene keelt ja õpetati ka inglise keelt?

Mitte ainult tavakoolides - näiteks nõuka sõjakoolides oli korralik inglise keel sama tähtis kui automaadi osandamine.

Kapten Trumm kirjutas:...
Vene keel oli mõistagi kohustuslik - ja mitte ainult keel, vaid ühel hetkel lisandus ka vene kirjandus, mis kahekordistas sisuliselt vene keele mahti (vist 2 tundi nädalas oli kumbagi).
....

Vene keele õpetust alustati kolmandast klassist ja vähemalt 1970. aastal (või 1971?) oli vene keele õpe vabatahtlik (fakultatiivne). Mäletan kodust arutelu kus lootsin saada vanematelt vabastust, paraku arvasid nad, et olgu need venelased mis nad on, aga keeleoskus tuleb elus kasuks. Õppima sunniti, kuid enam-vähem selgeks sain alles vene kroonus.
Teiseks võõrkeeleks oli meil saksa keel. Inglise keelt meie külakoolis millegipärast ei õpetatud.

Aga ikkagi miks oli tava nõukogude inimesel seda va vaenlase keelt osata?

88-89 aastal sai seda vene keelt kohustuslikus korras igatahes 12 aastat järgemööda. + inglise. Siis muidugi 90datel veel suure Soome aremastuse juures soome keelt mõned aastad siis veel püüti õpetada selle aja jooksul veel esperantot, prantsuse ja saksa keelt

Võin kõvasti puusse panna aga see vaenlase keele õppimine oli vast "suurel kodumaal" rohkem kodanliku igandina baltikumi teema. Jätkati traditsioonilist ennesõja aegset võõrkeelte õpetamist.
Vene kolkakülas oli raskusi "saksa tähti" tundva inimese leidmisel, keeleoskajat veel raskem. Suurlinnades muidugi õpetati, aga eks targemad teavad mitmendast klassist ning mis moodi.

Kuid küsimus on tõesti huvitav - miks kuramuse päralt on lihtsal tööinimesel vaja vaenlase keelt osata?

Vene keele õpetust alustati kolmandast klassist ja vähemalt 1970. aastal (või 1971?) oli vene keele õpe vabatahtlik (fakultatiivne).

69. algas vene keel teisest klassist ja ei mingit fakultatiivi, ikka kohustuslik õppeaine. Mälu näikse lugupeetavat alt vedavat.

"suurel kodumaal" rohkem kodanliku igandina baltikumi teema.

Ei olnud, võõrkeelt õpetati üle terve Nõukogude Liidu, iseasi, mis tasemel see toimus. ja niipalju, kui mulle in ette jäänud, õpiti sealpool Peipsit ikka seda va saksa keelt...ilmselt suuresti ka lihtsalt seepärast, et vastav pedagoogiline personal oli saksa filoloogiaharidusega

Eks samal põhjusel, miks on vaja teada kunstiajalugu või filosoofiat - haritud inimese tunnused ja abiks maailma asjadest aru saamisel.
Meie koolis eksisteerisid veel mingid keelteringid ka (lisaks kohustuslikule), kuid seal käisid tavaliselt nohikud.
Kindlasti NSVL ei saanud endale lubada, et tema keskharidus on kehvem kui roiskuvas läänes (ega tegelikult ei olnudki kehvem).
Traditsiooniline tööoskus ja masinatega ümberkäimine aga oli suure derzaava majandusele ja armeele aga möödapääsmatu (seda edendati pioneeride majade ning ALMAVÜ süsteemi kaudu).

Ei olnud, võõrkeelt õpetati üle terve Nõukogude Liidu, iseasi, mis tasemel see toimus. ja niipalju, kui mulle in ette jäänud, õpiti sealpool Peipsit ikka seda va saksa keelt...ilmselt suuresti ka lihtsalt seepärast, et vastav pedagoogiline personal oli saksa filoloogiaharidusega

Kipun ka seda arvama, lihtsalt õpetajatega käisid tollal asjad lihtsamalt, kui praegu ette kujutatakse - eksisteeris nimelt instituudi järgne kohustuslik suunamine ja just silmapaistnutel oli suuri võimalusi (kui ei olnud sidemeid) sattuda mõnda kolkakooli, sest kolkakoolide järg vajas tõstmist ja vastav kampaania toimis.

Tõsi, NSVL-s ei eksiseerinud tavaliselt mingit uniformset korda (mida võiks nagu eeldada) ja praktika, kuidas Moskva käsud külas välja nägid, võis olla vägagi erinev. Nagu selle va tsiviilkaitsega, mille õpetamine ja tõsidus sõltus kõvasti kohast (no mina ei või kurta, õpetati korralikult).

(seda edendati pioneeride majade ning ALMAVÜ süsteemi kaudu).

Mitte ainult, meie saime autojuhiload näiteks keskkoolist. Üks klass kolmanda liigi, kaks paralleeli sõiduauto omad. ja pidev kutsumine käis ALMAVÜ ringidesse...küll radistiks, küll akvalangistiks, küll parašütistiks...

ALMAVÜ süsteemi kaudu oli siinkandis võimalik omandada autojuhi, soomukijuhi (BTR), langevarjuri, radisti või radarioperaatori eriala. Autojuhid tegutsesid seal Võru ligidal, kus vahepeal lahingukool oli.

Võõrkeelte õpe käis Nõukogude Liidus lainetena, ka motiivid vaheldusid, aga üks põhilisi motiive oli soodsa pinnase tekitamine maailmarevolutsiooniks- töölisklassi pidi ju kõnetama nonde keeles (Pavlenko 2010). Lisapõhjuseks ka üldise intelligentsi kasvatamine- aga ka see, et siis oli ohvitseridel/inseneridel juba koolist mingi põhi all, ja ei pidanud nullist alustama. Helgemad pead keeleoskamises kutsuti vestlusele "kuhu vaja" ja pakuti võimalust karjääri tegemiseks. Valik võõrkeelte vahel sõltus aga välismaailmast: mis keeles rääkis hetke vastane number üks (enamasti langes see vastase keel kokku ka hetkel kõige levinuma teaduse ja tööstuse riigiga). Kui inglise keel 1960.-ndatel saksa ja prantsuse keele ees suuremat edumaad hakkas saavutama (nt teaduses), eks siis tuli seda ka rohkem õpetada- järelkasvu oli ju vaja kõikidesse välisesindustesse, turistide suurema liikumise puhul (1980.-ndad) ka giidideks ja muidugi nuhkideks.

Näiteks keelati 1923. a võõrkeelte õpetamine ära https://en.wikipedia.org/wiki/Education ... viet_Union, hiljem jälle korraldati kursuseid. Ühes "Seiklusjutte..." sarja raamatus (tegevus Piiteris) läks noor koolipoiss koos oma vanema sõbra, töölisega, inglise keele õhtukursustele (ca 1945), kiideldes: "Hakkame patrama nigu lordid!"- Tol ajal ajendiks vast ka liitlasuhted ja läänest saadud tehnika. Ühes teises 1970.-date aastate raamatus (äkki "Otsi ennast, Gromov") argumenteeris peategelane, et milleks inglise keelt õppida, "palju meil neid inglasi siin käib?" Ka Jaan Rannapi "Koolilugudes" õpetati inglist usinalt.

Zevin (1977) külastas Moskva keele süvaõppekoole ning kirjutab, et sel ajal valis 70% teiseks keeleks inglise keele, järgnesid saksa, prantsuse ja hispaania (viimast pakkus küll vaid üks süvaõppega kool Moskvas). See pilt räägib midagi ka NL välishuvidest sel ajal. http://www.jstor.org/stable/815888?seq= ... b_contents

Teaduses tõlgiti filoloogide poolt keelekeskuses teadlast huvitavad materjalid vene keelde, kuid seitsmekümnendatest alates hakkasid teadlased ka ise rohkem seda keelt õppima, et otse tarkust ammutada (Krjutškova 2001). Siis sai ka läbi 1930-1940ndatel noor olnud põlvkonna õitseaeg, kes olid õppinud teaduskeelna saksa keelt. Inglise keele õppimist motiveeris ka see, et riigid, millega NL oli tihedam koostöö teaduses (Saksa ja USA) nõudsid inglise keele oskust välislähetusse saadetud teadlastelt (Prantsusmaa nõudis vaid prantsuse keele oskust, kuid nendega oli teadusalane koostöö väiksem). Krjutškova (2001) teeb lk 414 avaldatud tabelis (aastal 2000 tehtud küsitlus 50 keemiakandidaadi/doktori võõrkeelte oskuse kohta) järelduse, et "viimase 50 aasta jooksul on inglise keel kiiresti üle võtnud kõigi teiste võõrkeelte rolli Venemaal". Tabelist nähtub, et aastal 2000 oskas peale inglise keele teisi võõrkeeli vaid 12,5% noori keemikuid (vanuses 27-35) aga vanema põlvkonna (56-65a ) teadlastest valdasid pooled ka muid võõrkeeli, põhiliselt (35%) saksa keelt. https://books.google.fi/books?id=-qkUlG ... &q&f=false

Üks parimaid kokkuvõtteid antud teemal paistab olema Pavlenko (2003) artikkel. Selle alguses kirjutab ta, kuidas 1975.-l aastal tema viiendikuna inglise keele õpinguid alustas ning millist funktsiooni inglise keele oskajatele nägi tema keeleõpetaja (radistide ja dešifreerijatena Kolmandas Maailmasõjas ingliskeelsete riikide vastu):

As a Soviet teenager studying foreign languages, I witnessed early on how much foreign-language (FL) study in the USSR was permeated with ideology and propaganda. My inculcation process started in 1975 when as a fifth grader I chose my foreign language, English, and attended the first class. The teacher welcomed us with a passionate speech: ‘My dear fifth graders, today is a very important day in your life – you are starting to study English. Your knowledge of this language will prove crucial when we are at war with the imperialist Britain and United States and you will have to decode and translate intercepted messages’. This was a new idea for me, since my mother, herself an English teacher, conveniently forgot to inform me that one day we would have to confront the capitalist powers and interview their spies.

Pavlenko kirjutab ka, et erinevalt maailmasõdadevahelisest Ameerikast, kus arutleti, et võõrkeelte õppimine võib kaasa tuua ideoloogilisi probleeme, NL juhid juba 1920.-ndatest alates toetasid keeleõpet igati- sest just seeläbi saab teha maailmarevolutsiooni:

In contrast, Soviet educators, from the 1920s on, saw enormous possibilities in using ‘the language of the enemy’ to promote the ideological agenda of socialism and communism.They also underscored that while bourgeois elements do indeed speak English, German, French or Italian, so do workers in England, the US, Germany or Italy, and consequently encouraged the knowledge of foreign languages as an important attribute of citizens of the Soviet Union, leader of the world proletariat.

Saksa keelt õpetati NL koolides ka sõja ajal (keeleoskajad olid strateegiline reserv) ning eriti hoogustus võõrkeele kursuste korraldamine pärast sõda (see "lordide" juhtum kirjandusest käib sinna alla, õhtukursused töölistele).

By the end of the war, there was a growing awareness of the importance of foreign-language study for the purposes of national security and economic and technological developments, and, as a result, the Government decided to transform the FL education system

Keelte süvaõppe süsteemi koolidega alustati aga 1949. aastal, sest nähti, et kuigi igal pool võõrkeeli õpetatakse, õpetajate enda vähese pädevuse tõttu piirdus õpe vaid väheintensiivse lugemise ja tõlkimisega- seega jäid maailmarevolutsiooni eesmärgid kaugele ja vaja oli andekamate arendamiseks kahekiiruselist süsteemi. Pavlenko ülevaade sellest, miks ja millal inglise keel esimeseks tõusis (seoses Külma sõja algusega 1961):

Another major change in FL study in the USSR took place in 1961. While the importance of English steadily grew in the aftermath of World War II, it was not until that year that German was displaced by English as the most widely taught foreign language. The Council of Ministers decree of May 27, 1961, entitled On the Improvement of the Study of Foreign Languages, deplored the poor FL speaking skills of high school and university graduates, recommending urgent improvements of curricula and teaching materials; the decree also declared that German had been overrepresented in the school curriculum (Griffiths, 1984; Kheimets & Epstein, 2001). It is clear that this change of policy was influenced by the rise of the international visibility of English as the language of diplomacy, commerce, and science. However, it also coincided with the escalation of the Cold War, in particular the Cuban missile crisis. There was a new enemy on the scene, whose language the children now had to learn. By 1970, English accounted for 50% of the FL enrolments, with 30% in German and 20% in French.

Paraleelselt keeleõppe süvendamisega jälgiti, et ideoloogiliselt jääksid noored kindlaks- kõik õppematerjalid valiti väga hoolikalt (STEP-õpikuteski olid enamasti katkendid paarsada aastat vanadest kirjandusteostest või jutukesed vahvast elust raudse eesriide sees). Suurt rõhku pandi ka militaarsetele terminitele (juba see, et õpikud anti välja Voennoe Izdatel’stvo poolt räägib midagi sellest, millised olid keeleõppe eesmärgid ja prioriteedid ja millise eelarverea pealt selleks raha eraldati):

In line with the ideological position I would be exposed to in my English class in 1975, a short introductory English grammar by Markova (1972) presents the reader with a wide selection of military vocabulary. Vocabulary items include ‘a tank’ and ‘a machine gunner’, and intricacies of the English grammar are illustrated with sentences such as ‘We were to launch an offensive at night’ (p. eight) and ‘The losses inflicted on the enemy were heavy’ (p.128). Like many other language texts, this grammar was published by Voennoe Izdatel’stvo (Military Publishing House) and deemed suitable for a wide range of English majors and non-majors. A popular English text by
Bonk et al. (1973) contextualised words like ‘profit’ by asking students: ‘In what way do the capitalists increase their profits?’ (p.19) and ‘Do the imperialists make a lot of profit out of dependent countries?’ (p. 19).

Ka prantsuse ja itaalia keele õpikute näited olid tugevalt ideoloogiliselt kallutatud, itaalia k õpikus olid ka väga hoolikalt valitud lõigud Itaalia kommunistide ajakirjast. Vähim oli ideoloogiliselt kallutatud araabia keele õpik, mis vaid kiidab nõukogude eluolu ja tunneb kaasa araabia töölisklassile. Tugeva ideoloogilise kallutatuse tõttu oligi üldine huvi ja motivatsioon keeleõppe vastu madal. Nagu üks keeleõpetaja välja tõi, võõrkeeli polnud kunagi mõeldudki, et inimene hakkab iseseisvalt kasutama, eriti suuliselt. Samas oli ka ideoloogiliselt puhta taustaga inimesi, kes nägid keeleõppes võtit karjääritegemiseks diplomaatias või välismaal. Nii oli keeleõppe tippülikoolidesse, nt Moskvas, väga tugev konkurents kõrgete parteiametnike võsukeste poolt. Teine suur grupp, lisaks karjääritegijatele, kes olid keeleõppest huvitatud, olid need, kes tahtsid põgeneda või "põgeneda" Nõukogude reaalsusest- naised, kes lootsid abielluda välismaale või emigreerumist planeerivad juudid. Aga ka need, kes olid resigneerunud, välismaale päriselt nagunii ei saa, vähemalt siis annab keeleoskus võimaluse tutvuda maailma suurlinnadega läbi raamatutekstide või vaadata vähestes kinodes, mis pealelugemiseta filme näitasid, filme originaalkeeles.

Kokkuvõtteks:

In short, we can see that FL study in the USSR was implicated with national identity construction in three important ways. To begin with, national security concerns – and a deep belief in the power of language to create, rather than reflect, reality – led the Soviet Government to encourage its citizens to learn the language, or rather, ‘languages of the enemy’. Secondly, Soviet teaching materials and foreign-language classes invited the learners to become members of an imagined international community of communists who delight in Soviet achievements and scorn capitalist exploitation. Finally, some learners also constructed oppositional identities using foreign language learning as a magic means to escape the drab reality of socialist existence.

Soviet educational authorities coopted FL study for ideological purposes and positioned the learners as citizens of a global world, inhabited by capitalist leaders (with whom
they might go to war one day) and communist comrades (who shared the learners’ delight in Soviet achievements).

http://www.tandfonline.com/doi/pdf/10.1 ... 0308667789

nuhk.Albert kirjutas:

Kapten Trumm kirjutas:...
Vene keel oli mõistagi kohustuslik - ja mitte ainult keel, vaid ühel hetkel lisandus ka vene kirjandus, mis kahekordistas sisuliselt vene keele mahti (vist 2 tundi nädalas oli kumbagi).
....

Vene keele õpetust alustati kolmandast klassist ja vähemalt 1970. aastal (või 1971?) oli vene keele õpe vabatahtlik (fakultatiivne). Mäletan kodust arutelu kus lootsin saada vanematelt vabastust, paraku arvasid nad, et olgu need venelased mis nad on, aga keeleoskus tuleb elus kasuks. Õppima sunniti, kuid enam-vähem selgeks sain alles vene kroonus.
Teiseks võõrkeeleks oli meil saksa keel. Inglise keelt meie külakoolis millegipärast ei õpetatud.

1981 läksin esimesse klassi ja esimene tund üldse, oli vene keele tund ja sain sealt ka oma esimese viie. Ning vene keel oli kohustuslik.

Mälu vist jukerdab jah. Vene keele õpe algas tõesti teisest klassist (esimeses klassis õppisime eesti tähti ja nende kokku veerimist). Kuid vabatahtlik oli ta ikkagi, kodune vaidlus sel teemal liig hästi meeles (vabatahtlikult sunniviisiline nagu paljud tolleaegsed asjad ning mida tänapäevalgi esineb).

Haridus- ja teaduskorraldus Eesti NSVs 1940–1991
http://www.estonica.org/et/Haridus-_ja_ ... ]1944–1991 oli vene keel eesti koolides esimene võõrkeel, mida õpetati alates teisest klassist. Kuni 1970. aastate lõpuni oli selle õpetamine formaalselt fakultatiivne, sisuliselt aga kohustuslik. Seejärel oli vene keel kohustuslik õppeaine alates esimesest klassist.[/quote]

Lemet kirjutas:

Vene keele õpetust alustati kolmandast klassist ja vähemalt 1970. aastal (või 1971?) oli vene keele õpe vabatahtlik (fakultatiivne).

69. algas vene keel teisest klassist ja ei mingit fakultatiivi, ikka kohustuslik õppeaine. Mälu näikse lugupeetavat alt vedavat

wudu kirjutas:1981 läksin esimesse klassi ja esimene tund üldse, oli vene keele tund ja sain sealt ka oma esimese viie. Ning vene keel oli kohustuslik.

Kõigil on omajagu õigus. Vene keel õppimine oli tükk aega tõepoolest formaalselt vabatahtlik. Kui Eesti NSV õpetajate kongressil 1967. aastal võeti vastu otsus vene keele õppimise vabatahtlikkuse kaotamisest ja selle muutmisest kohustuslikuks õppeaineks, siis lükkas NSVL Haridusministeerium selle tagasi põhjendusega, et vene keel on niivõrd suure autoriteediga, et selle õppimiseks ei ole vaja mingisugust sundust. Praktiliselt aga see vabatahtlikkus vaikiti maha ja sellest ei teadvustatud ei õpilasi ega nende vanemaid. Loomulikult leidus alati informeeritumaid, nagu ka nähtavasti nuhk.Alberti puhul. Vabatahtlikkus muudeti ära 1. septembrist 1986.
Vene keele õpe algas teisest klassist, esimesest klassist hakati õpetama 1. septembrist 1981 (wudu-l seega õigus ).
.