Jätkan siis telekajuttu: Kõigepealt: alates 84ndast remontisin, siis 87-89 olin NA-s RLSide remontija ja pärast seda jätkasin kuni tekkis kampoli ja tinaaurude allergia, siis ca 94 hakkasin tegelema elektroonika müügi ja garantiihoolduse korraldamisega kuni kineskoopide aja lõpuni.
Vene värvitelevisiooni suurim väljakutse oli korralike ja nõuetele vastavate kineskoopide tootmine. Koopide põhiparameetrid- kokkujooks, kontrastsus ja värvipuhtus. Suurim mure, et kokkujooksuga oli selline lugu: vaatamata ponnistustele ei suudetud toota massiliselt kineskoope millede kokkujooks oleks vastanud nõuetele. Selgitus algajatele: kolmest kiirest koosnev valge punkt ei olnud kogu ekraani ulatuses teps mitte valge, vaid lagunes laiali punaseks, siniseks ja roheliseks punktiks pane sa kui hea kiirte (standartne masstootmise) hälvitussüsteem sinna taha või mitte. Selle kokkujooksu jaoks olid omad standardid, ja kui NSVL ei suutnud toota nn rahvusvahelistele nõuetele vastavaid koope, siis see ebakõla klatiti ära GOSTi leevendamisega, st 2-3milline punkt 61cm ekraanil võis olla ka kuni 5mm lärakas ja probleemi enam polnud. Aga 5mm oli veel ükebroo värk, mõnel oli juba uuena servades lahknevus kuni 10mm. Järgmine asi oli kontrastsus: tagantjärgi võin öelda, et mida heledam oli välja lülitatud teleka kineskoop, siis suure tõenäosusega oli sellel sitem kontrastus ja ka värvipuhtus. See oligi kehvema kvaliteediga tehasest tulnud kineskoop, märksõnaks materialid, tootmisprotsessi puhtus jne. Olid tehased mille koobist ei venitanudki kabedat pilti, ja 80ndate keskpaigas oli küllalt probleeme isegi nende kineskoopide garantiiaja ärakestmisega. Värvipuhtus oli veel iseteema, ainult sinine läks sordi alla, ei puhast punast, ei puhast rohelist, tavaliselt oli punane määrdunud lillakas ja roheline lihtsalt kahvatu. Need olid siis triaadkineskoobid. Pilukineskoobid olid juba oluliselt parema kokkujooksuga, aga need hakkasid riburadapidi tulema alles 83-84. Ja ka siis jäid tootmispuhtuse ja materialiteemad ikka alles. Eksporti ja parematele/prestiižsematele sisemaistele läksid ainult teatud tehase kineskoobid. Sellest olid ka soovituste jutud ala ainult Rubiin, Raduga, Berjozka, Horisont, Elektroonika jne, et ära sa igat paska ka omale võta. Aga ka sealt võis partiidena jama seest leida.
Minu arvates oluline kvaliteeditõus toimus just selle 2/380 2/3USTST põlvkonna tulekuga 80ndate keskel. Kõik tehnilised näitajad olid oluliselt "mitu-mitu-korda" paremad, aga siis hakkas ka seal säästuversioonide aretamine pihta. "Hea" teleka eelduseks oli hea nimi(lootus
), hea kineskoop (import oli juba super!), kvaliteetsed mikroskeemid, kvaliteetsed muud jupid, korralik töö, ratsimiste puudumine. Siis võis loota, et "litter on hokis näha", et geomeetria ei kõigu heleduse muutudes, et inimesel on rõõsa elusinimese, aga mitte koolnu nägu, st punane on punane ja roheline roheline jne. Nt värvipuhtuse eelduseks eliitmudelitel olid peale kineskoobi ka mikroskeemid ja kondekad tihedama sõela läbinud. Tihti olid neil tšehhi-saksa MDA ja A seeria kividki sees, sest kodumaine K174 oli lihtsalt mürade ja häiretega. Olen ise katseliselt vahetanud värvikanalis "tavalise K174" välja Tesla MDA-ks, ja seejärel Phillipsi originaal TDA-ks- tulemus oli iga liigutusega näha. Loomulikult olid selle parema tulemuse eelduseks, et muud tööd on ka juba tehtud, kondekad vahetatud, koop korralik jne. Geomeetriaga oli see mure, et igatsugu Vitjazide ja Jantaride ja Tempide jmt teisejärgulise sees hakati samamoodi kehvemaid kivegi pannes lisaks ära ratsima stabiliseerivaid ahelaid. Võtad kaane maha, ja plaadil "pooled" jupid puudu, ja siis needki veel nn Armeenia-lüüdid
st kondekad- tagajärg värvid müraselt lainetavad, heleduse muutudes (koormuse muutudes) realaotuses pinge kõigub ja pildil on tegijale kohe nähtavad geomeetriakõikumised koos värvimüradega. Ja selle teisesordi kolaga oli küllalt ka neid probleeme, et võtad no näiteks värvimooduli, kontrollid häälestuse, no kõik ossi näitajad vastavad nõuetele, aga värv (Secami punane 4,406mHZ) on määrdunud. Tõmbad välja, paned oma isiklikku "erikomplekteeritud ja kuudekaupa timmitud/jälgitud etalontippversiooni sisse ja no-tee-või-tina: no pole rahuldavat pilti! Reguleeri kuidas tahad, vaheta või kõik aktiivjupid välja- no pole tulemust, ta juba tehasekomplektatsioonis sellise "originaalse" venepärase sinaka määrdunud alatooniga. Ja ka minu enda etalonmoodul TDA-dega ei too sealt Vitjazist seda meie silmale meeldivat rõõsat inimest ja rohelist muru välja. See Vitjaz ongi lihtsalt selline ja tema moodul rikub ka minu oma pildi. Vahetad tagasi- mul korras, ja too samaomamoodi "korras" edasi. Samu asju oli nii CKM ja CKD koos vahekaga (tundlikkus, no kas tuli Valgjärve mast juhtmejupiga, või peab inimene väliantenni hakkama panema), sünkro (eriti oluline kehvakeste videote vaatamisel) ja ka rea- ja kaadrisageduses "Kvaliteetsel" pillil sellist jama polnud. Kui omanikku see häiris, siis tuli lihtsalt ise plaat õigeid jubinaid täis laduda. Näiteks hoki, muideks ka tänapäeval tasub telekat hinnata hokiülekande abil, kui ikka prosevõimekus ei suuda täisandmemahus andmeid töödelda ja displei esitada, siis kõige kindlamalt on seda näha hokis- heleda ja tumeda kiirel vaheldumisel antud ekraanipunktis.
Märgin veel, et kui ette trehvas nn eliitseeria vana 700ne kummut, siis oli täitsa võimalik ka sealt siis täitsa broo pilt uuesti välja võluda, turgutasin koopi ja ajasin kokkujooksu paika ja töötas jälle, panin PAL-i kah peale (milleks soov oligi) ja inimene ütles, et nii head pilti pole kunagi sellest telekast näinud (nii läks ka selle 20aastase eripartii eksemplariga), aga siseriikliku teisejärgu 700sed olid suures joones kõik juba koolemas eelmainitud põhjustel. Mul oli üks venelaste spetsiaalne suisa teaduslik raamat nii triaad- kui pilukineskoopide taastamisest, ja sealt saadud näpunäidetest ja pribooride skeemidest oli palju kasu inimeste aitamisel. Sealt saadud kogemuste najal allusid vene koobid (tglt suured spetsiaalülesandega vaakumlambid) suht hästi taastamisele ja töötasid veel aastaid peale seda (kui oli säilinud vaakum), samas samade võtetega kümmekond aastat hiljem samavanu neid Soomest toodud triaadiga ASA ja Nokiaid jmt taastades oli tulemus tihti suisa vastupidine- viimanegi kadus paari kuuga. Et siis samalaadse pildiga venetoru taastasid veel aastateks, aga läänetoru kooles suisa kiireminigi. Isegi kütteniiti ei kannatanud puhastada.
NA-s nägin RLSide ja rakettide elektroonikasisu. See oli hoopis teisel tasemel, kui laiatarbe elktroonika kvaliteet. Nägin ka oma kabinetis kuidas sõjatehase töötajad tegid "dorabotkasid" tuliuuele supersalajasele TOR kompleksile- see kõik oli hoopis teisest puust kui laiatarbetöö.
Eks minu jutt võib täna kellelegi tunduda mingi naljaka überhightecina
aga nii see iga astme timmimine parimaks tulemuseks ju toimubki. Täpselt samamoodi oli meil siin ju ka küllalt meistrimehi, kes teadsit grammipealt kui palju on kõige parem Žigullil hooratast kergemaks treida, kuidas väntvõlli koos hoorattaga tasakaalustatakse, kui kõvasti võib kinni puua dünamovõtmega raamsaale, et jõud mitte just sinna ära ei kaoks, millise nurga alla tuleb lihvida sportnukkvõll jne. Tamsalu EPT mehed tegid ralliLadadele tagasilda spetsdifreid. Nende saladus oli.
Muideks Žigulli 93lt 76le ümberehitusel kasutati triaadkoobi aukmaski karbussi all vahelena kuna oli oma augudiameetrilt väga hea kütusesegu laiali pihustaja. Lihtsalt füüsika.