Vanaisa mälestusi 1941. a mobilisatsioonist
Postitatud: 07 Juun, 2006 13:19
Panen oma vanaise mälestustest lõigu, mis puudutab mobilisatsiooni Punaarmeesse 1941. aasta suvel, tallinna mahajätmist ja seda, kuidas ta koju tagasi pääses. Mälestused on kirja pandud ca 40 aastat hiljem, seega ei saa pead anda kõigi faktide täpsuse kohta. Mõned isiklikumad laadi seigad ja nimed olen välja lõiganud.
*****************************************************
[14.08.1941] teel kodu poole tulles Nurga kohal olles andis keegi noormees mulle sedeli üle, et homme hommikul kell 6 tuleb olla Emmaste vallamajas, kust algab sõit edasi Haapsalu sõjaväekomisjoni. Tulin mureliku südame ja valusate tunnetega kodu poole. Koju jõudes teatasin kohe Leidale, ehmatas väga ära. Lõin veel kiiruga kuurilaudu, õhtul hljem, kuni poole ööni õmblesin Udo jaoks pruunist nahast saapapealseid. Leida käis mureliku näoga toas ringi, korraldas omi asju. Hommikupoole ööd veidi magasin. Veel viimased pilgud Udole ja Hellele, kes rahulikult magasid. Sisemises kurbuses käepigistus ja kallistus Leidale. Lahkusin õueväravast küsimusega hinges – millal sellest jälle sisse tulen? Juba tulid *** Aleks ja *** Oskar. Varajases hommikuvaikuses sammusime vallamaja poole. Läksime läbi heinamaa Vanaraimelt läbi. Elavalt tuli kõik jälle meelde, kuidas siin käisin loomi hommikuti koplisse ajamas ja õhtul jälle koju, kuidas siin sai heina ja küttepuid tehtud.
Vallamajja jõudes oli juba kaunis palju mehi kohal, kogu aeg tuli uusi juurde. Peagi istusime bussidesse ja algas sõit Heltermaa poole. Lamsi kurvis heitsin veel kord pilgu kodu poole. Heltermaale jõudes oli sadama piirkond kõikjal mehi täis. Käsutati laeva ja sõit algas Haapsalu poole. Meri oli vaikne ja ilus, päike paistis heledalt. Üksikud laevad seilasid merel. Haapsallu jõudes viidi meid kohe vastuvõtupunkti, kus meillt võeti passid ja muud dokumendid ära. Õhtu saabudes tuubiti meid loomavagunitesse. Juba oli kuuldusi, et kas me enam pääseme Tallinnasse , sest sakslased olevat juba Ristil. Sõitsime ettevaatlikult, pimeduse katte all ilma tuledeta. Meeleolu oli pingeline ja närviline. Hommikul varakult jõudsime Tallinnasse. Meid viidi rivi korras „Estoniasse“. Sees oli juba palju mehi, kõik ruumid ja vahekäigud olid neid täis. See oli ka viimane rong millega Haapsalust Tallinna sõitsime. Ka laevu ei tulnud paaril päeval Hiiumaalt Haapsallu, kuna oli väga kange torm. Viibisime kui vangid „Estonias“, valvurid olid uste ees, välja ei lastud. Pühapäeval käisid omaksed ja sõbrad meid külastamas. Vennas Johannese abikaasa käis mind külastamas. Teatas, et Johannes oli Raasikul kaitsetöödel olles Saksa lennuki pommidest surma saanud, kui need rahva hulka heideti. Ta oli momentaalselt surma saanud. Peale tema veel 17 inimest. Täna on tema matmine. Kutsus mind ka matusele. Et välja saada, selleks oli luba vaja. Läksin komandandi juurde, rääkisin temale oma soovi. Ta oli ka teadlik neist ohvritest. Sain loa ja läksin Rahumäele. Vend oli punases kirstus, enam ei avatud, oli nii purunenud, rind ja nägu segi, vaid riietest oli teda ära tuntud. Oli selline tunne, et enam ei peaks tagasi minema Estoniasse, vaid jääma siia Rahumäele. Läksin siiski tagasi. Tondil peeti mind patrulli poolt kinni. Näitasin neile väljapääsuluba, siis lasti mind läbi.
Õhtupoole viidi aina gruppide viisi välja sadamasse ja sealt laevadele. „Eestirannale“ paigutati 3000 meest, samuti ka teistele laevadele. Esmaspäeva õhtul tuli kord ka meie kätte. Läksime rivikorras sadama poole. Üsna sadama lähedal poolitati rivi. Minu ees sammunud mehed läksid edasi, nende hulgas oli ka *** Oskar. Meid toodi Narva maantee alguses olevasse koolimajja. „Estonias“ olemise ajal põgenesid mitmed mehed minema, lasid ennast läbi akende alla. Teiste hulgas oli ka Mudalt *** Priidik.
Hommikul nägin õudset ja kurba pilti – tulid veoautod, kastis haavatud, veri tilkus kastist alla. Tulid rindelt, Pirita poolt, sealt oli kuulda suurt tulistamist. Päeval viidi meid sadamasse. Sadama ladude taga maas lamas suur hulk sõjamehi ja miilitsaid. Meid paigutati purjekas „Pärnumaa“ peale, oli kolmemastiline. Sakslane hakkas väga ägedalt sadamat suurtükkidest tulistama. Meid kamandati laevast välja aitade taha pikali. Kõik sadama kraanad ja laod olid mineeritud. Õnneks ükski kuul ei tabanud neid miine. Üsna mitu mürsku langes üsna meie lähedale, vaevalt mõni meeter meist, kuid ei lõhkenud. Sadamasillal oli palju leibu nagu puuhalud virnas. Võtsime sealt ka leibu kaasa.
Kui laskmine vaibus, kamandati meid jälle laeva. Puksiir tuli ette ja viis meid Paljassaare alle, kuhu ankrusse heitsime. Selles laevas oli meid 750 meest, enamus all laevaruumis. Mina olin tekil paki all, seal oli üksinda hea olla. Õudne oli vaadata, kuidas Tallinn põles, paljudes kohtades olid suured tuleleegid. Sitsivabrik põles kui küünal, õlitsisternid sadamas põlesid. Tallinna mehed olid metsikult vihased ja kurjad. „Vaata, meie oma silmade all põlevad meie kodud! Mis on saanud meie lastest ja naistest?“
Hommikupoole ööd puhkes kaunis tugev torm. Üks sõjalaevadest pidi meid ka sleppi võtma, kuid need katsusid, et nad ise minema said.
Hommiku valgenedes selgus, et meie lähedal olev „Mihkel“, millel oli 3000 meest peal, oli külgepidi laine ees ja triivis Paljassaare ranna poole. Ka meie ankur triivis, lasti lisaks teine ankur alla. Meile määratud laevakapten käsutas mehi purje alla võtma, et ka ära sõita. Kuid keegi meestest ei puudutanud valle ega purjesid. Kapten kärkis küll, et ise olete Hiiumaa mehed, merd sõitnud ja teate kõike küll ja nüüd ei taha tööle asuda, kuid midagi ei aidanud. Ükski ei liigutanud käsi.
Maa poole vaadates oli Paljassaare täis sõjaväelasi, kes kippusid laevadele, kuid kõik jäid maha. Keegi sõjaväelane oli maalt laudukse saanud ja kepitoiakas ka käes, nii püüdis ta laevade poole minna. Vaevalt, et ta kuigi kaugele sai, sest laevad olid ka suured. Meie laevas oli keegi mees omale kaks jalgratta sisekummi täis pumbanud ja endale ümber kere pannud. Hüppas vette ja ujus laevade poole. Kaugele ta sai, ei tea.
Pealelõunat lähenes meile väikene kaater, mille ahtris oli sinimustvalge lipp. Selles olid mõned omakaitselased relvadega ning ka selle laeva omanik, milles olime. Politrukid kästi kohe välja anda. Mõni mees tuli, asetati kaatrile. Laeva omanik käsutas mehi purjeid üles võtma, et sadamasse sõita. Silmapilk olid purjed üleval ja algas sõit sadama poole. Nüüd tuli kriitiline moment. Sakslane hakkas meid ägedasti kahurist tulistama, vist kartes, et läheme ära. Pommid kukkusid ümber laeva, ette, taha ja külgedele, kuid ükski laeva ei tabanud. Ruhvist koist leiti valge lina ja lehvitati sellega. Seda nad märkasid ja laskmine vaibus kohe. Tuli sõita läbi miiniväljade. Kadrioru rannas heitsime ankrusse. Seal oli ka neljamastiline laev „Jaan Teeäär“ poliitliste vangidega – 450 meest. Oli tõesti rõõmus ja hea tunne, et pääsesime merereisist. Sellega koos ka hea lootus, et ehk pääseb millalgi jälle koju.
Hommikul tuli puksiir ja viis meid sadamasse kai äärde. Rivistati üles ja viidi Kaarli kiriku juurde. Seal käsutati: „Andke kommunistid välja!“ Üsna mitmed mehed lahkusid rivist ja nad asetati kiriku ukse juurde, kus omakaitse mehed nad oma valve alla võtsid. Tehti ka teatavaks, kus tulevikus üks kord päevas süüa saame, see oli kusagil Vene tänava lähedal. Öömaja koha eest tuli igal mehel endal hoolitseda.
Järgmisel päeval tegime *** Marthale kirstu. Ta oli majavalves olles ootamatust püssikuulitabamusest koheselt surma saanud. Matsime ta Rahumäele, mina pidasin vaimuliku talituse.
Järgmisel päeval käisime Lasnamäel ringi, kus mitmel pool laibad lamasid ja inimeste kehaosad maas olid. Üks soldat oli otsetabamuse saanud tanki sees ja oli seal veel röötsakil. Kurb ja õudne oli see sõjalahingute tagajärg.
Nii olime Tallinnas kolm nädalat. Ühel päeval koguti meid Hiiumaa mehi kokku, asetati bussidesse ja sõit algas Haapsalu poole. Kõikjal teeäärtes oli sõja jälgi näha. Kohale jõudes paigutati meid majadesse, kus olid puunarid sees ning kus varemgi oli inimesi või sõjaväelasi olnud. Valisin ühe narikoha endale ära, kusagil seina ääres. Korraga tuli keegi mees sinna sisse ja küsis: „Kas teist oskab keegi kingsepatööd teha?“ Esitlesin ennast. Kutsus mind välja, käskis seljakoti ka võtta. Viis mind ühte teise majasse. Seal oli voodi sees ja ütles, et temal on minu jaoks mõneks ajaks kingaparanduse tööd anda. Ta tõi mulle katelokiga head Saksa sõjaväe suppi. Järgmisel päeval pidin tööga peale hakkama. See oli üks Hiiumaa mees, Heltermaalt pärit, kes elas Haapsalus ja oli Tööstuskooli kojamees. Selle kooli ruumides asus nüüd Saksa sõjavägi. Sain ka Saksa sõjaväetoitu iga päev, nii oli mul siis priipärast hea toit. Järgmisel päeval viis ta mind oma kööki, kus oma tööga peale hakkasin. Tal olid ka mõned algelised tööriistad, nii et oma tööga kuidagi toime tulin. Suure hulga vanu jalatseid parandasin ja ka ühe paari uusi tegin, mille pealsed juba valmis olid.
Pühapäeval kohtasin üht Lepiku-nimelist meest, kes ka ka kingsepp oli. Kutsus mind ka enda poole tööle, kui oma tööga seal valmis olen saanud. Toimisingi tema hea soovi kohaselt. Nii oli mul tööd ja leiba. Korterisse jäin ikka endisesse kohta, seal oli mul väga hea olla, omaette tuba, pole teisi kes segaks ja tülitaks.
Mitmed mehed läksid küladesse taluperedesse tööle. Kutsuti ka Omakaitsesse. Eriti agar oli selle peale Harju kooli juhataja Leinver. Seal anti prii toit. Mitmed tegid seda, sest tühi kõht ei andnud parata. Üsna mitmel korral käisin lossitornis vaatamas Hiiumaa poole, ohkasin oma südames, kes viiks sõnumeid kodustele, et olen siin Haapsalus.
Ühel päeval tehti korraldus, et kõigil tuleb öösel kella 12 ajal turuplatsil olla. Sõnumeid saadeti ka maale, et kõik sealt tagasi tuleks. Sel ööl, mil sakslased Saaremaalt Hiiumaale tulid, oli mul eriline tunne, et inglid on meie maja ja kodu ümber. Ja nagu hiljem selgus, oli meie kodu ja männik venelasi täis. Sakslased olid aga **** Ado õues ja männikus ja pidasid vastastikku lahingut. Mitmed venelased olid saanud selles lahingus surma. Ühishaud oli veel mitu aastat meie männikus. Hiljem mitme aasta pärast kaevati nad välja, luud asetati paberkottidesse ja viidi Kärdla ühishauda. Meie maja oli ka mitmest kohast kuulidega läbi lastud. Mitmed aknaruudud olid katki, üks kuul oli isegi lapsevoodisse tunginud. Miini tagumine ots on pragu veel pööningul sarikapenni sees. Meie inimesed olid siis, kui venelasi õue täis valgus, nende vahelt läbi Lepiku keldrisse läinud, ilma et keegi neid oleks puutunud.
Kaalusin oma südames, kas ka turuplatsile minna või ei. Tuli tunne mitte minna. Paari tunni pärast läksin siiski välja. Kõik olid ära läinud Virtsu, et sealt Saaremaale minna. Nii tuli meil, kes olid maha jäänud üle nädala veel Haapsalus olla. Pidasime nõu kuidas Hiiumaale pääseda. Lõpuks leidsime ühe paadimehe, kes oli nõus meid Hiiumaale sõidutama, kuid temal puudus õli mootori jaoks. Jälle pöördusin selle kojamehe poole ja tema lubas õli muretseda. Saingi õli ja minu enda jaoks ka ühe plekitäie. Nii oli mul üsna raske seljakott. Läksime sadamasse ja asusime paati – mina, *** Aleks, ***** Oskar, ***** Osvald, **** Johannes ja vist oli veel paar meest. Mõnetunnise sõidu järel olimegi Heltermaa sadamas. Sadamakai oli mitmest kohast purustatud. Küll oli hea tunne, kui jalad jälle Hiiumaa pinnale said pandud. Edasi tulles nägime, eet kõrtsihoone oli rusudes, oli Saksa lennukilt pommitabamuse saanud. Rõõmsas vaikivas meeles sammusin mööda teed kodu poole. Tee oli kuiv, pisut külmetanud, kerge oli astuda. Väljasoole jõudes paistsid silma Hargi ja Nuki majade korstnad ja varemed. Tuli oli oma töö nende juures teinud. Pingeline tunne oli hinges – ei tea kuidas küll oma koduga on. Puude vahel vilkus korsten ja katus – on ikka alles. Oi kui hea tunne. Ei oska väljendada , mida küll süda ja meel tundsid kui õueväravast sisse astusin ja siis tuppa ning nähes oma armsaid kõiki alles olevat.
**********************************************************
*****************************************************
[14.08.1941] teel kodu poole tulles Nurga kohal olles andis keegi noormees mulle sedeli üle, et homme hommikul kell 6 tuleb olla Emmaste vallamajas, kust algab sõit edasi Haapsalu sõjaväekomisjoni. Tulin mureliku südame ja valusate tunnetega kodu poole. Koju jõudes teatasin kohe Leidale, ehmatas väga ära. Lõin veel kiiruga kuurilaudu, õhtul hljem, kuni poole ööni õmblesin Udo jaoks pruunist nahast saapapealseid. Leida käis mureliku näoga toas ringi, korraldas omi asju. Hommikupoole ööd veidi magasin. Veel viimased pilgud Udole ja Hellele, kes rahulikult magasid. Sisemises kurbuses käepigistus ja kallistus Leidale. Lahkusin õueväravast küsimusega hinges – millal sellest jälle sisse tulen? Juba tulid *** Aleks ja *** Oskar. Varajases hommikuvaikuses sammusime vallamaja poole. Läksime läbi heinamaa Vanaraimelt läbi. Elavalt tuli kõik jälle meelde, kuidas siin käisin loomi hommikuti koplisse ajamas ja õhtul jälle koju, kuidas siin sai heina ja küttepuid tehtud.
Vallamajja jõudes oli juba kaunis palju mehi kohal, kogu aeg tuli uusi juurde. Peagi istusime bussidesse ja algas sõit Heltermaa poole. Lamsi kurvis heitsin veel kord pilgu kodu poole. Heltermaale jõudes oli sadama piirkond kõikjal mehi täis. Käsutati laeva ja sõit algas Haapsalu poole. Meri oli vaikne ja ilus, päike paistis heledalt. Üksikud laevad seilasid merel. Haapsallu jõudes viidi meid kohe vastuvõtupunkti, kus meillt võeti passid ja muud dokumendid ära. Õhtu saabudes tuubiti meid loomavagunitesse. Juba oli kuuldusi, et kas me enam pääseme Tallinnasse , sest sakslased olevat juba Ristil. Sõitsime ettevaatlikult, pimeduse katte all ilma tuledeta. Meeleolu oli pingeline ja närviline. Hommikul varakult jõudsime Tallinnasse. Meid viidi rivi korras „Estoniasse“. Sees oli juba palju mehi, kõik ruumid ja vahekäigud olid neid täis. See oli ka viimane rong millega Haapsalust Tallinna sõitsime. Ka laevu ei tulnud paaril päeval Hiiumaalt Haapsallu, kuna oli väga kange torm. Viibisime kui vangid „Estonias“, valvurid olid uste ees, välja ei lastud. Pühapäeval käisid omaksed ja sõbrad meid külastamas. Vennas Johannese abikaasa käis mind külastamas. Teatas, et Johannes oli Raasikul kaitsetöödel olles Saksa lennuki pommidest surma saanud, kui need rahva hulka heideti. Ta oli momentaalselt surma saanud. Peale tema veel 17 inimest. Täna on tema matmine. Kutsus mind ka matusele. Et välja saada, selleks oli luba vaja. Läksin komandandi juurde, rääkisin temale oma soovi. Ta oli ka teadlik neist ohvritest. Sain loa ja läksin Rahumäele. Vend oli punases kirstus, enam ei avatud, oli nii purunenud, rind ja nägu segi, vaid riietest oli teda ära tuntud. Oli selline tunne, et enam ei peaks tagasi minema Estoniasse, vaid jääma siia Rahumäele. Läksin siiski tagasi. Tondil peeti mind patrulli poolt kinni. Näitasin neile väljapääsuluba, siis lasti mind läbi.
Õhtupoole viidi aina gruppide viisi välja sadamasse ja sealt laevadele. „Eestirannale“ paigutati 3000 meest, samuti ka teistele laevadele. Esmaspäeva õhtul tuli kord ka meie kätte. Läksime rivikorras sadama poole. Üsna sadama lähedal poolitati rivi. Minu ees sammunud mehed läksid edasi, nende hulgas oli ka *** Oskar. Meid toodi Narva maantee alguses olevasse koolimajja. „Estonias“ olemise ajal põgenesid mitmed mehed minema, lasid ennast läbi akende alla. Teiste hulgas oli ka Mudalt *** Priidik.
Hommikul nägin õudset ja kurba pilti – tulid veoautod, kastis haavatud, veri tilkus kastist alla. Tulid rindelt, Pirita poolt, sealt oli kuulda suurt tulistamist. Päeval viidi meid sadamasse. Sadama ladude taga maas lamas suur hulk sõjamehi ja miilitsaid. Meid paigutati purjekas „Pärnumaa“ peale, oli kolmemastiline. Sakslane hakkas väga ägedalt sadamat suurtükkidest tulistama. Meid kamandati laevast välja aitade taha pikali. Kõik sadama kraanad ja laod olid mineeritud. Õnneks ükski kuul ei tabanud neid miine. Üsna mitu mürsku langes üsna meie lähedale, vaevalt mõni meeter meist, kuid ei lõhkenud. Sadamasillal oli palju leibu nagu puuhalud virnas. Võtsime sealt ka leibu kaasa.
Kui laskmine vaibus, kamandati meid jälle laeva. Puksiir tuli ette ja viis meid Paljassaare alle, kuhu ankrusse heitsime. Selles laevas oli meid 750 meest, enamus all laevaruumis. Mina olin tekil paki all, seal oli üksinda hea olla. Õudne oli vaadata, kuidas Tallinn põles, paljudes kohtades olid suured tuleleegid. Sitsivabrik põles kui küünal, õlitsisternid sadamas põlesid. Tallinna mehed olid metsikult vihased ja kurjad. „Vaata, meie oma silmade all põlevad meie kodud! Mis on saanud meie lastest ja naistest?“
Hommikupoole ööd puhkes kaunis tugev torm. Üks sõjalaevadest pidi meid ka sleppi võtma, kuid need katsusid, et nad ise minema said.
Hommiku valgenedes selgus, et meie lähedal olev „Mihkel“, millel oli 3000 meest peal, oli külgepidi laine ees ja triivis Paljassaare ranna poole. Ka meie ankur triivis, lasti lisaks teine ankur alla. Meile määratud laevakapten käsutas mehi purje alla võtma, et ka ära sõita. Kuid keegi meestest ei puudutanud valle ega purjesid. Kapten kärkis küll, et ise olete Hiiumaa mehed, merd sõitnud ja teate kõike küll ja nüüd ei taha tööle asuda, kuid midagi ei aidanud. Ükski ei liigutanud käsi.
Maa poole vaadates oli Paljassaare täis sõjaväelasi, kes kippusid laevadele, kuid kõik jäid maha. Keegi sõjaväelane oli maalt laudukse saanud ja kepitoiakas ka käes, nii püüdis ta laevade poole minna. Vaevalt, et ta kuigi kaugele sai, sest laevad olid ka suured. Meie laevas oli keegi mees omale kaks jalgratta sisekummi täis pumbanud ja endale ümber kere pannud. Hüppas vette ja ujus laevade poole. Kaugele ta sai, ei tea.
Pealelõunat lähenes meile väikene kaater, mille ahtris oli sinimustvalge lipp. Selles olid mõned omakaitselased relvadega ning ka selle laeva omanik, milles olime. Politrukid kästi kohe välja anda. Mõni mees tuli, asetati kaatrile. Laeva omanik käsutas mehi purjeid üles võtma, et sadamasse sõita. Silmapilk olid purjed üleval ja algas sõit sadama poole. Nüüd tuli kriitiline moment. Sakslane hakkas meid ägedasti kahurist tulistama, vist kartes, et läheme ära. Pommid kukkusid ümber laeva, ette, taha ja külgedele, kuid ükski laeva ei tabanud. Ruhvist koist leiti valge lina ja lehvitati sellega. Seda nad märkasid ja laskmine vaibus kohe. Tuli sõita läbi miiniväljade. Kadrioru rannas heitsime ankrusse. Seal oli ka neljamastiline laev „Jaan Teeäär“ poliitliste vangidega – 450 meest. Oli tõesti rõõmus ja hea tunne, et pääsesime merereisist. Sellega koos ka hea lootus, et ehk pääseb millalgi jälle koju.
Hommikul tuli puksiir ja viis meid sadamasse kai äärde. Rivistati üles ja viidi Kaarli kiriku juurde. Seal käsutati: „Andke kommunistid välja!“ Üsna mitmed mehed lahkusid rivist ja nad asetati kiriku ukse juurde, kus omakaitse mehed nad oma valve alla võtsid. Tehti ka teatavaks, kus tulevikus üks kord päevas süüa saame, see oli kusagil Vene tänava lähedal. Öömaja koha eest tuli igal mehel endal hoolitseda.
Järgmisel päeval tegime *** Marthale kirstu. Ta oli majavalves olles ootamatust püssikuulitabamusest koheselt surma saanud. Matsime ta Rahumäele, mina pidasin vaimuliku talituse.
Järgmisel päeval käisime Lasnamäel ringi, kus mitmel pool laibad lamasid ja inimeste kehaosad maas olid. Üks soldat oli otsetabamuse saanud tanki sees ja oli seal veel röötsakil. Kurb ja õudne oli see sõjalahingute tagajärg.
Nii olime Tallinnas kolm nädalat. Ühel päeval koguti meid Hiiumaa mehi kokku, asetati bussidesse ja sõit algas Haapsalu poole. Kõikjal teeäärtes oli sõja jälgi näha. Kohale jõudes paigutati meid majadesse, kus olid puunarid sees ning kus varemgi oli inimesi või sõjaväelasi olnud. Valisin ühe narikoha endale ära, kusagil seina ääres. Korraga tuli keegi mees sinna sisse ja küsis: „Kas teist oskab keegi kingsepatööd teha?“ Esitlesin ennast. Kutsus mind välja, käskis seljakoti ka võtta. Viis mind ühte teise majasse. Seal oli voodi sees ja ütles, et temal on minu jaoks mõneks ajaks kingaparanduse tööd anda. Ta tõi mulle katelokiga head Saksa sõjaväe suppi. Järgmisel päeval pidin tööga peale hakkama. See oli üks Hiiumaa mees, Heltermaalt pärit, kes elas Haapsalus ja oli Tööstuskooli kojamees. Selle kooli ruumides asus nüüd Saksa sõjavägi. Sain ka Saksa sõjaväetoitu iga päev, nii oli mul siis priipärast hea toit. Järgmisel päeval viis ta mind oma kööki, kus oma tööga peale hakkasin. Tal olid ka mõned algelised tööriistad, nii et oma tööga kuidagi toime tulin. Suure hulga vanu jalatseid parandasin ja ka ühe paari uusi tegin, mille pealsed juba valmis olid.
Pühapäeval kohtasin üht Lepiku-nimelist meest, kes ka ka kingsepp oli. Kutsus mind ka enda poole tööle, kui oma tööga seal valmis olen saanud. Toimisingi tema hea soovi kohaselt. Nii oli mul tööd ja leiba. Korterisse jäin ikka endisesse kohta, seal oli mul väga hea olla, omaette tuba, pole teisi kes segaks ja tülitaks.
Mitmed mehed läksid küladesse taluperedesse tööle. Kutsuti ka Omakaitsesse. Eriti agar oli selle peale Harju kooli juhataja Leinver. Seal anti prii toit. Mitmed tegid seda, sest tühi kõht ei andnud parata. Üsna mitmel korral käisin lossitornis vaatamas Hiiumaa poole, ohkasin oma südames, kes viiks sõnumeid kodustele, et olen siin Haapsalus.
Ühel päeval tehti korraldus, et kõigil tuleb öösel kella 12 ajal turuplatsil olla. Sõnumeid saadeti ka maale, et kõik sealt tagasi tuleks. Sel ööl, mil sakslased Saaremaalt Hiiumaale tulid, oli mul eriline tunne, et inglid on meie maja ja kodu ümber. Ja nagu hiljem selgus, oli meie kodu ja männik venelasi täis. Sakslased olid aga **** Ado õues ja männikus ja pidasid vastastikku lahingut. Mitmed venelased olid saanud selles lahingus surma. Ühishaud oli veel mitu aastat meie männikus. Hiljem mitme aasta pärast kaevati nad välja, luud asetati paberkottidesse ja viidi Kärdla ühishauda. Meie maja oli ka mitmest kohast kuulidega läbi lastud. Mitmed aknaruudud olid katki, üks kuul oli isegi lapsevoodisse tunginud. Miini tagumine ots on pragu veel pööningul sarikapenni sees. Meie inimesed olid siis, kui venelasi õue täis valgus, nende vahelt läbi Lepiku keldrisse läinud, ilma et keegi neid oleks puutunud.
Kaalusin oma südames, kas ka turuplatsile minna või ei. Tuli tunne mitte minna. Paari tunni pärast läksin siiski välja. Kõik olid ära läinud Virtsu, et sealt Saaremaale minna. Nii tuli meil, kes olid maha jäänud üle nädala veel Haapsalus olla. Pidasime nõu kuidas Hiiumaale pääseda. Lõpuks leidsime ühe paadimehe, kes oli nõus meid Hiiumaale sõidutama, kuid temal puudus õli mootori jaoks. Jälle pöördusin selle kojamehe poole ja tema lubas õli muretseda. Saingi õli ja minu enda jaoks ka ühe plekitäie. Nii oli mul üsna raske seljakott. Läksime sadamasse ja asusime paati – mina, *** Aleks, ***** Oskar, ***** Osvald, **** Johannes ja vist oli veel paar meest. Mõnetunnise sõidu järel olimegi Heltermaa sadamas. Sadamakai oli mitmest kohast purustatud. Küll oli hea tunne, kui jalad jälle Hiiumaa pinnale said pandud. Edasi tulles nägime, eet kõrtsihoone oli rusudes, oli Saksa lennukilt pommitabamuse saanud. Rõõmsas vaikivas meeles sammusin mööda teed kodu poole. Tee oli kuiv, pisut külmetanud, kerge oli astuda. Väljasoole jõudes paistsid silma Hargi ja Nuki majade korstnad ja varemed. Tuli oli oma töö nende juures teinud. Pingeline tunne oli hinges – ei tea kuidas küll oma koduga on. Puude vahel vilkus korsten ja katus – on ikka alles. Oi kui hea tunne. Ei oska väljendada , mida küll süda ja meel tundsid kui õueväravast sisse astusin ja siis tuppa ning nähes oma armsaid kõiki alles olevat.
**********************************************************
