kaugeltuuriv kirjutas: ↑30 Jaan, 2023 12:10Pisike märkus,usun isiklikult,et sakslaste huvi Venemaa vastu on rohkem,kui viimane sada aastat.Näiteks Põhjasõja aegsed saksa aadlikud,kes elasid Baltikumis ei olnudki eriti huvitatud Rootsi krooni alla jäämisest,sest neile hakkas selgeks saama see,et Rootsis muutuv suhtumine talupoegadesse võib jõuda ka Baltikumi.Sellest ka käe lõõmine Vene tsaariga,et enda võimu säilitada.Küllalti palju Vene aadelkonna tippudest olid ju puhta sakslased.
Ja sama vaim kandus edasi Weimari vabariiki,kus venelasi nähti kaubanduspartneritena,vaatamata,et viimased olid kommunistid.Enamik toormest tuli Hitlerile enne sõda samuti Venemaalt.Sõbralikult jagati Poolat ja Baltikumi,jne.
Üks asi on istuda kahel pingil ja teine asi avalikult nõuda rahvusvaheliste normide täitmist ja mitte laiutada käsi ning hoida sõbrasuhteid a la,mis meie teha saame.Sakslased aga tahavad istuda kahel pingil paraku.
Siin on nüüd natuke puder ja kapsad. Rootsis oligi ühiskonnas kogu keskaja ja varauusaja vältel vabatalupoegkond tugevamalt esindatud, Sellel on Skandinaaviale omased kindlad põhjused. Baltikumis oligi teistsugune süsteem, kus oli omane süvenev pärisorjus ning vabatalupoegkonna kadumine. Ka siin olid omad praktilised põhjused. Konstruktsioon, et Rootsis oli toimunud "muutus" (pärisorjuse kaotamine või midagi sellist, eeldatavasti), mis ähvardas nüüd Baltikumi, on rohkem väär kui tõene. Küll aga oleks riigitalupoegkonna märkimisväärse kasvu ja juurdumisega vähenenud mõisnike mõju ning omavoli, sest kroonul oli talupoegadega suhtlemiseks kindlam reeglistik.
Pigem süvenesid vastuolud rüütelkondade ja kuningavõimu vahel seetõttu, et Põhjasõja eelõhtul viis kuningas läbi ulatusliku maade restitutsiooni (või reduktsiooni või mistandtäpseltoligi) - ehk tõi suured valdused, millest paljud olid aadlikud omandanud pikkade nõrga kuningavõimu perioodide vältel, mil Rootsi kuningriigis oli domineerinud suuraadel, ja millest saadavad tulud olid märkimisväärsed, riigi omandusse tagasi, mis lõikas loomulikult kohaliku aadli rahakotti, õigustunnet ja prestiiži. Seda tõlgendasid just Liivimaa aadlikud kui kuningapoolset vasallleppe õiguslikku rikkumist. Ka ei olnud väheoluline fakt, et kohalike rüütelkondade vahel oli erinevus. Eestimaa omal oli auväärsem ajalugu ning parem pretsedent, sest nende privileegid ulatusid Taani kuningate aegadesse ning nad olid alistunud Rootsi kuningale kokkuleppe alusel, mida oli kuningal keerulisem muuta või rikkuda. Liivimaa rüütelkonna alad aga vallutati Rootsi kuninga poolt sõjaliselt ning privileegide kinnitamine oli vähem kindel ja vähem automaatsem. Alati oli võimalus, et kuningas jätab privileegid oodataval kujul kinnitamata. Kui ma õigesti mäletan, siis selline erinevus jäi Liivimaa omadele hinge ning pärast Vene impeeriumis asuti ajalugu agaralt ümber kirjutama, kujutades Liivimaad pigem suuremana ja olulisemana kui Eestimaad, mille mõte oli oma privileegide puutumatuse ja igipõlisuse rõhutamine. Ehk motivatsioon ja pretsedent vabatahtlikult või lepinguliselt "poolt vahetada" oli just neil just selle tõttu olemas.
My fair lady.