Postimehe juhtkiri teemal: "Sihilikult hävitatud Narva «vabastamise» tähistamine on äärmiselt kohatu". Kohatuse mõttes 100% nõus, probleeme tekitab sõna "sihilikult".
https://arvamus.postimees.ee/7572269/ju ... 1649787193
Ajalooliste paralleelide tõmbamine peaks siiski jääma ajaloolaste, mitte juhtkirja kirjutajate hooleks. See pealkirjas olev sõna "sihilikult" paistab olevat hoogu saanud praegu Ukrainas toimuvast (a la "venelased tahavad Ukrainat maa pealt pühkida ja hävitavad teadlikult").
Rahva (sh juhtkirja kirjutaja) teadvuses levinud seletus märtsipommitamiste kohta on hea näide pahupidi pööratud lähenemisest - esmalt luuakse kogemusel (ja ka propagandal) põhinev seletus ja siis hakatakse selle toetuseks otsima fakte. Mõttekäik on ca selline: kuna Nõukogude Liit hävitas Eesti Vabariigi ja hulga eestlasi, siis järelikult on igasugune Nõukogude Liidu meiesuunaline tegevus suunatud teadlikult meie vastu. Kaasaarvatud märtsipommitamised. Seega ongi seletus Tallinna pommitamisele olemas - inimeste ja majade hävitamine ja seeläbi demoraliseerimine (iseenesest tobe seletus - demoraliseerib pikemaaegne surutis, üks üleöö puruks pommitatud linn tekitab pigem vastupidiseid tundeid, st äratab viha). Aga miks Narvat, seal ju pole enam tsiviilelanikkonda, keda demoraliseerida? Jääb üle ainus seletus - hävitada linn (mis on eelmisega võrdväärselt tobe seletus - miks riskida kümnete lennukitega ja raisata tuhandeid tonne pomme põhjusel, mis ei aita kuidagi eesmärgile, st Berliinile, lähemale?).
Ajaloolane tegutseb (või vähemalt peaks tegutsema) vastupidi - vaatleb esmalt sündmust, otsib ja uurib selle toimumisega seonduvaid asjaolusid ja alles siis hakkab seletust aretama. Viimase 15 aasta jooksul on ajaloolastelt ilmunud mitmeid artikleid, mis asetab ka märtsipommitamised täiesti adekvaatselt sõjalisse konteksti - tegemist oli 8. märtsil Narva rindel alanud Punaarmee rünnaku ettevalmistusega. Narva polnud mingi mahajäetud linn kuskil inimtühjas paigas, vaid võtmepositsioon Narva rindel, kus paiknes arvestatav hulk Saksa vägesid, Tallinn, nagu ka Jõhvi ja Tapa, aga sakslaste tagala ja rinnet toetavad logistikakeskused. Et Tallinnas kukkusid pommid enamasti vanalinnale ja elurajoonidele, mitte sealsamas lähedal asunud raudtee sõlmpunktile ja sadamale, oli eestlaste jaoks muidugi tragöödia ja katastroof. Aga päris kindlasti polnud rahul ka venelased, sõjalises mõttes läks nende pommitamine lihtsalt lörri. Ja ehk osaliselt ka seepärast ei saanud nende pealetungist Narva all sedakorda asja.
Loomulikult ei näinud Punaarmee ekstra vaeva, et ehitisi säilitada, aga seda ei teinud ka Saksa pool. Nii oli ajaloolase Taavet Liiati andmetel Tallinna kaitseks õhutõrjet umbes samas suuruses, nagu Virumaal sakslastele äärmiselt olulise põlevkiviõli tootmise kaitseks (st kütusetootmise kaitseks piisavalt, Tallina kui linna kaitsmiseks ilmselgelt vähe). Aga tegemist polnud ka muinsuskaitsjate vahelise dispuudiga, vaid sõjaga, kus kaks režiimi võitlesid üksteisega elu ja surma peale. St et sihiks polnud majade ja linnade hävitamine, vaid vastase nõrgestamine. Arvan, et just vastase nõrgestamine on Venemaa eesmärgiks ka täna ja tüüpiliselt venelasele selleks vahendeid ei valita.
Ajaloolased küll on kirjutanud ja avaldanud, aga ajakirjanikel ei jää aega või pole huvi neid artikleid lugeda ja nii nad kordavadki pidevalt üle seda Narva linna sihiliku hävitamise juttu.