www.militaar.net

Üks üsna värske raamat meie Vabadusõja kangelaste mälestustega. Kahjuks pealkirja enam ei mäleta ,aga kuidagi silmi avav oli küll. Muidu ikka ainult pahad punased tapsid vange ja meie mehed ju sellist sigadust ei teinud . Seal on päris jubedaid lugusid kuidas meie kangelased mõõkadega vange surnuks raijuvad. Ja igasuguseid noa kangelasi. Loogiliselt võttes ei saagi ju teistmoodi olla . Paljud mehed selleks ajaks juba 4-5 aastat sõjas olnud .Oleks viimane aeg need muinasjutu raamatud ümber kirjutada .

Sõda on sõda...
Soovitan lugeda seda raamatut(sündmusi Eestis ka sees):
https://www.raamatukoi.ee/metsik-ida

Me näeme mujal läänes, kuhu selline asi võib viia, kui nn "kriitikud" domineerima pääsevad. Lõpuks pannakse oma ajalugu häbenema ja hakkad veel oma endiste vaenlaste järeltulijate ees põlvitama ka, kui vaja. Olgu, veidi utreerin, kuid iga rahvas vajab nii müüte, kui ka muidugi erapooletut, kuiva, nn faktipühist ajalooteadust (niivõrd-kuivõrd see üldse võimalik on). Üks on rahva ühisidentiteedi ja uhkuse jaoks, teine oma-ala asjatundjate jaoks.

Aga tol ajal oligi sõda vähem reguleeritud. Polnud veel mingeid Genfi konventsioone sõdimist "segamas" - kui sulle tehti, siis maksti ka kätte.

krizz kirjutas: ↑14 Jaan, 2023 18:44 Aga tol ajal oligi sõda vähem reguleeritud. Polnud veel mingeid Genfi konventsioone sõdimist "segamas" - kui sulle tehti, siis maksti ka kätte.

Päris korrektne taoline väide ei ole. Õigemini pole üleüldse korrektne. Rahvusvaheline sõjaõigus (ka sõjavangide kohtlemine) sai oma põhijooned paika juba XIX sajandi keskpaigas ning väga selgelt reguleeritud viimati Haagi konventsiooniga 1907.a. Sõjavangide tapmine oli keelatud (sõjavangide osa oligi üks mahukaimaid).
Ja meeldetuletuseks - Tsaari-Venemaa delegatsiooni juhtis eestlane Martens.