Corvus:
Minu andmetel seda luba kui sellist ei tulnudki, võin eksida... 
Olemasolevail andmeil selline luba tui Saksa väejuhatuselt 7. mail. (Arnold Purre. Eesti sõdurid sõja lõpufaasis.//Eesti saatusaastad 1945–1960. 1. osa. Stockholm, 1963). Ööl vastu 7. maid kirjutasid sakslased Reimsis alla kapitulatsiooniaktile. Peale seda lasi Saksa väejuhatus väed Tšehhis "vabaks", et nad läände saaksid taganeda.
Sargbergi mäel (2 mai) asuvad üksused liikusid igatahes omavoliliselt lähima maantee poole, milleks osutubki minu poolt mainitud tee. Alguses liiguti kindlasti osadega 31.SS diviisist (enamuses Ungaris elavad sakslased ja ungarlased) ja mingi osa 27.SS (?) diviisist flaamlastega. Praha langes 9.mail seega oli enamuses juba selleks ajaks jõudnud Praha-Chenitzi maanteele (Chenitz langes amide kätte 18.aprillil). Ja alles sellel maanteel saab vast alles rääkida eestlaste suuremast segunemisest. 
Jällegi mingi kahtlane jutt. Ühestki olemasolevast allikast (eesti sõjaväelaste mälestused) ei selgu, et eesti diviisi allüksused oleksid alustanud taandumist enne 7. mai õhtut. Põhimass alustas taandumist 8. mai hommikul. Enne 7. maid leidis vaid aset deserteerimine üksikute meeste või väiksemate meeste gruppide poolt.
pole kunagi muud väitnud
Ülilühike mäluke on sul! Tsiteerin sind: 
eestlasi, lätlasi jt. ei kasutatud viimase aasta lahingutes ju nende ilusate mundrite (vaevalt, et see juhus oli, et nad SS insignadega varustatud pidid olema) pärast, vaid teadlikult nende võime poolest "last man standing" esineda...
Siit järeldub vähemalt mulle, et eestlased esinesid viimase aasta lahinguis muudkui "last man standing". Aga jah, eks sa nüüd keeruta kuidagi.
Teadis seda, et eestlased ei olegi lahingutes "ülimrass" kes? Saksa kohalik väejuhatus või Saksa ülemjuhatus?
 
Teadis isegi Hitler. Michaelise raamatus, kui ma ei eksi, on Hitleri tsitaat ajast pärast Oppelni kotti, et eestlastelt ei saagi palju nõuda, kuna kodumaa on kaotatud.
Tuleta mulle meelde, mis kohustus neil seal Sileesias õieti täita oli?
Kasuta vahelduseks ka ajusid. 
 
PS aprillis-mais sai üht käsikirja Tšehhi põrgust valmistades tutvutud alljärgnevate allikatega (soovitan soojalt sul samuti nendega tutvuda ja võrrelda; siis ehk diskuteerime edasi):
Kaljo Alaküla. III eskadrill. Viimsi, 1999
Eesti idapataljonid idarindel. Tallinn, 2004
Eesti mehed sõjatules. Saku, 2001
Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas. Tallinn, 1995
Karl Gailit. Eesti sõdur sõjatules. Rindereporteri sulega. Tallinn, 1995
V. H. Rännak vabadusse koos kol. Rebasega.//Eesti saatusaastad 1945–1960. 1. osa. Stockholm, 1963
Georg Iltal. Kohustus kutsub. Eesti Leegioni suurtükiväelasena II maailmasõjas. Tallinn, 1997
E. L. Sõjavangina Prahasse.//Eesti saatusaastad 1945–1960. 1. osa. Stockholm, 1963
Labida ja relvaga. Eestlastest tööl ja võitluses II maailmasõjas. Esto RADi Ajaloo toimkond, 2005
Ülo Lepik. Lagunevas riigis. Vanemuise Seltsi Kirjastus, 1997
E. Liiv. 1945. aasta kevadel vangina Tsehhis.//Eesti saatusaastad 1945–1960. 1. osa. Stockholm, 1963
Ralf Lillesoo. Väikesed tähendused vangilaagri elust ja ühtlasi minu sõjaväekarjääri lõpp.//Visadus võitis. Pataljon “Narva” ajalugu III. Tartu, 1999
Juhan Lindström. Tsehhi põrgus. Tallinn, 1997
Juhan Lindström. Tsehhi põrgus.//Eesti saatusaastad 1945–1960. 1. osa. Stockholm, 1963
Ago Loorpärg. Eesti leegionist Venemaa vangilaagritesse. Meenutusi aastatest 1942–1955. Tallinn, 2005
Voldemar Madisso. Nii nagu see oli. 2. osa. Ohvitseri märkmikust. Tartu, 2002
Rolf Michaelis. Eestlased Waffen-SS-is. Tallinn, 2001
Mikrofoniga Teises maailmasõjas.//Kirjutamata memuaare. Tallinn, 1990
Hugo Mitt. Tormine koolivaheaeg. Tallinn, 1997
Voldemar Pinn. Kolonel Alfons Rebane. Raamat mehest, kes sai Rüütliristi tammelehtedega sõja viimasel päeval. Pärnu, ilmumisaastata
Voldemar Pinn. Rüütliristi-kandja Harald Nugiseks. Neid oli neli. Haapsalu 1995
Voldemar Pinn. Rüütliristi-kandja kolonelleitnant Harald Riipalu. Auvere sangar. Pärnu, 1999
Voldemar Pinn. Rüütliristi-kandja major Paul Maitla. Sinimägede sangar. Pärnu, ilmumisaastata
Endel Pool. “Oscariga” pärjatud.//Terasest tugevamad. Pataljon “Narva” ajalugu II. Tartu, 1997
Arnold Purre. Eesti sõdurid sõja lõpufaasis.//Eesti saatusaastad 1945–1960. 1. osa. Stockholm, 1963
Põrgu, mis oli hullem kui põrgu.//Kultuur ja Elu. 2005, nr 2
Juhan Raag. Tšehhi põrgust punaarmeesse.//Eesti saatusaastad 1945–1960. 2. osa. Stockholm, 1964
Edmund Ranniko. Eesti vabaduse nimel. Meenutusi Eesti vabatahtlike võitlusest Teises maailmasõjas ja elust pagulasena maakera kuklapoolel – Austraalias. Tallinn, 2003
Harri Rent. Ma jäin ellu. Tallinn, 1997
Kalju Roolaine. Skaudipoisina elu miiniväljadel. Valga, 1999
Arvo Salumäe. Õppursõdurina lennuväes. Ühe noore sõduri mälestusi ja juhtumeid II maailmasõja päevilt. Tallinn, 2002
Elmar Silm. Kui eesriie langes.//Eesti saatusaastad 1945–1960. 2. osa. Stockholm, 1964
Kaljo Soobik. Kas tasus kõike ohverdada?//Terasest tugevamad. Pataljon “Narva” ajalugu II. Tartu, 1997
Kaljo Soobik. Suur sula tõi vabaduse.//Visadus võitis. Pataljon “Narva” ajalugu III. Tartu, 1999
Heino Susi. Sarviku sulased. Tõsieluromaan. Tallinn, 1991
Leo Tammiksaar. Lühike ülevaade mõningatest eesti üksustest Wehrmachtis, Politseis ja SS-is. Tallinn, 2001
Eldor Traks. Sõjakeerises ja vangilaagris. Tallinn, 1992
Harry Tulp. Retk läbi punase udu. Tartu, 2001