Mul üritas sõber Aivar T. 1989 a sügisel Soomest USA-sse pageda, kus elas tema isa vend (oli mingi firma omanik või juht vms USA-s või Kanadas).
Olime kodanik põgenikuga koos Soomes ametlikult tööl oma siniste välispassidega. Elasime koos ühes motelli toas, aga ka mina ei teadnud tema plaanist enne midagi, kui "see päev" oli käes.
Umbes nädal enne kohustuslikku ära tulekut Soomest ütles ühel õhtul mees, et nüüd on siis nii, et mina lasen jalga.
Ma mõtlesin, et ajab niisama lolli juttu. Aga ei. Kuna mul oli ka auto seal, siis lasi ta mul ennast ühel õhtupoolikul viia Tikkurilast Helsingi sadamasse, Rootsi minevale laevale. Teada oli, et Soome ja Rootsi vaheline piir ning toll olid suht lõdva kontrolliga, kuid pistelist kontrolli seal tehti. Kartis oma sinise vene passi pärast, et ei lasta läbi. Käskis mul oodata ja vaadata, et kas saab läbi (mööda mingit pikka klaaskoridori, kus piirikad/tollitöötajad seisid ta läks ja siis mingi aeg hiljem juba lehvitas teiselpool koridori, et sai läbi).
Kui mina Eestisse tagasi tulin, siis kolm päeva hiljem külastasid mind kaks ülikonnas ja lipsudega kagebiiti. Üks oli venemaalt kusagilt ja teine kohalik tegelinski. Kohalik pakkus tõlkeabi, kuid istus kogu kohtumise vaikides pärast seda, kui olin teatanud, et saan vene keelega ise suurepäraselt hakkama.
Korra kutsuti mind hiljem veel ka kohalikku RSN TK SAO ja korra SARK-i
Põgenik üritas Rootsist USA-sse lennata. Mäletamist mööda saadeti ta USA-st Rootsi tagasi.
Siis ta elas päris pikalt mingil põgenike laeval kusagil Rootsis ja ootas, millal onu USA-s niite tõmbab.
Suhtlus põgeniku ja pere vahel (ema jäi Eestisse üksinda) käis kõiki konsperatiivsusi järgides läbi minu.
Kuna oli teada (võis arvata), et nii mina kui põgeniku ema ning põgeniku kodu on/võib olla jälgimise all, siis oli meil kokku lepitud ja välja mõeldud kirjade või teadete edasi andmiseks kindlad udupeened lahendused
Tegelikult oli vähemalt mehe kodumaja kindlalt pideva jälgimise all, mida polnud raske tuvastada.
Kuna ma töötasin Soome firmas koos soomlastega, siis helistas kodanik põgenik mulle Rootsist taksofonist soomlaste nimel olevatele numbritele. Mina talle ei helistanud (polnudki õieti kuhugi helistada). Mobiilid laiatarbekaubana olid alles tulevik. Kirjad liikusid samuti enamjaolt läbi soomlaste või X aadressite.
Kuigi meil siin toimusid pöördelised sündmused, ei julenud mees mitu aastat näole anda. Millalgi ta siis ikka tuli tagasi (ei mäleta enam täpset aega). Minu meelest ta ei jõudnudki USA-sse vaid redutas kogu selle aja Rootsis ja hiljem ka juba natuke julgemalt Soomes. Isegi kinni istus mingi aja Soomes, kuna sisenes Nõukogude kodanikuna Rootsist riiki ilma loata ja viisata.
Meil juba jagati ammu EV passe kui mees oma sinise NSVLiidu välispassiga tagasi tuli ja piiril sellega furoori tekitas
Praegu elab Eestis jälle
*****
P.S. Meie motellis elutses meist eraldi teisigi eestist pärit kodanikke. Põhiliselt käis üks sahkerdamine igasugu tavaariga neil seal (põhiliseks valuutaks oli muidugi viin). Keegi spets taris Georg Otsaga lausa suurtes TV pappkastides viina nii avalikult ja nahhaalselt Soome, et pudelite kaelad paistsid kastide käepidemeaukudest (eeskirjade järgi võis vist ainult kaks pudelit üle tuua, kui õieti mäletan). Mäletamist mööda külastas(id) meie motelli teatud elanikke ärikaalutlustel korra või rohkem ka üks või mitu peategelast ühest teisest põgenemise loost mis toimus 1984 aastal. Nimelt keegi seltskonnast "Gelstein-Hildebrandt-Roosna-Lepajõe"
Aga kõik see oli rohkem kui 20a tagasi ja detaile ei mäleta.
