Akustilised lokaatorid
Postitatud: 19 Apr, 2010 21:39
Betoonist akustilised lokaatorid.
I maailmasõda oli lõppenud Briti impeeriumi jaoks võidukalt ja ühe õige inglise härrasmehe eneseteadvus oli saanud tublit patriootilist kosutust.
Seda enam ei kuulunud meie rahuloleva gentelmani päevaplaani isegi mitte teoreetiliselt teravad elamused ootamatu pommirünnaku korral.
Raadiolokatsiooni põhimõte oli veel leiutamata ja hommikust beekonilõiku ei saanud kaa veel sugugi mikrolaineahjus säristada.
No ja nii siis tehtigi major William Sansome Tuckeri, briti pioneeriasjanduse ja akustika spetsialisti juhtimisel katse luua akustiliste radarite võrk.
See süsteem pidi koosnema hulgast eri paigus rajatud betoonist poolsfäärilistest 4 - 12 meetrise diameetriga helipeeglitest - mille fookusesse paigutati mikrofon.
Tegevusraadiuseks kuni 30 km.
Ülesandeks oli mitte üksnes vaenlase lennumasinate varajane avastamine vaid ka koostöös naaberlokaatoritega selle asukoha määramine taevalaotuses.
Tunduks, et ei midagi veidrat?
Kuid siiski näib mulle, et sellised rajatised on täitnud kurioosseks kuulutamise põhilise tingimuse - ehk et nad vaatamata kahtlemata kõrgele maksumusele olid vaevalt võimelised täitma ülesandeid milleks nad loodud olid...
Leiutajal olid meeles I MS aegsed tsepeliinide rünnakud inglise linnadele. Kuid aeg oli edasi läinud ja möödunud sajandi kolmekümnendate aastate lennukid ületasid vahemaa "kuulmispiirist" kuni potensiaalsete runnakuobjektideni loetud minutitega.
Milline asjaol aga vaevalt jättis brittidele võimaluse midagi ette võtta...
http://www.andrewgrantham.co.uk/soundmirrors/

I maailmasõda oli lõppenud Briti impeeriumi jaoks võidukalt ja ühe õige inglise härrasmehe eneseteadvus oli saanud tublit patriootilist kosutust.
Seda enam ei kuulunud meie rahuloleva gentelmani päevaplaani isegi mitte teoreetiliselt teravad elamused ootamatu pommirünnaku korral.
Raadiolokatsiooni põhimõte oli veel leiutamata ja hommikust beekonilõiku ei saanud kaa veel sugugi mikrolaineahjus säristada.
No ja nii siis tehtigi major William Sansome Tuckeri, briti pioneeriasjanduse ja akustika spetsialisti juhtimisel katse luua akustiliste radarite võrk.
See süsteem pidi koosnema hulgast eri paigus rajatud betoonist poolsfäärilistest 4 - 12 meetrise diameetriga helipeeglitest - mille fookusesse paigutati mikrofon.
Tegevusraadiuseks kuni 30 km.
Ülesandeks oli mitte üksnes vaenlase lennumasinate varajane avastamine vaid ka koostöös naaberlokaatoritega selle asukoha määramine taevalaotuses.
Tunduks, et ei midagi veidrat?
Kuid siiski näib mulle, et sellised rajatised on täitnud kurioosseks kuulutamise põhilise tingimuse - ehk et nad vaatamata kahtlemata kõrgele maksumusele olid vaevalt võimelised täitma ülesandeid milleks nad loodud olid...
Leiutajal olid meeles I MS aegsed tsepeliinide rünnakud inglise linnadele. Kuid aeg oli edasi läinud ja möödunud sajandi kolmekümnendate aastate lennukid ületasid vahemaa "kuulmispiirist" kuni potensiaalsete runnakuobjektideni loetud minutitega.
Milline asjaol aga vaevalt jättis brittidele võimaluse midagi ette võtta...
http://www.andrewgrantham.co.uk/soundmirrors/
