www.militaar.net

Seemneks...

28.11.1918 algas vabadussõda mis lõppes 2.02.1920 Tartu Rahulepingu sõlmimisega. 1918 detsembris loodi kaitseväe staabi juurde topograafia osakond. Vabadussõja ajal olid kasutusel Vene topokaardid mida Eesti Kindralstaabi V osakond kivitrükis välja andis. Kaardid muudeti tasapisi eestikeelseteks. Hiljem, 1920 topograafia ja hüdrograafia osakonnad ühendati ja alates 1924a hakkas ilmuma ka Kindralstaabi IV osakonna topo-hüdrograafia aastaraamat. Peastaabi Topo- hüdrograafia osakonna ülemaks oli 1920 kuni 1934 Petrburi Sõjatopograafide kooli lõpetanud alampolkovnik (08.04.1924 kolonel) Jakob Prei (VR I/3) kes oli hiljem ka Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste lektor topo- hüdrograafia alal ning tunnustatud geodeetiliste, topograafiliste, hüdrograafiliste ja kartograafiliste tööde juhendaja.
Eesti sõjaväe topograafia osakonda juhtis Vabadussõja algul alampolkovnik (1935 kolonel) Eduard Adolf Bach (VR I/3, nr 336/12.05.1920) kes oli lõpetanud Pihkva maamõõdukooli ja Peterburgi sõjaväe topograafiakooli (2. detsembrist 1918 Operatiivstaabi topograafia jaoskonna ülem, aprillist 1919 Korraldusvalitsuse topograafia osakonna ülem ja Sõjakooli topograafia õppejõud, oktoobrist 1920 Kindralstaabi Valitsuse topo- hüdrograafia osakonna kartograafia ülem, märtsist 1923 Kindralstaabi IV osakonna topograafia ja kartograafia osakonna ülem, juunist 1929 Kaitsevägede Staabi topo- hüdrograafia osakonna topograafia jaoskonna ülem, juunist 1934 kuni maini 1935 topo- hüdrograafia osakonna ülema kohusetäitja. Üks Eesti Geodeetide Ühingu asutajatest Richard Tiitso kõrval)

Pärast rahulepingu sõlmimist alustas 26.02.1920 tööd Eesti-Vene sega-piirikomisjon. Alustati riigipiiri mõõdistamist ja mahamärkimist. Eesti pool ehitas 1920-1922 aasta tööde aruannete kohaselt 11 signaalidega triangulatsioonipunkti. Kokkuvõtvas aruandes märgitakse:

„Kui kindel piir koha peal ajutiste piiri märkidega oli sisestatud, astus sega-piirikomisjon rutulisi samme kindla lõpliku piiri ehituseks. Oktoobris 1920 aastal oli piiri täieliselt sisseehitatud, kusjuures on metsa kohtades raiutud 10 süllalised sihid ja lagedail kohtil kaevatud kahekordsed kraavid: on pandud 74 suurt raud piiriposti, 54 väikest tsement ja 68 väikest puust piiriposti. Kahekordset traat aeda on ehitatud 108 versta. Iga piiri käänu punktile on ehitatud triangulatsiooni signaal 8-18 sülla kõrgused.

Piirijoone teaduseline kindlaks määramine. Triangulatsioon. Nende tööde läbiviimiseks on ehitatud Eesti poolt 11 triangulatsiooni signaali 8-18 sülla kõrgused, välja rehkendatud 19 kolmnurka ja kindlaks määratud 16 uut triangulatsiooni punkti.“ [ERA.957.11.291]
1923 alustas Eesti Kindralstaabi Topo-Hüdrograafia Osakond Eesti territooriumi mõõdistamist mõõtkavas 1:25 000. Võetud ülesanne oli ambitsioonikas ja kohutavalt aeganõudev. Tööde käigus selgus, et vajalik on rajada uus I klassi triangulatsiooni- võrk. 1934 a otsustati loobuda 1:25 000 mõõtkavas tööde jätkamisest ja minna edasi olemasolevate vene verstaliste kaartide kaasajastamisega mõõtkavas 1:50 000. Vene kaardid eestindati, uuendati andmestikku ning süllad teisendati meetermõõdustikku. Kaartidest tehti alumiiniumlehele kleebitud planšetid ja mensulmõõdistusega kanti sinna kõik parandused. Lennukitelt teostati ka aerofotopildistamisi piirkondades, kus asusid suured metsamassiivid, rabad või sood. Eriti virumaal, Narva ja Rakvere piirkonnas.

Uue geodeetilise põhivõrgu rajamise tööd algasid 1924a kui Helsingis moodustati Ilmari Bonsdorfi eestvedamisel Balti Geodeetiline Komisjon BKG (Balti Geodeesiakomisjon), mille liikmeks ka Eesti samal aastal astus. BKG abil soetati vajalikud mõõteriistad ning koostati triangulatsioonivõrgu rajamise ning mõõdistamise juhendid. 1929a rajasid Robert Livländer ja Herbert Muischneek Tartus Toomemäele 100 meetri pikkuse kontrollbaasi. Loodi 849 punktiga neljast järgust (I ; II ; III ; IV) koosnev plaaniline põhivõrk millest I järgu võrk koosnes 170 kolmnurgast, 118 punktist ja kolmest, Lagedi, Saaremaa ning Antsla baasjoonest. Punktide koordinaadid arvutati tööde lõppedes Eesti 1937 aasta koordinaatide süsteemi.
Paralleelselt Põllutööministeeriumi Katastriametiga andis kar- tograafilisi materjale välja sõjaväe topo-hüdrograafiaosakond. 1934 andis Topo-hüdrograafiaosakond välja Eesti topograafilise ülevaatekaardi mõõtkavas 1:200 000. Alusmaterjalina kasutati vene topokaarte mõõtkavas 1:25 000 ja 1:50 000.

1941 alustati Eesti geodeetilise võrgu ühendamist, ümberarvestusi ja tasandamist ühtsesse NSVL süsteemi (Pulkovo 1942a koordinaatide süsteemi). Tööd katkesid ajutiselt seoses Teise Maailmasõja puhkemisega.

järgneb.....

Saksa okupatsiooni alguses loodi Põllumajandusdirektoorium mida juhtis agronoomi haridusega põllutöö direktor Ants Saar. Põllumajandusdirektooriumi juurde loodi maamõõdu ja katastriameti osakond. 1942 Põllutöödirektoorium suleti ja selle asemele moodustati uuesti Põllumajanduse peavalitsus. Eestit puudutav kaardimajandus koondus suures osas selle peavalitsuse alla.
Sõja ajal sattusid paljud topograafid, geodeedid ja kartograafid venemaale. Osad neist leidsid erialast rakendust punaarmees. Siia jäänud topograafid, geodeedid ja kartograafid leidsid osaliselt rakendust endiselt Katastriameti juures, paljud aga saksa sõjaväe (Oberkommano des Heeres OKH) Abteilung für Kriegskarten- und Vermessungswesen osakonna juures. Samuti organisatsiooni Todt juures. Väljaõppinud meeste järele oli vajadust mõlemal poolel.

Saksa okupatsiooni ajal andis saksa poole kaarte välja Reichsamt für Landesaufnahme ja juba nimetatud Abteilung für Kriegskarten- und Vermessungswesen. Osa kaarte andis välja Eesti Maavalitsuse Põllutöödirektooriumi Maakorraldusvalitsus (Estnische Verwaltung Planbereinigungs-Verwaltung des Landwirtschafts direktorium).
1945. aastal jätkusid Nõukogude Liidu Topograafiateenistuse mõõdistamistööd Eesti ja Vene triangulatsioonivõrkude ühendamiseks. Selle käigus seoti olemasolev Eesti I klassi triangulatsioonivõrk Nõukogude Liidu I klassi triangulatsioonivõrguga.

1957 alustati praegusel Ida-Virumaal kaevanduste alal Sojuzmarkštrest poolt IV klassi polügonomeetria võrgu rajamist. Esimene osa sellest valmis 1959 aastal. 1969-1972 laiendati seda võrku veelgi. Polügonomeetria võrgu baasil teostati Kirde-Eesti topograafiline kaardistamine mõõtkavas 1 : 5000.

1963 võeti seni kehtinud Pulkovo 1942a koordinaatide süsteemi asemel kasutusele uus koordinaatide süsteem Pulkovo 1963. 1963a koordinaatide süsteemis anti Eesti kohta välja kaardid mõõtkavas 1:100 000 ; 1:25 000 ja 1:10 000.

1975. aastal alustas Nõukogude Armee sõjaväetopograafia teenistus (Военно-топографическая служба ВС CCCP) sõjaväe tarbeks spetsiaalse polügonomeetriavõrgu rajamist üle Eesti. Selle võrgu punkte on Lääne-Virumaal veel alles siin-seal Soome lahe kaldal. Punktid on ümbritsetud ca 3-4 meetriste ümmarguste kupitsatega ja tsentriks on kasutatud ca 20-30mm läbimõõduga ümarrauda, millesse on ülemisse otsa sisse lõigatud rist. Sõjaväe polügonomeetria võrgu punktide tehnilisi- ja mõõdistus andmeid ning nende punktide koordi- naate ei ole õnnestunud leida.

Nõukogude kindralstaabi kaardid ja planšetid olid kõik nõukogude perioodil salajased, rangelt salajased või piiratud kasutusega ja varustatud märkega "Секретно" või "Совершенно секретно", ning kõik muud topograafilised kaardid (näiteks GUGK) märkega "Секретно" või "ДСП" ("Для служебного пользования"). Polügonomeetria punktide asukoha andmed, abrissid, mõõdistusandmed ja punktide koordinaadid enamasti samuti. 1:500 mõõtkavas planšetid kleebiti õhukesele alumiiniumlehele defor- meerumise vältimiseks.

Topograafiliseid kaarte trükiti nii erivärviliseid kui ka ühevärviliseid (näiteks tumesinine trükk). Osad topokaardid trükiti kilele, nagu ka nõukogude aegsed aerofotod. 1:10 000 mõõtkavas aerofotode (ortofotode) kvaliteet oli suhteliselt vilets ja nende dešifreerimine vahel üpris keeruline. Kuni koopiamasinate tulekuni kasutati kaartide ning plaanide kiirel kopeerimisel ja paljundamisel diasograafiat (uutes koopiamasinates kserograafiat). Koopiaid tehti käsitsi vastavale valgustundlikule kemikaalidega töödeldud paberile (põhimõtteliselt fotopaberile) originaali läbivalgustamise teel (sellest ka nimetus „valguskoopia“). Valguskoopiate kvaliteet oli tihti suhteliselt vilets ja vahel oli ras- kusi koopiatel kujutatust aru saamisega.

Kuni 1992a veebruarini oli üheks põhiliseks geodeesia, topograafia ja kartograafiaga tegelevaks ettevõtteks Eestis Riiklik Projekteerimisinstituut Eesti Põllumajandusprojekt (RPI EPP) millest 1992 veebruaris moodustati Riiklik Ettevõte (RE) Eesti Maauuringud.

Maa-ameti ja katastribüroode loomisel kerkis üles kohe aluskaartide loomise/tootmise probleem. Maakatastriseadus sätestas, et katastrikaardi mõõtkava peab olema 1:10 000. Selles mõõtkavas oli kasutada kolhooside ja metsamajandite maakasutusplaane, ning Vene kindralstaabi topograafilisi kaarte. Põhikaartide loomise põhimõtted töötati Maa-ametis välja ja kinnitati 1991 aastal. 1991-1995 loodi kaardid käsitööna ja alates 1996 aastast digitaalselt. Lisaks Maa-ametile koostas digitaalkaarte aastatel 1996-1998 ka AS Eesti Kaardikeskus. Kuna kaartide loomise üheks oluliseks aluseks on aerofotpildistamine, siis oli vaja kohe ka olemasolevatest, kaheksakümnendatest aastatest pärit halva kvaliteediga ning aegunud aerofotodest, paremaid ja uuemaid fotosid.

1991 viis Aerofloti Leningradi II lennurühm Türi piirkonnas läbi aerofoto pildistamisi. 1993 lisandusid Taani firmade Scankort AS ja Kampsax Geoplan poolt läbiviidud pildistamised Lõuna-Eestis. 1994-95 teostati Lõuna-Eestis täiendavalt pildistamisi soome firma Finnmap OY (FM International) poolt ja alates 1995 kuni 2002 igal aastal (v.a 2001a kui pildistamisi ei tehtud) Rootsi firma Swedesurvey AB poolt, mis hõlmas juba kogu Eesti territooriumi. Näiteks Virumaa äärealad (Harjumaaga piirneval alal) said esimesed kvaliteetsed aerofotod 1995 aastal ja ülejäänud Virumaa 1996-98 aastatel. Maakondade ja valdade halduspiirid kanti 90-ndate alguses RE Eesti Maauuringud poolt 1:50 000 mõõtkavas välja antud Vene kindralstaabi kaartidele. Uute aerofotode ja olemasoleva kaardimaterjali baasil loodi esimesed uued Eesti Vabariigi aluskaardid, mis trükiti kiledele ja paberile mõõtkavas 1:10 000. 2002–2006 teostas aeropildistamisi veel Soome firma FM-Kartta OY ja juba mainitud Rootsi firma Swedesurvey AB ning alates 2006 aastast teostab aeropildistamisi Maa-amet ise.


Eesti Kaitseväe kartograafia ja topograafia kohta võibolla täiendab keegi hea kaasfoorumlane, kes sellest midagi teab.
Mina Kaitseväe kaardimajandusest iseseisvuse taastamise järel kahjuks ei tea suuremat midagi.

Mõned lahedad pildid veel siia otsa, sest ei saa üle kolme pildi korraga ühte posti panna.

Nõukogude Armee sõjaväetopograafia osakonna geodeedid 1980a
RKKA topograafia osakonna mehed
Kusagil on mul veel ka EV Kaitseväe/Kaitseliidu topomeeste pilte mõni, aga praegu ei leia.

***

EW aegseid asju

Topograafia kursus : ette lugenud Eesti Vabariigi Sõjakoolis 1919-tal E. Bach
Autor: Eduard-Adolf Bach, Kujundaja: Axel Bernhard Rossman
http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/13821

Topograafia kursus
Autor: Eduard-Adolf Bach, Kujundaja: Axel Bernhard Rossman
http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/13362

Topograafia : etteloetud ohvitseride täienduskursustel 1925-26 a.
Frits Oja
http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/13406

Linnade plaanid mõõdus 1:50000
Kartograaf: Eduard-Adolf Bach 1928
http://www.digar.ee/arhiiv/et/pildimaterjal/70085





***

VF kaasaja sõjaväetopograafidest venelaste endi promovideo
Военная приемка. Военные топографы. Картографический щит
https://youtu.be/t401_hbHtWg?t=11

Natuke teemaga seotud mälestusi -

Õpingute ajal praeguse nimega Maaülikoolis (möödunud sajandi 80-ndad EPA) olid mitmed õppeained seotud kaartidega. Geodeesia praktika käigus sai tehtud maamõõdistusi, teodoliitkäike, kõrguspunktide arvutusi jne.
Eriline õppeaine oli aerofotograafia, sest selle praktikumi eelduseks oli allkiri KGB toimikus riigisaladusele juurdepääsu lubamiseks. Tagantjärele võiks öelda, et kõik nõuka-aegsed metsanduse, maaparanduse ja maakorralduse lõpetajad on andnud allkirja KGB-ga koostööks... Ilma õppeaine arvestuseta ju ei lõpeta!
Aerofotograafiast kirjutan aga selle tõttu, et praktikat tehti mingite 50-/60-ndate aerofotodega, mis olevat olnud tehtud "kuskil Karjala kandis" (õppejõu sositatud hinnang). Kulunud ja pleekinud, raske oli kohati isegi raielanki noorendikust eristada ... Iga praktika lõpus loeti hoolega üle, et mappi läheks sama arv pilte kui sealt välja võeti.
Praktika viimane osa oli "visuaalne pilt ülevalt". Kui ennem veeti tudengid üles Ülenurmelt An-2-ga ja õppejõud oli hädas kiiresti muutuva maastiku selgitamisega, siis meid viidi juba bussiga Tallinna, kust teletorni kohviku klaasseina taga saime vaadelda ümbrust.

Ja mõni sõna kaartidest - metskonnas, kuhu mind saadeti, hakati tegema just uut metsakorraldust. See tähendab, et mõõdeti üle kõik teed ja olulised punktid ning kanti kaardile metsakvartalite piirid ja metsaeraldised. Sellist "nussi" (vabandan!) pole näinud ennem ega pärast! Aluskaardid 1:5000 ja 1:10000 tulid tsentraliseeritult, kus teed olid juba peale märgitud. Reaalsel lindiga mõõtmisel ( tehti 50-meetrise lindiga) tuli kaardi ja tegeliku vahe 4-5 kilomeetri kohta paarsada meetrit!!! Vahel rohkem, vahel vähem, vahel plussis, mõnikord miinuses ... Peale seda sain aru, miks NLiidus isegi sõjaväelastel oli kaardiga töötamine keeruline teema.
Salastamine selle kõige jubedamas võtmes.

Vabandan OT pärast.

Kust otsast see OT siin on

Õpingute ajal praeguse nimega Maaülikoolis...

Siis peaks tuttav olema ka selline brožüür eksole
Ja need 80-ndate aerofotod olidki lihtsalt kohutava kvaliteediga.
Siin on üks juba retušeeritud/dešifreeritud aerofoto. See peaks olema 1981a pildistamine ja 1985a välja antud.
Ja üks näide ka EW Kaitseväe kaardist
Kartograaf: Avo Laido, V. Ruusalu, Autor: Eesti. Kaitsevägi.Topo-hüdrograafia osakond, Eesti. Sõjavägi.Topograafia jaoskond
Allikas DIGAR

********

Ja üks siinne vana teema, mis vbl ka kuidagi haakub (et keegi ei hakkaks siia postitama mingeid üübersalajasi vms kaarte ja materjale)
Kaitseväe salajased kaardid lekitati internetti
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=14934

********

P.S.
Ma tegin siia kopi/paste oma ammu koostatud (ja tänaseks internettidest kadunud) pikemast kirjutisest (mis hõlmab geodeesiat ja kartograafiat 1558-2007), võttes välja sealt ainult otseselt militaariaga seotud lõigud alates 1918. Ma muud materjali ei hakanud siia ümber kopeerima, aga seal on juttu ka nendest igasugustest majandite kaartidest (metsamajandid, kolhoosid-sovhoosid jms). Seal on ka lisaks liiga palju pildimaterjali (s.h. PDF formaadis) ja siia kolme pildi kaupa neid jutu sekka üles laadida pole eriti produktiivne lähenemine

Ja tegin seda üldse selleks, et kätte juhtus see VF armee video, tahtsin jagada, aga ei osanud teemat valida, kus.
No ja ainult mingi VF video jagamise eesmärgil ma nüüd ka eraldi teemat siia ei tee eksole
Seega sai "seemneks" pandud lisaks ka natuke meid puudutavat juttu.

Kõik on oodatud täiendama ja kaasarääkima!

Kaasajast siis ka natuke materjale siia.

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused , Kõrgem Sõjakool , Taktika õppetool
ARNO KRUUSMANN 1. jalaväeeriala kursus , Lõputöö
SÕJATOPOGRAAFIA BAASKURSUS. KAARDILUGEMINE
https://ilias.mil.ee/goto.php?target=fi ... d=uusilias

21.11.2002 kirjutas:Kaitsejõudude Peastaap ja Maa-amet korraldasid 21. – 22. novembrini 2002 Tallinnas 7. Balti riikide regionaalse militaarkartograafia alase konverentsi.

Korraldatud töökohtumise põhieesmärgiks oli Balti riikides NATO standarditele vastavate kaitseväe topograafiakaartide ja digitaalsete andmete tootmise korraldamine ning militaarkartograafia ekspertidega kogemuste vahetamine.

“Kaitsevägi kasutab NATO standarditele vastavaid topograafiakaarte alates lihtsõduri väljaõppest väeosades kuni Kaitsejõudude Peastaabi strateegilisel tasandil tehtavatel analüüsidel,” ütles Kaitsejõudude Peastaabi topograafiateenistuse ülem nooremleitnant Andris Sprivul.

Konverentsil osalesid 55 eksperti kolmest Balti riigist, Ameerika Ühendriikidest, Saksamaalt, Soomest ja Rootsist. Eestist osalesid konverentsil lisaks kaitseväe topograafidele ka suuremad riiklikud kaardistamisega tegelevad asutused ja ettevõtted: Maa-amet, Piirivalveamet, Veeteedeamet, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja AS Eesti Kaardikeskus.



Militaarkartograafia alast konverentsi korraldatakse igal aastal erinevas Balti riigis.

http://www.mil.ee/et/arhiiv/4305/kaitse ... onverentsi


Natukene siis ka Kaitseväele kaartide tootmisest tänasel päeval.
Tundub, et ei saa me siiani läbi ilma NLiidu topokaartideta.

Aime Staškevitš – Maa-amet
Eesti põhikaart 1: 20 000

Tellijad ja tootjad.

Seoses sellega, et kartograafia rahad on Eesti Vabariigis killustatud (Kaitsejõudude Peastaap, Piirivalve, Maa-amet), leidsid need kolm ametit võimaluse teha koostööd kaartide tootmisel. Selle koostöövisiooni järgi investeeris Maa-amet peamiselt trükikaardi lähteandmete tootmisse (1 : 10 000 digitaalne põhikaart) ning trükikaardi peamised kasutajad Kaitsejõud ja Piirivalve – trükikaarti. Seega tootsid trükikaarti aastatel 1997 – 2002 Maa-amet ja Piirivalve, 2002 – 2004 Maa-amet ja Kaitsejõudude Peastaap. Eelnimetatud kolme ametkonna tellimusel on trükikaarte kirjastanud kolm Eesti suuremat kaardistusettevõtet: AS Eesti Kaardikeskus, AS E.O.Map ja AS Regio. Kõige rohkem on Eesti põhikaarti 1 : 20 000 kirjastanud AS Eesti Kaardikeskus – 191 kaardilehte (1994. – 2004. a), AS E. O.Map Lõuna 62 kaardilehte (2001 – 2004. a) ja AS Regio 48 kaardilehte (2001 – 2004. a). Eesti põhikaardi tiitlil on märgitud riikliku tellija ja kaardilehte toimetanud ettevõtte
nimed.

Tootmine

Lähtematerjalid Eesti põhikaardi trükiks toimetamiseks annab Maa-amet kirjastajatele (riigihanke võitjale) lähtematerjalid, milleks on:
1. 1 : 10 000 digitaalne põhikaart;
2. 1 : 10 000 NSVL-aegsed topograafilised kaardid;
3. halduspiiride andmed;
4. geodeetiliste punktide andmed;
5. digitaalse kaardi editeerimiseks vajalikud parameeterfailid.

Lisaks Maa-ametilt saadavatele andmetele kasutatakse trükikaardi tegemisel allikmaterjalidena erinevate registrite ja ametkondade andmeid:
• veteinfo Veeteede Ametist;
• kaitsealad ja kaitsealused objektid Eesti Looduse Infosüsteemist;
• kultuurimälestised kultuurimälestiste riiklikust registrist;
• kohanimed erinevatest ametlikest ja mitteametlikest allikatest.

Tööetapid tänapäeval

Reljeefi digimine.
Reljeef digitakse NSVL 1 : 10 000 topograafilistelt kaartidelt. Digitaliseeritud kõrgusjoonte ja kõrguspunktide abil genereeritakse kõrgusmudeli abil horisontaalid lõikevahega 2,5 m. Kõrguspunktid lisatakse tihedusega 3-5 tk kaardivõrgustiku ruudu kohta. Kuna situatsioon looduses on NSVL topograafiliste
kaartide tegemise ajast muutunud, siis tuleb kõrgusjooni korrigeerida vooluvete, teetammide, karjääride, tõngermaade jms suhtes. Juhul, kui situatsioon ja horisontaalid ei ühildu, peab reljeefiinfo saamiseks horisontaale sobitama põhikaardi situatsiooniga....

Soise ala ja liivikute lisamine.
See informatsioon lisatakse trükikaardile Piirivalveameti ja Kaitsejõudude Peastaabi vajadustest lähtudes. Võttes aluseks mullastiku kaardi, lisatakse metsastele aladele soise ala leppemärgid peamiselt turvastunud muldade esinemiskohtades. Liivikud lisatakse 1 : 10 000 NSVL-aegsete topograafiliste kaartide alusel.

Paljud trükikaardi objektid, mida peab 1 : 10 000 digitaalkaardi editeerimise käigus lisama, on koostatud peamiselt militaarotstarbel, nt UTM võrk, soised alad, liivikud, paljud kaardiraamivälised andmed.

Lisatakse kõik kohustuslikud kaardielemendid, mis ei jää kaardiväljale:
- esipaneel (tiitel, metaandmed, kaardilehe asukohakartogramm);
- leppemärgid;
- sõnastik;
- külgnevate kaardilehtede kartogramm;
- kõrgusjuhis;
- arvmõõtkava, suhtmõõtkava, erinevates mõõdustikes (meeter, miil, meremiil) joonmõõtkavad;
- samakõrgusjoonte lõikevahe sõnalises vormis;
- koordinaatide määramise õpetus;
- asimuutide diagramm, millel näidatakse tõelise meridiaani, põhilise ristkoordinaatvõrgu püsttelje ja magnetilise meridiaani suund ning omavahelised käänded (magnetiline kääne, meridiaanide koonduvusnurk/suunaparand)

1 : 10 000 digikaardi editeerimistööd:

....
Numbriga lisada mõõtkavalistele teedele laiused (Kaitsejõudude Peastaabi vajadus), eristada teed kattetüübi järgi nii, et neid oleks võimalik kujutada erinevate kujutusviisid ega;
....

Pärast loetletud tööde tegemist teeb kaardi koostaja kaardilehtedest plotteriväljatrükid.
Plotteriväljatrükkide alusel teeb trükikaardi tellija (Maa-ameti kartograafiabüroo, Kaitsejõudude Peastaabi topoteenistus, Piirivalveameti peatopograaf) kvaliteedikontrolli. Kõik tellija poolt väljatoodud parandused ja täiendused peab kirjastaja kaardilehtedele viima enne trükifailide valmistamist.
Kui kõik parandused on sisestatud, siis valmistatakse trükifailid. Trükifailide genereerimisel arvestatakse esitusmudelis nõutud kujutusviisidega. Digitaalsed trükifailid saadetakse trükikotta ja tänapäeval kantakse failist otse trükiplaadile. Seoses trükitehnoloogia arenemisega on digitaalse tehnoloogia kasutuselevõtuga vahelt ära jäänud trükioriginaalide kilede valmistamine.

Eestis pole spetsiaalselt kaartide trükkimisele spetsialiseerunud trükikodasid. Eesti põhikaarti on trükitud Soomes (esimesed kaardilehed), Tallinna Raamatutrükikojas, Printon trükikojas, Prisma Prindis, Riia kartograafiavabrikus jne.

http://egu.ee.mic2.mikare.ee/uploads/us ... kevits.pdf

*

ESRI rakendused Eesti Kaitsejõududes
Major Andris Sprivul, Militaargeograafia grupp, Eesti Kaitsevägi
13.05.2010
http://www.alphagis.ee/data/img/esri10/ ... privul.pdf

Kaitseväe topograafia käsiraamat / Kaitsejõudude Peastaap, operatiivosakonna topoteenistus
Ilmunud Tallinn : Atlex, 2001-2002
Kirjeldus 1 kd. (lahtised lehed) : ill. ; 23 cm
Ilmumissagedus Täiendatakse vastavalt vajadusele
https://www.ester.ee/search~S1*est?/.b1 ... 69&FF=&1,0,

Sellest ma ei saa eriti aru. Miks reljeefi lidari andmete põhjal ei kaardistata?

Sest LIDAR andmed ei ole nii täpsed kui NLiidu (või ka EW ja EV) topograafide/geodeetide välitöödel vahetult saadud mõõdistusandmed.
Olenevalt kaardistusmõõtkavast (nt. 1:25 000 vs 1:50 000) mõõdistati vahetult maastikul erinevaid kõrguspunkte erineva n.ö. reljeefisammuga mida kaardil kujutatakse e mida suuremaks läheb kaardi mõõtkava seda tihedamaks kõrgusjoonte ja punktide kujutamine. Just seepärast loobuti ka 1934a Eesti Kindralstaabi Topo-Hüdrograafia Osakonna poolt 1923 alustatud Eesti kaardistamisest mõõtkavas 1:25 000 ja mindi edasi 1 : 50 000 mõõtkavas kaartide kaasajastamisega kuna selleks, et 1 : 50 000 kaartidele saada nõutud tihedusega kõrgusjooni pidi välitöödel neid mõõtma poole vähem (poole väiksema tihedusega) kui 1 : 25 000 kaardi jaoks.
1 : 10 000 kaart vajab veel tihedamat kõrguste mõõdistust ja nt. tiheasustusaladel kasutatavad 1 : 500 topokaardid (või nn "Geo alused") on juba ülitihedalt mõõdistatud ja kaardil kujutatud kõrguspunktidega.

Praegu peaks olema võetud 1:10 000 (ja ka vist 1 : 20 000) kaartidel üldiselt normiks, et kõrguskasve kajastatakse kaardil 2,5m kõrgusvahega ja andmed saadakse kombineeritult (kasutatakse nii LIDAR andmeid kus saab, välitööde andmeid kus on, ja ka nagu selgub, siis endiselt ka NLiidu topokaartide andmeid seal, kus esimesed kaks meetodit ei ole erinevatel põhjustel kasutatavad.

1:50 000 kaartidel peaks olema kõrgusjooned 10m intervalliga.

Maa-amet kirjutas: Aerolaserskaneerimise (ALS) esimene ring teostati nelja aasta jooksul (2008-2011) koos aeropildistamisega. Selle tulemusena koguti kõrguspunktid terve Eestimaa (v-a piiriäärne ala Kagu-Eestis) territooriumi kohta; teine ring tehti 2012-2015 lendudega ning 2012 aastal skaneeriti kõrgemalt lennates ka Kagu-Eesti piiriäärne ala. Tulemuseks on toorandmed ehk suur kogus LiDAR-i poolt salvestatud kõrguspunkte, millest vaid arvuliselt pooled on maapinna punktid ning ülejäänud muid objekte (taimestik, hooned, vesi, sillad, mastid, elektriliinid jne) iseloomustavad punktid. Lennud toimusid kõrgusel 2400m (kõrgus, mis sobib 25 cm piksliga ortofotode valmistamiseks) ning tiheasustustusega aladel kõrgusel 1300-1500 m. Mõõdistuslennu kõrgus määrab laserpunktide tiheduse maapinnal. Madalam lend annab suurema punktitiheduse. Terve Eestimaa territoorium on ühtlaselt kaetud 2400 m kõrguselt lennatud LiDAR-punktide pilvega.

2400 meetri kõrguse lennu puhul on keskmine kõrguspunkti tihedus 0,45 punkti ruutmeetri kohta (0,21 maapinna punkti ruutmeetri kohta), maksimaalne punktide vahe kuni 2,6 meetrit ning arvutuslik punkti kõrguslik täpsus vahemikus 0,07-0,12 meetrit (vertikaalne täpsushinnang kontrollmõõtmistel jäi vahemikku +/- 0,34m). Laserpunkti läbimõõt maapinnal (illuminated footprint diameter) on 54 cm. Sõltuvalt kõrguste varieeruvusest ja maismaa/mere osakaalust jääb ühele ruutkilomeetrile (ühele lehele) kuni 1,4 miljonit kõrguspunkti, keskmiselt tuleb Eesti maismaa territooriumiga kattuva lehe kohta 456 700 kõrguspunkti.

Siin on pikemalt lahti seletatud erinevaid nüansse:
Magistritöö, Eleri Hirv Tartu 2013
Geoinformaatikas ja kartograafias Topograafilistel kaartidel kajastatud reljeef LiDARi andmestiku võrdluses
http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10 ... _Eleri.pdf

Fucs kirjutas:Siin on pikemalt lahti seletatud erinevaid nüansse:
Magistritöö, Eleri Hirv Tartu 2013
Geoinformaatikas ja kartograafias Topograafilistel kaartidel kajastatud reljeef LiDARi andmestiku võrdluses
http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10 ... _Eleri.pdf

lk. 33 kirjutas:Eelpool välja toodud kolme näite põhjal selgus, et topokaartidel esineb probleeme asukohatäpsusega ja leidub mitmeid vigu pinnavormide kujutamisel. Süvenedes põhjalikumalt ka teistel uurimisaladel välja joonistunud kõrguserinevustesse, leiti lisaks mitmeid suuri eksimusi pinnavormide kõrguste määramisel. Näiteks on Kääriku uurimisalal ühe künka tipp topokaardil kujutatud üheksa meetrit madalamana kui LiDARi kõrgusandmed näitavad (joonis 23).

Just!

Praegu meie uute topokaartide tootmisel, kui tahetakse saavutada võimalikult täpset tulemust, peavad kaarditootjad teadma väga paljusid nüansse ajaloost.
Elik Eesti on jaotatud erinevateks piirkondadeks, kus kasutatakse erinevaid (erinevalt saadud) andmeid ja peab teadma, kus millises piirkonnas millised andmed on kõige täpsemad, kas LIDAR, NL topo või EW/EV välitööde andmed.

NLiidu ajal teostati siin väga palju väga erineva eesmärgi ja täpsusega mõõdistusi. Erinevates piirkondades erineva tiheduse ja täpsusega.
Näiteks kaeti väga tiheda ja täpse välitööde mõõdistusvõrguga Ida-Viru praegused kaevandusalad. Seal on kohati (mets, võsa jms takistused) NL topo andmed täpsemad, kui nt. LIDAR andmed. Samal ajal olid piirkonnad, kus üldse midagi NLiidu ajal ei mõõdistatud ja NLiidu topokaartidel on kasutatud hoopis varasemaid EW topokaartide andmeid. Sellistes kohtades siis jälle peab teadma, kust tulid EW topokaardile andmed kas nt. 1:25 000 või 1:50 000 mõõdistuste välitöödelt jne. Ehk siis suht keeruline komponeerimine, et saada võimalikult hea ja täpne tulemus.

NLiidu ajal käis tihedam mõõdistus ka rannikualadel. Sealt peaks saama ka kõige täpsemad andmed just NLiidu topodelt, kui just EV pole teinud kulutusi ja lasknud siin-seal midagi üle mõõdistada.

Kui praegu on kasutusel valdavalt GPS mõõdistus (mis ei vaja ülitihedat põhivõrgu punktide võrku), siis EW ja NL ajal oli täpsuse saavutamisel (nii horisontaalis kui vertikaalis) üliolulise tähtsusega see, kui hea, täpne ja tihe põhivõrgu punktide võrk olemas oli. EW-l oli 1940 kui venelased tulid välja ehitatud ja mõõdistatud äga hea, täpne, tihe ja maailmatasemel põhivõrk, millele pani põhimõtteliselt aluse 1816-1855 Struve – Tenneri meridiaanikaare mõõtmine, mille käigus rajati üle (või siis läbi) Eesti triangulatsioonipunktide võrk (C.F.Tenner teostas Venemaa Sõjaväe Topograafiaosakonna ülesandel Minski, Grodno, Vilniuse ja Kuramaa triangulatsioonivõrgu ehitus- ja mõõdistustöid, kui F.G.W.Struve eestvedamisel alustati Liivimaal astronoomilis- trigonomeetrise võrgu ehitamist ja mõõdistamist. 1828a kohtusid Struve ja Tenner Tartus. Tenner tegi Struvele ettepaneku haarata kraadimõõtmisse ka tema poolt rajatud ning mõõdistatud triangulatsiooni võrk. Mõõdistuste ühinemiskohaks lepiti kokku Daugava jõe piirkond Lätis. Edasi laienesid mõõdistustööd lõunasse ja põhja ja nt. Soomes juhtis mõõdistustöid samuti Struve.)

Struve meridiaanikaare mõõtmine läbi Eesti.
Eestis rajati selle mõõdistuse käigus 22 triangulatsioonipunkti. Eestis teostatud põhivõrgu rajamine ja mõõdistused 1926 - 1940 Selline tihe ülitäpsete koordinaatide ja kõrgustega põhivõrk Eestis võimaldas omal ajal teostada ka väga täpseid mõõdistusi juba väiksematel aladel ja erinevates piirkondades. Mida tihedam põhivõrk, seda täpsemini saab mõõta ja seda suuremat ala saab täpse mõõdistusega katta. Mida kaugemale põhivõrgu punktist mõõta, seda ebatäpsemaks lähevad andmed. Ja alati on alasid, kus põhivõrk on väga hõre vs põhivõrk on väga tihe. Sellest tulenevalt siis ka erinevad täpsused isegi mõõdistamisel erinevates piirkondades.

Ma panen järgmisse posti kohe ka kolm pilti, mis iseloomustavad tänast Eesti põhivõrgu seisu.

Eesti põhivõrk.
Punasega antud põhivõrgu 1 klassi punktid (ülitäpsed/kõrgtäpsed/pidevalt kontrollitakse), rohelisega 2 klassi punktid (kõrgtäpsed). Eesti põhivõrgu tihendusvõrk 1:140 000 mõõtakavas kaardil.
Rohelisega antud 2 klassi punktid (kõrgtäpsed), sinisega antud 3 klassi tihendusvõrgu punktid (kõrgtäpsed) Eesti tihendusvõrgu kohaliku võrgu punktid 1:14 400 mõõtkavas kaardil.
Paide linna kohalik võrk. Erinevad värvid tähistavad erineva täpsusklassi kohaliku võrgu punkte.
Punased - kohalik võrk I järk; sinised - kohalik võrk II järk; rohelised - kohalik võrk III järk; oranžid - Erineva metoodika ja täpsusega teostatud GPS-mõõtmised. Kõik põhivõrgu, tihendusvõrgu ja kohalike võrkude punktid on maastikul kindlustatud, olenevalt klassist ja järgust erinevalt.
Põhiliselt on paigaldatud metallvarras sügavale pinnasesse (olenevalt pinnasest erineva sügavusega, et vältida nende liikumist ajas ja ruumis), kaitstud/ümbritsetud üleval pool betoonist või metallst kraega ja kaetud metall-luukidega või ruudukujulise betoonplokiga.

Tihendusvõrgu ja kohaliku võrgu punktideks võivad aga olla veel ka nt. kirikiutornide vm kõrgete mastide tipud, seinareeperid (kapitaalsetesse kiviehitistesse või nende vundamentidesse müüritud spetsiaalsed metalltsentrid e. seinareeperid), sügavale pinnasesse paigaldatud neljakandilised betoonpostid koos metallist tsentriga, või ka suured looduslikud maakivid kuhu on puuritud auk ja paigaldatud metalltsenter (messing, teras vms).

Nendelt punktidelt teostatakse siis vajadusel teodoliit-, nivelliir- või ka GPS mõõdistused (kasutatakse kõrgtäpse või täpse baasjaamana).

Edit:
Eesti praegune põhivõrk, tihendusvõrk ja kohalikud võrgud on rajatud ja mõõdistatud peamiselt veel siis, kui GPS mõõdistus ei olnud veel väga laialt levinud.
Eesti põhivõrgu rajamisel ja mõõdistamisel on võetud paikkonniti taaskasutusse nii EW aegseid kui ka NL aegseid geodeetiliste võrkude punkte.
peamiselt juhtudel, kui EW või NL aegsed punktid on veel korras ja taaskasutusse võetavad, ning vastavad praegustele nõuetele.

Jah, olen teostanud

Ma arvasin seni, et lidari tihedus on nii suur, et ka pärast suure hulga metsa kadunud (otseses mõttes) punktide välja viskamist saab lidariga täpsema mõõtkavaga kaardi.

Teatud põhjustel huvitab mind väga näiteks see paksu metsa sees asuv rannikulähedane pinnavorm: https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis?app_i ... 8947.87625

Kas sa väidad, et see võib olla mõnel topokaardil täpsemini kujutatud kui lidari andmetes (need on mul siin olemas)?

Kas sa väidad, et see võib olla mõnel topokaardil täpsemini kujutatud kui lidari andmetes (need on mul siin olemas)?

Jah, võivad olla küll täpsemad mõnel topo kaardil hoopis, aga kõik selguks alles võrdluses.
Peaks teadma selle koha kaardistuse ajalugu. Aga me räägime siin eksole kõrguse mõõtmisel vahest (nagu Maa-amet väidab) ca +/- 0,34m (millele peaks lisanduma tegelikult ka mingi horisontaalmõõtmise viga).
Ja teine teema on see, kas alati ongi oluline teada just täpselt punktide absoluutkõrgust, või erinevate punktide omavahelist kõrguse erinevust.

Nii näiteks, kui kasutada ütleme LIDAR andmeid, võib ju olla punktide erinevus tegelikust absoluutkõrgusest noh ütleme siis, et see +34cm aga samal ajal mõõdetud ja samal meetodil mõõdetud sama piirkonna punktid on siis üldjuhul (ei ole reegel!) kõik võrdselt +34cm absoluutkõrguse suhtes valed, kuid omavahelises võrdluses teineteise suhtes õiged. Elik punktis A on kõrgus LIDAR järgi ütleme +10,0m üle merepinna ja punktis B +11,0m üle merepinna, tegelikult on punkt A merepinnast 10,35m ja punkt B 11,35m, kuid punks A on sellele vaatamata 1 meeter madalamal kui punkt B olenemata absoluutkõrguse mõõtmise/määramise täpsusest.

Ma ei ole kursis lennukilt tehtud lasermõõdistuse tehniliste peensustega, et kas ja kuidas nad laseriga saavad mõõta maapinna punkte, mis on tihedalt varjatud nt tiheda taimkatte tõttu Et kas tekivad mingid peegeldused vms errorid mis võivad tulemusi kohati moondada.

Ehitustel või mingi ala suvalises süsteemis kaardistamisel võetakse nt. tihti mingil alal kasutusele suvaline kõrgus.
Määratakse mingi kindel koht kus on tinglik null ja kõik muud kõrgused antakse sellest lähtuvalt kas + või -
Absoluutkõrgustega pole siis andmetel mingit seost (või antakse see seos "umbestäpselt" kui on nõutud), aga plaaniline erinevus erinevate punktide vahel antud kohas on sellele vaatamata väga hea ja täpne.


***

Paar pilti veel siis kaasajast.
Iga geodeetilise punkti kohta on olemas abrissid ja/või krokiid.
Ja nende punktide seisukorda käiakse süstemaatiliselt kontrollimas.
Ja siin on näide EW 1930a põhivõrgu punkti uuesti kasutuselevõtmisest EV ajal.

Fucs kirjutas:Ma ei ole kursis lennukilt tehtud lasermõõdistuse tehniliste peensustega, et kas ja kuidas nad laseriga saavad mõõta maapinna punkte, mis on tihedalt varjatud nt tiheda taimkatte tõttu Et kas tekivad mingid peegeldused vms errorid mis võivad tulemusi kohati moondada.

Tekivad küll, aga nad panevad neile tunnused külge. Ma filtreerin need ise välja. Hõrenemine on märkimisväärne, aga siiski ei jää päris tühjaks.

Näiteks see pinnavorm: https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis?app_i ... 40.3567187

Ehitistega muidugi on iseasi, seda pole üldse mõtet arutada. Ülalt ka tee ma lõikasin ise välja.

Novat. Sa teed juba ise järeltöötlust, et täpsemaid andmeid saada. Ega see VIST ongi ainus võimalus, kui tahad saada enda soovidele/vajadustele parimat tulemust.
Muidu veel mitte väga ammu oli igas maakonnas Maavalitsuse juures keegi kohalik peageodeet, kes oskas üldiselt enam-vähem alati anda kõige pädevamaid vastuseid mingite maa-alade kohta, et kas, kes, mis, millal ja kuidas. Üldiselt olid neil olemas ka vanad arhiivid, kus olid ka NL aegsed topomõõdistuste kaustad (seletuskirjad, täpsushinnangud, koordinaatide kataloogid, mõõdistuskäikude skeemid jms materjal) mille baasil sai hinnata millegi täpsust. Kahjuks on nad kõik tänaseks ära koondatud, osa nende arhiividest võttis Maa-amet üle, osa vist võtab (mis on jäänud veel Maavalitsuste arhiividesse) kui nüüd Maavalitsused üldse ära kaovad.

Selle Sinu antud koha peal on NL topodest parim ainult 1961 aasta 1 : 10 000 kaart (NL viimane 1985 kaart on juba 1 : 25 000 mõõtkavas)
http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id ... 211&LANG=1

EW topokaart selle kohta on 1936 ja 1:50 000 mõõtkavas
http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id ... 2=0&LANG=1

Põhikaardistus on tehtud 2001 ja 2008, LIDAR andmed 2008 ja 2012, ja ortofoto tegemise lennuaeg on 04.05.2016

Kui keegi oskaks nüüd vastata, kas NL topo 1:10 000 on koostatud välitööde andmete järgi (kui jah, siis kas 1:10 000 mõõdistus või 1 : 25 000 mõõdistus jne + kas on sellisel juhul olemas ka toonane välitööde aruanne - see 1:10 000 topo ei kajasta kunagi kõiki võimalikke välitöödel saadud andmeid ja ka seal on tehtud kaardi koostamisel andmete esitamise mahus juba mingi selektsioon), või EW 1936a topokaardi andmete järgi (1:50 000), siis saaks hinnata nende kaartide täpsust. Aga ilmselt on antud juhul siiski kõige täpsemad LIDAR andmed (või siis Lidar andmete ja NL topo sümbioos). Ega punktide arvu suhtes ei saa ükski välitöö Lidarile ligilähedalegi mitte kunagi. Ses suhtes, kui on palju punkte, millest parimad palad saab välja noppida, siis saab ikka kõige täpsema tulemuse ma arvan.

Mul on siin kusagil mõned fotod sellistest NL aegsetest topomõõdistusaruannetest, aga ma pean praegu kahjuks lahkuma internettidest natule pikemaks ajaks.